Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2012

Lill

Kärt

Nagu nende viimaste lastega ikka on, siis paberile jõuab pilte neist palju vähem kui esimesest. Juba aasta jagu ootavad Ketlin ja Liisu kenasti raami sees, et millal Kärdukast pilt tuleb, et saaks pildid üles riputada. Saatsin siis Kärduka koos Liisuga kleiti otsima ning kommi lubadusega sai kenasti pilt tehtu. Nüüd läks juba Kallega laborisse ja on meil kodus üks pilt ka selline, kus Kärt peal on :).

Ahjaaaa. Mul on uus mänguasi ka – digilaud. Naljakas kui ma kunagi hiire esimest korda kätte võtsin, siis millegipärast paremasse. Kirjutan ma vasakuga. Sinna ta jäi ja hakkama sain. Nüüd aga on hiire asemel pliiats ja seda ma küll kuidagi paremasse võtta ju ei saa. Eile õhtul pakkisin siis endale tehtud jõulukingituse lahti ning hakkasin proovima. No on ikka mõnus. Äkki oligi asi ainult hiires ja vales käes, sest kõik tundub kuidagi väga loogiline. Algul küll mõtlesin, et kui asi väga keeruliseks muutub, siis manuaalide lugejat minust küll ei ole. Mul on ikka vaja inimest, kes mulle näpuga õige koha näitaks, et ma aru saaks. Õnneks on digilaua fännid täitsa olemas ja ma loodan, et saan nende käest teinekordki abi.

Ma muudest plussidest räägin teine kord kui asi rohkem juba käpas on, aga üks pisike asi küll. Mulle meeldib vahel piltidele peale kirjutada. Beebidele nende nimed ja sünniajad, pruutpaaridele samamoodi, mitte sünniajad, vaid abiellumise kuupäev :) Mis siis, et internetis on tuhandeid fonte, siis lemmikud on lõpuks ikka need, mida iga teine kasutab või millel täpitähed puuduvad :). Nüüd on mul aga pliiats ja ma saan kirjutada täpselt nii nagu ma ise tahan. Elu nagu lill….

Seina peale ikka ilma kirjata pilt ;)

Ja nüüd lähen ühte tutikat tuunima :)

Rubriigid: Kärt, Krista | 6 kommentaari
Lill

mütsid

Kunagi kui Kärdukas ei olnud veel sündinud ja sõbranna Külli tegi oma Lennale beebiteki, siis pidin mina tegema kohe samasuguse. Samas oli kohe näha, et kududa-heegeldada oskamine on ainult pool. Kui ikka tema tegi, siis nägid need välja nagu poes. No ja eks loomulik jätk oligi POOD :).  Sellest ajast peale olen talle vaikselt survet avaldanud, et tuleb ikka mütsikesi ka teha. Ei võtnud vedu. Kohe 2 aastat ei võtnud kuni nüüd sügisel kui ma tema pere pildistamiseks üles rivistasin ja tasuks mütse hoopis nõudsin :). Nüüd on mul juba valik käes ja edaspidiseid tellimusi panen juba vaikselt kirja. Nüüd te siis teate, kust kingitusi saab – Külli käest :)

Mul oli üks kindel soov – mütisd peavad olema nagu mütsid :). Ikka nii, et isegi tahaks pähe panna :)

Ja egas ma isegi saanud käed rüpes istuda. Kui ma oma lõngavarusid Küllile jagasin, siis hakkasin endalgi näpud sügelema ja nii ma siis võtsingi osad lõngad tagasi ja tegin ise kah mõned. Ühe mütsiga oli naljaks. Kui me seal parasjagu lõngu jagasime ja muuseas kõrvalt arutlesime, mida ühest või teisest teha võiks, siis täitsa naljakas oli pärast kahte väga sarnast mütsi võrrelda :)

Internetis jäi pilk peale veel kahele mütsile ja need sai ka ostukorvi pistetud. Suured tänud Kairile. Sõbranna Eveli on ka kunagi ühe kudunud ja no kui siis juba. Käisin 2 päeva järjest lõnga poes ja ei tulnud sealt midagi tühjade kätega tagasi :).

