Arhiiv kuude lõikes: juuni 2011

Lill

pool see ja pool väljas

Ma olen vist juba mitu korda kirjutanud, et meil selline oma naiste nurgake, kus kõik fotohuvilised jutustamas käivad. Enamus ajast saame kenasti läbi ja aitame üksteist nõu ja jõuga. Teeme koos pilte ja pärast patsutame üksteisele sõbralikult õlale ning ei väsi kinnitamast, et maitsed on erinevad. Siin kohal lehvitan teile kõigile!!!! Kõik on meil seal ju tublid ja seda enam on mul hea meel, kui keegi neist jälle mind välja valib, et oma pere minu kaamera ette sättida. Siretiga otsisime pikalt sobivat aega ja ütleks, et hästi tegime, et aega kulutasime :) Ühe teise pere peal sai juba testitud varianti – pool stuudios ja pool väljas. Kui ikka ilm soosib ja lapsed sobivas vanuses, siis miks mitte… ok kui mul seal stuudios ühel päeval on päris mitu klienti, siis kõigiga niimoodi sisse-välja joosta küll ei jõuaks ja ükskord näiteks me ühe kliendiga pidime poole pealt tulema stuudiosse tagasi, aga näed ei jõudnudki ;). Kuna aga Sireti pere oli viimane, siis hea meelega pakkisin kõik poole sessiooni pealt kokku :)

Seekord alustasime stuudiost ja kasutasin meie uut ja uhket põrandat. Mul veel tahab natuke harjumist, aga küll ma ükspäev tast parima välja võtan :)

edasi tuli kiire kostüümivahetus ja läksime tiigi äärde…

Kui me pildistamise lõpetasime, siis Siret nii kenasti ütles, et tema tagasihoidlik inimene ja ei tahaks pilte minu blogisse. Kui ma pildid valmis sain, siis küsisin igaks juhuks uuesti ja ise hoidsin pöidlaid ja varbaid ….. ja lubaski :)

Mul nii hea meel kohe, sest nende peres on seda õnne ja armastust ja ilu kohe suuuuuure kulbiga jagatud ja noh…päike oli ka õiges kohas :)

Rubriigid: õues, pered, stuudios | 7 kommentaari
Lill

Ketlin

Tuleb teisel tegusid nagu saekaatrist laudu ja peab ikka need kõik üles lugema. Ma hoiatan ette, et tuleb selline uhke ema monoloog, nii et võib mulle lihtsalt kaasa elada. Kõigepealt alustaks sellest, et nii tore, kui esimene laps on selline tubli ja eesrindlik. Hoiab kaudses mõttes korra majas (aga ainult kaudses) ja hoiab edusammude latti piisavalt kõrgel, et tähelepanu enda peal hoida. Ma arvan, et järgmised lapsed on talle selle eest tänulikud, mitte ei ohka kunagi tulevikus, et miks meid ei utsitatud. Tegelikult ega me tedagi ei utsita. Tal lihtsalt tuleb neid uusi ideid koguaeg.  Näiteks kõndisin ükskord õhtul Selverisse ja nägin, et ilusa roosa laste kokaraamat on soodukaga saadaval.Ohh seda rõõmu – emme sa oled parim :)

Esimesel õhtul sai Kalle poodi nimekirja  kaasa, milliseid produkte tal vaja on, sest õhtusöögiks pidi tulema puuvilja salat. Ma kohe meelega ei läinud ennast sinna vahele segama, sest ma ju oskan kõike paremini ja kiiremini… ( appi mul on tunne, et ma olen seda lauset juba kirjutanud kuskil) ootasin kannatlikult, millal kellukest helistatakse. Väga uhkelt oli valmistatud. Kalle küll aitas tal osasid asju lõikuda, aga Ketlin oli ikka oma osa annud.

Järgmisel hommikul küsisin nii muuseas, et aga mis hommikusöögiks on ja juba ta lappaski oma raamatut. Ahjusaiade jaoks oli kõik vajalik olemas ja minu ülesanne oli singikuubikud lõigata ja ahju kuumutada. Ülejäänud tegi ta kõik ise.

