Arhiiv kuude lõikes: juuli 2011

Lill

Liis & Kevin

Alati kui ma kuskile kaugele pulma pean sõitma, on ärevus sees. Ei tahaks ju kuidagi poolele teele jääda. Pole veel kunagi ka jäänud, aga väike ärevus ikka. Äkki jäi midagi maha…. Vanasti kui ma Tallinnas elasin, siis jäi ikka päris tihti midagi maha, sest hea lihtne oli  toomas käia. Nüüd mõtlen kõik sada korda läbi ja igal asjal on aja jooksul autosse oma koht tekkinud ja käin kõik kohad üle. Kui aga juhtub, et ma täitsa juhuslikult sõidan teise Eestimaa otsa pulma Kalle autoga, siis on nii lahe, kui Viljandis tuleb meelde – helesti jäi nüüd küll koju. Kui ma kõik pered pildistan viimasel ajal ilma, siis pulmas ikka peaks päike kaasas olema. Mis teha…kui pole, siis pole…tuleb lihtsalt rohkem pead kasutada :)

Mina jõudsin kohale nii palju varem ja pruut just piisavalt palju hiljem, et mul plaan kenasti paigas – kõnnime ümber maja :) Hea plaan onjuu…ainult, et maja suur ja iluaed ümber selle võimaluste rohke :)

ettevalmistus ja detailid….minu lemmikud :)

umbes täpselt 10 minutit kulus, et välja mõelda, millise filminäitleja nägu pruut on. Mida rohkem pilte, seda rohkem tema nägu ta tundus :)

Pilte valides jäin mõtlema, et miks ja kuidas ja mida valida. Minu osa oli ettevalmistusest kuni lauda istumiseni ja valikusse sai 525 pilti :). Mida siis blogisse panna. Ma seekord valisin sellised, mis on teistsugused. Natuke kiiksuga ja natuke jõulisemad. Mulle viimasel ajal tundub, et pulmapildid just selles suunas liiguvadki. Kõik, kes juba aastaid pildistanud tahavad koguaeg midagi uut ja nii otsitakse uusi nurki, värve ja ideid…

Liisist ja Kevisti ka. Superarmas väga rahvusvaheline pere – kus nad kõik elanud ei ole, mida teinud ja mida näinud. Ma isegi ei mäleta mitme käe sõrmedel tuli üles lugeda need keeled, mida Liis räägib. Kevini “väike” perekond, kus olid ainult õed-vennad peredega ei tahtnud pildile isegi ära mahtuda ning üks õde jälgis tseremooniat skype kaudu. Ehedaid ja kadedaks tegevaid siiraid emotsioone sain pildile. Ütleks, et ülejäänu lausa nõuaks omaette postitus…ma ikka ükspäev teen äkki. Minu kaamera ette jäi esimest korda ilus ühesuguste kleitidega pruutneitsite rida…ahh ma kiusamiseks panen siia ühe ;)

ning fotograafe oli seal rohkem kui üks ;)

Palju, palju õnne kallid Liis ja Kevin

Rubriigid: pulmad | 9 kommentaari
Lill

pannkoogitegu

Ma arvan, et igal perel on oma lemmikpannkoogid. Kui palju nüüd teistel peale küpsetaja seal midagi öelda on, ei tea. Meie peres igal juhul suurt midagi ;). Mina ise kasvasin ülesse väikeste rasvas küpsetatud pannkookidega, mis kadusid taldrikult kiiremini kui ema neid küpsetada jõudis. Ja siiamaani teeb ta peaaegu alati just neid pannkooke. Kah mäletan ma seda, et mina ikka nõudsin selliseid ülepanni omasid, aga ema neid ei tahtnud teha. Pannkoogi tegemise ikka jõudsin mina kuskil keskkoolis. Sellel ajal hakkasid saabuma meile abipakid ja tagantjärele olid pannkoogid parim lahendus kilole jahule ;). Sealt said alguse minu pannkoogid.

Mina teen ainult suuri ülepanni kooke. Ma olen küll vahel ka väikseid proovinud, aga see ei ole ikka see. Ei ühte ega ka teistpidi. Kah ei kasuta ma pannkookide küpsetamiseks tilkagi rasva. Kah olen proovinud, aga pann läks koguaeg kärssama ja ütleks, et ega ma eriti seda kõrbenud õli haisu kah ei naudi ;). Aja jooksul on taignast kadunud ka suhkur, sest päris tihti süüakse meie peres esimene kook mingi soolase sisuga. Naljakas olekski ju seda siis magusa sisse keerata. Kohvikutes ju ka ei panda suhkrut :)

Pere kasvades oli järgmine loogiline samm kahe panniga küpsetamine. Kui ma vanasti tegin ühega, siis läks nii kaua aega, kuigi ma samal ajal tegin ka midagi muud. Nüüd enam muuks aega ei jää. Kook ühele pannile – kook teisele pannile – esimene ümber- teine ümber- esimene ära ja uus asemele – teine ära ja uus asemele. Kooke tuleb meil alati palju, sest nagu näha, ilma suhkru ja rasvata kulub neid rohkem. Jahusid kombineerin – vahel midagi tervislikumat hulka ;). Natukese haaval on hea kerge lapsi harjutada.