Samal ajal kui ma oma beebiaksessuaaride tagavara täiendan, tehke teie beebisid :). Osad uued mütsid on ka juba beebide peas üles võetud ja eks ma varsti jagan neid teiega ka!

Rubriigid: Krista | 5 kommentaari
Lill

sünnipäevapidu

Juba teist aastat pidasime laste sünnipäevapidu jaanuaris. No muidu ei saa enam üldse aru, kus päkapikud algavad ja jõuluvana lõpeb ning kogu detsembri tantsule-trallile veel üks pidu. Lapsed ise rahul, et rahulikus jaanuaris on ka midagi oodata. Juba esimesel jaanuaril oli Ketlin valmis kutseid välja saatma ning käis pikki külaliste nimekirja näitamas. Alati tal kõik sõbrad meelde ei tulnud, aga no mis teha, kui tal neid nii palju on. Liisu oma nimekirja suutis igakord kenasti ette lugeda :)

Aga mis me siis teeme, mis me teeme, mis me teeme. Laseks kamba lapsi maja peale laiali ja las möllavad. Noh nii on juba olnud. Pole veel siiamaani meil ühelgi sünnipäeval ühtegi tegelast käinud ning lapsed on ka nii erinevas vanuses olnud, et mis ühist tegevust neile ikka teha. Väiksemad ei jaga matsu ja suurematel igav.

Esimene mõte oli viia kogu see kamp etendust vaatama. Meie siit läheks rongiga ja Tallinnast hea lihtne tulla. Õnneks või kahjuks ei suutnud me aegu klapitada ja nii tuli nädal enne mõte kutsuda lastele hobune. Tänu lastele, tunnen juba lapsevanemaid, kes kindlasti tunnevad kedagi, keda vaja ja nii oligi. Ühe telefonikõnega saigi hobune tellitud.

Järgmine küsimus – süüa…mida süüa. Lapsed ju unustavad sünnipäeval söömise nagunii ära või siiski äkki ikka mitte. Ootasime Kärdukaga ühel lõuna ajal kohvikus kuni Ketlin lauluringis laulab ning sõin päevasuppi….mmmm, tellime ka supi :) ja pirukaid ning panin visiitkaardi taskusse. Ja muidugi saab suppi, ütles Kalle kui ta ülejärgmisel päeval samas kohvikus jälle Ketlinit ootas.

Tort ka vaja…noh muidugi…ikka Heidy käest ja mis siis, et ta sünnipäeva hommikul vara suusatama sõidab. Ta nii armas inimene, et teeb ikka meile tordi :)

Termomeeter ähvardas küll kukkuda ja kukkuda, aga õnneks oli päike ja polnudki nii külm kui ma arvasin. Lapsed sai esimese hooga kõik õue kupatatud ja hobusega said kõik nii mitu ringi sõita kui viitsisid. Esimesed said juba õues suppi ja ütleks, et viimased lapsed sõid oma kolmandat portsu vaat et peale torti. Samamoodi läksid pirukad, mis oodatust olid 2 korda suuremad, supile otsa. Mängukaaslasi leidsid kõik ning trepile enam kõik korraga ei mahtunudki.

Kõige pealt Ketlini tehtud kutse. Minu abi seisnes ainult selles, et tegin tal sobivas suuruses põhja ning pärast otsisin välja meiliaadressid. Kõik ülejäänud tegi tema ise. See päev kui mul kodust oma shoppaja võtta on, ei olegi enam nii kaugel :)

Ketlini ettevalmistused algasid hommikul. Erinevalt minust, tahtis tema kindlasti midagi ise teha ning valitud said moorapallid.