Noh ja ei läinudki enam kaua kui juba tuli järgmine pakkumine. Õhtusöögiks viineripirukad. Palun toodagu talle lehttaigen ja viinerid. Seekord siis tuli ka naabritüdruk appi, aga teda enne ei lastudki ligi kui alles muna pintseldamisele. Mind aeti ka köögist välja ja seega saab öelda, et kõik, mis pannile sai, oli tõesti ainult Ketlini tehtud. …ok natuke aitasin tainast laiali rullida, aga viineri ümber rullis täitsa ise.

Ohh mul kohe hea meel, et äkki temas on söögitegemise armastus ja ma pääsen juba varsti palju kergemalt ;) Järgmine soov oli aga Ketlinil juba palju kindlam. Tema tahab omale fotokat. Sellist, mis oleks ikka päriselt tema oma. Siiamaani pildistas ta minu telefoniga, aga noh see ju pole ikka see. Istub mul siin pidevalt kõrval ja küsib photoshopi käsklusi ja räägib oma äriideedest. Ükspäev hakkab tema pilte ilusamaks tegema ja siis võin ma pool raha talle anda. Kohe ei ole vaja anda, sest ma ju ei tea, kui hästi ta teeb. Või siis tuleb tema muga pildistamisele kaasa ja lõbustab neid lapsi. Vahelepõikena ütleks, et selles vallas sai ta täna juba nats kätt harjutada ja ei unustanud pärast ka selle eest tasu küsimast :). Fotoka jaoks kogus ta ise raha. Korjab kõik mündid kapi ääre pealt oma rahakotti ja isegi paar 5 eurost on ta pesumasina pealt “leidnud”. Leppisime siis kokku, et fotokas on sõnnipäevakingitus, mille ta varem kätte saab ja täna valisiki endale tumeroosa pisikese Nikoni välja. Küsis kenasti müüja käest, et kas sellega pilte arvutisse ka saab ja kas neid seal ilusamaks ka saab ning kas filmib ka. Kõik jaatavad vastused ja tema valik oli otsutatud.

Nüüd kodus kuulen teisest toast kuidas ta Liisule hüüab – istu nüüd nii, ei mitte nii, sina oled modell ja pead niimoodi tegema nagu mina ütlen ja nüüd naerata.  Järgmine hetk tormas üles korrusele ja asus kasse pildistama. Noh ma siis läksin ka kaasa :)

Ja viimane asi… tegin talle meilikonto. Nüüd siis peame temaga kirjavahetust. Kirjad on nii armsalt kirjutatud, et ma kohe mõned neist kopin siia ka…

– TERE KALLIS EMME!
SEE ON VÄKA TORE ET SA TEKIT MULE KONTO!.
JA TAEKA KALIS EMME

– MA LEITSIN MITU FOTOAPARATI MAKIRJUTAN NENTE VÄRVI JA HINT
1PUNANE 69,00  2MUST 99,00  3PUNANE 99,00  4MUST 89,00 5MUST 96,00 6PRUN 59,90 7HORANZ 99,00
KETLIN

-TERE KALLIS  SEE ON VÄKATORE ET ME KÄRT KETLIN JA LIISU  LÄHME TÄNA KINNO KUNZU BANTAT 2  JA MA
KETLIN

– KALIS  EMME  PALUN ÜTLE OMA SÕPRA TELE ET NAT KIRJUTAKSIT ROHKEM ASJATEST JA SIIS MULE JA SIIS KIRJUTAN MI-
NA VASTUSE JA SIIS KIRJUTAT SA SATAT SELE NEILE
KETLIN

(kusjuures seda soovi on ta mulle ka suusõnaliselt kordamas käinud…sest ta nii tahaks, et talle ka keegi kirjutaks :)

– MUL ON SJUKENE LUKU ET MA OLEN KULNUT ET SUL ON PALJU KIRJU ET SATA MULE KASSI PILTE AGA MA TEN SELE ASJA LIHTSAMAKS SA KIRJUTAT MULE SELE JA KIRIUTAT NUMPRI SIIS MA PILTISTANAAT ÄRA
KETLIN:)

