Arhiiv kuude lõikes: juuli 2011

Lill

otsivad uut kodu

Täiesti ilmselgetel põhjustel ei ole meie lapsed nõus ära andma mitte ühtegi kassipoega. Igal hommikul jooksevad nad neid vaatama ja kassiemaga kurjustama, kui teised üksinda on. Igaüks haarab hommikusteks multikateks ühe karvakera kaasa ja alles minu kuri hääl sunnib neid tagasi viima. Kahjuks või õnneks ei ole meil aga mingitki plaani neid poegi omale jätta ja juba on väike huviliste ring tekkinud. Kuna kõik suure tõenäosusega siia satuvad, siis nüüd võib oma pojakesed kaasa võtta.

Kes meil siis siin on :)

See on üks 2 nädalat vana pilt, kus ma üritasin neid korvi panna ja siis nunnut pilti teha. Vot ei vaadanud nad midagi armsasti üle korvi ääre kaamerasse :)

Täna hommikul tegin uue katse. Igaüks, kes üles ärkas, pidi mulle kassiga poseerima

See vist meie pere kõigi lemmik. Hästi rahulik ja alati jääb süles magama. Meil siin ükskord käis “ekspert” vaatamas ja see peaks poiss olema ;). Valgetest on pisem ja kui Kalle peaks lubama meil ühe alles jätta, siis mina jätaks tema :).

Ahjaa…Ketlin kutsub seda kassi inimsõbralikuks :)

Sellel poisil on kõige rohkem nimesid. Tema on kõige pisem ja kui nende tuppa minna, siis tema tuleb alati juurde ja paneb pea jala peale. Tema on laste lemmik number üks.

Järgmisena ärkas Liisu ja tema pidi tooma kohe 2 valget korraga. Nemad on minuarust kõik ühesugused. Üks on natuke väiksem kui teised, aga muidu on sellised suured lumepallid :). Kahel on pea peal väike hall tutt, aga teistel pole vist sedagi. Valged panevad kõik plehku kui vähegi võimalust on. Nad on meil eraldi tuppa pandud ja väike barjäär ees. Ma olen täitsa kindel, et üks valgetest oli esimene, kes sealt üle tuli :).

Kaks on poisid ja 2 on tüdrukud.

proovisin täiesti edutult ka kõigist koos pilti teha…

Ja nüüd Kärdukas. Tema käiks hommikust õhtuni mõni poeg kraena kaelas ringi, kui ainult lubataks. Kui algul oli ta nats nagu karmi käega, siis tänaseks päevaks ta ikka väga püüab. Hoolimata tema kõhuli viskamisest ning ülikõvade detsibillidega protsestist võeti tal kass ära iga kord kui ta teda kaelast kinni hoides üles üritas tõsta. Kuigi ta väga püüab ja võtab kenasti kaenla- ja pepu alt, siis omapead nendega teda ikka jätta ei julge.

Kusjuures kõik pojad on temaga üllatavalt leplikud.

Kuna nad meil elavad kõige hämaramas toas, siis ma nats üritasin tudupilti teha…

Naljakas on see, et sellel päeval kui me nad emavalitud peidukast oma tuppa kolisime ja liivakasti neile sinna panin, käivad nad kenasti potil. Mõni üksik õnnetus on küll ka juhtunud, aga süüdlast ei tea. Igatahes 100 korda lihtsamalt kui inimese potitreening ;). Ema on neile isegi paar korda hiirt toonud ;) Ma küll ei jälginud lõpuni, et kes ta ära sõi, aga näinud nad on. Kui me omale Kassi tõime, siis ta päris kiirelt püüdis meile esimese hiire…

Arvestades seda, milline on ema, siis peaks pojadki olema ideaalilähedased :)

EDIT: Ketlin – kas sa kirjutasid, et hall on inimsõbralik. Kustuta see kohe ära, muidu nad ostavad ta kohe ära.

