Arhiiv kuude lõikes: detsember 2011

Lill

Jõuluvana

Kui ma enne Ketlini lasteaia jõulupeole tormasin, siis mul ei olnud plaanis üldse selline jutt kirjutada nagu see nüüd siis tuleb. Elu mängis kõik kaardid nii kiirelt ümber, et ma ei jõudnud isegi mitte reageerida.

Sissejuhatuseks võiks öelda, et need lapsed, kes lugeda oskavad ja siiralt usuvad, et maailmas on 10 000 päris jõuluvana, tuleks nüüd kiirelt arvuti tagant ära saata :)… Noh igaks juhuks :) … las lähevad vaatavad, kas päkapikud piiluvad.

Alustaks näiteks sellest, et Kallel on kummaline töö. Mõnikord on ta paha mees televiisoris, teine kord mõnes reklaamis. Enamasti töötab ta õhtujuhina.  Terve detsembri kuu sõidab tema autoga jõuluvana kostüüm kilekotis taga istme peal. Egas me seda suurelt kodus ei reklaami, aga eelmine aasta said juba suuremad tüdrukud aru, et issi mingil kummalisel põhjusel paneb vahel kostüümi selga. Noh ja kui kostüüm seljas, siis selle eest antakse talle raha ja selle raha eest saabki Ketlin omale uue petshopi, lihtne ju. Kes Kallele raha annab – päris jõuluvana, sest tegelikult on teda ainult üks ja aru saadavalt ta igale poole ei jõua. Veenvust lisavad ka need kümned ja kümned jõuluvanad, keda igal pool näha on ja kui ükskord telekast näidati, kuidas terve hunnik neid linna peale lasti, siis eks endalgi tekiks aus küsimus, et kuidas sellega nüüd siis täpselt on.

Teisalt kristliku perena on meil see uskumise küsimus ju ikka vahel päevakorral. Oleme seda siis nii seletanud, et iga inimene võib uskuda seda mida ta tahab ja kuidas ta tahab ja kui palju ta tahab. Kellele meeldib, et inglid olemas on ja nendesse usub, siis järelikult tema jaoks on need ka olemas. Egas ma ju nüüd täpselt ei tea, millest ja kui palju nad aru saavad, aga püüame nii ausalt nende küsimustele vastata kui oskame.

Just hetk tagasi testisin Liisut ja tema teadis täpselt, et Jõuluvana elab Lapimaal ja tal on seal palju päkapikke :)

Nüüd jõuame kenasti tänasesse. Kalle on laste lasteaias jõuluvana käinud tegemas sellest päevast peale, kui meil esimene laps lasteaeda läks. Esimesed korrad läks ladusalt ja Ketlin ei teinud nägugi, et oleks ära tundud. Eelmine aasta aga Liisu jõulupeol kui Ketlin pingi peal istus, siis vaatas korraga mulle otsa ja ütles, aga see on ju issi. Tundus, et tal oleks nagu kivi südamelt langenud, sest issi on ju sada korda mõnusam jõuluvana kui mingi kole vanamees, kes tõsise häälega luuletust lugeda käsib. Siis ma küll natuke rääkisin, et tegelikult Kalle ongi päris jõuluvana ja kuna Ketlin ise ei tea, mis ta öösel teeb, siis tema ongi päris päkapikk :). Igatahes oli kõigil hea meel ja luuletused tulid vägagi julgelt. Aasta jooksul on aga paljud asjad Ketlini jaoks paigale loksunud ja samas ei ole tema usk päris jõuluvanasse küll kuhugi kadunud. Lihtsalt on juba teada, et lasteaeda tuleb Kalle ja sellest rääkida ei tohi. Sellel aastal oli Liisu jõulupidu lasteaias ennem ja Liisule oli sõnad peale loetud, et tema ei tohi midagi öelda. Ma nüüd ju pead ei saa anda, kas ta ikka midagi rääkis, aga pidu oli lõbus. Ketlin ootas juba pikisilmi oma ja leppis kenasti Kallega kokku, et Kalle vaatab tema jõuluetendust ja viimase tantsu ajal läheb kostüümi selga panema. Suure ehmatusega oli ta märganud, et Kalle mitte ei lähe ära ja lõpuks tuli hoopis teine jõuluvana ???????

Egas ma nüüd täpselt ei tea ka kuidas see asi täpselt käis, aga kuna enne Ketlini pidu oli Kalle ühe teise rühma peol ja tuli sealt rõõmsalt uksest välja, siis puhketuppa jõudes oli direktor talle öelnud, et lapsevanemad olla nõudnud, et oma rühma lapse isa ei või jõuluvana olla. Kui keegi aru saab, siis õõnestab see  laste usku?????

