Arhiiv kuude lõikes: november 2011

Lill

uues stuudios

Olen nüüd paar nädalat uues kohas pildistanud ja oi kus mulle meeldib valge. Valge on kõik minu ümber ja suurtest akendest paistab päikes just praegu sisse :). Paar kiirt on õnnestunud ka kinni püüda.

Stuudiopäeva hommikud algavad mul kodus nimekirja tegemisega. Mida ma seekord kodust või teelt kaasa võiks haarata. Kõnnin siis ühest toast teise ja laon sobivaid asju suurde kotti – ahh küll kuskil ikka kasutust leiavad ja kui mitte, siis püüame emotsioone…. esimesed palun väga!

Kui Nele just kirjutas, kuidas tema kõige lemmikumad on need tutikad beebid, siis hoolimata minu suurest nõrkusest nende vastu, on mul uued lemmikud tekkinud. Tutikatega on tänu sulnilt magavate beebidega latt nii kõrgele kruvitud ja kui siis beebi otsustab sessioonil mitte magada, on tunne, et nüüd on kõik nässus. Tegelikult ju ei ole ja ega siis pildid tegemata ju ei jää. Lihtsalt tunne on selline.

Aga minu lemmikud on pool kuni aasta beebid. Vot need tegelased on lahedad, emotsioone hulgi ja samas oskavad nunnud ju ka olla. Päris minema ei jookse, aga oskavad juba natuke muudki kui ainult lamada ning mis põhiline, nad võivad vabalt tunnikese suurte ootuste tuledesäras tshillida. Mina olen üliõnnelik ning vanemad vaimustuses koostööaldist beebist :)

Rubriigid: beebid, pered, stuudios | 6 kommentaari
Lill

Kristi ootas :)

Kõige suurem küsimärk minu töö juures on see, et millal ma puhkama peaks. Suvel ju ei saa, sest millal siis veel. Kevadel tahaks juba nii õue ja siis ei tule puhkus pähegi. Sügisel? Ma nüüd püüdsin, aga praegu mõtlen, et küll need sügisevärvid olid ikka imelised ja järgmine aasta ma küll ei raatsi siis puhata. Ahh eks ma siis järgmiseks aastaks mõtlen välja, millal puhata.

Aga ikkagi jalutasin septembris nii mõnelgi nädalavahetusel õues fotokaga ringi ja näed kohtasin neid. Kui imeline on vahelduseks pildistada kahte täiskasvanud inimest, kes esiteks on ilusad, teiseks on lahedad ja kolmandaks on päriselt ka armunud. Eesmärk oli pildistada neid kahekesi ja no kui kõht ette jääb, siis saab tema oma osa ka :)

Tervitused siinkohal juba vähemalt ühekuusele Robinile…äkki on juba kahe kuune, sest tal on ikka vedanud. Isa on tal Eesti parim kabetaja. Alati kui mulle kaamera ette satub keegi, kes milleski on väga osav, siis ma võin piinlikuseni temalt kõike sellega seonduvat küsida. Väga hea võimalus – tema peab poseerima ja mis tal üle jääb kui mulle vastata. Aga kui pisike Robin ükskord natuke suuremaks kasvab ja ta ema ikka veel meie kandis lastelaagreid teeb, siis minu tüdrukud on seal küll kohe kirjas!

Rubriigid: beebiootus, õues | 4 kommentaari
Lill

kolmas lux(us)

Kunagi jäin võlgu ühe imelise sügisese pühapäeva. Nüüd kus päeval meil siin üldse valgeks ei lähegi sobiks ju natuke päikest.

Hommik algas Moseli jõe ääres. Nii väike ja ma milline loodus, no sõitsime ka teise riigi otsa :) Kenasti gepsu abiga. Tahtis teine vist, et me loodust imetleks, sest vahepeal oli tunne, et me sõidame nats aega ühes suunas ja siis risti teises suunas. Vahepeal tuli juba friiki tunne, sest mitte ühtegi inimest ei jala ega ka autoga ei näinud. Lõpuks jõudsime Marie juurde. Kui ma oma töögraafikut vaatasin, siis tuli mulle meelde, et samanimelise inimesega olin ma kunagi ühes toas töötanud. Mina olin osakonna silmailu, ametinimetusega spetsialist ja tema ülikoolist tulnud peaspetsialist. Eelmisel õhtul vaatasime fb järgi, aga selle sentkordasent pildi järgi see küll sama inimene ei olnud. Kohale jõudes, aga oli ikkagi – umbes täpselt poole peenem ja täitsa heleda peaga. Üldse olid seal kõik inimesed liiga ilusad :). Vana tuttavaga ikka, jagus juttu terveks tunniks ja tegimegi jalutuskäigu kohalikul promenaadil, aga enne seda jalutasime viinamarjade vahel…magusad olid. Pidi olema nii, et kui põhikorje on ära olnud, siis ei pahanda keegi, kui seal maiustamas käid.

