Arhiiv kuude lõikes: juuni 2011

Lill

Linnapäev

Ei ole ju mõtet maale kolida, kui peab iga päev linna kolistama. Vähemalt meie sugustel inimestel, kes teevad tööd, siis kui teised inimesed puhkavad. Nii me siis teeme endale vahel linnapäevi. Saate ikka aru jah, need on need päevad, kus meie käime linnas puhkamas :)

Tavaliselt eelneb sellele kõrgema pilotaazi logistika orgunn :). Kas on minul meelelahutuse vahel mõned töised käigud või on vaja Kallel kohtuda või asju pakkida. Seekordne oli juba natuke raskem pähkel. Kallel oli vaja viia oma auto Raplasse ja seejärel olla ka autoga linnas. Linnas oli vaja tal olla nii vara, et meie lapsed alles magasid sellel ajal. Emasüda ütles kohe, et niimoodi ikka puhkepäeva ei veeda, et selleks peab lapsed poolest unest üles ajama. Jagasime ära, et Kalle sõidab autoga otse Tallinna. Mina võtan lapsed, viin tema auto Raplasse parandusse ja lähen siis koos lastega rongiga. Kasuks tuleb kui Kallel oleks asjad aetud selleks ajaks, kui meie linna jõuame. Ma nüüd ju mingisse turvalisuse küsimusse eriti ei tahaks laskuda, aga arusaadavalt on meil kodus olemas ainult 3 turvatooli ja kuidagi pidi neid niimoodi jagama, et ühe autoga saaks Raplasse ja teisega Tallinnast koju. Las nüüd turvalisuse kunnid ohivad, et kuidas nii, et meil pole 6 tooli, või pakuvad hea lahenduse kuidas praegu oleks pidanud tegema ;)

Rongisõit on ju autopere lastele puhas eksootika ja uhke näoga patseerisid nad mööda vahekäiku pärast seda, kui igaüks neist oli pool liitrit vett ära joonud. Siin kohal ei hakka laskuma mingitesse vetsu juttudesse, kuidas seda üksi kolme lapsega lahendada, aga noh…mõelge ise…;) …trammiga sõitsime ka :)

Tallinnas oli esimene plaan kinno minna. Meil ikka kodus suurelt kalendrisse kirja pandud, millal mingi multikas kinno jõuab ja ikka saab nad kõik siis ära vaadatud. Kärdukas on küll ennem ka kinos käinud, aga see oli siis, kui ta sündis ja ta veel kenasti kinos magas. Kalle küll kehitas õlgu, et selle lapsega kinno, aga ta ei öelnud, et mina pean olema see, kes temaga siis mööda treppe üles alla käima hakkab.

Kohvikust varustasime ennast kokteilidega – nagu alati. Ma ei kujuta ettegi kui palju kokteile ma sealt aastate jooksul olen ostnud, aga neid kordi, kus ma ilma olen filmi vaatama läinud, on ikka vähe.

Kärdukas imetles ja imestas, et päriselt on selline koht olemas, kus selline televiisor on. Prille ei tahtnud ja kui saal pimedaks läks, siis ma arvan, et mingi 10 minuti pärast jäi ta mul süles magama ja ärkas siis kui saal uuesti valgeks läks. Seekord oli neil prillidel midagi häda….või millelgi muul. Igatahes oli film läbi prillide vaadates kuidagi väga tume. Ilma prillita tulid nagu värvid ilusti tagasi, aga noh nii ei saa ju mingit 3d filmi vaadata. Igatahes tuli ka minul, vist esimest korda elus, uni peale. Eks mõnusalt norisev Kärdukas aitas ka kaasa, aga ikkagi…

Edasi jälle trammi peale ja plaani järgmine punkt oli F-hoone. Eelmine kord jättis väga soodsa mulje. Hoolimata sellest, et meie tookordne saabumine sinna oli saadetud Ketlini jonnist. Ta ikka nats skeptiline uute kohtade suhtes ja pea ees lahingusse ei torma. Lisaks oli ta kindel, et tema lemmik makarone seal ei anta. Koha peal leebus ja peale oma makarone, lubas kindlasti järgmine Tallinna reis sinna minna. Isuäratavast menüüst oligi ju enamus veel proovimata. Koha peal selgus, et elektrit pole ja süüa saab ainult toorest. Kalle muidugi oleks kindlalt sinna tahtnud jääda, aga kolme last küll ainult salatiga ära osta oleks keeruline olnud.