Rubriigid: minu kodu, muu | 13 kommentaari
Lill

Kaisa Maria

Ükskord kui oli jälle kuum ilm, oli mul stuudiopäev. Mul stuudiopäevi suvel vaevu ühe käel lugeda, aga see päev sobis just väga hästi. Kaisa-Maria on tegelikult juba päris suur tüdruk ja niimoodi mõnusalt põõnas ta seal ema-isa ülisuureks üllatuseks. Ju siis oli see mõnus jahedus, mis nii mõnusa une tõi, et ma sain täitsa rahulikult teda kaunistada. Apppiii kuidas ma küll õpiks ühe postituse jaoks ainult ühte pilti sessioonist valima. Noh nii nagu pärisfotograafid välismaal suudavad. Ma ei suuda isegi ühest ja samas seeriast ühte valida. Aga mis siis…minu kodu, näitan palju tahan… Superarmas üllatusmagaja Kaisa Maria

üks pilt emaga ka :)

Rubriigid: beebid, stuudios | 3 kommentaari
Lill

Beebi Lukas

Just avastasin, et blogimaailmas on levimas kopipeist jutt, kuidas pildistada beebit :). See on puhas minu õnn, et ma nii ei pildista, muidu peakski sama jutu kirjutama :). Igaüks võtab oma mätta otsast. Mul on selline mätas, et kui juba, siis juba. Kui ikka perega fotograafi tulekuks lipsud sirgeks sätitakse, siis tuleb ikka terve pere ka üles võtta. Olgu see tutikas kui vana tahes. Kõiki kõigiga ja ilma kõigita ja kui on selline põõsastik nagu alljärgnevalt, siis pole midagi teha, tuleb igas põõsas ka pilti teha.

Alustame algusest. Kadi kirjutas mulle juba vähemalt aasta tagasi, et peaks oma pere minu kaamera ette rivistama. Kusjuures see oli pärast seda, kui mina tema kui sisekujundaja olin avastanud ja leidnud, et kellegil on täpselt sama maitse. No ja veel palju enne seda olin ükskord ajakirjas tema imelist maakodu imetlenud. Täitsa juhuslikult sattusin ka ükskord tema õuele pidupilte tegema ja sai siis pereema ka korra pildile. St, et suurem pereülesvõte jäi seekord tegemata. Üllatuslik läheb aga aeg ülikiirelt ja ups…oligi uus pisike olemas. Nüüd tegime ikka tõsised plaanid, et ma sõidan naabervalda neile õhtul külla ja teeme beebist päris pilte. Teel oli juba nats hirm, sest minek jäi ikka päris õhtule.

Kõigepealt sai kenasti teksadesse sätitud poisid perepildile…ja ma nüüd hoiatan ette, et neid pilte tuleb palju, sest ma ei suuda ju valida…

Selle pildi kohta peab igaksjuhuks ütlema, et suur vend Glen naerab siin ebaeestlaslikult südamest ja kõva häälega. Tema naer on selline ülinakkav ja neil ikka veab, et neil selline naerupall kodus on.

Noh ja kui niimoodi oli vaikselt juba peaaegu tunnike möödunud, siis olgem ausad, plaan oli ju ikkagi Lukasest tutikaid pilte teha. Sai siis teine kenasti umbes 10 minutiga tissi otsas unele suigutatud ja asusime sättima.

vahepeal möödaminnes tegime vennast ka…

ja tagasi Lukase juurde

sinna rätiku peale on kirjutatud head ööd, aga siit pildilt ei paista see välja ;)

Arvasime, et piisab ja nüüd pakkisime kõik auto peale ja läksime päikesele järele…

ja läkski ära

Väga ahvatlev väljavaade ;)

Kokkuvõttes – alati ei lähe nii, et beebi magama jääb, alati ei paista päike ja see, et Kadi oli iga kunagi ostnud kodukujundusse laheda kohvri ja sõela, mis kapiotsast alla tuli võtta, oli suur pluss, lisaks lilledele ja külmkappi peidetud maasikatele

Ma ei oska pildistada ainult beebit ja ammugi mitte kustutada 25 pildini. Raha küsivat ma ka liiga vähe ja ma väga loodan, et mu armsad kliendid andestavad mulle tänaseks ligi kuuajaseks veninud piltide kättesaamise ootejärjekorra…

Rubriigid: beebid, õues | 6 kommentaari
Lill

nii armas

Eelmine suvi nad abiellusid ja sellel päeval ei olnud muud, kui korrutada – küll nad on ikka armsad kahekesi. Ei ole just palju selliseid mehi silma jäänud, kelle armastus niimoodi üleääre välja paistab. Täna on neil see pisike preili juba käes, aga ma ikka pean ühte päikeseloojangus tehtud seeriat teiega jagama.

