Arhiiv kuude lõikes: detsember 2011

Lill

Ketlin 7

Ketlin on tegelikult 7 juba nädal aega, aga parem hiljem kui üldse mitte. Ketlin on lahe. Täpselt esimese lapse moodi. Nüüd kus mul on ka teine ja kolmas ning olen oma töises elus näinud teisigi esimesi lapsi, siis tundub, et paljudel neist on ühised jooned. Enamus neist tänu vanematele. Kõige pealt kummardus endale. Ketlin on titest peast arendatud ja arendusele kenasti allunud, et vanemaid rõõmustav suur teadmiste janu on temas olemas. Oma teadmistejanu rahuldab ta loomulikult küsimuste küsimisega. Lõppematu vooluna ja kui ei küsi, siis lobseb niisama. Isenesest on see väga armas, sest oleks nagu sõbranna, kes meelsasti oma aega minuga veedab. Mis mulle eriti temaga lobisedes meeldib on, et ta naerab iga nalja peale. Isegi kõigi nende, kus nalja ei olnudki. Kui ta ei räägi ega naera, siis ta kirjutab raamatut. Tavaliselt on need pildiraamatud ja arendavad. Näiteks linnuraamat, kust pooltest lindudest polnud mina kuulnudki, aga need linnud on olemas! Üks viimaseid oli mõistatuste raamat ja lasteaias on ta alustanud ka muinasjutu raamatut, kus ühel lehel on pilt ja teisel jutt. Aga äkki see on üllatus, sest ta teeb seda lasteaias :)

Kui raamatuid ei kirjuta, siis lõikab näiteks lumhelbeid välja. Üks õhtu otsisin internetist kuidas ilusaid teha ja näitasin talle ka. Esimesed tegi koos minuga ja edasi lasi kääridel käia ning kahe õhtuga kogunes neid kena ports. Kui teha, siis ikka rohkem.

Kui lumehelbeid ei lõika ja vaikus on majas, siis on Ketlin teleka ette hiilinud või arvutis. Äkki peaks juba kontrollima hakkama, mis ta seal arvutis teeb. Õnneks talle meeldib lobiseda ja küsimustele vastab hea meelega ja veel ei tundu, et salaplaane peaks.

Ketlinile väga meeldivad teised lapsed ja tema sõprade nimekiri on nii pikk, et tal endalgi ei tule kõik nimed meelde alati. Sõbrad on nad aga ikka!

Väga meeldib olla vanem õde, sest tema ju teab kuidas asjad olema peavad.

Mis aga põhiline – ma vaatan teda nagu peeglisse. Kõik mis ta teeb ja kuidas ta mõtleb, see on täpselt nii nagu mina. Ikka veab, et mulle esimene laps just minu moodi anti, äkki ma siis oskangi õigesti kõike teha ning oma valesti astutud sammud tema kasuks pöörata.

7 aastane on väga lahe tegelene – teab ja teeb, kuid samas poeb ka kaissu ning õhtul ilma musi-kallita magama ei taha jääda. Teab juba mida oodata ning peab plaane. Lubas ehitada oma maja meie lähedale, et siis tema lapsed saaks vanaema juures käia :). Suureks saades hakkab kas loomafotograafiks või lauljaks või mõlemaks :)

Palju armastust meie esimesele!

Rubriigid: Ketlin | 7 kommentaari
Lill

Keit Liis 5

Alles see oli… ;) Iga lapse sünnipäeva lähenedes tuleb mul alati meelde see nende sündimise päev. Ei mäleta enam täpselt milline oli esimene või teine sünnipäev, aga vot see päev on hästi meelest. Selline ilus ja nostalgiline :)

Ma arvan, et kui keegi unistab ideaalsest lapsest, siis neid omadusi, mis meie Liisul on, võtaks ta kohe suure peotäie. Sinna poolele lähevad kõik need ilusad isikuomadused nagu tagasihoidlik, rahulik, abivalmis, siiras, aus, õrn jne jne.

Ükspäev kui me suures toidupoes jalutasime ja ühelt riiulilt oli üks karp maha kukkunud, läks Liisu nagu muuseas ja tõstis selle riiulile tagasi. Oleks tahtnud selle momendi kohe peatada ja näpuga näidata, vot seda tahaks mina, et koolis õpetatakse ja vot see on see, mida ma tahaks, et mina talle lapsevanemana olen õpetanud. Aga ma ei tegelikult ei tea, kust see tulnud on.  Kuidas märgata elu enda ümber ja teha head ilma, et see kohustus tunduks.

