Arhiiv kuude lõikes: september 2011

Lill

ükskord Rakveres

Ma mäletan ühte suvist pühapäeva, kui ma üksi kolme lapsega bussiga Rakverre sõitsin. Kuidas kole seenevihm koos tuulega tumedate pilvedega asendus ja mina pidin minema kolme pere pildistama. Kuna ma juba ammu tean, et see töö valis minu, siis just õigeks ajaks kadusid pilved, temperatuur tõusis ning tuuli vaibus, lapsed läksid Kallega spaatama…ja edasi tuli ilus mälestus neile!

Rubriigid: õues, pered | 2 kommentaari
Lill

Mirjam ja Inver

Ühel imeilusal suvepäeval kohtusin oma lemmiksalongis Mirjami ja Inveriga.

Pruut täiuslikkuseni lihvitud läksime õue…õues oli mõnus…päike paistis ja soe oli :)

Väikese jalutuskäigu järel leidsime ka poisid :)

Kirikusse laulatusele…

täiuslik! …õnnitlused

Grupipilt ;)

Nagu ma eelmises postituses ka lubasin, siis see oli ilus pulm. Juba neist endist õhkus sellist headust ja õrnust, et minu ülesanne oligi kõik see ilu ilusaks jäädvustada!

Palju, palju õnne ja armastust!!!!!

Rubriigid: pulmad | 1 kommentaar
Lill

Merilin ja Hannes

Sellel suvel on juhtunud nii, et peaaegu kõiki pruute näen ma pulmapäeval esimest korda :) Mis siis, et Meriliniga teineteise blogidel oleme rohkem-vähem juba aastaid silma peal hoidnud. Kohtudes on minu jaoks kõige olulisem tabada minutite jooksul ära huumoritase :). Mida kõrgem, seda lõbusamalt me koos veedetud aeg möödub ja ma siiralt usun, et seda lahedam mälestus jääb. Merilini ja Hannesega oli kohe uksel selge, et tegu pole mitte tavalise päevaga ja paariga, sest kes see ikka julgeks musta kleidiga abielluma minna…jeeeee…minu poolt, sest ütlen ette, et kleiti sai ka kenasti drashitud :)

Kenasti sirgeks sätitud said sammud õnnepaleesse. Minu lemmik- Argo –  paaripanijaks. Ma teistest ei räägi, aga mulle nii meeldib, kuidas Argo samamoodi püüab hetkega inimeste olemust tabada ja siis edasine neile võimalikult nauditavaks teha. Sobivalt natuke huumorit, vahele irooniat ning paar lauset ka tõsist juttu :). Tema on nende jaoks, mitte vastupidi :)

No ja kuhu pulmapilte tegema minna…vanglasse näiteks :)

Kuna kella kõrva ääres ei tiksunud, siis võtsime vabalt ja sõitsime mere äärde…

näete jah kui mõnus on musta kleidiga mustikate sees pikutada…

jaa kohe jõuame mere äärde…

ja hakkaski meie imeline “merereis” lõpule jõudma. Puhas nauding imelisest päevast ja kotitäis herneid, mis me pruutpaari eest autos salaja ära sõime ;)

Minu seekordne bäkkapptiim…ei, ei ärge vaadake, Ketlin ei käi mul nüüd igakord kaasas, aga ütleme nii, et tal on imeline illusioon minu tööst, sest seekord oli tema põhiülesanne koerjalutamine :)

Palju, palju õnne ja armastust kallid Merilin ja Hannes!

Rubriigid: pulmad | 5 kommentaari
Lill

Kuidas me Soomes käisime

Terve suve on Ketlin rääkinud kuidas me Muumimaale, Pipimaale ja välismaale loomaaeda lähme. Täpselt sama palju on talle ka lubatud, et ja jah…kohe varsti. Lõpuks luges minu “osav” silm välja, et Muumimaa on veel viimast nädalat avatud ja kiirelt on nüüd vaja ära käia. Nagu meie peres ikka, siis pikka planeerimist pole ja suur oli siis mu üllatus, et laevapileteid ei olegi just selleks päevaks saada. Võtsime siis väikese riski, et Kalle jõuab kindlalt selle järgmise laevaga koju ja tööle ning bronnisin piletid päev hiljemaks ära.