Otsustasime siis, et Rucola sobib ka ja lapsed said kenasti ühe suure pizza jagamisega hakkama.  Noh kui sinnamaani oli päev veerenud suhteliselt nagu hernes, siis mingi hetk ikka pidi tulema väike aste, mis herne põrkama paneb. Meie peres pole selleks üldse mitte midagi vaja ja enne autosse minekut otsustas Liisu, et ta siiski ei lähe autosse. Kui ma viitsin, siis ma suudan kenasti selliseid olukordi lahendada, aga mõnikord lihtsalt ei viitsi ja nii siis sai jonniv Liisu uuesti kohviku külastajate silme all autost välja tõstetud, sest mul kannatus mõttetu jonni suhtes on suht lühike :). Noh nägi see ikka umbes niimoodi välja, et möödakäivad inimesed oleks saanud kenasti pead raputada, et appi milline ema või siis milline kasvatamatu laps…Kalle sai siis seekordse au suhteid korraldada ja kui me juba lillepoes teistel autodel liikumist takistasime, siis veeres Liisu naerdes käruga mööda parkimisplatsi ringi.

Noh nüüd mul tuleb muidugi meelde, et see päev ei olnud üldse nii hernes, sest mingi hetk viskas ka Ketlini vedru välja, sest väljas oli liiga palav. Iseenest mõistetav, aga täiskasvanud inimesed oskavad oma tundeid selles vallas nats paremini ohjata.

Õhtul kodus said pooled aknad omale sääsevõrgud ja ööd on meil nüüd palju mõnusamad :)

Kokkuvõttes ütleks, et ma olen raudselt see ema, kes peab lastega tegelemiseks seda, kui saab nendega ringi mässata. Kodus ümber laua meisterdamas on mind ikka väga raske kohata. Olgem ausad, ma olen vist elus ühe korra mingeid karpe nendega voltinud. Selle eest olen valmis homme päev nendega ükskõik kuhu minema :)

Seekord ma siis võtsin fotoka ka kaasa. Olgem ausad, ma saan seda ikka teha siis, kui Kalle ka kaasas on. Nii osav ma küll pole, et lisaks pildistamisele ja kolmel lapsel suudan silma peal hoida. Eriti kui nad otsustavad näiteks tuvisid taga ajada ja mina seda pildistada üritan ning kolm tuvi kolm erinevat suunda võtavad. Kuna siin ka palju fotograaf-sõbrannasid käib, siis ütleks tehnilise poole pealt, et kuna mul välku üldse kaasas ei olnudki, siis on võetud fotokast viimast. Kino pimedates koridorides jäi ka sellest väheks, aga kohvikus sai näiteks iso1000 (ja just tuhat) täitsa helgeid kaadreid. Kohe mõnus tunne kui enam elueesmärk ei ole, et pildil ei tohi päris elu olla ja oi kuidas ma armastan neid päris värve, mis seekordsest käigust pildile said…

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 13 kommentaari
Lill

meie pere

Meie pere suurenes. Algus oli meie jaoks suhteliselt ootamatu ja varajane. Meil oli alles arsti juurde minek planeerimisel kui oli juba hilja. Või siis vastupidi – nii pidigi minema :) Igatahes taarus meie Kass juba mitu päeva kõht ühele ja teisele poole kõõlumas ja õhtuti käis ja krabistas meil panipaiga kastihunnikus. Targast raamatust lugesin välja, et pesa teeb. Ühel hommikul kui siis peenike kass trepist alla tuli, läksin pes otsima – ja leidsimegi. Kolm pisikest poega. Tüdrukud kõik nii elevil ja  jaaaa jätame kõik endale, paneme need ja need nimed- käis Ketlin paberileht kassinimegeda käes ringi.

