Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2012

Lill

Kerli

Info on hea. Hea näiteks siis kui keegi näeb mu pilte ja tahaks endast ka. Info on halb kui ma teen oma blogilisti lahti ja seal mitukümmend fotograafi on postitusi teinud ja mina pean nüüd suutma ära arvata, kuidas see inimene minuni jõuaks :). Mulle tegelikult nii väga meeldib omas väikeses positiivses mullis elada. Teha ainult selliseid pilte mis mulle ja pildil olijale meeldiksid. Ei taha midagi võita ega kaugele jõuda. Ja ma võtan ikka inimesi oma mulli sisse, püüan leida ühise keele ja meele ja siis naeratusega järel lehvitada. Kerli ema kirjutast, et tütrel suur soov modelli pilte saada. Ilus inimene ja õnra naeratusega. Mis siis, et ma ei tea suurt modellipiltidest, aga ilusaid oskan küll. Jagasime tunnikese pooleks ning pool stuudios ning pool õues. Kui Kerli välismaal keskkooli ära lõpetab, siis tahab minna õppima arstiks, kas Inglismaale või Tartusse. Vot sellised on tänapeal valikud. Nii armas…

Rubriigid: õues, pered, stuudios | 1 kommentaar
Lill

kooli…

Appi mul laps läheb sügisel kooli. Ma usun, et erinevalt paljudest vanematest, teen ma paanikat liiga hilja. Enamusel ju pool aastat eelkooli juba selja taga ja nimekirjad näpu vahel uuritakse parimaid pakkumisi. Jah, eks meiegi veedame siin õhtuid loosi tõmmates, et millisesse kooli siis Ketlin minema peaks, aga ega see valik mul südant kergemaks tee.

Kui Ketlin sündis, siis lugesin oma targad raamatud läbi ja meenutasin oma lapsepõlve. Käisin mõned kursused ja noh, küll saab. Algus oli väga lihtne – tuleb hoida kaisus ja mida rohkem, seda sujuvamalt sujub. Sujus, väga hästi sujus, egas muidu meil neid juba kolm poleks ;). Lasteaeda oleme suhtunud ka nii, et kui meeldib, siis käib ja kui ei meeldi, siis ei käi. Meil on alati õpetatajatega vedanud, aga olgem ausad, siiamaani oleme ju siiski meie Kallega laste silmis need kõige targemad inimesed.

Nüüd aga on tunne, et laps astub kohe uuele teele ja meie osa jääb väiksemaks. Koolis hakkab õpetaja seda kõige targema rolli vaikselt üle võtma ja sõbrad hakkavad temaga võistlema. Meie vundament oleks nagu laotud ja nüüd on vaja ainult vaadata, et ehitus püsti püsiks ja ka valmis saaks.

Mulle väga meeldivad ühe targa õpetaja mõtted.

Selleks, et elus tugev olla, peab lapses arendama ja alles hoidma:

1.    Head enesekindlust,

2.    Usaldust teiste inimeste, üldiselt maailma ja nende enda tuleviku suhtes,

3.    Elurõõmu ja optimismi,

4.    Uudishimu,

5.    Avatust,

6.    Tugevat tahet,

7.    Häid sotsiaalseid oskusi.

Kui ma esimest korda seda nimekirja nägin, siis ma ehmatasin täitsa ära. Kõik need punktid on just need, mida minu ajal koolis igal võimalikul viisil meis alla suruti. Ja kõik need punktid on need, milles tunnen puudujääke kui mõni takistus teele jääb. Kuidas üldse tänapäeval koolis on ja kas meie valitud koolis väärtustvad kõik õpetajad neid punkte või vähemalt need õpetajad, kes minu lapsi õpetama hakkavad :)

Üks teine nimekiri jäi veel silma. Ühe kooli esimesse klassi astujate vanemate käest palutakse valida 5 kõige olulisemat väärtus. Proovisin ka mina ja see ei olnud üldsegi nii lihtne. Mina kui lapsevanem, mina kui isiksus või siis mina oma lapse tulevikule mõeldes läbi tema silmade.

