Arhiiv kuude lõikes: august 2011

Lill

Tehtud

Eile hommikul kui ma üles tõusin oli naljaks tunne. Ühelt poolt meeletu väsimus ja teiselt poolt ootusärevus. Täna ongi see päev, see minu suve viimane tööpäev. Mul pole veel sellist suve olnud – nii palju päikest ja nii palju õnnelikke uusi inimesi minu elus. Ülimeeldiv koostöö – mina valmistan teile rõõmu ja teie mulle. Niimoodi ma siis jooksin terve suve hommikuti natuke peale viimast minutit kodust välja, et täiendada kellegi mälestuste raamatut ja lõpuks jõudsin sinna maale, et koju tulles viskasin diivanile pikali ning panin graafikusse kirja – pildistatud +, töödeldud – :). Olen õnnelik, et teise kasti on juba ka plusse tulnud, aga liiga suur ports on veel puhkusel kastiga kaasas…. jaaa ma teen nüüd näo, et ma puhkan :). Mul on suured plaanid, aga ma juba näen, kuidas aeg nende teostamiseks käest kaob. Küll ma ikka jõuan :)

Mis aga eriti tore on, et ma saan nüüd kohe ahjusooje uusi töötlusi teiega jagada …

Rääkides veel puhkusest. Täna hommikul ärkasin ma 6.30 üles, sest ei saa ju puhkust maha magada. Tõmbasin viimased pildid arvutisse ja kiusuks üks pilt üleeilsest pulmast  ning eilsest hommikul esimest ja õhtul viimasest tööst…

Ma algul mõtlesin, et ma sellest ei kirjuta, aga näed kirjutan ikka…hingel on. Ma juba ammu ei tea, kuidas keegi mind leiab ja minu kaamera ette satub. Jah ma olen väga  tore inimene (Kalle küll alati nii ei arva, aga noh ta peab ja liiga palju mind nägema) ja võin vabalt tunnikese võõraste inimeste seltsis lõbusalt veeta. Kah tundub, et mul pole mingit probleemi lastega suhtlemisel ja emadega leian ka tavaliselt sõbralikult ühise keele – lapsed :). Samas ei saa sõbranna soovitus minu valikul olla kaalukausil määravaks. Ikka pildid, ikka pildid. Kui sooviks on saada pilte nagu sellel teisel fotograafil, siis äkki see teine fotograaf on parem valik. Mina näed teengi heledaid pilte. Ma ju pole seda kellegi eest varjanud ja oma blogigi olen äärest ääreni täis pannud. Ja ikka teen edasi, sest mulle ju meeldib :) ….

Ootan ikka kõiki armsaid inimesi oma kaamera ette- eriti neid, kellele meeldivad mu pildid :)

Rubriigid: Krista | 6 kommentaari
Lill

Kaisa ja Rain

Väga, väga harva, kui mulle kirjutab peigmees. Samas on see nii armas :). Rainiga oli meil tihe kirjavahetus. Eks ta ju pidi kõik vahepeal pruudiga kooskõlastama kui hull fotograaf tema ideedele omad juurde lisab. Nimelt kärutavad Raini masinad vanalinna tänavatel ja tema kindel soov oli koos pruudiga kah üks sõit teha. Ma tunnistan ausalt, et ma olin algul vägagi skeptiline, et kuidas see nüüd siis välja peaks nägema. Koos jõudsime lõpuks sellise lahenduseni, et mina teen ainult ilusaid pilte ja kõige mõnusam on teha neid ju siis kui väike pidu läbi on.

Et sellest veel vähe, siis moosis ka Ketlin ennast kaasa. Koos oma fotokaga. Kuna see oli tal esimene kord minuga kaasa tulla, siis lugesin talle ikka kõvasti sõnu peale – vahele segada ei tohi, koguaeg peab eest ära minema jne jne… loomulikult oli ta kõigega nõus, sest kujutage ette, ta saab oma silmaga päris pruuti näha :)

Lõpuks saabus ka pruutpaar ning minutiga õpetati ka mulle sõit selgeks :)

Kus me lähme, kus me lähme…näiteks Toompeale. Loomulikult… te ei kujuta ette, kui lahe nende asjadega sõita on. Ketlin pandi igaksjuhuks peigmehe ratta peale ja nii me siis kõigi pilkude all toompeale sõitsimegi…

hea on ju siin praegu täpsustada, et kell oli siis kuskil 9 õhtul ;)

Kuna plaan oli päikeseloojang ka ikka püüda,aga päike oli veel liiga kõrgel, siis otsustasime vahepeal mujale minna. Saate aru, ahhh lähme korra alla ja siis tuleme toomapeale tagasi. Eluski ei oleks viitsinud jala minna…aga niimoodi…superluks

Ketlin sai endale ka ülesande. Maha jäänud pruudikimp kontorist ära tuua :)…

ja päikeseloojanguga läks natuke nihusti. Üks pilv tuli täpselt loojumise ajaks päikesele ette ja oligi ta kadunud… :)

Kokkuvõttes ütleks, et see oli selle suve üks eredamaid ilupildistamise mälestusi ja kohe-kohe lähme enamuse perega oma kinkekaarte lunastama ;)

Aitäh teile Kaisa ja Rain ning kiiret ning turvalist sõitu eluteel !