Väga kiirelt käis uks Liisu järelt kinni, kui ta hüüdis, et ta naabritütdruku juurde jooksis ning jäi teisel hommikusöökki pooleli kui nad tagasi kassipoegi vaatama tormasid. Õnneks ei ole ju meie Kass üldse mitte rumal ja pesa tegi ju meelega laste käte ulatusest kaugemale.

Õhtul oli meie üllatuseks tekkinud juba kuskilt ka neljas poeg ja järgmisel hommikul juba viies. Me üldse ei imestanudki kui Kalle pesa uurima minnes sealt ka kuuenda leidis. Rohkem pole neid juurde tulnud :))))

Päevad mööduvad pisikesetel pojakestel meie tüdruku pideva järelvalve alla – emme tule vaata, valge ei leia tissi. Emme appi, ta on täitsa näljane, see hall lükkab ta koguaeg eest ära. Kass, mis sa siin teeb, mine oma pojakest juurde, nad tahavad tissi.oi nad on ikka niii armas, kas me võime nad kõik endale jätta… emme miiiiiks ei või?

Et siis, kui keegi teab kedagi, kes tunneb kedagi, kuhu üks armas valge või siis kas tume hall karvakera diivanile sobiks, siis meil on üle. Ema on väga heade soovitustega :) …isa olen ka ühe korra näinud – väga ilus. Suure paksu karvaga…

Rubriigid: minu kodu | 17 kommentaari
Lill

õue ikka õue

Aga kas te õue ei tahaks minna? Niimoodi algavad pea kõik minu vastused pildistamise soovidele. Sellele järgneb tavaliselt seletus, miks just õue :) Õues on mõnus….aga väike aga on ka :) Kui ma muidu olen juba selline, et teen pilte liiga palju, siis oi kus ma suudan tunni jooksul õues tulistada. Minu õnneks suudan ma veel esialgu õues mingi ulmelise koguse uduseid pilte toota, nii et vähemalt osaline praakimine läheb lihtsalt, aga ülejäänust on ikka mul väga raske valikut teha. Astud aga õues sammukese paremale-vasakule ja juba ongi uus taust ja jälle peaks ju selle pildi ka valikusse jätma :)

Kui ma eelmine postitus lubasin ajast rääkida, siis mul on mitu korda olnud ütlemata suur soov, olla mõne sellise fotograafi kõrval väike kärbes, kes lubab kliendile vähe pilte. Kuidas nad seda teevad. Ma just mõtlen seda valimise osa, sest vaevalt nad nüüd kõik selle tunnikese lobisemise peale kulutavad. Küll aga kui fotograaf natukenegi fotokat käes kindlalt tunneb ja häid nurki mälu nagu kahurist pillub, siis praaki ju nagu ei tulegi. Või ma ei tea…. Kuidas siis teha nii, et tegemine oleks optimaalne, kui tasu küsimine käib ikkagi ju aja mõõdu järgi.

Tegelikult ju polekski üldse muret, aga põhiline aeg kulub ju töötlemise peale ja iga pilt, mis nö lubatust rohkem saab, on ju puhtalt minu eralõbu ja vabast ajast nikerdamine. Mitte keegi ei palu ega käsi mul seda teha, aga ma lihtsalt ei oska/taha/ suuda teistmoodi :) Õnneks mul lemmikfotograafsõbranna on hädas täpselt sama murega ja parim lahenduse mis me siiani oleme leidnud on teineteisele ohata, et ei suuda teistmoodi :)

Ma muidugi loodan, et eks mu armsad kliendid need üleliigsed kaadrid saavad ise prügikasti lennutada ja parim valik ongi parem :)

