Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2011

Lill

teine lux(us)

See on järjejutt, ehk et algus on allpool. Minu teine (tegelikult kolmas) päev komandeeringus algas sünnipäevaga. Gea pisike pojake sai 2 aastaseks. Kuna väike Kaspar on enamuse ajast oma äärmiselt rahuliku isa valvsa pilgu all, siis on ka poiss täpselt isa moodi. Ta vist ei suuda aastaga ka sama palju segadust korraldada kui minu tüdrukud ühe päevaga. Tuleb aga  jälle väimespoisina ristike nime taha teha. Ütleme nii, et neljandaks päevaks olin võitnud ma arvan et pool tema südamest ja eks me selle teise poolega saame kunagi hiljem hakkama….

minu ja Kaspari rõõmuks pandi küünlaid põlema vähemalt 10 korda. Isegi tikk ei kustunud vahepeal ära ;)

me tegime päris fotosessiooni ka…toas ja õues…

aga …kuna päris tööpäev oli veel 4 peret pikk, siis ma rohkem ei näita…

sellises metsas käisime…

Superarmas Marta naeratas koguaeg…nii toas kui ka õues…Marta on see laps…

Täitsa naljakas küll…5 aastat tagasi oleks ma olnud täiesti paanikas. Lähme õue – kuhu poole – ma ei tea :) Kuidas ma saan niimoodi pildistama minna, et ma pole kohta enne üle vaadanud…nüüd aga…ohh lahe lilla põõsas..oi milline lahe sild on autopoe kõrval :)

nii…”taksooo” kohal…järgmine :)

Ingridi pere mehisem pool on häbelikum ja neid ma ei näita. Küll aga on peres üks keskmine tüdruk, kes krutskeid täis ning teadis täpselt, et kui teda pole siin, siis pole teda olemas. Puhas minu rõõm…ja veel sellised õed kah…

jaaa see on täitsa tavaline, et ütled ühele…9…oli vist…tüdrukule, et mine nüüd selle sõjaväe kiivriga sinna põõsasse luurama :). Väikesest Eestist ka, et kui Ingridi pere keset Euroopat ei ela, siis elavad nad meie vanast Nõmme kodust kiviga visata.

Toas jalutasime diivaniga mööda suurt tuba ning sessioon lõppes lõunalauas….mmmm….lõhepirukas. Täitsa tavaline köögipilt ning  pereisa maal…ning ausõna ka meie peres näevad enamus raamaturiiuleid sellised välja.

Kui ühe pere lapsi, kus vanuse vahed üle ühe käe kipuvad olema, on keerulisem koos tegutsema panna, siis kolm pea ühevanust sõbrannat – tulista aga…

ja selline on ühe lapse ema…päriselt ka! Ma nüüd tõstan käed üles, sest ma sain seal ikka mõnusa ilushoki. Kõik olid niii ilusad ja Margit on minu vanune!

ja selline on ühe sõbranna vend. No vot see on alles poiss. Täitsa juhuslikult jälle!!! oli ka tema isa minu koolivend ja ma ikka mõtlen keskkooli, mitte ülikooli, kuhu pea pool Eestit võib-olla sattunud on. Ma kohe julgelt võin öelda, et sellist last pole ma oma silmaga enne näinud. Niiiiiiiiiii tark, nii südamlik, nii suure empaatiavõimega ja seda kõike selles vanuses. Absoluutselt iga ema unistus on just selline poeg.

Vähemalt pool tööd oli Margitil tehtud ja kohad, kus pilte teha kirja pandud. Moodne linnaruum, kus tunne nagu Saaremaal, aga tegelikult….

