Arhiiv kuude lõikes: november 2011

Lill

Valgevunts Targuke

Natuke aega tagasi ma siin kirjutasin et meil jälle üks pesakond siin kohvrite otsas ootab uut kodu. Noh jah…otsekohesed loomakaitsjad ehmatasid ära nii minu kui ka äkki osad need, kes oleks omale pojakest tahtnud, sest kui algul olid soovija reas, siis järsku tahtis kõik mulle head meelt teha ja kassipoja meile jätta. Öösel nägin unes kuidas ma siin olengi varsti suure kassikarja sees, sest esimene aasta kassipidaja on toonud meie perre juba 13 poega ja mis siis veel järgmise kolmega juhtub. Võtsin siis südame rindu ja küsisin Kassiabiga seotud sõbra käest, et mis siis nüüd saab. Tema soovitas kahte kuultuste lehte. Noh…aga paneme siis kuulutuse sinna ja eks ma siis tuletan ka siin veel meeldi, et ikka ootavad.

Üllatus oli aga suur, et pea minut peale kuulutuse ülesminekut tuli juba esimene meil ja pks pojake leidis pere. Õhtuks oli ühele pojale tahtjaid juba rohkem ja mina üliraske valiku ees, et kugu perre ta minema peaks. Täna kolm päeva hiljem tuleb ikka meile ja telefon heliseb… Kuulsin, et heast perest kassipojad on täitsa defitsiit ja paljud ootavad juba päris tükk aega juba.

Nüüd siis lähen teen väikese paranduse, sest meile on jäänud vaid Valgevunts Targuke ja tema on üksi jäänud oma uut pere ootama.

Kui ma siia kuulutust plaanisin panna, siis tegin juba pisikese galerii ka valmis. Panen ikka üles, sest pärast armas meenutada. 2 korda käisid pisikesed pojad mul stuudios ka abis… ikka tuleb ju mõelda kuidas see tunnike perede seltsis mõnusalt veeta…

ning Kärdukas ja Kalle poseerisid ka…

Kui nüüd keegi tead kuhu Valgevunts Targuke kolida võiks anke teada…

Rubriigid: minu kodu | 3 kommentaari
Lill

Liina ja Randar

Liina ja Randar palusid oma oulma pildistama oma hea sõbra. Hea sõbra naine, aga mõtles, et kingiks hoopis mind. Ja mis saab minul selle vastu olla. Eks ta natuke selja sirgemaks sunnib lükkama kui ikka teine fotograaf sind kõrvalt jälgib, aga hea et ma siis istusin kui ma küsisin, et aga millega peigmees muidu tegeleb. Peigmees nagu kriimsilm, kel üheks ametiks ka fotograaf. Kuna meil siin fotograafe nagu seeni pärast vihma, siis ma varsti vist ei imesta ka enam. Aga mõnus lihtne on küll pildistada inimesi, kes ise väga hästi teavad, et eks see tulemus on meeskonnatöö ja oi ma olin õnnelik nende panuse üle. Naeru ja nalja ja vaba olemist sai jäädvustatud just nii palju, et me kirikusse peaaegu  hiljaks jäime :)

Kui ma muudest piltidest ei jõua siin vaat et veeranditki näidata, siis pulmapilte ikka tahaks väga. Mis siis, et ma olen alles pooles suves, siis järgmiseks suveks ehk jõuan lõpuni…

Ma tihti mõtlen, et mida näitab see valik, mille ma ühest pulmast siia panen. Pilte ju tegelikult vähemalt 10 korda rohkem. Kas see on parim valik või huvitavam, või mitmekesine või hoopis see, mis tuju mul hetkel on ja võib-olla ma oleks homme hoopis teised pildid valinud. Ega ma ausalt ei teagi, aga täna siis selline suvemeenutus.

Pruutpaarile säravat silma teineteisele ja kaamerasse!

Rubriigid: pulmad | 3 kommentaari
Lill

plekkseppa

Me oma kodu tegemisega pole isegi mitte poole peale veel jõudnud. Vähemalt minul on küll selline tunne. Pole mitte ühtegi ruumi, mille kohta saaks öelda, et vot see on nüüd täiesti valmis. Igal pool on midagi natuke veel vaja teha.

Nii minul kui Kallel olid selleks aastaks pika nimekirjaga plaanid. Minul ikka sellised naiselikud kaunistamise mõtted. Kardinaid oleks vaja. Pole see nii lihtne midagi kui plaan näeb ette kokkuhoidlikult tegutseda ja aknaid on rohkem kui kahel käel kokku lugeda, isegi kolmest käest jääb väheks. Tallinna poodidele nulline ring peale tehtud juhtusin Ikeasse. Loomulikult ei olnud ka seal seda esimese valiku kangast ja nii ma seal seisin ja hoidsin ühes käes valget linast ja teises käes roosat. Nagu näha valisin roosa :). Kalle nagunii süüa ei tee ja neli naist majas – las siis olla roosa :). Üks päev võtsin endale nii palju vaba päeva, et ostsin kardinapuud ja õmblesin kardinad valmis….