Kogu pikk jutt oli sissejuhatuseks ühele tunnisele jalutuskäigule ühes Tallinnas pargis, kus ma pole täiskasvanud peast veel mitte ühtegi korda käinud. Minu mälestuses on seal ikka veel ujula, kuigi seda pole seal juba vähemalt 10 aastat enam. Pereks juba natuke tuttav Richard ema-isaga, kes ulme kiirusega on kasvanud vähemalt 3 korda suuremaks kui ma viimati teda nägin. Pildistamissoovi lugedes ehmatasin küll algul ära, et kas ikka on sama Richard, sest see oli ju alles kui nad pisikese beebiga käisid…no ikka nii alles, et nii palju aega küll vahepeal mööda ei saanud minna. Ei tea kas see ajast ohkimine vanusega veel süveneb ka, igatahes minu sõnavaras on see küll juba liiga suure osa endale võtnud. Püüaks ennast nüüd vähe tagasi hoida.

Mõnus on juba natuke tuttavaid pildata. Jutt jookseb veel vabamalt, keegi ei pane üldse enam tähele, mida ma teeme ja miks me teema. Naeru ja nalja ning mis põhiline – pühendunud koostöö :)…ja tulemus palun väga….

ja siis veel kõik, kes mu kaamera ette plaanivad suvel ennast sättida. Kui ma ei ole piisavalt ruttu meilidele vastanud, siis variant a) ma teen tööd b) ma teen ikka tööd c) ma pole seda kirja saanudki. Mul on küll uhke ja võimaluste rohke gmail, aga juba mitu korda on ta mingid meilid kas ära kaotanud või mis veel naljakam, omal vabal valitud ajal mulle postkasti saatnud. Mina sain ühe armsa pruutpaari kirja näiteks aasta hiljem ja Kalle sai ka just ühe jõulupeo päringu, kus ta küll õnneks eelmine aasta käis, sest see ei jäänud selle kliendi ainukeseks meiliks :)

Kirjutage siis ikka jälle ja jälle ja ükskord me kohtume ikka :) …

PÄIKEST!!!!!

Rubriigid: beebid, õues, pered | 10 kommentaari
Lill

Teele ja Hardi ja mina ka :)

Mul on nii kahju, et meie pisikeses Eestis üks täitsa normaalse pere ema ei suuda ennast ära elatada ainult tutikate beebide pildistamisega. Kuidas ma küll saaks teha nii, et kasvõi iga sajas (ma tegelikult ei tea mitmes) uus ema mõtleks – ohhhoooo ma lähen ja lasen Kristal oma beebit pildistada. Ei ole ju palju tahetud :) . Ma lihtsalt ei saa parata, aga need on minu lemmikkliendid. Kusjuures ma omaarust olen juba nendega täitsa osav. Näiteks pisikese Teelega oli meil aega napid 30 minutit. Leppisime enne kokku, et teeme nii nagu jõuame ja saame ja kui ei saa, vaatame edasi. Saime ja kuidas veel saime. Saime riides ja paljalt ja magades ja silmad lahti ….

Ükspäev juhtusin lugema ühte välismaa pulmafotograafi blogi ja seal ta rääkis endast. Ütles, et kunagi kui ta veel ei pildistanud, aga tal niisama palju öelda oli, siis hakkas pidama blogi. Blogiga juhtus aga nii, et ühel päeval valiti ta parimaks. Elu läks edasi ja kui inimene kasvab, siis ühel hetkel oli talle tundunud, et kõik mõtted on juba selgeks räägitud. Tegi kanna pöörde kõiges ja hakkas vahelduseks näed fotograafiks. Nagu selliste inimeste puhul tavaline, oli ta ju loomulikult ka selles vallas kohe varsti parim. Peab nüüd kenasti pulmafotodega blogi ja ühel päeval tundis ikka, et tahaks enda ka sinna sisse panna. Kui nüüd välja jätta see kohta, et tema on parim ja mina lihtsalt töötav ema :), siis ma tunnen täpselt sama moodi. Ma tahan ka, et inimesed tunneksid mind ka. Mulle ju meeldib, kui kliendid tulevad minu juurde kui vana tuttava. Samas ma ütlen ausalt, et ega ma nüüd iga päev ei ole ka selles nii kindel. Ma ju ei tea mitu klienti on minu juurde tulemisest loobunud, et ma kuskil millegi kohta tema tõekspidamistele vastupidi arvan või et üldse liiga palju kobisen :) … olgu see siis … või nagu tema ütles ;) … If this is commercial suicide, well then you’ll be on front row as it all happens.