…..ja viimane kohtamine…

Mari-Liis ei käinud küll minuga ühes koolis, vaid kõrval koolis, aga selle eest eelmise postituse poisi isa ja Mari-Liis elasid kunagi ammu ühes majas. Nüüd nad teavad seda, sest kõik autosõidud möödusid minu küsimuste tulva all. Kes, kus, kui kaua, miks, kellega, kuidas jne jne :). Ma loodan, et keegi ei pannud pahaks :) ….Aga Mari-Liisi kodus on selliste suurte pruunide silmadega tüdrukud, et isegi mina ei suudaks neile ei öelda ning tõe huvides olgu öeldud, et pereisa mõõtis just enne sessiooni omale temperatuuriks üle 38 kraadi. Nendel hetkedel kui ta pildil ei säranud oli ta kohe täitsa haige. Vot sellised on välismaa mehed :)

Minu suur poolehoid pärast Kärdukat kuulub hea isuga pontsikutele….ikka peab igas peres olema ka vähemalt üks selline…

apppiiiii ma tegin seda postitust praegu ligi 3 tundi. Ma jõudsin koju tagasi umbes 6500 kaadriga ja mis te arvate, et sealt on lihtne valida.

Ma homme äkki ei jõua, nii et pühapäeva postitus tulebki hoopis pühapäeval. Ma nüüd vahepeal teen jälle septembrikuu töid…jaaaa…ma olen oma järjega nii maas, aga mul on graafik seina peal ja kui kõik hästi läheb, siis tuleb mul isegi jõuluvana nii, et ma tööd ei tee….kui hästi läheb :)

Rubriigid: kodus, õues, pered | 8 kommentaari
Lill

Lux(us)

25 juulil sain esimese kirja Gea käest. Nagu suvel ikka, oli ka neil plaan oma pere minu kaamera ette sättida. Püüdsime küll, aga ju siis ei pidanud me veel kokku saama. Hoolimata sellest sain 5 augustil kirja, kus oli vägagi ahvatlev ettepanek – hoopis mina sõidan nende juurde ja siis pole enam pääsu. Elan nende kodus, pildistan üles nii nende pere, kui ka mõne teise :) Ohhhooooo, minu esimene komandeering :). Vahetasime kirju ja kui lennukipiletid meilboxi jõudsid, panin suurelt kalendrisse kirja.

Kui ma muidu käin ju igal pool autoga ning igaks juhuks varustust on kaasas kindlasti rohkem kui kanda suudan, siis nüüd tuli teha valik. Hambuni juhtmetega varustatud ning kurbi kutsika silmi check in-is tehes, lubati mind kogu oma kandamiga lennukisse. Kuna ma ei lenda viimasel ajal just tihti, siis võeti mult esimese hooga ära seep ja shampoon, sest 50ml oli teist pudelis liiga palju. Vot täitsa huvitav, mis eesmärgiga, sest sealt samast ümber nurga oleks võinud vähemalt 150ml suurema pudeli soetada, aga ju siis on see põhjus kuskil mujal :)

Lennud lennatud võttis mind vastu Gea, kes umbes 5 minuti pärast oli nagu vana sõbranna ning hoolitses minu eest rohkem kui mu ema :). Selleks, et Eesti ikka piisavalt pisike paistaks, oli Gea omale meheks võtnud minu vana koolivenna. Kahe imearmsa lapsega moodustus täiuslik perekond, aga omade väikeste kiiksudega.Pere 2 kassi olid poole suuremad kui meie oma :)

Söögilauas näidati mulle töögraafik ette ja ning järgmisel päeval sõidutati kohale. Ma pole kirjalikult pooltki nii osav kui suuliselt ja lõpuks ootab nii mõnigi kärsitult pilte ja ei viitsi nagunii lugeda. Igatahes viskasin ülikiire pilgu esimese päeva saagile ja valisin natuke jagamiseks…

…………….

