Arhiiv kuude lõikes: märts 2012

Lill

Ketlini hobid

Pere esimesele lapsele omaselt on Ketlinit juba väga varasest noorusest arendatud-innustatud-utsitatud. Kõik tema meeled avatud, et tal oleks võimalus. Nagu tööl näha, siis on kõik esimesed lapsed väga sarnased, aga õnneks on meil olemas ka tasukaalustatud pool ning seda pere teiste-kolmandate-neljandate laste näol :). Ma usun, et neid teisi on umbes sama palju kokku kui on esimesi lapsi ja nii on olemas tasakaal. Ma parem ei lasku sügavamalt sellesse teemasse, sest teadupärast oli Hiinas seadus, et peres tohib olla ainult üks laps (ei tea, kas see on ikka nii). Ühesõnaga juba pisikesest peale on Ketlin teinud kõike kirega ja hästi. Asju mille vastu ta huvi tunneb on nii palju, et eks varsti ole raske neil järge pidada. Peeglisse vaatamise tunne on ikka liiga tihti…ma ka esimene laps :)

Täitsa juhuslikult poes näppu jäänud origami raamatust on välja kasvanud tõsine kirg. Ma mäletan, et esimestel päevadel kui me koos sealt raamatust midagi voltida proovisime ja mina kõrval seletasin, et laua peal peab tegema ja väga korralikult voltima, sest muidu ei tule välja, on nüüd tema see, kes mulle sama asja räägib kui ma mõnikord käes mõnda kiiret segadust tekitavat õpetust järgida püüan. Palju aitab kaasa ka see, et erinevalt Tallinnast müüakse Raplas spetsiaalset origami paberit ja mitte ainult ühte sorti, vaid ikka ikka nii, et Ketlin sealt sellise pakiga koju jõudis.

Nagu ikka harjutamist vajavate tegevustega, tuleb nüüd neid voltimisi hunnikute viisi. Praegugi on mul siin laua peal üks shokolaadi kook ning eelmisel nädalal kodus veedetud päevast sai lehti ootavad kaseoksad omale ehted külge. Origami vaimustusse nakataks ta ka teisi. Kinkis oma lasteaia kaaslasele sünnipäevaks raamatu ning järgi minnes voltisid kõik külalised tema õpetuse järgi vurri. Või siis ühel teisel sünnipäeval kus ootas kannatlikult oma õpetamise järjekorda ning peo lõpus oli õnnelik, et üks tüdruk temaga koos südant voltis ja ta temaga tänu sellele sõbraks sai. Ka pabereid ostes mõtles ta sõbra peale ja need kinnised pakid pildil ongi tegelikult Leena omad :)

Minu kõrval on tal loomulikult ka suur fotohuvi. Käib see tal lainetena ja siis ta mässab nii pilte tehes kui neid arvutis töödeldes. Ja jah…nagu lapsed ikka, siis õpib kiiresti ja oskab Phtoshopis juba üllatavaid asju teha.Need pildid on küll minu tehtud, aga ma lubasin, et kui ta omad pildid ka töödeldud saab, siis ma panen need ka siia üles.

Rubriigid: Ketlin | 6 kommentaari
Lill

Robin

Pisikese Robiniga kohtusin mina ja ka teie juba siis kui ta alles kõhus oli. Ma vist ei liialda kui ütlen, et 1/10 minu kaamera ees käinutest jõuab blogisse ja isegi kui ma olen rohkemate käest luba küsinud, siis kuidagi aeg läheb nii kiirelt, et ei jõua. Nagu jõudis vähe suviseid pilte, nüüd jälle talviseid stuudiotöid. Kui aga midagi on natuke teistmoodi ja juhtub olema ka vaba hetk, siis nagu näete tuleb postitusi nagu saekaatrist laudu.

Pärast talvist meie kodus tehtud sessiooni oli küll vaikselt sosinal öeldud soove, aga tegudeni need ei jõudnud. Kui aga üks soov jõudis tegudeni, siis olin ise ka nii lahke, et pakkusin kohe teisele perele ka – tulge minu juurde koju! Ja ütlemata mõnus oli. Kui üks pere asjad kokku pakkis, sain mina kohe pildid arvutisse tõmmata ja jättes pool lõunat arvuti kõrvale ootama, sai uksel järgmist pere tervitada.