Pannkoogi peale paneb Kalle mett. Tema on ka ainuke. Tüdrukud võtavad minust eeskuju. Valida on kas nutella kreemi ja banaaniga või moosiga. Moosid on meil oma külmutatud marjad. Need kah ilma suhkruta. Kui on liiga hapu mari, siis panen banaani hulka.

Ütleks nii, et ega külalised mu suhkurvabade pannkookide fännid väga ei ole ja viimati nägin kuidas meie pere vähemalt kuuajaline suhkruvaru hommikuste pannkookide katteks kadus :)… See aga ei tähenda üldse seda, et ma teiste perede teistmoodi tehtud pannkooke ei naudiks. Väga naudin :)

Naljakas – ma praegu vaatasin seda alumist küpsetamise pilti. Mul peavad kõik asjad ka täpselt samas kohas olema koguaeg ja pannkoogi tainas käib ühte kindlasse kaussi ja koogid ise ühele kindlale taldrikule. Pööramislabidas on vasakul ja kahvel, millega kaasa aidata paremal pool pliiti. Keegi ei tohi segada. Mäletan, et algul käis mul valmis kookidele ka pannkaas peale. Nüüd aga saavad koogid nii kiiresti valmis, et iga järgmine hopiab eelmist soojas. Kui valmis, siis panen alles kaane peale.

ja sellist suhkruta moosi läheb meie peres ikka palju. Rohkem ikka kui kooki ;) Ma isegi ei julge öelda palju maasikaid meil jäässe sai. Rohkem kui eelmine aasta, sest mingil kummalisel põhjusel oli veebruariks juba kõik otsas. Jäässe panemise osas olen ka edusamme teinud. Maasikad käivad kergelt saumiksri alt läbi. Noh nii, et ikka osad jäävad päris terveks. Edasi kühveldan nad kilekotti. No mitte nii suurt kogust korraga, aga piisavalt. Kilekotist nii palju õhku välja kui saan, kerge sõlm peale ja kasti. Võtab ikka palju-palju vähem ruumi kui karpidega panek. Üks sõbranna ükskord õpetas nii ja kui ma siin ükspäev maasikaid panin ja naabrivanaema parasjagu mööda läks, siis imestas, et kuidas ta vanast peast veel niimoodi targemaks saab. Kogub teine terve aasta karpe – igal pool ees ja lõpuks võtavad kapis veel nii palju ruumi ka. Ja siis tulen mina, oma peenikese kilekoti rulliga ja paigutan ulme koguse maasikaid omale pisikesse jääkappi.

Maasikatega meil see aasta vedas. Ketlini lasteaia sõbral, kellega nad kahekesi veel aastaks jäid, on kodus suuuuur maasika põld. Ja nii magusad marjad. Ütleme nii, et me seal alla 5 kiloste kastide üldse tooma ei hakanud ja tõime ikka palju. Selle punkti võime oma maale kolimise nimekirjast maha tõmmata – oma maasikamüüja on olemas :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista | 16 kommentaari
Lill

elutuba

Tänase vihmase ilmaga sobivad hästi tubased tegevused ;) Me oleme nüüd seda suurt tuba nii ühtepidi kui ka teistpidi tõstnud. Igakord on tunne, et see nüüd pole ikka see. Kuna meil vanast ajast on olemas ülikerged nahkdiivanid, mida saab varbaga lükata, siis pole see muutmine eriti kontimurdev. Ükspäev võtsin siis on kodublogide listi ette ja vaatasin ainult suure toa paigutust ja noh, mis seal siis ikka. Teeme siis ka sellise klassikalise keskealiste suure toa. Kaua me ikka keerutame, et oleme popid ja noortepärased :) Lükkasime varbaga diivanid õigesse kohta. Istusime maha ja leppisime kokku, et nende asemele tulevad 2 valget täpselt ühesugust ja suurust ikea diivanit. Teleka lohistasime nii, et pikutades saab vaadata ja kes ei vaata telekat, see pikutab teises suunas ja vaatab kaminatuld. Kõik on aus!. Ühel päeval oli mul linnas tööde vahel täpselt piisavalt vähe aega, et jõuaks käia kahes poes ja osta ära kardina kangas. Teisest poest ma lihtsalt ei tulnud enne väljagi ;)

Järgmisel päeval jälle enne tööd vedasin Kalle kardinapuupoodi ja ei tulnud ka sealt välja enne kui puud olid valitud. Kuna meil oli vaja valget või siis lihtsalt heledat ning soovitavalt kolme ühesugust, siis ütleks, et see valik eriti lai ei olnud ;).