Rubriigid: pulmad | 4 kommentaari
Lill

Kärt 2

Praegu seisab Kärdukas toolil mu selja taga sasib juukseid ja vahepeal pöörab mu pea enda poole, et mmmmmm musi anda. Seda, et tal sünnipäev on, ta aru ei saa. Hommikul kui unesegasena võttis oma kaks pisikest kingitust. Tuli voodisse tagasi tõmbas teki rinnuni ning asus lahti pakkima. Ei teinud ka üllatunud nägu, kui terve päeva jooksul talle eesõigus on antud ju siis arvab lihtsalt, et lõpuks on teda mõistetud :)

Milline siis on meie Kärdukas. Meie pere kõigi lemmik. Eks ta ise teab ka seda ja kasutab seda ära. Kõik naeravad kui ta oma pisikesi sigadusi teeb, näiteks joonistus, mis paberilt algas läheb sujuvalt üle põrandale ning lõpeb tema enda naba ümber. Või siis kõik kiljuvad kui ta surnud hiir sabapidi peos mööda maja jalutab. Samas on kõik nõus kikivarvul mööda maja kõndima, sest Kärdukas magab. Ärkab hommikul kõige viimasena ning vahel magab isegi lõunaajal.

Hoolimata sellest, et ta juba sündis lasteaeda, ei ole ta eriti inimsõbralik. Ohh õudust kui mõni võõras tädi temaga rääkima hakkab ja võõras mees ei tohi isegi tema poole vaadata. Ohh oleks, et see jääkski nii… aga vaevalt.

Täitsa vabalt saab ta sekundiga kaasa haaravalt naeru lõrkedama panna. Just katsetasin :) ning uhkel ema pani selle ka omale telefonihelinaks :). Nuttu kuuleb harva ja tavaliselt ikka põhjus üliikirelt lähenenud maa või ootamatul kõrgusel olnud takistus.

Söögist… mis mul öelda – iga lapsevanema unistus. Käige aga ette – roheline salati ja hallitusjuust. Viimase eest tuleb meie peres ikka kakelda.  Köögiviljad sobivad isegi need, mis suuremad õed ninakirtsutades taldriku servale lükkavad, aga samas on ta ka ainuke, kes ükskord salaja mul coca-cola ära jõi.

sellest teisest asjast ka. Käib ja väga hästi käib. Juba poolteist kuud käib. Vahel ka öösiti ning auto sõidu ajal meeldib meid narritada. Endal nägu naeru täis kui auto pidurite kriginal seisma jäetakse ja teda vabadusse päästetakse.No mine tea, äkki ongi häda. Oi mull nii meeldib, et see mähkmemajandus läbi on. Samas ma ei saa aru, miks pean mina koos temaga vetsus käima. Kõigepealt jookseb minu juurde, mitte vetsu…

Aga muidu päriselt käimisest, siis jalutab küll, aga mitte eriti kaua ja siis tahab süles olla…minu süles. Üleval pildil oli meil jalutuskäik Eestimaa kivide kuninga juurde. See meil siin kohalik vaatamisväärsus ;) ja on ju suur :)

Sõpru tal veel ei ole, sest sõnavara on napp. Samas võiks öelda ka et piisav. No kui on majas juba ees 3 mölapidamatut naist, siis ongi ju piisav kui kasutada valdavalt olukorda ilmestavaid sõnu. Minu uus lemmik tema sõnavaras on nunnu – need on kõik need loomad, kelle nime ta ei tea. Enimkasutatav sõna on (s)iia. Käsu korras antud ning üldjuhul mulle ning hääletoon võib 10 sekundiga tõusta vägagi nõudlikuks. Tähendab, et ma pean kaasa tulema. Lükkab mu siis arvuti tagant ära ning toa ukse ka kinni, et ma tagasi ei saaks ;)

Mängib nukkudega ja nüüd kui pusle kast silma alla tõsteti, siis igapäevaselt ka nendega. Joonistab ning vaatab raamatuid. Iseseisvalt ja ilma nurinata. Nurisevad teised, sest mõnikord jääb raamatust leht käe külge kinni ning joonistustest ma juba rääkisin. Eile kusjuures pesi nii enda kui ka põranda sõnagi lausumata (ahhaaa…lihtsalt väljend) pärast kunstitööd ära.

Lemmikriietus on ülimalt napp. Ütleks, et õieti polegi teist. Võib-olla tuleb see sellest, et osavus riiete äravõtmisel on tunduvalt suurem selga panemisest. Lemmikuid ei ole, sobib kõik, mis selga pannakse. Samas nii on olnud ka kõigi teistega. Kõrvalt vaadates tundubki, et kõik lapsed on väga sarnased, oma väikse nõksuga.

Kärduka nõks on pesamunana nagu koala karu sülle ronida ja kõiki pereliikmeid oma äranaägemise järgi kallistada.