Mulle Liisu koolitarkused meeldivad. Ei oska ta lugeda ega kirjutada ega arvutada ka mitte. Järjest rohkem tundub mulle, et seda õnnelikum on tema lapsepõlv. Tegelikult oskab kirjutada oma nime ja emme ja tundub, et sellest piisab. Päris paljusid tähti tunneb, aga numbreid paberilt küll mitte. Küll jõuab onjuu. Samas kui lasteaia peol terve rühma täis lapsi rivis seisis ja laule lauslid või luuletust lugesid, siis oli Liisul kenasti kõik sõnad peas. Vaikselt juba ümiseb kah laule laulda, kui Ketlin just vahele ei sega.

Kui keegi meil siin vanemate mõistes lapsepõlve nautida oskab, on see kindlasti Liisu. Kuskile ringi ta minna ei taha, tema mõtleb ise omad mängud välja ja kui keegi temaga ei mängi, siis teeb seda hea meelega üksi. Aga teised tahavad temaga mängida – ta ju nii leplik ja teeb naeratusega kõike seda, mis talt oodatakse. Mina tahaks küll väga, et mul oleks selline sõber nagu Liisu.

Ma usun, et meil on väga vedanud, et meie pere keskmine laps on just Liisu – tundub, et ta oskab sellest parima võtta.

Palju palju õnne kallike!

…..

Juba ammu on selgeks saanud, et ei minu ega ka Kalle pere ei ole selline, kes üksteise sünnipäevadel kohale tormaks ning üldjuhul piirdutakse telefonikõnedega. Selleks, et laps ikka ennast tähtsal päeval tähtsana tunneks, oli meil järgmine plaan.

Päev enne sünnipäeva käisime lastega kinos ja ääri-veeri püüdsime erinevates mänguasja poodides Liisu soove lugeda. Kingitused olid küll juba ostetud, aga ma ise mäletan oma lapsepõlvest küll seda tunnet, et kuidas nad siis ei teadnud, et ma seda tahan. Suhteliselt segaduses Liisu käest oli küllalt keeruline soove lugeda, sest olgem ausad – tal on ka pea kõik olemas. Muu jutu sees on välja tulnud, et tema Tiidul pole piisavalt riideid ning mänguasja poes valis ta välja valge kiisu, kes saba liigutas. Sünnipäeva tordi sai ka ise valida. Sünnipäeva hommikul oli ta öösel minu kõrvale tulnud ja kui mina alles ühe silmaga kella piilusin, sosistas Liisu mulle kõrva, et millal mu sünnipäev siis hakkab. Leppisime kokku, et tema magab ja siis meie tuleme ja laulame. Kõik tundus nii õige. Ketlin tegi omalt poolt kingituseks kaelakee ja käevõru, nii et rõõmu jagus kõigile ning esimese hooga oli ka kingitusi piisavalt, et kõik nendega mängida said. Pärast tordisöömist jooksin mina tööle ja tüdrukute suureks rõõmuks tuli naabritüdruk neile külla.

Õhtul oli meil väike pidulik sünnipäevapidu oma väikse pere ja naabritüdrukuga. Ikka kartulisalati ja viineritega. Lastele oma kino ja meile oma ning kokkuvõttes oli ilus päev.

hiljem…

Käisin lugesin 5 aastase Ketlini loo ka ära. Sarnasusi on ikka vägagi palju ja pea pool jutust oleks võinud siis kopipeistida.

Rubriigid: Keit Liis | 14 kommentaari
Lill

jõulukalender

Nüüd kus lapsed juba suuremad, hakkab varakult juba arutelu, et milline jõulukalender sellel aastal tuleb. Aastate jooksul on meil olnud nii muumi kui ka petshopi oma ning ühel maiasmokal oli ka kinderi oma. See kinderi oma oli küll liiast ning selle tõmbasime valikust maha. Muumi ja petshop aga on…noh ma ei tea. Väga suur enamus kalendrist on nii pisike puru, mis juba õhtuks kuskile põrandaprakku ära kadus. Kuna Ketlin on enda jaoks alles nüüd pesthopid avastanud ja siiralt leiab iga päev, et tal neid on liiga vähe ning kunagi poes ei unusta neid lunimast, siis leppisime kokku, et ma teen kalendri ise.