Öömaja otsimine oli nats keerulisem. Esimese valikuna võtsin sõbranna soovituse ette, aga ütleme nii, et õnneks ei olnud seal vabu tube, sest minu eelarves oli ööbimise kohal palju väiksem number. Kuna ma tegin sellist asja elus esimest korda, et panen endale ise hotelli, siis veetsin järgmised tunnid erinevate hotellide arvustusi lugedes. Kohe varsti jätsin kõrvale kõik suured ja uhked ning moodsad (või siis ka vanamoodsad nagu arvustustes kirjas) ning valisin pisemaid. Oli 2 varianti – jääda ööbima Helsingi lähedale või Muumimaa lähedale. Kuna teises kohas olid armsamad majutuskohad, siis valisin teise. Esimene valik tahtis raha ette ilma tagasisaamise võimaluseta ja kolme lapsega enne reisi tundus see variant natuke kahtlane. Edasi jäi silm peale ühele hotellile, mille kohta polnud veel mitte ühtegi arvustust. Kuna pildi pealt tundus äärmiselt sümpaatne, siis julge hunt bronnis selle ära.

Järgmisel hommikul kell 5.30 oli siis äratus ja asjade pakkimine. Kuna reis oli ikkagi ainult Soome, siis pakitud sai ainult üks väike trennikott 5 inimese peale. Kui ikka mingi asja järele suur vajadus peaks tekkima, siis kiired sammud poodi. Lapsed kenasti auto peal ning mõttes nimekirjad 100 korda läbikäidud, asusime teele.

Laevasõit kiire ning möödus meil söömise tähe all. Lapsed vitsutasid arbuusi ja mina hallitusjuustu :) Ühte pikka lauda jagasime teise kolme lapselise perega ning Liisu käis mitu korda mulle kõrva sosistamas, et kui armas beebi neil ikka.

Esimese päeva plaan oli minna lõbustusparki. Kell 11 kohale jõudes selgus, et avatakse teine alles kell 4. Ütleme nii, et sellega meil vedas, sest oli ka viimane nädal kui see üldse nädala sees avatud oli :). Kuna parasjagu pakkis kõrval ka see teine lastega pere ennast sinna suunas teele ning tagasi ei tulnud, siis midagi pidi seal ju veel olema. aaaa – meremaailm. Lähme siis meremaailma. Kassas pakuti meile lahkelt võimalust rääkida eesti keeles ning Ketlini-Liisu silmad lõid särama kui kassapidaja rääkis, et saalis on peidus mereröövlid ning kui nad teised kokku loevad, siis saavad nad pärast kingituse. Kleepeka ja medali pärast muutusid kalad kõik teisejärguliseks ning nemad kahekesi jooksid ainult aardekirstude otsingul mööda pimedaid koridore. Ja jaaa – on küll lahe kala, aga ma ei leia kirstu, siina kaardi peal on kirjas, et siin peab olema – olid vastused meie tähelepanu juhtimise püüdlustele kaladele. Lõpuks kehitasime õlgu ja konstanteerisime fakti, et 50 eurot aardeotsingule on natuke palju :)

Tagasi maa peal arutasime järgmist päevakorra punkti. Kas minna kell 6 hommikul ülstõusnud lastega loomaaeda lõbustuspargi avamist ootama või mitte. Minu mõjutusel läksime Ikeasse aega parajaks tegema. On küll äärmiselt primitiivne viis puhkuse veetmiseks, aga ütleme et meie ettevalmistus oli natuke nõrk ja tõesti seal meremaailmas suure sissejuhatusega meduuside söötmine ei avaldanud isegi mitte mulle muljet :).

Selle eest vot Ikea avaldab mulle iga kord muljet. Seekord siis äärmise lapsesõbralikkusega. Täitsa vabalt võis kolm pätti poodi lahti lasta, sest igal sammul oli nende jaoks midagi huvitavat. Sellel ajal kui kodupede minus mõnusalt diivanil lösutas, teenindas agar perenaine Kärt mind phmete saiade ja kohviga :). Iga 10 sammu järel oli kuskil käigutee ääres mingi lastele mõeldud meelelahutuspost ning sisustatud tubades oli iga kolmandas ruumis vähemalt ka midagi lastele. Lõpetasime oma ringkäigu kohvikus, mis oli järjekordne lapsesõbralikkuse tipp….aga sellest natuke hiljem.