Täna kruvis siis Kalle puud üles ja mina lõikasin kangast sobiva suurusega tükid välja. Tegelikult peaks nats õmblema ka, aga küll jõuab. Ajutiselt sobib nii väga hästi!. Tõin põllu pealt lilled ka ja kuna suuremad lapsed naabrite juures on, siis paigutasin ainkese lapsmodelli ka pildile. Paigalpüsimiseks multikas ka!

Kalle pani omale meeste tooli ka :). See on selleks, et kui on külalised, aga mõni mees äkki ei taha naiste pläkutamisest aktiivselt osa võtta (mis juhtub peaaegu alati), siis ta saab nõudmisel küll olla nö seltskonnas, aga mõlgutada omi mõtteid, ilma, et keegi koguaeg küünarnukiga ribidesse ei torgiks ja arvamust päriks ;)

Rubriigid: minu kodu | 10 kommentaari
Lill

suvetöö

Minu suvi on selline, et hommikul teen kell 6 silmad lahti ja mõtlen, et kas magaks veel või pean üles tõusma. Magan edasi – kaheksani. No siis peab küll üles tõusma. Hiilin vaikselt alla, sest kui õnneks läheb, siis enne kümmet, kedagi alla ei tule. Arvuti lahti ja võtan oma pikast nimekirjast järgmise pere ette ja hakkan valima. Minu jaoks see valimine on kõige raskem ja aega nõudvam töö. Ma vist teen kõigile piltidele kolm ringi peale enne kui “kammitud” saab. Seejärel ilusaks-ilusaks-ilusaks ja ongi valmis. Eks ma selle ilusaks ajal ikka vahel mõtlen, et miks ma ei kustuta nii nagu teised, et poole vähem pilte jääks, aga noh…

Assistenti oleks vaja. Kasvab, aga liiga aegalselt kasvab. Keegi kes jõuaks samal päeval meilidele vastata. Südamlikele kirjadele samaga vastata jõuaks. Kõik pildid kolme suurusesse vähendaks, plaadile paneks, ning ümbrikuga teele saadaks.

Edasi tuleb vaadata, kas mõni nõudlikum pereliige on ka jalad alla saanud ja kui võimalik, siis ma vahele ei sega – suured tüdrukud, saavad ise söödud. Saavadki. Mina muudkui kammin ja piiluna ja kästuan Kallet ;) …kui ta kuuldekaugusel on.

Kui ma ei kammi, siis võtan omale koti selga ja valin järgmisest nimekirjast esimese. See on see nimekirja, keda ma suvel olen lubanud ülespildistada. Vahelduvad pulmad ja pered ja kassid ja koerad ja beebid. Lemmiksait netis on ilma oma ja see minu suureks õnneks paneb täiega puusse, aga see on üks teine jutt ;). Pildistamised olen klapitanud nii, et ikka mitu korraga. Ma ju maalt ja mul näiteks Tallinnasse sõit kulutab juba pool päev tühja ;).

Kodus jälle kammin ;)

Ma nüüd olen kõigil palunud, et väga ei ootaks. Näete – isegi praegu peaks hoopis kammima, mitte siin postitama. Aga ei tohi oma sõpru unustada ja natuke simarõõmu ikka ka. Puhkus on töine ja rannas päevitan ka kaamera käes ning mõni armas pere poseerimas. Elu on selline. Õhtul magama minnes mõtlen, et kuidas peaks teistmoodi tegema, aga no ei tea. Süda nagu ei luba ka kellegile öelda, et teate, ma töötlen pilte ainult vihmase ilmaga ja ootamine võib vägisi sügisesse venida. Aga auto tahtis parandamist, iluaed ilusaks tegemist ning Liisu ning Kärduka tuba valmimist ja süüa tahaks ka (kuigi selle arvelt võiks vabalt kokku tõmmata) …nii et tööd tuleb teha :). Ja oi kuidas mulle mu töö meeldib…Oma inimesi ma armastan – armsad kliendid, kellega poole tunnine sessiooni lõpuks teise poole ukse vahel jutustame või tunnine jalutuskäik pargis vägisi kahe tunniseks venib või nagu üks õhtu, kus 3 nädalase beebiga isegi 2 tundi pärast sessi algust teda paljalt päikeseloojangu poole upitasime… suvi on mõnus ja mul on mõnus suvetöö. Septembris ma puhkan – täiega!!!!