Valida oli: Vastutustunne; hea õppeedukus; head kombed, käitumine; ausus; puhtus, hügieen; laialdased teadmised; töökus; õiglus teiste inimeste suhtes; sõprus; raha kasutamise oskus; lugupidamine teiste inimeste suhtes; hea ja halva vahel vahet tegemine; kord, oskus aega kasutada; elust rõõmu tundmine.

Kui ma oma valikut Kalle valikuga võrdlesin, siis meie ühised olid: vastutustunne, ausus ja elust rõõmu tundmine.

Kalle valis lisaks veel hea ja halva vahel vahet tegemise ja sõpruse ning mina lugupidamise teiste inimeste suhtes ja arvasin ka, et elus on lihtsam kui on laialdased teadmised.

Sõbranna, kes mulle seda nimekirja näitas ütles, valis vist kõik samad punktid, mis Kallegi, aga kõik inimesed ju ei vali neid punkte. Seal ei ole ju nii, et mõned on õiged ja teised valed. Mis siis saab kui minu lapse õpetajal on 5 kõige olulisemat väärtust need, mis ei ole üldse meie pere nimekirjas. Kas minu lapselgi on üldse samad punktid mis minul? Minu emal küll ei ole :)

Me käisime täna Ketliniga ühe võimaliku kooli eelkooli tunnis. Lapsed said oma osa ning vanemad oma. Terve päeva pärast seda olen mõelnud, et mis mulle meeldis ja mis mulle ei meeldinud. Miks mulle need asjad ei meeldinud ja kui olulised need minu jaoks on ning kui palju need mõjutavad minu Ketlinit. Kui suur mõju on koolijuhil õpilasele, sealse kooli õpetajatele ning kui palju on minu elu mõjutanud minu õetajad ja minu koolitee.

Algklassides oli lihtne. Ma olin üks õpetaja lemmikutest ja tubli ning püüdlik. Hinded olid siis ju ka loomulikult viied. Edasine tee oli aga kummaline. Õpetajate suhtumine ja mõju omandas hoopis teise värvi ning tuli välja, et osad üldse ei hooli, teistele käisid õpilased närvidele, kolmandad ei osanud ühist keelt leida ning osad olid lemmikud. Nüüd ma tean, miks nad lemmikud olid, nad tahtsid õpilastele meeldida. Ei olnud nii, et need alati need kõige lihtsamalt läbi oleks lasknud, kaugel sellest, aga oli selline vastastikune austus ja koostöö. Miks neid lemmikuid nii vähe oli? Õppimine olenes väga õppeainest. Minu lemmikud olid matemaatika ja keemia, kehaline kasvatus, muusika- ja tööõpetus. Kuigi ma käisin humanitaarkoolis, siis ainete pingerea lõpus oli mul näiteks ajalugu, eesti ning vene keel. Mitte kunagi ei saanud ma koolis kirjandi eest nii head hinnet kui 5 aastat peale keskkooli riigieksamit tehes ning ajaloos olen mässumeelses nooruses saanud tunnistusele ka 1 :).

Veel mõtlesin seda, et praegu võtan teemat väga südamesse, ikkagi esimene laps hakkab sügisel kooli minema. Mis tunne, aga võib olla siis kui mul on kodus lapsed vanuses 13, 15 ja 17 :)

Ohhh jahhhh :)