Väikese lõunapausi, millest ma ükskord eraldi kirjutan, järel kohtusin juba tuttavama perega. Noh tuleb muidugi tunnistada, et pereisa, kes oma ülilaheda miniga mind kohale sõidutas, oli küll tuttava näoga, aga minu kõvakettad ei leidnud tuvastust :). Õnneks väikese kerimise järel sai kõik paika, nii et Merlele sai tere nagu vanale tuttavale öeldud. Saate aru, ma kohtusin nendega umbes 2 kuud varem pulmas ja juba oli meelest läinud…vanaks hakkan vist jääma :). Kuna üldine plaan oli ikkagi teha nii palju õues pilte kui saab, siis kupatasin nad õue…

Hugo vaieldamatu lemmiklause oli -ei taha. Ta kasutas seda koguaeg. Ei taha puu otsa, ei taha puu otsast alla jne jne…

turistipilte tegin 100 korda vähem kui inimestest ;)

“taksod” käisid seal väga täpselt. Imemaitsev õusai söödud ja juba tuligi sõita selle päeva viimase pere juurde. Kui eelmine pere teadis umbes mida oodata, siis järgmine perele oli see täitsa uus kogemus….ikka õue, ikka õue…

Ja kohe kui me olime sessiooni lõpuks veini lahti korkinud ja järgmise päeva üks pere ukse vahelt piiluma tulnud, oli “takso” juba järel. Esimene päev oli super, aga hoolimata mu hulgalisest juhtmekogust, siis ilma pereisa arvutita oleks ma ikkagi hätta jäänud. Nimelt ei tahtnud Kalle arvuti käima minna ja Kalle oskas öelda vaid, et itimees tegi eelmine kord tsikipriki :). Esimese päeva saaki sain vaadata ainult fotoka display pealt enne kui need läbi arvuti kahele välisele kettale jagasin. Hoidsin ainult pöialt, et päriselt ka numbrite taga info on. Nagu näha oli….

Ega mul nüüd muud üle ei jää, kui homme õhtul jätkata :)

Rubriigid: beebid, õues, pered | 5 kommentaari
Lill

Ireen ja Allan

Kui ma Heleni ja Kristoga olin hüvasti jätnud ja nemad pere seltsis pulmalõunat veetma jäin, sõitsin Ireeni ja Allani registreerimisele. Udu, mis merelt jõudsalt juba ammu linna ründas muutus kesklinnas vihmaks. No ma ei tea…kuidas siis nii. Kuna ma polnud päris kindel, kas ma ikka õigel ajal jõuan, siis võtsid nad omale ka kohaliku fotograafi. Mina olin siis nö lisaklõpsutaja ja ütleks, et see oli äärmiselt nauditav. Kuigi ma pean tunnistama, et ma itsitasin sama palju kui pruutpaar, aga just tänu sellele pooltunnile tundus, et saime mõnusalt samale lainele….

peadega pilte tegi pärisfotograaf :)… ilma ei teeks ta vist elu sees :)

Noh ütleme nii, et peale seda mitte minu poolt sätitud stseeni jäädvustamist olin mina müüdud ja edasine tõotas tulla super!

Kui me perbüroost välja tulime, siis veel sadas. Jõudsime kiirelt ühisele otsusele, et vihma ei karda keegi ja lähme vaatamine mis saab. Sai see, et kui me vanalinna serva jõudsime oli vihm järele jäänud ja väike jalutuskäik võis alata…

pesamuna oli ka selles peres superstaar. Paremal pool tema inimeste hurmamise nägu – silmapilgutus ja õlatõste…väga mõjus!

Näete jah, täitsa tavaline eesti pere :). Ma täiesti siiralt usun, et need lapsed on üliõnnelikud ja tänu oma vanematele on nad just nii emotsionaalsed ja vabad. Nad on ju lapsed. Ei tehtud mingit numbrit sellest, et pärast tunniajast jalutuskäiku olid poistel põlved mustad ja tõe huvides olgu öeldud, et poiste omavaheline suhe oli nagu mehhiko seebiseriaal – kallistustele järgnes ikka väike kätsh ja tagaajamine. Ma võiks seda postitus jätkata samas vaimus, ok…vahele said ikka mõned nunnud pulmapildid ka, aga see valik siin on rohkem nende pere moodi ma usun…

Lõpetuseks üks maailma avastamise seeria ka :)

Rubriigid: pulmad | 9 kommentaari
Lill

Helen ja Kristo

Kuum, kuum, kuum…väljas ma mõtlen. Ikka keegi mäletab, et kunagi oli selline ilm. Hakkas ju kohe meenutades soojem :)

Heleni ja Kristoga nende pulmapäeval kohtudes olin tunnistajaks, et igale potile on just õige kaas. Siira imetlusega jälgisin kuidas Helen tegutses ning olukordades kus minul ammmmmmmuuuuu katus sõidaks oli tema rahulik. Kristo poolt vaadates ütleks, et tal on ikka väga vedanud. Ta ei kujuta ettegi kuidas :). Või mis ma ajan – näed väga hästi kujutas ju :)

Õnne ja armastust täiuslikule perele!