Mina olin vihane, sest ma ei tahaks mitte eluski sattuda samasse situatsiooni ja ma ei oskaks mitte kuidagi muud moodi kui isiklikult seda võtta. Võib-olla see on naiste asi, sest Kalle ütles et näe saabki lapse jõulupidu rahlikult vaadata. Ma olin kohe nii pettunud, ma nii ootasin, et Ketlini viimasest jõulupeost jääb talle imeline mälestus. Ketlin oli pettunud, sest uus jõuluvana ei teinud mitte ühtegi nalja ja üks laps jõuluvana küsimuse peale, et kuhu ta minema peab, vastas – sinna samasse kust tulid :).

Ma ei tea millised need lapsevanemad olid ja kuidas nad sellisele järeldusele tulid ja miks nad üldse nii tegid, aga Ketlin on kurb, sest tema lemmikjõuluvana ei tulnudki…

Ma nüüd ei teagi, mida ma Ketlinile ütlema peaks. Eks ta ju varsti küsib, et aga miks siis issi ei olnud jõuluvana? Kas ma peaks ütlema, et see oli päris, kes käis…aga ma kardan, et siis oleks ta pettumus veel suurem, sest päris peab ju igal juhul olema veel lahedam kui Kalle.

Pildiseeria tuleb pühapäevaselt Ketlini-Liisu-Kärdu sõprade jõulupeolt ja lausa nõuaks hoopis teistsugust postitust, sest pidu oli lahe ja seltskond mõnus. Lapsed õnnelikud ja tantsu-tralli jätkus magamaminekuni :). Jõuluvana tõi täpselt need asjad, mida lapsed siiralt oodanud olid ning vaatasid jõuluvana siira tänulikkusega.

Kärdukas…ehheee..tema sai vist aru, et see Kalle on,  sest tema kutsub nüüd kõiki jõuluvanasid issiks. Eile näitas näpuga reklaami ja kordas – issi, issi…Igatahes kodune jõuluvana oli oma, aga kultuurimaja jõuluvana, kes talle kommipakki suruda tahtis – vot teda ta ei usaldanud ning pakki ei võtnud.

Siis lõppu sobiks ülihästi sõbranna Mariana jõuluvana jutt. Kui nende esimene laps veel päris väike oli, siis pidi vanaisa mängima perele jõuluvana. Oli tellitud uhke kostüüm. Kohe nii uhke, et isegi kulmud olid kleebitud. Tegi siis vanaisa koridori asja ning varsti heliseski uksekell. Uks lahti hüüdis väike tütar täies ilus jõuluvanale – vanaisa, vanaisa,  tule ruttu, ruttu, kohe tuleb jõuluvana :).

Rubriigid: Krista | 5 kommentaari
Lill

piparkoogid

Lubasin endale sellel aastal jõulude ajal olla tublim ema. Väga lihtne oleks olnud omale töögraafik ääreni täis panna ning ukse vahelt perele hüüda – praegu ei saa, ma pean ühe asja ära tegema. Noh nii nagu eelmine aasta umbes oli. Sellel aastal aga lubasin, et olen igal laste peol kohal ja ok püüan siis anda veel natuke rohkem. Eks väike põhjus ole ka selles, et ühtegi täiskasvanute pidu vähemalt minu kalendrisse ei sattunud. Ma mõtlen sellist, kus ma mustas kleidis veinipokaal käes sussi sahistada oleks saanud :)

Algatuseks käisin lasteaias välja idee, et terve rühm tuleb meie juurde piparkooke tegema. Noh terve rühm ju tegelikkuses tähendas lausa kahte rühma. Kuna mul mõlemad lapsed on jälle uues rühmas ja uute sõprade otsingul, siis natuke keeruline tundus see ülesanne. Liisu rühmas tulid õpetajad kohe vaimustusega kaasa ja vanemadki olid aktiivsed kaasa mõtlejad. Nii nad siis ühel esmaspäeva pärastlõunal bussiga kohale tulidki. Kisa-kära-jooksmist oli maja kohe ääreni täis ja üks väike sõber etendas kohe algatuseks täiuslikult filmiliku trepist vabalangemise. Kuna ta oli väga osav, siis nutt oli pigem ehmatusest kui valust. Igatahes 5 minutit hiljem oli ta uuesti lahingus. Napilt 5 aastased, ok 5 aastaseid oli vaid 2, ehk siis neljased, ei ole veel selles eas, et nad terve paki tainas kokkideks vorpida viitsiks. Korraks laua taga proovimas käia pole aga probleem ning tõe huvides olgu öeldud, et poisid olid vaat et tõsisemad tegijad :). Emad ja õpetajad aitasid kaasa ja 6 pakki tainast sai kookideks ning pärast ka rohke glasuuri alla looka. Õhtu väike superstaar oli meie Kärdukas, kes uhkes üksinduses oli viimane kaunistaja, hoolimata sellest, et sama palju kui mahtus glasuuri koogile, läks otse tuubist ka suhu. Emade heldinud pilgu all kaunistas ta viimaseid piparkooke.