Või kasti tõime ära ühest poest, mis ei olegi nagu pood, sest kindlal kellaajal ta lahti pole ja kui poodi tahad minna, siis tuleb ühe mehega kokkuleppele saada. Pood oli muidugi selline, kust ma oleks iga teise või vähemalt kolmanda asja ära ostnud, aga tuli välja, et enamus neid asju, mis mul sõrme taha kinni jäid, ei olnudki müügiks. Mina sain kasti ja Kalle ukseluku :)

Kalle selle aastased plaanid olid ikka suuremad. Allutada peeaegu veerand aeda ning maja ette terass ja katus sellele peale. Kui muruga mässas ta ise, siis puutööd tulid ikka tegijad mehed tegema. Mõtlesid välja ja tegid ära. Väga hästi tegid, aga …. plekki nad panna ei oska. Kui nüüd keegi on viitsinud nii kaugele lugeda ja teab kedagi, kes teab kedagi, kes ühe pisikese valtspleki katusele laotaks, oleks ikka väga lahe. Plekk ootab tegijat.

Kevadel tulevad siis värvimistööd. Ma loodan, et selleks ajaks oleme kenasti jõudnud ära vaielda, et mis asi täpselt mis värvi tuleb :)

Kuigi ma siin panustan ikka väga vähe, siis võtsin vähemalt teoorias tugev olemise jälle ette. Panin ennast aiaplaani joonistamise kursusele kirja ning homme peangi minema ja kõik kuused plaanile mõõtma. Esimene tund on juba seljataga ja ütleme nii, et ideepojakesed juba ründavad…

Rubriigid: minu aed, minu kodu | 10 kommentaari
Lill

tehtud

Ja saigi minu väike teekond Fotopesa stuudios otsa. Äkki selline aastake ongi just esimeses kohas piisav, et koguda kogemusi ja mõelda endale selgemaks, mida ma ootan ja mida ma pakun. Just lõpetasin siin viimaseid töid ja kindlasti peab nendest väikesed postitused tegema…Ikkagi mu esimene nö töökoht :)

Kerli perega pidime esimest korda kohtuma siis kui Iiris oli alles kõhus. Iiris aga otsustas just sellel päeval sündida, kui meil sessioon pidi olema. Ei tahtnud keegi ära sõnud ja näed jõudsidki seekorda täitsa kaks/ühes kohale. Jõudis küll pisike enne ära sündida kui pildid valmis said :), aga noütleme nii, et ega ise ka ei jõuaks nii kaua oodata :). Me kohtusime kolmandat korda ja eks me kohtume vast varsti jälle :)

Marika teeb ise imelisi pilte ja ma olen kohe mitu korda nii mõndagi tema tehtu pilti vaadanud, et nagu oleks minu tehtud, siis ma loodan, et tema album sai täiendust kujul – nagu oleks ise pildistanud :)

vot selliseid kallistamise pilte ma teen vist absoluutselt kõikidest inimestest. Mis siis onjuu…mulle endale need nii meeldivad ja ma loodan, et siis teistele ka. Kõik peavad koguaeg kõiki kallistama :)

nemad sattusid soovituste kaudu minu juurde esimest korda. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vist üldse fotograafi juurde esimest korda. Tagasiside järgi ütleks, et esimene kord läks päris hästi :)

Ma homme näitan veel….

Rubriigid: pered, stuudios | 2 kommentaari
Lill

parim osa

Kui Kalle on lapsi magama panema läinud, juhtub mõnikord, et natuke hiljem vaiksed sammud uuesti trepist alla tulevad ja Kärdukas teatab – emme tuttu. Temal ükskõik kus, aga ta tahaks kahe käega mul käe ümber kinni võtta, pea õlale panna ja niimoodi magama jääda. Samamoodi otsib ta hommikul mind üles ja pikutame jälle kahekesi – tema pea minu õla peal. Ütleb mõne öö jooksul selgeks mõeldud sõna – näiteks nina ja suu ning naerab. Tema vaieldamatult kõige lemmikumad sõnad on oota ja jaaaaa….ok anna siia ja aita on ka :). Pole ma veel ühtegi kahe aastast näinud, kes kõigega nii nõus on ja kõike teha tahab.