Ise nii rahul, et juba ka on järgmised pakkumised tehtud, seda enam, et paljudele jääb meie kodu, vaat et tee peale :). Kuigi kodus pildistades pean rohkem Kallega töögraafikuga klapitama, sest päris koos Kärdukaga kahekesi ei kujuta veel pildistamist ette. Ma ise siiski arvan, et üks beebi vaataks palju parema meelega Kärdukat kui mind  ja eks suvel on mul siin kolm klouni :)

Uute kohtumisteni…

Rubriigid: beebid, kodus | 3 kommentaari
Lill

Kärt kaks ja pool

Kui keegi mu käest küsiks, millised Ketlin või Liisu selles vanuses olid, siis ma kehitaks ainult õlgu ja ütleks, et ei mäleta :). Tuleb ikka vahepeal üles kirjutada, sest muidu kehitan viie aasta pärast samamoodi õlgu.

Kärdukas on meie pesamuna ja üllatus-üllatus, ta arvab, et ta on maailma kõige tähtsam inimene. Kui tema midagi tahab, siis peab ta selle saama. Olgu selleks pluus Liisu seljast või Ketlini moejooniste vihik. Ma olen talle rääkinud, et see on teise oma ja kui teine ei taha, siis ei pea ta seda sulle andma. Näitena tõin siis minu fotoka, mida ta tõesti puudutada ei julge, aga vist ei olnud veenev, sest Liisu, võttis tüli vältimiseks pluusi seljast ja andis talle. Õnneks kõik teised teavad, et täpselt minuti pärast võib ta ihaldada hoopis särki Ketlini seljast ning Liisu saab oma pluusi tagasi.

Kärt mängib omaette. Põhiliselt kodus töötavate vanemate jaoks on see muidugi ainuvõimalus ja teda mängimas on väga armas jälgida. Ükspäev oli siin minu kõrval maas ja pani parajasti pisikesele barbile riideid selga, ise samal ajal rääkides – oi küll sa oled ilus, sa oled nii armas, emme ei jõua sind süles hoida, sa oled nii raske…… Ei tea kus ta seda küll võtab ;)

Vahel tuleb ikka piiluda ka, mis ta teeb, sest lapsena, keda pole veel siiamaani kunagi karistatud, on ta kõigi oma pättuste üle väga uhke. Olgu selleks, siis täissoditud sein või uus juukselõikus. Rääkides karistamisest, siis paljas kurja häälega öeldud ei tohi võib ta hoobilt kangeks ehmatada ja nutma ajada.

Oma vanusele vastavalt on üheks tema lemmiktegevuseks vingumine :) Ta ei tea täpselt mis tahab ja kas ta seda tahab ja miks ta seda tahab või seda teist ei taha. Ja mina olin see, kelle laps ükskord Karnaluksis keset vahekäiku põrandal kisa tegi. No mis ma teen kui tema ka ei tea, mis ta tahab :). Aga ühes peres peab olema ka üks selline laps ja õdede pealt vaadates võib öelda, et hiljem ajab see kõiki naerma kui neile meenutan, et nemad olid ka sellised. Ja mina olen meie peres see, kes vingumise edetabelis teisel kohal on. Õnneks kõik tema negatiivsed emotsioonid piirduvadki minu ja teiste kõrvavaluga :)

Aga olgem ausad, kõik meie ülejäänud pere teebki kõik pisikese printsessi jaoks. Kallistavad ja nunnutavad teda. Õhtuti kino vaadates poeb ta vahepeal Ketlini kaissu ja siis jälle Liisu kõrvale, aga mina olen siiski kunn. Kuigi peab tunnistama, et vahel sobib Kalle ka :), eriti siis kui mind silmapiiril pole.