Rubriigid: pulmad | 2 kommentaari
Lill

Pisike Robin

Ma ükspäev jäin ühte välimaa blogi sirvima ja seal olid ainult pildid. Koguaeg oli tunne, et tahaks nagu rohkem midagi teada. Mis siis, et teiselt poolt meie eesti blogisid lugedes tunduvad need imelised lood piltide juures kõik sarnased, on väike lugu ikkagi parem kui üldse mitte lugu.

Pisikese Robini lugu.

Kui inimesed mulle kirjutavad, siis tekib mul inimesed mingi ettekujutus. Robini ema oli minu silmis pikk ja tumeda peaga. Kuna ta kirjutas, et ta on mu blogi lugeja, siis loomulikult on tal ka väga hea maitse. Kirjutasime juba kevadel, et kunagi augustis, kui pisike sünnib, siis ma olen kõpsti kohal. Kuigi me isegi suvel kohtusime ja suuremad seltskonnas jäi ka Robini ema kõht piltide peale, oli mul neile koju külla sõites ikkagi tunne, et ta on pikk ja tumeda peaga.

Uksel suutsin ma ikkagi blondi moodi hüüatada, et oi me oleme ju enne kohtunud ja ma väga loodan, et ma ei öelnud et ta pidi hoopis tumeda peaga olema. Robini isa aga ei olnud üldse eesti mehe moodi. Ta oli silmnähtavalt õnnelik ning koostöövalmis. Kui keegi veel ei tea, siis eesti mees ei taha väga pildile tulla ja teeb seda üldjuhul selleks, et naisele rõõmu valmistada :)

Tagasi Robini juurde. Robin esindas väga unist beebit ja  oli väga nõus, et teda väntsutatakse. Kusjuures mul ongi varsti selline tunne, et poissbeebidel meeldib rohkem magada ja nagu tulevase eesti mehele kohane, siis mida pole näinud, seda pole olnud. Samas kui Robin on oma isa moodi, siis ta magas lihtsalt ühe laheda tunnikese maha .

Mina olen selline fotograaf, kes suurt planeerida ei oska. Ja kui ma olen ka planeerinud, siis tuleb teinekord kõik plaanid ümber teha ja käigu pealt uued mõelda. Nii ma siis olengi külas lahtiste silmade ja peaga ning püüan võtta just sellest kodust kõik mis silmale lahe tundub. Ma ju ütlesin, et Robini emal on hea maitse, nii et meil oli lõpuks neid ideid, kuhu Robinit panna, rohkem kui teha jõudsime.  Ma nüüd vahepeal panen pilte ka…

kodufännina imetlesin kella ja kalendrit ja kuulasin kadedusega, et kuskil välismaal on sellised poed, kus kellade valik silme eest kirjuks võtab. Pildil jäädvustatut Robini sünniaeg. Omast käest tean, kuidas kolme lapsega tikuvad juba kellaajad segamini minema ning sünniajad kipuvad olema  – öösel või õhtu poole.

ühed minu lemmikud said tehtud isa hobiruumis. Veab ikka poisil ;)

Tänaseks on Robin juba kindlasti 2 korda suurem, aga mälestus sellest kui teda veel kraeks panna sai, on ikkagi olemas. Sellel suvisel hommikul lahkusin mina nende juures pudeli veiniga, et joosta pulma koos suure-suure beebiigatusesega….ei, ei …ei tule meil siin mingit beebit…praegu ;)

Kena kasvamist!

Rubriigid: beebid, kodus | 14 kommentaari