Täna me käisime hambaarsti juures. Tee peal mõtles Liisu välja, et järjekord võiks olla vanuse järgi. Ketlin kõige enne, siis Liisu ja kõige viimasena Kärt. Kärt ei teadnud, mida peaks tundma, aga pani oma käe järjekorda oodates Liisule pihku, sest nii on kindlam. Kui Kärdukas püüab öelda nii Kalle kui ka Krista, siis Liisu ja Ketlin ta ei ütle. ütleb küll õde ja suur õde, aga hüüab neid puupa. Eks me kunagi saame teada mis see tähendab :). Õhtul kui Liisule-Ketlinile musi-kalli-pai teeme, on Kärdukas ka juures ning lehvitab tadaaaa kui tule ära kustutame. Tema on see, kes lasteaeda õdedele järgi minnes kaks kätte laiali ootab, et keegi teda kallistama jookseks.

Liisu võib tuua vaikselt tooli ning näidata kuidas ta sellelt kõik Kärduka joonistused on maha nühkinud. Võtta mu käe, panna vastu oma põske ja öelda, et ma olen maailma parim emme. Ühel laupäeval kui me veetsime kahekesi linnas aega tema tuppa tapeeti ja kardinaid valides, pidin tunnistama, et ma ei tea mitte ühtegi inimest, kellega oleks nii lihtne koos olla. Kui minul on aega tema jaoks võtab ta kõik kahe käega vastu ning on nii rõõmus ja siiras. Nii kaua kui ma kardina poes pitsi valisin, joonistas tema pildi ning kirjutas sinna peale 2 sõna mida ta oskab kirjutada – Keit Liis ja emme :). Liisul on minu laua juures oma sahtel kuhu me kogume neid pilte, mis ta mulle joonistab

Igas peres peab olema ka selline laps nagu Ketlin. Tema on see, kelle tegemised toovad liigutuse pisarad ema silma. Temal on suured ja kindlad plaanid ning unistused. Talle on lihtne head meelt valmistada, sest ma tean, mille üle ta rõõmustab ja kui ta on õnnelik, siis on see ülevoolav ning tänu täis. Kui sa ütled, et ta on tubli, võtab ta mängleva kergusega omale veel ühe  kohustuse ning püüab anda endast parima. Homme läheb ta esimest korda elus kahe sõbranna kinno. Ta on nii elevil. Arutasime, et kuidas Liisu siis saab lasteaias koju – Liisu me võtame muidugi kaasa. Ketlin on see, kes istub siis taha istmele kui Liisu tahab olla ees ja istub siis ees, kui Liisu tahab olla taga. Valib Liisule ka petshopi looma, et nad saaks koos mängida ning aitab Liisu lahendada ülesannete raamatut kui see Liisule raske tundub. Kui Kärdukas esikusse unustatakse ja teine seal abitult aita hüüab, on nii Ketlin kui ka Liisu alati valmis talle appi minema…ning tihti leiab kõik kolm ühe teki all õhtuti kino vaatamas.

Kui liiga tihti tunnen ebakindlust oma tegudes või otsustes, siis oma kolme printsessiga tunnen iga päev ja iga tund, kuidas kõik õigesti läheb. Kuidas nende armastus nii minu, Kalle ja üksteise vastu on nii suur, kuidas nende peale ainult päike paistab ja kõik päriselt ongi just nii :). Kuidas minu otsused ja valikud, mis puudutavad neid on olnud nii õiged ning kõik loodetud tulemused nii ootuspärased. Kuidas leidnud nendest tohututest valikutes just meile sobivaimad. Minu lapsed on minu parim osa ja siiamaani kõige õnnestunum projekt elus ja jätkame samas vaimus….

Isegi meie pere kass on ideaalne ja see ei ole üldse tema süü, et meie ei osanud-suutnud-jõudnud jne  jälle õigel hetkel sekkuda. Sest ei läinud just palju aega, kui ühed pojad majast väljas olid ning järgmised juba platsis. Nüüd on küll asi range kontrolli all ja ühtegi tabletti ei tohi enne operatsiooni minna mujale kui kassi kõhtu. Aga pojad on nunnud. Neil on nüüd isegi nimed. Ketlini lemmik Mustu – keda ta tahab endale jätta, sest ta lubas tema eest hoolitseda ning harjutab ema järel koristamisega.  Ma küll küsisin kõigi nimesid, aga ei jäänud meelde. Üks oli Valgevunts-targuke, 2 Tuttpead, kellest üks juba täna välja kolis , Liisu lemmik Liisa ning veel kaks halli, kellest üks üleni hall on minu lemmik, aga nende nimesid ma praegu ei mäleta. Ühesõnaga kui keegi jälle teab kedagi, kellele päkapikud ühe väikese karvakera võiks tuua, siis ma võin päkapikule edasi anda. Väga armas oleks kuulda ka kuidas eelmisel põlvkonnal läheb….

Hommikul uurisin Liisu käest nimed järgi. Minu lemmik halli nimi on Unimüts ning teine hall on Triibupea :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu | 20 kommentaari