(selle meili sain just natuke aega tagasi, kui ta oli kiisupoegade pildistamise lõpetanud. Ühesõnaga ta mõte vist on selline, et kui keegi tahab kassist pilte ja kirjutab mulle, siis ma pean need kirjad talle edasi saatma ja siis tema teeb ja saadab  :)


Need pildid on küll minu tehtud, aga ma piilusin ka tema fotokat ja tal oli seal paar päris head võtet ;)

Rubriigid: Ketlin | 10 kommentaari
Lill

Karl Oskar

Karl Oskarile olin ma jälle kingituseks. Kingitust vormistama läksin Karl Oskari vanaema-vanaisa juurde. Pärast tuli välja, et tema päris kodu asub siin meile päris lähedal, aga kes siis sinna sõita viitsiks. Vot siis jälle väike vahele põige – küsige ikka julgesti, kas ma kuhugi sõita viitsin. Tänagi lugesin väga ahvatlevat kutset Kihnu :)…aga tagasi tutika juurde. Käisime siis koos Karli tädiga mööda maja, uksed kahel pool pikas koridoris, et kus me siis pilti võiks teha, kui mööda minnes jäi pilte ühe perepildile pidama. Ja tuli välja, et Karl Oskaril on ainuüksi ema poolt 7 tädi ja üks onu. Ma nüüd ennetan küsimust, ei onu ei ole kõige noorem :). Kuna pildil paistsin osad lapsed üldse mitte veel täiskasvanud, siis minu õigustatud küsimus oli, et kus nad siis on, sest maja oli nii vaikne. Ahh kahte vist pole kodus, aga ülejäänud on siin seal maja peal ja õues. Mis mõttes…ja maja on nii vaikne. Tuleb välja, et lapsed vanuses 10+ ei tormagi sihitult ja lärmates mööda maja ringi ja noh selle vaikuse põhjal võiks öelda, et vahet pole kui palju neid on. Ma uudishimulik inimene küsisin siis ka lõputu kartulikoorimise kohta ja tuli välja, et pole hullu midagi, peaaegu kõik on tüdrukud ja mingis vanuses nad kõik ju rohkem nokkisid kui sõid ;) Ja kingituse teinud tädi ütles, et talle isegi väga meeldib süüa teha…

See oli sissejuhatus. Enamuse aega ma siiski kulutasin pisikese pildistamisele, mitte tädile lõputute küsimuste esitamisele :))))

Ahjaaa ja kõrvalt oli veel väga armas vaadata kuidas õed omavahel suhtlesid – kadedaks tegevalt abivalmilt ja suure empaatiaga vist suure pere laste asi :)

see ülemine vasakpoolne ja alumine pilt on minu lemmikud!

Karl Oskar on selle pere esimene lapselaps. Oi kui lahe võiks ükspäev see perepilt ollla kui lastelaste arv näiteks sinna 30nele lähenema hakkab :)))…aga seni tal veab, sest lakkamatu naiste tähelepanu on esialgu ainult tema päralt. Õnnelik mees!

Rubriigid: beebid, kodus | 2 kommentaari
Lill

Albert

Albertiga ma kohtusin esimest korda siis, kui ta oli alles täitsa pisike. Tema nagunii seda ei mäleta, aga tema ema mäletab küll. Nüüd me siis kohtusime uuesti kui Albert juba aastaseks on saanud. Albert jõudis stuudiosse magavana vankris ja ei lasknud oma iluund üldse mitte häirida. Esialgu siis siis pildistasingi pere lemmikloomi.

ohh kus mul ikka veab, et ma neid ei karda :) Kalle ütles ka, et niimoodi koduloomana on nad armsad, aga kui ikka mõni sul kutsumata köögipõrandal vastu tuleks, siis ikka kihvataks sees küll. Ühesõnaga olid need preilid vägagi viisakad ja koostööaldid :) Ja ma sain ikka kenasti nad pildile. Ütleme nii, et eelmine kord, see nii hästi ei läinud, aga need polnud ka nemad :)