Järgmine tunnike möödus lõbustuspargi ees autos magades. Lõpuks tuli lihtsalt kõik lapsed üles ajada, sest muidu oleks liiga vähe aega jäänud. Käepaeltega said varustatud kõik peale minu ning Ketlini surusime ka 120cm alla. Ütleme nii, et see oli väga õige otsus, sest kui iga laps oleks nõudnud oma pikkusele vastavat meelelahutust, siis kahest vanemast ei piisa. Kärduka rõõmuks käisid suuremad kõik titekarusellid ka läbi ning ütleks, et väga hea meelega. Kalle sai ka paar suurte inimeste kiiremat ringi teha, aga vanale inimesele ei mõju selline raputamine ikka vist hästi ;). Lapsed nautisid üritust väga ning ei lasknud ennast isegi mitte vihmast heidutada, mis lõpuks meid segama tuli. Enamus atraktsioone ju katuse all. Karussellitasime nii kaua, et hakkas juba pimedaks minema ja pikk sõit oli ju veel ees. Mina olin väga rahul enda titevaataja ülesandega. Nimelt leidsime meie lõbustuspargist ainult 2 atraktsiooni, kuhu Kärdukas üksi võis minna. Ülejäänud meelelahutused tegin temaga kaasa. Ketlin-Liisu võisid küll rohkematele kahekesi minna, aga lemmikuteks osutusid ikkagi need, kus täiskasvanud kaasas pidi olema. Järgmise suve plaani sai kindlalt kirja pandud, et üks päev tuleb lõbustuspargis veeta.

Naantalisse jõudsime pimedas ja teada oli, et hotell asub vanalinnas ning aadress. Kui raske see ikka leida on ja polnudki :). Esimene tänav kust otsima hakkasime, oligi juba see õige ning vaikses vanas majas, ootas meid äärmiselt sümpaatne elamine.

Järgmisel hommikul muumimaa plaane tehes ning sinna helistades selgus, et ups…kinni on. Mis mõttes kinni, ma ju vaatasin. Järgmiseks ütles üles ka Kalle arvuti ning nüüd olime täitsa peata. Mis nüüd siis saab. Etteruttavalt ütlen, et kodus vaatasin pärast järgi ja olin vaadanud vale rida. Nimelt oli nädal pärast muumimaa sulgemist avatud muumipood :)

Lapsed võtsid seda tegelikult üllatavalt kergelt, sest kiirelt sai lubatud, et äkki muumipood sobib ka ja Liisu plaanis oli kindlalt temale uue lemmikkleidi ost. Hommikuseks meelelahutuseks valisime siis jalutuskäigu linnas. Pärast töist suve, mis tähendas pidevat inimeste keskel viibimist oli vähemalt minul hetkega ülihea meel, et muumimaa kinni oli. Linn oli armas ning tühi, meenutas meie sügisest Haapsalu. Vastu jalutasid vähesed turistid ning hiiglaslikud restoranid andsid aimu sellest, mis seal suvel toimub. Jalutuskäik lõppes ühes poes, kust ma oleks vist kõik asjad omale osta tahtnud, aga lõpuks ei ostnud vist midagi :)

Kuna plaan A oli vettvedama läinud, siis järgmine käik oli Turu linna kleidi jahile. Ma ei tea kuidas teiste perede lapsed on, aga näiteks meie pere jalutuskäik vanalinnas möödus pideva vingumise ja kauplemisega. Ma ei taha kõndida-ma tahan ka käruga sõita-ma tahan jäätist-miks tema saab-miks mina ei võt-ma ei jõua enam. Samas kui lasta kolm tüdrukut H&M lahti lubadusega valida välja neile meeldivad asjad, on pool tundi vaikset nohisemist ning äärmist rahuolu. Ma ei saa küll öelda, et ma ise mingi suur poefänn oleks ja Kalle ammugi mitte, aga näed lastele meeldib poes :). Ilma ühegi protestita praagiti pool nende valikust välja, aga sellegipoolest sai kassaletile piinlikult suur kuhi laotud. Ok see alumine pilt ei ole nüüd just hea näide, aga miks nad panevad siis need jalanõud omavahel kokku ;)))))), et neid nii raske jalga proovida on….

Järgmine samm söök, oli suurele perele jääle üks raske ületus. Iga laps tahab oma taldrikut ja iial ei või teada palju nad sealt tegelikult söövad. Uued asjad tahavad alati harjumist ning ümberringi oli liiga palju inimesi. Natuke kohapeal tammumist ning otsustasime laste suureks sõõmuks jälle Ikea kohviku kasuks. Oli teine sobivalt lähedal. Kohvikus ümberringi vaadates selgus, et enamuse moodustasidki lastega pered. Korraga lugesin kokku vähemalt 10 titetooli. Kartulipuder ja lihapallid läksid meie peres väga hästi :) Shokolaadikook oli nii hea, et selle ma ostsin isegi kaasa. Juua sai võtta nii palju kui tahtsid, laste kurvastuseks olid küll enamus gaasiga joogid. Meie pere lapsed tahavad alati kohvikus kõrrega juua ning neil poleks mingi probleem näiteks 2 mahla ära juua. Ketlin on kasvanud väga tubliks sööjaks ning sõi suure isuga ära pool suurest salatitaldrikust ning lõpuks ka õdede pudurülejäägid :) Võib-olla kui oleks teinud paremat eeltööd, siis oleks neid lapsesõbralikke kohti veel teisigi leidnud, aga seekord läks siis nii :)