Kuna aga aega mul eriti ei olnud, siis müüsime pool ideest vanaemale maha, kes õmbles tüdrukutele 48 väikest kotikest, kuhu siis asjad sisse mahuks. Ketlin käis ja näitas mõõdu ka ära :). Minu ülesanne oli sisu välja mõelda. Kõige pealt – need petshopid on kõik ühesugused ja maksavad niiii palju. Kummalisel kombel on maaletooja poes, vaat et veel kõige kallimalt need müügil. Mis tundub vägagi kummaline. Üks oli kindel, et 48 petshopi ma nüüd küll ei osta. Kohalikus Maximas oli kõige parem hind ja nii ma siis asjatundja pilguga neid seal jälgisin – niiii see on meil juba olemas, seda veel ei ole, mäletan ma jaa, kas selline juba on…Kui iga poes käigu ajal paar tükki korvi panna, siis ei saanud arugi kui juba poole kalendri jagu neid kogunenud oli.

Igahommikune juuksekummide tagaotsimine viis selleni, et need kotid, kuhu petshope ei jagu, jagunevad patsikummide ja no ok kommide vahel. Kommid sai pandud lootusega, et äkki jagub mõni mulle ka ;)

Ühel varahommikul tegime Kallega väikest päkapikutööd ja kalender ripub seina peal nii kõrgel, et Liisu ulatub vaevu-vaevu ja Kärdukas ei tohiks üldse teada, et selline asi on. Igaks juhuks, kui Kärdukas näeb, siis sai kõigile pisikesed shokolaadi kalendrid ostetud. See, et need just nii pisikesed on, oli Ketlini valik, sest muidu oleks ju liiga palju saanud ;). Küll on ikka mõistlik.

Ohh hea kerge kohe, kui rohkem enam päkapiku peale mõtlema ei pea ja saab keskenduda sünnipäevadele ning jõuluvanale…..haaa-haaa-haaa

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Kärt, minu kodu | 15 kommentaari
Lill

kohustus

Oma elu esimesed 30 aastat elasin nigu linnuke oksa peal. Ükskõik, mida ma tegin, pidin arvestama ainult endaga. Ja see mina oli veel lisaks sellele südame rahuga selline, kes võis oma õla kellegi najale toetada :). Algul vanemate omale ja kui jalad juba kandma hakkasid, siis ikka leidus mõni silmarõõm, kes abiks tahtis olla. No ja kui enam ei tahtnud, siis tuli varsti uus. Ei, ärge nüüd mõelge, et ma kurjasti ära kasutasin, lihtsalt aeg oli ju selline, et kinopileti ostis kohtama kutsuja ja õhtusöögi eest maksis mees. No ja kui juba hambahari kellegi topsi sai poetatud, siis üüri jagamisest tõeline dzentelmen juttu ei teinud.

Oma aega kasutasin kasulikult, käisin koolis ja tööl. Tööl käimine oli jälle puhtalt oma vajaduste jaoks. Enamasti kogusin raha kuskile järjekordsesse kohta sõitmiseks ja ok, oma lõunad maksin ka ikka ise kinni ning siis kui ma veel päris noor olin, siis ju mobiiltelefone polnud olemaski :). Kuhu ma seda raha ikka koguma pidin – kohutusi ju polnud.

Kui Ketlin sündis, ega ma siis ka aru ei saanud, et elus midagi muutunud oleks. Tavaliselt sai Kalle nimekirja pihku ja ega ta ei pirtsutanud. Ikkagi meie esimene ja sai kõik, millest vanemad vähegi unistada oskasid. Kalle on muidugi väga tubli mees, kellel vist sünnist saati on sissetulekud väljaminekuid ületanud ja meie soovid tuli lihtsalt serveerida kui tema soovid.

Ma nüüd ei tea millal ükskord see klõps käis, aga ma arvan, et siis kui Kärt oli kõhus ja Kalle esimest korda tõsisema näoga mulle otsa vaatas ja ütles, aga mis siis kui äkki ei jagu. Täpselt sellel hetkel aga hakkas kuidagi mulle jaguma ja jagub Kallele täpselt samamoodi edasi. Arved hakkasime lihtsalt võrdselt kahte hunnikusse jagama – osad mulle ja teised talle. Ei ole muutunud ainult meie, vaid kõik meie ümber. Kui juba võrdsed, siis võrdsed igas asjas. Ei ole koristamine, söögitegemine ning laste kantseldamine ainult minu osa ja Kalle oli ühe lapsega isegi pool aastat ise puhkusel. Selle klõpsu juurde käis ka ehmatav mõte, et aga mis siis saab kui ma üks pean kolme lapsega jääma.