Rubriigid: beebid, õues, pered | 4 kommentaari
Lill

Everyn ja Kalev

Everyn leidis minu siit, blogist. Ütlemata armas ju, kutsuda siis ju nö vana tuttav koos tähtsat päeva veetma. Selleks, et õigel päeval kõik kenasti sujuks ja vanemate kingitusele ka algus teha, saime kevadel stuudios kokku. Mõnus naeratus tuli mul näole kui ma Everyni väljavalitut nägin. Ma nimelt läksin ülikooli siis kui tublimad juba lõpetanud olid ja vahelduva eduga lasin ennast seal nüüd alles välja kirjutada…. aga, ma isegi mitte ei mäleta, mis aastal see oli, leidsin ma, et ülikoolist tuleks võtta viimast ja sättisin endale suurema hunniku loenguid kõikvõimalikelt erialadelt. Ühte loengusse sattus kokku kamp oma ulja nooruse kohta äärmiselt enesekindlaid noormehi. Ühest küljest vaatasin kadedalt, et kuidas nad küll julgevad, aga vaadates tänast poliitilist linnapilti, siis näed – õigesti tegid :). Jäi küll silma ka üks portfelliga poiss, kes oli küll otse keskkoolist, aga teadis täpselt kuidas maailmas asjad käima peaks. Nüüd siis astus uksest sisse sama enesekindel, aga silmnähtavalt armunud mees, kelle juba natuke ka halli oimukohas.

Esimene kohtumine möödus naeru ja ilusate sõnade seltsis ülikiirelt ja jäime koos pöialt hoidma, et õigel päeval on päikest ja sooja.Õige päev oli ideaalne. See oli kohe igast otsast ja iga suunas täiuslik. Rahulik ja rõõmus nauding kõigest, mida see päev pakkus. Päikeseline jalutuskäik minu kaamera ees, mis sisaldas natuke uut ja natuke vana ja ma sain teada, et ma mitte ainult ei karda kõrgust, vaid ei taha ka väga vaadata, kuis keegi liiga ääre peal kõõlub ;) . Laulatus kirikus, kuhu ma üllatuslikult kunagi enne sattunud ei ole, ning kõrgeltharitud teoloogi abikaasana vestluse käigus nii ämbri ääre peal kõõlusin, et piinlik kohe ;). Pidu, mis oli täpselt nagu meie enda oma…. ja lõpuks ei olnudki jälle muud lisada, kui et täiuslik-täislik-täiuslik.

Ma panen parem nüüd pilte ka…

ma näed saan küll iga kord kirjutada, et ettevalmistuse pildistamine on üks mu lemmikuid…ma lihtsalt arvan, et väga palju mälestusi on piltidega seotud ja mis aitab veel paremini päeva meenutada, kui üks pilt. Tead täpselt mis tunne siis oli ja mida keegi ütles või mida ise mõtlesid – kuidas see minu väike Everyn nii pika kleidi sissa mahub

teist korda elus käisin pildistamas pirita kloostris…

ja mere ääres…te ei näe merd ;) …

jalutuskäik kadrioru pargis. Kui me mere äärest ära tulima, siis arutasime autos, et pruudi soeng, lilled ja üldse kogu olemus lausa nõuavad roosa maja ääres pildistamist. Leidsime roosa maja :)

Aega veel oli ja järgmiseks sammuks võtsime moodsamad vaated. Kui ma oli ettepaneku teinud, siis selgus, et just seal kohas oli toimunud nende elu esimene kohting!Kui me üles 24ndale olime jõudnud, siis täitsa juhuslikult seisis võtmeid klõbistades üks väga tuttava näoga tüdruk. See oli ju see päev, kus inimesed olid suureks kasvanud ja see tüdruk oli üks meie kambast, kellega lapsepõlves hoovis ukakat, kummikeksu ja rahvastepalli sai mängitud. Lahkelt keeras te meile katuseukse lahti ja mina olin nõus ainult selg vastu seina kükitama, samal ajal kui Everyn ja Kalev maailma serva peal kõõlusid…

esimesel korrusel oli mul juba palju kindlam tunne ;)

kuninglik laulatus on just see õige sõnapaar tseremoonia iseloomustamiseks.

ega ei ole ühtegi pulma, kus mul mõni laps kahe silma vahele jääks…. ma arvan ;)

Ma tean, ma teen liiga palju pilte… ma ise püüan jagada nii, et oleks selliseid, mis peaks kõigile meeldima, siis neid, mis peaks pildilolijatele meeldima. Sinna vahele panen siis neid, mis meeldivad mulle endale. Ma alati ju ei tea, kas need sinna kahte esimesse rühma ka jõuavad, aga need kaks viimast on ühed minu lemmikud pruudist…

Rubriigid: pulmad | 10 kommentaari