Nende moodne mere koosnes eestalsest emast ja soomlasest isast. Perepojal veab, sest seal on piisavalt palju soomlasi, et tema saab käia soome keeles koolis. Eesti keelt rääkis nagu eestlane, aga mõtlema pidi soome keeles. Marie rääkis kuidas lapsed, kes seal juba sündinud peavad seda oma kodust ja Eesti on nagu muinasjutumaa – käiakse ju siin jõulude ajal ja suvel. Neil pole õrna aimugi, mis siin novembris toimub :)

Edasi viidi mind pisikese Ilaria juurde. Vot neid keeli, mida tema tulevikus oma emakeeleks nimetada võiks ei saa vist ühe käe sõrmedelgi kokku lugeda. Ilaria isa on pooleks itaaliat ja prantsusmaad :) ja prantsuse poole jaguneb veel kaheks. Peale sõda toodi Luxemburgi ülesehitama itaallased. Lähimaid naabreid ei tahetud võtta või ei tahtnud ise tulla ja Itaalia oli sellel hetkel sobivaim. Täna on selleks seal portugaallased. Ilaria isa juba sündis seal ja nii võib teda kohalikuks nimetada. Ilaria vanaisa tuli poisikesena ja tema elab ka seal. Vanavanaisa, kes tuli täismehena, läks ikkagi vanaduses koju tagasi. Ilaria emas on eesti ja vene verd ning omavahel räägivad nad inglise keeles. Ilaria isa vist rääkis kõiki keeli, mis ma küsida oskasin, sest peale itaalia-prantsuse-luxembourgi-inglise keele mängis autos saksa keelne raadio :)

ja juba tuligi jälle takso järgi, et mind järgmisse peatuskohta sõidutada. Kohtuma lahedate vendadega. Nendega oli ülilihtne. Kuna mul kodus Ketlini-Liisu näitel suht samasugune valik, siis tuli lihtsalt proovida samu võtteid ja asi toimis ideaalselt. Poisid hüüdsid samamoodi nagu minu plikad – pildista nüüd, aga lõpuks jõudsid ikka ka küsimuseni – aga miks sa nii palju pildistad. Tunnike möödus ülikiirelt ja sellesse sessioon loen ka ühe oma suurimatest töövõitudest sellel reisil  – tõrkuva pereisa sain mitte ainult pildile, vaid ka naerusena pildile …jeeeeee :))))

Edasi oli mul Geaga kokku lepitud, et kui päike paistab, siis ma ikka teen neist veel mõned klõpsud ja nii me siis jalutasimegi mina võileiba pugides, eelmisel päeval leitud moodsasse parki.

Päris emotsioonid ka ikka pildile.

need kaks on mu lemmikud. Gea küsis, et kuidas saab mingis suvalises põõsas üldse selline pilt välja tulla ning see päikesega pilt on lahe sellepoolest, et tegelikult on päike minu selja taga :). Kuna nende taga aga klaasist maja, siis päike peegeldas seal niimoodi tagasi :)

Selle päeva viimase perega olin kohtunud juba paar nädalat varem pulmas ja pool eeltööst oli nagu tehtud. Mõnes mõttes kõige keerulisem pildistamise iga on aasta ja kahe vahel. Sõnavara on napp ja üldjuhul ei oska nad seisukohta võtta, et kuidas minusse ja minu soovidesse suhtuma peaks. See on minu õnn kui tähelepanu nii palju hajub, et nad käituks nii nagu oleks täitsa tavaline õhtupoolik.

ja päike – minu lemmik – peegeldas nüüd hoopis toapõrandalt tagasi. Kas saab veel rohkem koostööaldis olla :)

See parempoolne on ka üks mu lemmikuid – kuidas riietada pooleteisest ;) – ma usun, et äratundmisrõõmu kõigile…

Päeva mõnusalt õhtusse veeretatult ja ikka pean vahepeal endale meeldetuletama, et see ongi mu päris töö :)

Rubriigid: õues, pered | 2 kommentaari
Lill

päkapikud tulid…… ja läksid

Fotograafidel hakkavad jõulud päris vara. Juba mitu-mitu nädalat tagasi. Päkapikke näen mina päris palju, kohe nii palju, et kui keegi veel kaalub siin, et kas tulla veel sellel aastal  oma päkapikuga minu juurde pildistama, siis pean kurvastusega ütlema, et kõik kingid on juba jagatud. Töögraafik tihe ja ise püüan nüüd olla ka usin päkapikk.

Kõik, kes kirjas pole…teiega kohtume juba järgmine aasta…aga sinnamaani naudin imelisi kohtumisi superperedega – uute ja vanade tuttavatega.

Rubriigid: beebid, pered, stuudios | 1 kommentaar
Lill

Köögiromantika

Pärast seda kui sõbranna Maris on mitu korda ähvardanud, et see kapp läheb kohe varsti tulle ning aastavahetus ligineb jõudsalt, võttis Kalle endale päevake kaks vaba aega ning värvis kapi ära. Ja mitte ainult niisama ei värvinud, vaid mõtles ka natuke edasi. Ma nüüd natuke veel harjun sellega, aga uhke olen ma Kalle üle küll.

kapp enne…

kapp pärast… alumisel osal on nupud veel ausalt puudu ;)

Noh ja kui juba kapp sai värvitud, asi see siis laud ka üle võõbata pole. Nüüd on juba peaaegu nagu päris. Nüüd meil on ainult romantilised sõõmaajad. Lastele väga meeldib, sest juba 3 korda on terve pere ilusti söögiajal köögis püsinud. Antud juhul ma näitan näpuga enda peale, sest alati on mul vaja lisaks söömisele midagi muud teha. Täna jagasime isegi laua ääres kohad ära. Ja just…siiamaani istus igaüks iga kord erinevas kohas….

noh ja siis lubasin lapsed ka kööki :)

kass -va pätt – ei suuda ju ennast eemale hoida kui keegi on kala karbi leti peale unustanud :)

Talvine päike loojub sinna kus suvel on ta vaat et kõige kõrgemal…. ja näete meie peres on üks inimene, kes soolakala ei armasta…ainult üks.

Rubriigid: minu kodu | 14 kommentaari