Kui nüüd kõik see majanduslik pool kõrvale jätta, siis üks teine kohustus koputab südamele hoopis tugevama haamriga. Mul on kolm last ja minu silme all peaks nendest päris inimesed kasvama. Kui titega oli lihtne – raamatus kenasti kirjas, et kui kõht täis ja püksid kuivad, siis võta aga sülle ning rohkem sa ikka anda ei suuda. Natuke bluti-bluti ka ning kui just maha ei kukuta, peaks kõik hästi minema. Mida aasta edasi, seda hirmutavam aga see tundub. Nüüd tuleb anda eeskuju nii sõnade kui ka tegudega. Vastata küsimustele või siis mitte vastata. Mõelda oma sõnavara peale ning toonile, millega räägid nii Kalle kui ka lastega. Ai nüüd läks küll nässu, on alati esimene ehmatus, kui mõni laps imestunult küsib, et kas te ikka peate praegu siin niimoodi vaidlema. Kas ikka emal sobib maha kukkunud asjadest üle astuda või võileiva taldrik arvuti kõrvale ka järgmise päevani unustada. Kas sobib hüüda üle ukse Kallele, et ma ei viiiiitsi seda teha.

Või äkki ikkagi saab elada nagu linnuke ja jätta mulje, et ma teen ainult neid asju, mida ma tahan, sest elu tulebki nii võtta. Et kui neil veab, siis neil on ka selline töö, mis ei paistagi nagu päris töö, sest kui ma kodus tööd teen, siis mõelge, töö on arvutis istumine ja ilusate piltide vahtimine.Ei pea kraavi kaevama ega kurtma ning ei loegi minuteid tööpäeva lõpuni ega oota reedet.

Kas ema peab olema majas see inimene, kes põll ees mööda maja tormab, sest appikene, mis eeskuju see on, kui ma lastega lasteaiast tulles hoopis teleka ette colinit-justinit vaatama viskan… apppiii, ma ei tea. Mis siis kui mõni mu lastest on aga hoopis teistsugune, selline korralik ning kunagi ohkab, et ahh kodus oleks võinud teistmoodi olla. Või ma peaks olema aus ja kirjutama, et terve pere jookseb siis kui külalised tulevad :).

Nii kaua kui lapsed oma elu eest veel ise ei otsusta, siis kui palju mina pean tegema. Kas suunan trennidesse ringidesse või ootan, et neil endil huvi tekiks ja loen oma eeskujuks hoopis seda, et igal õhtul pean enne magamaminekut raamatuid lugema. Kas ma peaks olema ka kodus õpetaja ning iga tegevuse juures lapsele seletama kuidas seda täpselt teha või lubama tal ise avastada ning tunda rõõmu omamoodi tegutsemisest. Las peseb tomateid vannitoa kraanikausis – puhtaks saavad nagunii ja see on palju mugavamal kõrgusel.

Äkki peaks lastega rohkem pahandama ka. Kas siis kui nad uimavad ja ei pane ennast piisavalt kiiresti riidesse. Mitte, et alati kiire oleks, aga mul on ju mugavam. Kas Kärdukas ikka saab aru, et hambapasta pole ühekordseks kasutamiseks ja mis ma siis tegema peaks. Panema ta nurka istuma. Ma kohe kardan seda karistamise osa. Ei taha mitte ükski täiskasvanu kuulda mingit kriitikat ja ei saa mina kindel olla, et laps seda kui konstruktiivset kriitikat võtab ja õiged järeldused teeb. Lugege algust. Kindlasti ei olnud minu ema nõudlik kasvatusstiil see, milliseks mina kasvasin….

Ohh ma ei tea…

Ja üldse millal minust selline kanaema sai. Ma võin küll julgelt öelda, et lapsed on minu jaoks kõige tähtsamad. Nemad on minu pensionisammas ja motivatsioon tuleb kõrgel hoida :)

Mida ma tean, et mul on oma “poistega” vedanud, sest nad suudavad mind positiivselt üllatada. Ilma pildita pole lugu. Omal algatusel ja teist korda ka 100% täiesti iseseisvalt tehti piparkooke. Minu ülesanne oli ainult plaadid ahju panna ning õigel ajal välja võtta – kõik muu tehti Ketlini eeskujul…

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt | 5 kommentaari