Ja siis tegi Albert silmad lahti ja pikutas ema kõhu peal edasi. Mina muudkui vaatan ja vaatan ja imelik midagi öelda kah, kui ema taipas ja ütles, et on, on sinu Kärdu nägu. Me ka kodus vaatasime :) Ja no oligi…ainult, et poiss on :)  Ma kodus pärast mõtlesin, et kunagi ju ei tea, kuidas kellegi elu läheb, aga ükskord näiteks saavad nad kokku ja juhtuvad kogemata oma titepõlve pilte võrdlema :) Noh ja mis nägu lapsed neil tuleks, selles pole nagu küsimustki :)

ja kui ma siis veel pikemalt vaatasin, siis see suurem vend on minu ühe onupoja nägu. Vaatasin ka emale-isale otsa…ei midagi tuttavat :)

Rubriigid: pered, stuudios | 3 kommentaari
Lill

päikesega pildistamine

Las nüüd tehnika gurud pööritavad silmi, aga ma ikka kirjutan kuidas ma päikesega pildistan. Sissejuhatuseks ütleks, teadjad mehed räägivad, et päikesesse ei tohi üldse pildistadagi – võtab ära nii silmanägemise kui ka fotoka. Aga ikka ju tahaks, sest näidatakse teda meile ju nii harva. Üllatusena ei tule ju kellegile, et päike võiks olla kas teel üles või teel alla. Kui ta seal keskel praeb, siis pole tast suur mingit tolku, sest ma ükskord proovisin. Isegi selili inimeste ees pikali olles, oli teda raske kaadrisse saada ja redelit mul polnud kaasas. Ütleme nii, et päike on kuskil kell 6 õhtul. See on super, sest kui piisavalt kaua venitada, kukub päike veel alla poole ja enam ei peagi mööda maad roomama et päike koos inimesega pildil oleks.

Päikese sätin alati inimese taha. Isegi külje pealt on jama. Kui ma tahan ilusat pilti, siis peaks inimene ju üldse tervenisti varjus olema, aga mulle meeldib ka päikese käes. Ütleme et on selline lauspäike ja päevane aeg. Sellises olukorras vaatan soengut. Kui on selline pead ligi, või pikad juuksed lhevimas, on väga lahe. Õrn udulokk ümber pea … ei ole alati nii lahe, aga väikese kiiksuga aura pilte ju ikka vahel võiks.

Kui nüüd inimene on paigas, tuleb hakata nuppe kruttima. Kunagi kui ma koolis käisin, siis ma imestasin, et mida on vaja keerutada. Ei saa siis öelda ära milline see õige suhe säril ja aval on. Muudkui jahuvad, et suhe peab olema õige ja suhe peab olema õige.  Mulle meeldib kui suhe ei ole õige. Mul on suhe tavaliselt täiesti ääre peale nihutatud. Väike vahele põige – kellele ei meeldi heledad ja helged pildid, need lähevad teise fotograafi juurde :). aga tagasi asja juurde…. panen enda lemmik ava. Mul on need tavaliselt väiksed numbrid. Ma kohe ei julge seda ava kinni keerata. Mõnes mõttes ka laiskusest, sest mul seal ikka on kuskil mõni plekk ja mida lahtisem ava, seda suurema tõenäosusega see välja ei paista ja pärast ei pea ps-s nii palju nokkimistööd tegema…. ühesõnaga lahtine ava ja suund objektile. Säri peaks ka panema. Nüüd ma vaatan targa näoga enda ümber. Eks kogemused juba ütlevad, kuhu umbes keerata tasuks ja mõnikord saab päris täpselt juba. Klõps ja pilk peale. Kas ja kes ja kui palju pildile jäi. Kuna tuleb ikka viimast võtta, siis üldjuhul ma ikka keeran säri veel lühemaks…nii kaugele, et nägu jääks ok :). Kui palju nüüd ära põleda lasen, see on juba täitsa maitse küsimus ja minu maitse lubab päris palju.