Oskused …hmmm… potil käib saatkonnaga, aga ilusti käib. Sööb ise ja suure isuga kõike. Laseb endale absoluutselt kõike ette tõsta, aga kahjuks ei saa öelda, et ka kõik ära sööb. Joosta ja naeru lõkerdada oskab ka. Minu lemmiktegevus ongi teda naerutada…nii teraapiline. Ühtegi tähte ega numbrit ei tunne ja värve kah mitte. Riidesse pusib ennast, aga kiiremini saab kui teda aidata. Kolmanda lapsega oleme ise ka jõudnud sinnamaani, et kõik laused temale ei olegi enam õpetava-küsiva sisuga :) …kuigi kõik meie pere lapsed armastavad selliseid küsimusi – mis su nimi on, kui vana sa oled jne… Nime teab – äldu, vanust teab – ajab mõlemal käel ühe sõrma püsti ja ütleb tats, teab kus elab :) Nimesid teab ka. Imeloomi ja taimi ei tea ja põdralmaja laulu kah ei oska. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi, mida kõik Ketlin selles vanuses kindlasti juba oskas ;)

Jutt tuli ka ükspäev. Kui ta enne oli ikka selline ülinapi sõnavaraga, siis nüüd on igati võrdne vestluspartner. Kõigega on koguaeg nõus. Kui küsib midagi ja sa vastad, siis ütleb alati …aaaaa ja see mis sa ütlesid :). Parim näide – emme tahan piima, mine võta köögist – aaa lähe võtan köögist ja kõnnib minema :) Tähti on tal natuke napilt. Puudu on k ja mul on ammu selline tunne, et eesti keeles on igas sõnas k. näe suul tuust, :). Nalja saab ka kui ta räägib ja tal oma jutt sassi läheb, paneb siis käed puusa ja alustab uuesti.

Tervis on tal hea ..ptüi,ptüi, ptüi. Selle sügis-talv-kevad hooaja esimene haigus oli nüüd üleeile :). Tuli palavik, oli palavik ja siis läks ära. Nohu on ka. Kõik. Jõi ja magas. Kõik. Egas ma muud ei oskagi teha :).

Lasteaias ei käi, aga tahab juba minna. Ta muidugi vist arvab, et ta saab siis rohkem Ketlini ja Liisuga koos olla. Sügisel siis läheb. On nats võrdsem  seal rühmas, kus tema pesamuna on :)

rõõmus meel ja hea söögiisu :) = õnnelik laps

vaikselt plaanib pättust, ehk siis võtta Ketlini fotokas ;) … nii täitsa muuseas…

moest ei tea mina midagi, sest üks mõnus riietus on Ketlini trikoo ja minu sall…

see päev kui tal palavik oli, siis ta üksinda voodis ei tahtnud magada ja mina ka ei saanud temaga tervet päeva seal koos pikutada. Siis ta käis tooliga mul järel ja magas näiteks köögis kui ma süüa tegin. Pole õrna aimugi, palju tal palavikku oli, aga ta ei maganud nii sügavalt, et oleks kukkunud, sest ikka piilus ühe silmaga.

See pilt on tehtud paar tundi tagasi kui ta lõunaund magas. Pool sellest Ketlini ja Liisu kaisus ja teise poole tuli minu kaissu :). Magab siis kui jääb ja nii kaua kui tahab :)

Rubriigid: Kärt | 4 kommentaari
Lill

ikea ime

Umbes täpselt samal ajal kui ma nakatusin valge värvi armastusse, pidi valge diivan minu omaks saama. Esialgu ei olnud kodu selleks piisavalt suur ja no olgem ausad ega need valged diivanid eriti lapsesõbralikud ka ei ole. Kui aga minu lugemislauale järjest tihemini skandinaavia kodusid sattus, kus imeilus ema vähemalt kolme jõmpsikaga lumivalgel diivanil istus, siis no mille poolest nüüd mina seda ei võiks..mitte ilus olla, see on raske, aga valget diivanit omada.

Kõige lihtsam ja odavam variant on muidugi Ikea ja seda, et neid katteid seal kasvõi iga päev pesumasinas pesta võib, tuleb kindlasti ainult kasuks. Kuna aga kahjuks see pood ikka veel ei asu mitte lihtsalt teises linnas, siis on transport raskendatud. Ilmselge ju, et üks diivan sõiduatosse ei mahu ja nii me siis muudkui lükkasime ostu edasi, näidates näpuga laste peale, et nemad on liiga väiksed. Küsisin ka aastase vahega ühelt transpordi firmalt pakkumist, aga kui nende hind selle diivani toomisel aastaga kahekordseks tõusis, siis jäi ka see variant välja :).

