Arhiiv kuude lõikes: august 2011

Praegu seisab Kärdukas toolil mu selja taga sasib juukseid ja vahepeal pöörab mu pea enda poole, et mmmmmm musi anda. Seda, et tal sünnipäev on, ta aru ei saa. Hommikul kui unesegasena võttis oma kaks pisikest kingitust. Tuli voodisse tagasi tõmbas teki rinnuni ning asus lahti pakkima. Ei teinud ka üllatunud nägu, kui terve päeva jooksul talle eesõigus on antud ju siis arvab lihtsalt, et lõpuks on teda mõistetud :)

Milline siis on meie Kärdukas. Meie pere kõigi lemmik. Eks ta ise teab ka seda ja kasutab seda ära. Kõik naeravad kui ta oma pisikesi sigadusi teeb, näiteks joonistus, mis paberilt algas läheb sujuvalt üle põrandale ning lõpeb tema enda naba ümber. Või siis kõik kiljuvad kui ta surnud hiir sabapidi peos mööda maja jalutab. Samas on kõik nõus kikivarvul mööda maja kõndima, sest Kärdukas magab. Ärkab hommikul kõige viimasena ning vahel magab isegi lõunaajal.

Hoolimata sellest, et ta juba sündis lasteaeda, ei ole ta eriti inimsõbralik. Ohh õudust kui mõni võõras tädi temaga rääkima hakkab ja võõras mees ei tohi isegi tema poole vaadata. Ohh oleks, et see jääkski nii… aga vaevalt.

Täitsa vabalt saab ta sekundiga kaasa haaravalt naeru lõrkedama panna. Just katsetasin :) ning uhkel ema pani selle ka omale telefonihelinaks :). Nuttu kuuleb harva ja tavaliselt ikka põhjus üliikirelt lähenenud maa või ootamatul kõrgusel olnud takistus.

Söögist… mis mul öelda – iga lapsevanema unistus. Käige aga ette – roheline salati ja hallitusjuust. Viimase eest tuleb meie peres ikka kakelda.  Köögiviljad sobivad isegi need, mis suuremad õed ninakirtsutades taldriku servale lükkavad, aga samas on ta ka ainuke, kes ükskord salaja mul coca-cola ära jõi.

sellest teisest asjast ka. Käib ja väga hästi käib. Juba poolteist kuud käib. Vahel ka öösiti ning auto sõidu ajal meeldib meid narritada. Endal nägu naeru täis kui auto pidurite kriginal seisma jäetakse ja teda vabadusse päästetakse.No mine tea, äkki ongi häda. Oi mull nii meeldib, et see mähkmemajandus läbi on. Samas ma ei saa aru, miks pean mina koos temaga vetsus käima. Kõigepealt jookseb minu juurde, mitte vetsu…

Aga muidu päriselt käimisest, siis jalutab küll, aga mitte eriti kaua ja siis tahab süles olla…minu süles. Üleval pildil oli meil jalutuskäik Eestimaa kivide kuninga juurde. See meil siin kohalik vaatamisväärsus ;) ja on ju suur :)

Sõpru tal veel ei ole, sest sõnavara on napp. Samas võiks öelda ka et piisav. No kui on majas juba ees 3 mölapidamatut naist, siis ongi ju piisav kui kasutada valdavalt olukorda ilmestavaid sõnu. Minu uus lemmik tema sõnavaras on nunnu – need on kõik need loomad, kelle nime ta ei tea. Enimkasutatav sõna on (s)iia. Käsu korras antud ning üldjuhul mulle ning hääletoon võib 10 sekundiga tõusta vägagi nõudlikuks. Tähendab, et ma pean kaasa tulema. Lükkab mu siis arvuti tagant ära ning toa ukse ka kinni, et ma tagasi ei saaks ;)

Mängib nukkudega ja nüüd kui pusle kast silma alla tõsteti, siis igapäevaselt ka nendega. Joonistab ning vaatab raamatuid. Iseseisvalt ja ilma nurinata. Nurisevad teised, sest mõnikord jääb raamatust leht käe külge kinni ning joonistustest ma juba rääkisin. Eile kusjuures pesi nii enda kui ka põranda sõnagi lausumata (ahhaaa…lihtsalt väljend) pärast kunstitööd ära.

Lemmikriietus on ülimalt napp. Ütleks, et õieti polegi teist. Võib-olla tuleb see sellest, et osavus riiete äravõtmisel on tunduvalt suurem selga panemisest. Lemmikuid ei ole, sobib kõik, mis selga pannakse. Samas nii on olnud ka kõigi teistega. Kõrvalt vaadates tundubki, et kõik lapsed on väga sarnased, oma väikse nõksuga.

Kärduka nõks on pesamunana nagu koala karu sülle ronida ja kõiki pereliikmeid oma äranaägemise järgi kallistada.

Ju ta ikka vist sai aru, et nüüd on midagi uut ja paremat ning vastutasuks küsimusel, kas tahad tuttu, vastas kell pool kümme (täielik ulme meie peres) jah…vaatas natuke raamatut, võttis selle siis kaissu ning jäi magama.

Palju palju õnne meie nunnu :)