Onju kõik said nüüd targemaks :) Inimene seljaga päikese poole või soovitavalt üldse varju. Ja kui varjus on, siis oleks hea ka vaadata, mis pildistatava selja taha jääb. Ilusam on kui täpselt selja taga on ka natuke midagi tumedamat ja mulle endale meeldivad eriti suumiga kaugelt tõmmatud rohelised lehed :) Lemmikava ja säriga mängimine…ning egas seal suurt muud imetarkust polegi.

Kui ma pulma käin pildistamas, siis pruutpaar tavaliselt nii lihtsalt ei pääse. Neile tuleb lasta tasakaalustamiseks natuke päikest näkku. Ma nimelt välguga pildistamise võlusid veel avastanud ei ole. Lastega pered päikesevalgusest pääsevad, sest last on ikka päris keeruline veenda, käsi näo eest ära võtma, kui helesti päike silma paistab. Isegi suured inimesed mossitavad vahel :). Helestiga pildistades saab teha varjus süngeid öö pilte, aga päikesega ta võistelda ei suuda. Kui ikka päike teeb mingi varju valesse kohta, siis helesti seda ära ei võta. Sama on ka ainult helestiga. Mulle näiteks tondi varjud selja taga väga ei meeldi… ikka ilus ja helge peab kõik olema.

Näidiseks jalutuskäik kadriorus. Nii kahju, et meil selliseid parke rohkem ei ole. Mis siis, et seal Kadriorus niiiiiii palju käiakse, uusi nurki ja võimalusi on seal pea igaks korraks ja mis siis kui mõni koht kellegile tuttav juba tundub. Ma olen ju terve talve sama ruumis, sama seina ääres pilte teinud :)

alustuseks lapsed täitsa varjus ja taust on ka varjus.

see parempoolne on üks mu lemmikpilte sellest seeriast. Päike niiiii  õiges kohas.

näete jah ma ikka täitsa kõhuli maas…muru on ka kõrgem :) ..et ikka päike saada

seeriast – kuidas saada korralike perepilte. Ei saagi, kui lapsed otsustavad, et nad tahavd just seal teises kohas turnida. Ja mis siis et ei saa…näe saab muud ja mulle see parempoolne pilt meeldib palju rohkem nii kui teisiti :)

ma rääkisin jah ilusatest puulehtedest taga taustal ja mis siis, et päike on juuksed omale kaissu võtnud…nägu on ilus :)

parempoolne pilt on siis täies päikese säras. purskkaevu vesi annab veel oma heleduse juurde. Nüüd on see koht, kus saab proovida fotoka võimalusi ja umbes selline tulemus ka kaamerast tuli…

ma võin isegi numbreid öelda vasakpoolne f3,5 ja 1/400 ning parempoolne f2,8 1/125

täiesti varjus on ka imeline valgus. Parempoolne on küll mu lemmiktöötlusega, aga vasakpoolne on ilma suurema töötluseta. Et, mis see veel tähendab – vaatasin näo üle ja silusin natuke :)

vasakpoolne ISO 250 f3,5 1/00 parempoolne ISO 320 f2,8 1/100

parempoolne on raudselt üks mul lemmikkohti pildistamiseks. Tõstku käsi, kes on minu kaamera ette sattunud ja ma pole tal käskinud põõsasse minna…nii ma ei näe ühtegi kätt :)

Need pildid on tehtud ka täiesti varjus, aga fotokas ongi ju see imeline masin, millega saad näidata asju ka nii, nagu nad tegelikult silmale ei ole. Kui on selline ühtlane vari, siis on väga mõnus ja kerge asju heledemaks pildistada

siin on hea näide… kuna vasakpoolne on suunaga pimedama poole ehk et taamal on puud, mis valgus kinni püüavad, siis paremal on hele taevas. Selleks, et pildid sarnaseks saada muutsin ISO

vasakul ISO 320 f2,8 1/80 ja paremal muu sama, aga ISO 160

Kirsti pere sai nüüd kogemata nagu kooli õpikusse, aga näidismaterjal oli nii armas ja ilus. Tüdrukud täpselt sama vanad nagu Ketlin ja Liisu ja oi kui tuttavad nad olid. Ma ei tea mitu korda ma ütles, et meil on täpselt samamoodi…aga nii see oli… :)

Rubriigid: õues, pered | 11 kommentaari