Kaks päeva hiljem oli Ketlini rühma kord. Sealne ootusärevus oli kordades kõrgem, sest hoolimata sellest, et Ketlin kõiki oma sõpradeks nimetab, on paljudel juba nii aktiivne ringide graafik ning äkki nii mõnigi ei taha siis tulla, kui tema sõber ei tule. Igatahes kogunes meie juurde natuke tagasihoidlikum seltskond ja seda igas mõttes. Kui lapsed olid juba poolt tundi vaikusest piparkooke rullinud ning ma külmikust juba viimase paki võtsin, ei olnud muud kui ainult imestada, et kas tõesti nii vaikne ongi. Tuli välja, et meie poole oli sattunud rühma vaiksem pool, kellest osad veel siiamaanigi lärmaka seltskonnaga harjunud pole ning nende emad olid kohe kahe käega poolt, et lapsed väljaspool lasteaeda natuke koos saaks olla. Kui emad siis viimaseid piparkooke kaunistasid ning elav arutelu kohalike koolide plusside-miinuste üle käis, mängisid lapsed üleval vaikselt peitust. Tundus, et see väike lõhe, mis selles vanuses lastel poiste-tüdrukute mängudesse tekkida võib, sai just praegu kiirelt kinni nõelutud.  Lasteaiast kuulsin, et uute sõprade leidmiseks oli see üritus kenasti korda läinud ning lapsed julgemad :)

Ja see oli alles algus. Ma nüüd kohe torman tänase päeva teisele peole ja äkki õhtul räägin teile jõuluvanast..

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | Kommenteeri
Lill

ootavad

Kõik ootavad midagi. Ma usun, et igaüks leiab omale midagi, mida just praegu oodata. Nemad ootavad oma esimest päris päkapikku, suhteliselt kärsitult juba, ma usun :)

Rubriigid: beebiootus | Kommenteeri
Lill

elutuba

Täna oli mul esimene perepildistamine omas kodus. Hoopis teistmoodi tunne :). Eks ma ükskord näitan neid pilte ka, aga kui juba siis juba. Lükkasin pärast sessiooni kenasti asjad omale kohale tagasi ja tegin mõned klõpsud ka enne seda kui meil kuusk sisse kolis…

Ja loomulikult ei suuda ma nüüd ju ühe pildiga piirduda :)

Rubriigid: minu kodu | 11 kommentaari
Lill

Elisa ja Roland

Igakord kui ma mõne töö valmis saan, siis mõtlen, et ohh selle peaks postitama ja igakord kui ma siis kella vaatan, jääb see tegemata. Aga vahel tuleb ennast ikka kokku võtta ja jagada.

Elisa ja Roland on minu piltidele juba mitu korda jäänud. Esimene kord suuremas seltskonnas ja teine kord kui neil pojake sündis. Nüüd siis oli mul suur au olla nende pea ainuke saladuse teadja. Teine oli veel ja selleks oli õde. Isegi vanemaid ei pühendatud asjasse. Sellistel hetkedel tunnen ma ennast veel eriti õnnelikuna. Mitte keegi ei tea ja mina tean ja saan osa. Kusjuures mitte ainult osa, vaid mina saan veel otsustada kuidas päevast paar tundi veedetakse ning mälestuse päevast kujundada oma silma läbi. Paljude aastate pärast mäletavad nemad asju täpselt nii nagu mina neid nägin.

Ilm oli meie poolt ja võtsime siis ka sellest kõik, mis ta pakkus. Olgu need siis üksikud kollased puulehed, mis visalt veel püsisid või üks katkine okastraat aed minu koduteel, mille ääres pildistamisest ma terve suvi unistasin. Ning lõpuks registreerimine minu uues kodulinnas juba tuttava hääle järgi. Mõnusalt kodune ja nii salajane.

Palju, palju õnne ja armastust teile kallid Elisa ja Roland!

Rubriigid: pulmad | 2 kommentaari