ja nüüd pisike Hardi ka ;) Temal oli juba suurem vend ja koer ka kaasas. Ta ise ei lasknud ennast neist segada, ta tahtis hoopis magada. Ütleks, et iga mees, kes mulle pildi peale satub, eelistaks mõnusalt diivani pealt pikutada, selle asemel, et aktiivset võimlemiskava pere seltsis esitada. Hardile anti suure kummardusega see au – maga!

järgmine kord ma räägin ajast :)

Rubriigid: beebid, stuudios | 12 kommentaari
Lill

suvekodu

Oi kui lihtne meil ikka on, ei pea mingeid asju pakkima, ega linnakorteris unistama, vaid lükkad lihtsalt hommikul ukse lahti ja voilaaa oledki suvekodus :) Ma siin paar hommikut olen kohe varavalges silmad lahti teinud ja üles kobinud. No eestlaste asi, valgust vähe ja tahaks nüüd kohe võtta sellest viimast. Ok, mis ma valetan. Tööd pean tegema ja nii mõnus kui saab päevasel ajal natuke ka puhata ja mängida. Eks siis tuleb kasutada aega kuuest-kümneni :)

Üks hommik näed ajasin Kalle ka hommikul sobivasse kohta ajalehte lugema. Nah ma nüüd kohe pean ka pattu tunnistama, et ma mitte ei läinud pärast seda tuppa tööd tegema, vaid hoopis võrkkiike magama. Ma usun ja siiralt loodan, et keegi ei pahanda praegu, kui ta oma pilte kohe järgmisel päeval postkastist ei leia, aga mul ju ei ole kuskilt võtta sellist puhkust suvel, et nüüd kuu aega tööd ei tee ja ainult naudin. Ma siis naudin jao kaupa.

Lastega tegime ka ükspäev mõnusa äraolemise päeva. Hommikul ajasid üksteist mööda maja taga. Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis nad ei kakle üldse omavahel. Eks see vist ole ka sellest tingitud, et nad kõik kolmekesi tüdrukud on, aga ma eriti ei kujutaks ette, et nad üksteisega kättpidi kokku läheks. Kui siin mingi väike nägelus tuleb, siis rohkem sellel pinnal, et sina ütlesid nii, aga nii pole õige. Kärdukale antakse aga kõik, mida tema hing ihaldab, sest suuremad ei pea kunagi vajalikuks just selle asjaga ja just praegu mängida. Puhas minu õnn :)

Päevaplaan nägi meil tüdrukutega ette, et teeme koos süüa, sööme koos ja siis lähem lasteaeda Kärduka koosolekule. Söögiks valisime kõigi laste lemmiku – makaronid. Neid läheb meil ikka mõnuga üheks söögikorraks ja poole kilosest pakist jääb meie peres juba väheks ;). Kärt on hetkel otsustanud lihast loobuda, aga õnneks kuuluvad köögiviljad tema lemmikute hulka. No ja söögiisu on tal ikka katkematu, las vihub siis tomateid :)

Ketlini üks lemmiktegevusi on internetis omale raamatuid ostukorvi laduda ja lõpuks ma lasteaia lõpu puhul heldisin ja lasin mõned raamatud osta. Valis igale ühele 2 raamatut ja tema üheks valikuks oli printsess-ja-konn-kokaraamat. Iga päev käib mul siis järel, teeb raamatust nimekirju ja uurib, et millal mingit tema valitud sööki tegema hakkame. Ükspäev oli tal isegi terveks päevaks menüü tehtud, aga sellest ma räägin üks teine kord. Seekord siis valisime kokteili. Meil küll kõiki asju kodus ei olnud, nii suhtusime loominguliselt.