Rubriigid: Krista | 8 kommentaari
Lill

oma

Helena perega kohtusime täpselt aasta tagasi. Juba siis oli neil selge pilt mida nad tahavad. Kõik sujus super hästi ja kui nad mind suveks oma sõprade pulma kinkisid ja siis kahekesi assisteerisid, siis oli väga armas kuulda et hakkame arutama selle aasta perepildi teemadel. Iga uuesti minu juurde tee leidnu teeb südame ju topelt soojaks. Käisin siis kui juba vanadele tuttavatele välja ideepojakese, et äkki teeks meie kodus. Poolest sõnast sai kinni haaratud ja mõtted kamina ja soojade sokkide ning kampsunite teemal tulid järjest. Kuigi meil oli ilus plaan, et ka lumi on selleks ajaks maha tulnud, aga noh…tuli mitu nädalat hiljem :). Omad pudinad saatsin kodust ära, et oleks ruumi ja juba nad tulidki. Kostüümed kõik teemasse valitud ja küpsise kausi sisu vähenes võrdelises seoses lubadustega :). Hoopis eriline ja teistsugune tunne oli küll pildistada ja samas nii turvaline ning muretu. Naljakas oli kui mõnel pildil mina ise taustal lapsepõlvepildil naeratan, aga kes seda teab ;). Positiivsest tagasisidest tuult tiibadesse saanuna, olen kohe valmis teinekordki kodusessiooni tegema. Ühe punkti panin ainult omale kirja – ainult neile, kes enne ka minu juures käinud. Noha ja suveks on mul kodused plaanid ikka täitsa suured :)

Koogist peab kohe eraldi rääkima. Natuke sõime kambaga ja ülejäänud peitsime külmutuskappi. Kuna samal õhtul oli ka laste jõulupidu meil kodus, siis ma Kallele üle õla sagina käigus hüüdsin, et pane see kook ka lauale. Kui külalised läinud olid, siis leidsin koogi külmikust. Kalle siis seletas, et kuna tegu on tema arvates maailma kõige parema koogiga, siis ta lihtsalt ei raatsinud. Kaklesime siis omavahel viimase tüki pärast järgmisel hommikul. Tegin ka ise vanal aastal seda kooki, aga ütlen ausalt, et Helena tehtud oli parem. Et kui nüüd kellegil suu vett jooksma hakkas, siis retsepti leiab SIIT :)

Rubriigid: kodus, pered | 6 kommentaari
Lill

keel

“issi ei tulnud?”, küsis Kärdukas autos, kui me oli Kalle eile õhtul tema auto juurde maha pannud. “aaa, issi oma autos!”, oli vastus pärast selgitust. Ahh niimoodi siis hakkabki inimene rääkima. Ei tea kui palju ta esimesel aastal kõrva taha pani, aga teise eluaasta lõpuks püüavad nad juba ise sõnade abil hakkama saada ning eks neid esimesi ja õigesti öeldud lauseid kolmandal eluaastal on alati nauditav kuulata. Minu lemmik on hetkel, kui Kärdukas mulle kõrvale tuleb ja küsib – sülle saab?

Vahepeal on meil vaikne targuke, kes räägib harva, aga selle eest huvitavalt ja aeglaselt. Teinekord  jälle kasutab oma jutus väljendit  – täiega mõnus!

Kolmas juba suurem küsis täna lasteaiast koju sõites, et miks öeldakse käsitöö, aga mitte kätetöö? Või siis, et mida tähendab konstruktiivne?

Väike inimene õpib näed 7 aastaga emakeeles rääkima, samal ajal kui tal pole grammatikast õrna aimugi. Siis kui me kätetööst rääkisime, mõtlesin, et mis asi see grammatika üldse on? Ports reegleid, mida täiendab umbes sama suur hulk erandeid. Kas selleks, et keelt rääkida on reegleid vaja või piisab kui teraselt kuulata ja püüda omi mõtteid jagada. Kui palju erinevaid keeli me oskaks kui saaks tunnis käies reeglid ära unustada ja püüda rohkem rääkida. Kui paljudes keeltes meil on vaja ennast kirjalikult väljedada või on olulisem, et saaks omad jutud räägitud. Lugeda ju oskaks ka kui juba rääkimisoskus selge.