Päikesest ka. Minu suur kirg ja armastus, ei ole üldse lihtne koostööpartner. Kord on liiga kõrgel, teinekord pilve taga ja siis kui kõik on ideaalne, siis pirtsutab ja ei lase fokusseerida. Aga ma ei jäta jonni, vaid püüan edasi :) Ma arvan, et see on meie põhjamaa õnn, et ta loojub kaua :)))))

Rubriigid: beebiootus, õues | 3 kommentaari
Lill

aastapäev=kodutunne

Kui ma Kallega ükskord ammu jaanuaris tuttavaks sain, siis elas ta pisikeses 1-toalises Mustamäe korteris. Kui mina- kõik on võimalik ja kõike saab- suhtumisega, tema ellu tormasin, siis juba juulikuus kirjutas tema pangas alla lepingule ja vahetas oma korteri koos pisikese laenuga maja vastu Nõmmel. Tubli perenaine kolis ka kohe varsti sinna majja. Selle kümne aasta jooksul, mis me seal elasime, sai järejst iga ruut tehtud oma käe ja maitse järgi. Samamoodi on Kalle ju koos selle Nõmme majaga minu elus olnud. Isegi meie pulmatordi sõime me oma aias. Kui me sealt ära kolisime, siis võtsin aiast oma lemmiktaimed ja põõsad kaasa ning said teised siia uude koju vanasse maasikapeenrasse oma aega ootama jäetud.

Uude koju kodutune toomine on aga visa. Kui keegi niimoodi kiirelt küsiks, et milline mu kodu on, siis ma arvan, et siiamaani ma hakkaks esimese hooga kirjeldama Nõmme kodu. Võib-olla mitte enam maja seest, aga just väljaspoolt.

Uue kodu aias on küll suured plaanid, aga kuna mul suvel aega vähe ja labidaga pole siin esialgus ruut midagi teha, siis pole mul ka veel mingit suurt tunnet tekkinud….peaaegu..Muidugi on ilus. Astud hommikul õue ja linnud laulavad, päike paistab. Sama tunne, mis oleks igas suvekodus.

Esimene tunne tekkis kui jaanipäevaks sai terrass valmis. See tunne, kui palja jalaga saab uksest õue puu peale astuda, on juba minu jaoks kodutunne. Kui Kalle siis traktorimeeste ülitihedasse suvisesse töögraafikusse vahele ennast suruda ei saanud, võttiski ta labida ja käru ette ning hakkas mulda vedama. Vedas nii, et minu näpunäidete järgi sai keskele ka esimene lillepeenar. Õhtul enne pulma-aastapäeva käisime koos ja otsisime üles kohalike lillede alla mattunud väikesed Nõmme sõbrad ja paigutasime nad peenrasse. Poole pealt tuli juba tunne, et just nii peabki olema ja just nii on koguaeg olnud.

Pulma-aastapäeval kui me mõlemad kiirustades isesuunas tööle tormasime, jäi minu jaoks lahkudes silma suur hulk kodutunnet. Kalle kingitus mulle oli peenar ja minu kingitus talle oli see lilleliseks teha.

Tööpäev lõppes eile mul just täpselt nii vara, et ma jõudsin lillepoest veel paar uut sõpra tuua ja need teistele seltsi istuda. Lubasin nüüd endale ka, et nüüd on sõmr antud ja edasi võiks rohkem panustada. Homme hakkame muru külvama…. Augusti lõpuks peaks küll esimese aasta plaan valmis olema ja ma luban, et teeme pilti kuidas me murul pikutame ;)

Eile mõtlesin veel, et kui me niimoodi igaks pulma-aastapäevaks mingi aiaprojekti ette võtame, siis hõbepulmadeks jalutame täiuslikus botaanikaaias :). Igatahes see kingitus jääb nüüd küll kauaks meelde!

mõned pildid töökäigust kah :). Esimesed on küll juba olnud, aga annavad koos parema pildi kui linkides ;)

Rubriigid: minu aed | Kommenteeri