Isegi kui on tunne, et midagi nagu pole vaja teha, siis lõpuks ikkagi oli. Kuna ma ikka tahtsin hobuse pildile saada ja Kärdukas oli nõus ainult minuga koos sõitma, siis kallid sõbrannad ja minu ema võtsid edukalt juhtimise üle. Taustal minu väiksed vennad :)

osad kukkusid saani pealt maha, teised hüppasid ise. Igatahes jooksis koguaeg keegi kaasa :)

Iga külaline lahkus kallistustega … peaaegu iga :) … ja viimased kallistajad sai ka pildile püütud. Kolm pirukat sai ka igaüks veel kaasa :)

ristivanemate kallid

siis kui külalised ära läksid, siis tuli Kass ka välja :)

Kingituste avamine möödus väga rahulikus meeleolus tänu sellele, et hunnikust leiti üks pakk, kuhu oli Kärt peale kirjutatud ja no talle pole ju palju vaja. Nii kui tähelepanu hajus ning ta hing Ketlini-Liisu kingitusi ihaldama hakkas juhiti kiirelt tema tähelepanu tema kingitusele ja jälle rahu majas. Vot juba sellisteks asjadeks on hea, kui on peres palju lapsi. Ma ise pole veel selle peale tulnud, et nõudlikud tited tahavad ju ka. Suurematel sünnipäevad koos ja Kärdukas siiamaani liiga väike olnud. Nüüd siis tean – kui lähen sünnipäevale, peaks igale pere lapsele väike meelespea kaasas olema :)

Aitähh kõigile suurtele ja väikestele sõpraedele, kes tulid ja paid-kallid neile, kes seekord pidid vahele jätma ja tulevad teinekord :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, minu kodu | 9 kommentaari
Lill

valge

Käisime Kärduka ja fotokaga postkastist ajalehte toomas :). Ilus valge ja see valge maja meeldib mulle ka väga. Ükskord suvel ma selle veel kellegile taustaks jätan :)

Vana-aasta õhtul kui me jälle ei suutnud otsustada kuhu laud katta, lasin Kallel meie ukse hunnikust ühe sobiva laua valida. Täitsa hästi sobis, ainult natuke liiga suur oli. Minuarust sai juba 1. jaanuari õhtuks välja mõeldud, et tuleb osa maha lõigata :). Nüüd on Kalle seda natuke tuuninud, aga kuna ta veel päris valmis ei ole, siis esialgu niimoodi serva pealt piilumiseks näitan.

Rubriigid: Kärt, minu kodu | 6 kommentaari
Lill

Henri

Vaieldamatult on minu kaamera ette viimasel ajal kõige rohkem Henrisid. Siinkohal tervitused kõigile Henridele!

Henri õde käisin ma ka siis pildistamas kui ta oli väike. Küll natuke suurem ja siis tundus, et meie koostöö ei sujunud nii kenasti. Õnneks me mõtlesime mõlemad kenasti järgi ja ükskord suvel mere ääres sujus kõik suure naeratuse saatel. Kui ma esimest korda Kristil külas käisin, siis oli ilm umbes-täpselt samasugune. Lund sadas nii palju, et pärast isegi imestasin, et kuidas ma koju jõudsin. Seekord oli täitsa naljakas. Kodust välja sõites päike paistis ja mida lähemale ma jõudsin, sest tugevamaks muutus lumesadu. Lõpuks Kristi majani viis ühtlasel lumevaibal 2 õrna atv-jälge ja muudkui sadas ja sadas.

Pisike Henri aga oli super. Noh ütleme nii, et nagu pere teised lapsed ikka. Piilus natuke rahulikult ringi ja siis õigel ajal pani silmad kinni. Kui eelmisest korrast jäi mul üks aknaalune kripeldama, siis nüüd ma kohe kindlasti pidin seal pilti tegema. Ja kui juba, siis läksime õue ka :). Ütleme nii, et Henri ei saanud üldse aru, miks need lumapalli suurused märjad asjad tema näo peal maanduvad ja nii me siis tegime kiirelt kolm klõpsu ja jooksime tuppa tagasi ja lund muudkui sadas ja sadas…. aga mõnus oli.

Rubriigid: beebid, kodus | Kommenteeri