Tegime veel väikese autosõidu saarte vahel ning läksime jalutasime kinnist muumimaad piiluma. Päikeseloojangul kivide merre viskamine ning üksteise kaamerate ees poseerimine olid kindlalt selle päeva hitid. Ja ongi hea teine kord päris muumimaad näha, sest siis saab Ketlin-Liisu eelmise poolikut korda meenutada ja Kärt saab ka elamuse.

Päikeseloojang lõppes ettearvatult kellegi vette kukkumisega ja õnneks oli see Kärt, sest tema oli ka ainuke, kellel lisariided kaasas olid. Õhtu oli idülliline-jalutuskäik hotellini vaikses vanalinnas, shokolaadikook ning juturaamat, mis lõpuks huvitavaks läks :)

Järgmine hommik oli päikesepaisteline ning Ketliniga lõbustasime ennast hotellitoast pilte tehes samal ajal kui Kalle asju ja lapsi autosse pakkida üritas. Tagasi sõitsime ringiga ning tee peal pähe tulnud ideega külastata ühest blogist silma jäänud antiigipoodi. Kõrvalteid sõites võis tunda, et oled kodus kui ainult majad nii värviliseld poleks. Kadedaks tegevalt oli näha, et elu maal jätab silmale seal palju ilusama mulje. Mahajäetud ja räämas talukohti minu silm küll ei märganud.

Kuna 2 päeva olid meid juba õpetanud veetma päeva laste soovide järgi, siis lõunasöök oli jälle Ikeas ning reisi lõpetasime lõbustuspargis. Natuke küll kahtlesime, kas ikka tasub vihmaga sinna minna ning Kärduka merereis lõppes ju ka nohuga, aga siiski läksime. Täpselt sama suure õhinaga jooksid lapsed mööda atraktsioone ja ei olnud midagi meie ainukesed, kes sinna vihmaga tulnud olid. Lõpuks tuli ka päike välja ning aeg möödus jälle liiga kiiresti. Kärt seisis kärsitult, käsi pikalt ees, järjekorras, et järjekordse hobuse selga saada ning tänu ilmale ei olnud üheg atrkatsiooni juures järjekorda :)

Laevasõit möödus rahulikult ja ainuke, kes päevast väsinud oli ning magama jäi, oli Ketlin. Teised lõbustasid ennast ema-beebi mänguga ning suutsid olla laevas ideaalilähedased.

Pisikese lapsesõbraliku puhkusereisi lõpetuseks panime eile tüdrukutega Ikeast ostetud köögi kokku ning magasime neljakesi ühes voodis. Kalle on tööl. Järgmised puhkuse plaanid on korra sõita Pärnusse ning Saaremaale…

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 16 kommentaari
Lill

esimene puhkepäev

Kui ma esimesest nö puhkusepäevast pool olin juba arvuti taga istunud, siis teiseks pooleks kupatasin kõik lapsed vanni. Noh ja kui nad juba vannis olid, siis pesid nad oma pead ka ära :) Ja kui juba vaba ema käepärast oli, siis nende rõõmuks lõikasin neil umbes täpselt 1 cm jagu juukseid lühemaks ning Ketlini veel suuremaks rõõmuks silusin kõigil masinaga pead ka siledaks.

Ajaloo huvides sai kõik trepi peale ritta kaubeldud :)

kõige võõrastavam oli Liisu. Ikka kohe nagu teise pere laps oli. Õhtul pärast vihma oli muidugi vana Liisu jälle tagasi, aga sai kokku lepitud, et temagi saab lasteaias peole sirgete juustega soengu kui tahab :)

Soengud peas sõitsime linna. Käisime kinos ja kohvikus ning lasime autol meie autole sisse sõita. Õnneks küll natukene, aga selle eest saime pimedas politsei maja ees valgeid kastaneid puu otsast korjata ning väga hilja magama minna. Järgmisel hommikul oli äratus kell 5.30 :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | 7 kommentaari