Ju ta ikka vist sai aru, et nüüd on midagi uut ja paremat ning vastutasuks küsimusel, kas tahad tuttu, vastas kell pool kümme (täielik ulme meie peres) jah…vaatas natuke raamatut, võttis selle siis kaissu ning jäi magama.

Palju palju õnne meie nunnu :)

Rubriigid: Kärt | 20 kommentaari
Lill

tööl…

Inimene on ikka naljakas. Kui talle midagi meeldib, siis pead ta seda kohe palju saama. Mulle meeldib mu töö ja siis ma võtan väga hea meelega üles kõik soovijad. Palju pruute, palju armsaid peresid ja palju beebisid. Isegi kui ükspäev avastad, et on tekkinud järjekord, siis ikka ju tahaks veel. Leppisin siis kenasti endaga kokku, et augustis pildistan ja septembris töötlen. Samas tahaks ju ikka mõne värvilise lehe ka pildile saada. Kodus ju ei saa puhata, arvuti on käe juures ja ikka  on ju vaja kellegile vastata või mõnda (mis mõnda, sellest liiga pikast nimekirjast) tööd töötlema hakata. Õnneks keegi märkas seda ja me võitsime läbi fb tasuta öö SIIN tuulikus. Ma juba oli lootuse kaotanud, et ma kunagigi midagi võidaks ja olen nüüd elavaks reklaamiks teistele, kel samasugune tunne.

Ja et nüüd sellest tööst veel vähe oleks, siis ühel suvisel päeval kui ma oleks pidanud oma sõbrannat pildistama või siis kodus töötlema, läksin hoopis ülikooli, istusin laua taha maha ja pidin nii kirjalikult kui ka verbaalselt väljendama enda soovi saada õpetajaks. Läks päris kenasti ja nüüd on nimi selles nimekirjas, kus lubatakse õppima minna. Mul aga dilemma. Tahaks, kohe väga tahaks. Meeldivad kõik need ained, mis seal õpetatakse, meeldib see, kelleks ma seal saada võiks, meeldib ennast näha 10 aasta pärast pisikeste juntsudega esimesel septembril kooli minemas, aga…… kas ma just praegu jõuan seda teha?

Teisel pool kaalukausil olen ju mina koos aparaadiga. Minu jaoks on see äärmiselt mõnusa energiaga töö. Naeru ja nalja ning ilu täis päevad, kus vahel ei saa arugi, et see muru peal pikutamine ongi see päris töö. Iga positiivne tagasiside on kui pikikarva pai, millest mitte kunagi küllalt ei saa. Samas teiste pilgule jääb märkamata see tundide viisi arvuti taga istumine ja lapsele üle õla hüüdmine – jah ma kohe tulen. Aga mul pea mõtteid täis ja sõpradega jagades on need ainult innsutust saanud. On veel fotograafina nii palju teha ja nii palju avastada. Teistmood ja paremini – ikka kõik selle pai pärast :)

Mul on umbes täpselt 9 päeva aega mõelda kumma tee ma nüüd kohe valin. Kas olen samasugune fotograaf ja lähen kooli või astun fotograafina pika sammu edasi ja lähen kooli järgmine aasta :) Ja ei saa rääkida, et kui seda ei tee, siis äkki pärast kahetsen. Mõlemad variandid on ahvatlevad.

Võtsime kasutusele ka uue sõna nokkija :). Pole ühtegi lahedat eesti keelset sõna, kui tuleb pildistamast koju, tõmbad pildid arvutisse ja mõni eriline silma jääb…. Võtad lahti, kiire töötlus ja tahaks kohe kellegile näidata. Keegi on alati, kes seda väga näha tahaks. Nimetame nüüd need pildid nokkijateks :)

Olime Haapsalus ja läksime siiski raudtee jaama, aga koos ideega, leida natukenegi huvitavamaid nurki. Olgem ausad, seda perrooni teab ja on näinud ju igaüks ;)

paar päeva tagasi istusime sessiooni lõpetuseks korra kohvikusse. Mina vaimustusin värvidest ja valgusest…

üleeile otsisime koledaid kohti :) ning kõigil lõi silm särama kui mammu hoovi leidsime :)

eile kui taevas oli ähvardav, sõitsin pruutpaari vanemate kodust paarsada meetrit edasi, et kas sealne raudtee alune oleks sobiv paik vihma eest ja silm jäi hoopis sellele aiale pidama…noh ja vihma nagu ei sadanudki…

ning proovisime ära ka üleeile  mõtteks jäänud pruutpaari suudluse keset rahvamassi. Ütleks, et massiga oli keeruline. Kõik läksid väga abivalmilt eest ära…

Rohkem nendest pulmadest võib näha alles septembris, kui ma oma töötlemise järjega päriselt sinnani jõuan ;)

Aga ma püüan ikka rohkem ja vabaks tehtud hetkel näitan, keda ja mida ma suvel näinud olen ;)

Rubriigid: Krista, muu | 14 kommentaari