Kuigi ma ise käisin saksa keele eriklassis, ei julgenud ma peale 11 aastat õppimist Saksamaale lapsehoidjaks minnes suurt midagi öelda. Eks nad seal imestasid ja vangutasid pead, et tõesti 11 aastat? Sama juttu rääkis ka mu inglise keele eriklassi lõpetanud onupoeg. Grammatikas olime muidugi tugevad. Kui ma seal Saksamaal käisin õhtukoolis saksa keelt sakslastele õppimas, siis olid nad ikka väga imestunud kui esimese grammatikatöö tulemused laiali jaotati. Nemad ei olnud erandeid pähe õppinud, et neid siis õigetesse lünkadesse loopida ning kuna mina alati vait olin, siis nad olid arvanud, et ma ei saa üldse arugi ja ära minna ka ei julge :)

Miks ma siis ei osanud rääkida? Keegi ei rääkinud minuga koolis. Ma pidin vastama küsimustele ja seda soovitavalt õigesti. Palju kindlam oli vastus pähe õppida. Jutustasime…ja muidugi tuli koguaeg jutustada, aga meie klassis oli võib-olla üks õpilane, kes tõesti jutustas. Mina igatahes õppisin küll kodus jutu pähe ja lugesin seda ette kui raamatust, silmade ees vihikuleht. Samamoodi tuli see jutustus ka paberile kirjutada ja ohh õudust kui ei tulnud meelde, mis sõna see kolmanda lehe altpoolt neljanda rea eelviimane oli :)

Ma ei tea mida küll õpetajad mõtlesid. Ma ei usu, et nad aru ei saanud, et tegelikult me ei teadnud midagi. Kas see siis ei olnudki oluline või mis see keeleõppe eesmärk üldse oli? Rääkima õppisin ikka Saksamaal ja suheldes. Mida rohkem, seda sujuvamalt läks ja pärast kodus oli mõnus kodune tunne kui televiisorist saksakeelne saade tuli.

Soome keelt ma vastupidi oskan ainult lugeda. Täitsa naljakas. Lapsepõlves kui lubati lõpuks õhtul hilja Dallast vaadata, siis ikka vaikselt küsisid, mis üks või teine sõna tähendab või sai sõnad üleskirjutatud ja pärast sõnaraamatust tähendus otsitud. Mingi aja pärast oli juba tunne, et nagu saaks kõigest aru. Ise ei oska või ei julge aga suurt midagi öelda – pole ju harjutanud. Tänasel päeval on mul blogilistis palju lemmikuid just Soomest ja ükskord kui ma tahtsin kommentaari kirjutada, siis tegin seda ikkagi lõpuks inglise keeles.

Tagasi laste juurde tulles. Paljud vene rahvusest vanemad panevad oma lapsed eesti lasteaeda, sest siis on neil lihtne keel selgeks õppida. Üks tuttav ema kaalus sama mõttega panna oma laps vastupidi vene lasteaeda :).

Kas ma oskan eesti keeles rääkida – kindlasti mitte keeruliste sõnaga. Kas ma oskan eesti keeles kirjutada – kindlasti hoiab nii mõnigi pead kinni ja mõtleb, kas ma ikka käisin koolis eesti keele tunnis kohal. Kas ma oksan lugeda – kindlasti saab ka eesti keeles niimoodi kirjutada, et ma ei saa mitte midagi aru.

Mis on oluline – rõõm õppimisest ja mulle meeldib väga õppida. Eriti siis kui pärast ei ole eksamit. Kui info oli minu jaoks oluline, siis küll ta leiab oma koha mul peas :)

Rubriigid: Krista | 10 kommentaari
Lill

Monica ja Marek

Mul on ikka ja alati pruutpaaridega vedanud. Just täpselt minu liivakasti kuuluvad inimesed :). Loomulikult kulges siis ju meie päev lõbusalt itsitades ning mõnusas koostöös. Esialgu aknast vaadatud seenevihm lihtsalt pidi selleks ajaks läbi saama kui meie õue jõuame ja nii oligi. Päikest neil on, õnne ja armastust jagub. Mõnus elu…

Rubriigid: pulmad | 1 kommentaar