Täiesti ilmselgetel põhjustel ei ole meie lapsed nõus ära andma mitte ühtegi kassipoega. Igal hommikul jooksevad nad neid vaatama ja kassiemaga kurjustama, kui teised üksinda on. Igaüks haarab hommikusteks multikateks ühe karvakera kaasa ja alles minu kuri hääl sunnib neid tagasi viima. Kahjuks või õnneks ei ole meil aga mingitki plaani neid poegi omale jätta ja juba on väike huviliste ring tekkinud. Kuna kõik suure tõenäosusega siia satuvad, siis nüüd võib oma pojakesed kaasa võtta.
Kes meil siis siin on :)
See on üks 2 nädalat vana pilt, kus ma üritasin neid korvi panna ja siis nunnut pilti teha. Vot ei vaadanud nad midagi armsasti üle korvi ääre kaamerasse :)
Täna hommikul tegin uue katse. Igaüks, kes üles ärkas, pidi mulle kassiga poseerima
See vist meie pere kõigi lemmik. Hästi rahulik ja alati jääb süles magama. Meil siin ükskord käis “ekspert” vaatamas ja see peaks poiss olema ;). Valgetest on pisem ja kui Kalle peaks lubama meil ühe alles jätta, siis mina jätaks tema :).
Ahjaa…Ketlin kutsub seda kassi inimsõbralikuks :)
Sellel poisil on kõige rohkem nimesid. Tema on kõige pisem ja kui nende tuppa minna, siis tema tuleb alati juurde ja paneb pea jala peale. Tema on laste lemmik number üks.
Järgmisena ärkas Liisu ja tema pidi tooma kohe 2 valget korraga. Nemad on minuarust kõik ühesugused. Üks on natuke väiksem kui teised, aga muidu on sellised suured lumepallid :). Kahel on pea peal väike hall tutt, aga teistel pole vist sedagi. Valged panevad kõik plehku kui vähegi võimalust on. Nad on meil eraldi tuppa pandud ja väike barjäär ees. Ma olen täitsa kindel, et üks valgetest oli esimene, kes sealt üle tuli :).
Kaks on poisid ja 2 on tüdrukud.
proovisin täiesti edutult ka kõigist koos pilti teha…
Ja nüüd Kärdukas. Tema käiks hommikust õhtuni mõni poeg kraena kaelas ringi, kui ainult lubataks. Kui algul oli ta nats nagu karmi käega, siis tänaseks päevaks ta ikka väga püüab. Hoolimata tema kõhuli viskamisest ning ülikõvade detsibillidega protsestist võeti tal kass ära iga kord kui ta teda kaelast kinni hoides üles üritas tõsta. Kuigi ta väga püüab ja võtab kenasti kaenla- ja pepu alt, siis omapead nendega teda ikka jätta ei julge.
Kusjuures kõik pojad on temaga üllatavalt leplikud.
Kuna nad meil elavad kõige hämaramas toas, siis ma nats üritasin tudupilti teha…
Naljakas on see, et sellel päeval kui me nad emavalitud peidukast oma tuppa kolisime ja liivakasti neile sinna panin, käivad nad kenasti potil. Mõni üksik õnnetus on küll ka juhtunud, aga süüdlast ei tea. Igatahes 100 korda lihtsamalt kui inimese potitreening ;). Ema on neile isegi paar korda hiirt toonud ;) Ma küll ei jälginud lõpuni, et kes ta ära sõi, aga näinud nad on. Kui me omale Kassi tõime, siis ta päris kiirelt püüdis meile esimese hiire…
Arvestades seda, milline on ema, siis peaks pojadki olema ideaalilähedased :)
EDIT: Ketlin – kas sa kirjutasid, et hall on inimsõbralik. Kustuta see kohe ära, muidu nad ostavad ta kohe ära.