kõigepealt tuli banaanid sügavkülma panna. Me esimene kord ei mõelnud ja Ketlin viskas nad sinna koos koorega. Järgmine kord olime juba targemad ja koorisime ära ning lõikasime väiksemad jupid kohe. Lisaks külmunud banaanidele läksid blenderisse ka maasikajogurt (rasvavaba jogurit asemel ja mustikaid meil ka ei olnud) ning et segu liiga paks ei oleks, siis panime törtsu piima ka hulka. Ütleks, et väga mõnus külm kokteil tuli. Banaan oli ikka väga hea lahendus, eriti kui meil hetkel eelmise suve külmutatud viljadega napib ;) ja jäätis teeb kõik liiga magusaks :)

Edasi pikutasime ja tshillisime niisama kuuse all ja oleks peaaegu koosolekule hiljaks jäänud. Me nimelt käisime tutvumas Kärduka sõime rühmaga. Õpetajad on väga head. Mõlematega on suurematel lastel aasta selja taga ja Kärdukas on neid ka juba näinud. Koosolekul näitasid tüdrukud jälle ennast kenasti oma parimast küljest ja mängisid kenasti vaikselt koos. Ketlini õpetajaga isegi arutasime seda variant, et äkki Ketlin tuleb sügisel Kärdukaga harjutama :) Eks see paista siis…

Noh siia vastikult kadedaks tegeva idülli vahele, üks lõik ka teisest poolest. Kärdukas on meil ikka vahel väike pätt. Teeb oma väikest sigadust vaikselt ja nurga taga. Õnneks on need esialgu ilma suuremata kahjustusteta, aga siiski. Tal on mingi kummaline seebivajadus. Mitte ühtegi seepi ei saa kuskile silma alla jätta. Väga hea meelega jookseb käsi pesema, aga seepi maha pesta ei luba. Ükspäev ise naerust kõveras leidsin ta asjalikult vannitoas pesemas. Endale oli suurema koguse seepi pähe mökerdanud. Laskmata ennast minust häirida, läks ta sujuvalt üle põrandapesule…

See, et kapist kuiaineid ja kassisööki on vaja põrandale kallata, on ka üks igapäevaseid tegevusi. Õnneks on huvi selle vastu vaikselt ammendumas ja kui mul valida on, siis seep peas sobib mulle rohkem. Riietega on meil ka raskusi, esimesel võimalusel on kõik kadunud…

Eilse hommiku veetsime lähima linna mänguväljakul, samal ajal kui Kalle segu ostis ja Ketlin leidis, et meie koduaeda polegi enam vaja ei liumäge ega ka liivakasti, vaid virgutusvahendid sobiks paremini. Need on need trenazöörid, mis parkides on. Üksteise võidu keerutasime endale taljet. Ütleks, et hommikul peeglisse vaadates ei olnud veel tulemust näha. Pärastlõunal hakati terassi tegema. Esialgu vaidlesime kõrguse-laiuse ja pikkuse üle ning seejärel sai 4 toru maasse kivistatud.

Kasutati ohtralt lapstööjõudu ja kui ma Kalle käest küsisin, et ta ikka tahab pildile jääda, siis ütles, et las olla see ENNE pilt ka olemas. Ta nimelt läks nüüd jälle suveks toortoidule. Vahemärkusena olgu lisatud, et esimesel päeval nõrkes ta meie kokteili ääres kuigi algul kinnitas suure häälega, et ei taha… Järgmise nädala alguses peaks siis puumaterjal ka torudele ümber saama ja eks siis ühel ilusal hommikul saab hommikukohvi ka nii nautida, et jalad pärast liivased pole. Keegi küll meil kohvi ei joo, aga mis siis…

rääkides toortoidust. Optimist meil lubas omad varud ise kasvatada ;) Akna peal on nüüd kasvuhoone ja õue tegime ka peenrad :) Salatit kohe ohtralt…

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu aed, minu kodu, muu | 10 kommentaari