Ükspäev kui siis Kalle tuli ja ütles, et ok lähme toome need diivanid ära, ja jah…meie sisekujundus vajas nüüd juba kahte diivanit, ei lasknud ma seda mitte kaks korda öelda. Meie ehitusmees Tarmo laenas oma bussi, mis kenasti mahub sõiduato piiridesse ning tehtud töö eest voucheriga asusime teele. Autos taha piiludes veel mõtlesin kõva häälega, kas ikka kaks diivanit mahuvad sinna ära.

No ja siis Ikeas kui need diivanid olid a la kassa äärde koos käruga paigutatud, sain ma aru, et Ikea ei jäta mitte ühtegi võimalust kasutamata, et kliendil oleks ülimugav. No need diivanid olid sealt tõesti nagu toidupoes shokolaadid ja kasti vaadates ei suutnud minu ka kõige elevam fantaasia ühte diivanit nii pisikesse kasti mahutada. Pikkus küll oli ja no laiust ka diivani põhja jagu, aga kus ülejäänud on – suured pehmed padjad jne jne…

Kui nii siis nii ja tõstsime 2 kasti diivanit autosse. Ausalt, sinna oleks neid mahtunud vähemalt 5 :).

Kodus pakkisime lahti ja no muidugi…padjad kilekotis ja õhk välja imetud…nigu peened liistakad, mis kõik olid raami sisse niimoodi ära peidetud, et ülesleidmiseks pidi ikka juhendi ka lahti võtma :)

Ilu meil nüüd olemas ja majas ka reegel number 1 – diivani peal ei söö mitte keegii (loe- ükski laps) ;) Selleks, et seda reeglit täita, tegime veel väikesed muudatused, aga sellest tuleb järgmine postitus :)

võrdlusmaterjal kui väike on diivan  :)

Rubriigid: minu kodu | 6 kommentaari
Lill

fotograafi elu :)

Kas on sulle keegi öelnud, et see on sinu saal, see on sinu saal?
On sulle keegi öelnud, et see on sinu saal ja sina selle staar?

Kummitab see August Hunt juba mitu nädalat, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mõtlesin, et räägiks hoopis fotograafidest :). Kas keegi teab kui palju on Eestis fotograafe. Palju arvate, aga kui üks fotograaf oma blogis tegi nimekirja nendest, kellel on fb lehekülg, kus sees sõna foto, siis oli nimekirjas 198 nime. See ei ole veel ju üldse kõik, kõik fotograafid ei ole ju endale teinud sellist lehte ja kõigil fotograafidel ei olegi äkki fb kontotki :).  Ma ise ei ole lapsena mööda põõsaaluseid zenidiga roomanud ning fotohuvi tekkis siis kui utsitasin Kallet pisikest digiseebikat ostma koos lubadusega, et ma tulen teen nende suvepäevadel siis ilusaid pilte. Seebikarbiga :) Mul on ka selline leht, aga palju neist on sellised suure lapsepõlveunistusega või siis ülisuure ambitsiooniga uhkete koolide diplomitega või siis mööda linna hängivaid sõprade pildistajad.

Pisike seebikas oli küll tänaseks juba 10 aastat tagasi, aga ikkagi olen ikkagi tundnud ennast kui seal saalis nurgas ootamas, kui staarina. Eks alguses ole ju ka nii, et sõbrad patustavad õlale, et näe kui nunnu pildi sa minu lapsest tegid ja äkki sa tuled pildistad mu autot ka. Päris fotograaf soovitab sind pulma ning põlvede värisedes teed ära ning peale õlale patsutust palub keegi endast aktipilte. Muidugi teen, ma teen kõike. Ma usun, et kõik on niimoodi alustanud. Proovin, teen ja avastan, otsin oma muusikat.

Juba varsti kolm aastat on järjest aktiivsemakas muutub seltskond fotoaparaadiga naisi, on aga karuselli nii kiirelt keerlema lükanud, et oht lendu tõusta. Tehtud töid, töötlemise nippe, kursuseid ning suuri unistusi jagatakse nii tihedalt, et vahele ei jõua järgegi pidada. Kui siis pole kolm ööd järjest lahetagant videokursusest osa võtnud, siis tunned, et nüüd on rong läinud. Hea on kõrvalt vaadata, kuidas paljud on seal, kust ma ise juba olen möödas ja nüüd on käes see julge hundi hetk, kus ma ütlen, mida mulle meeldib teha ja mis mul hästi välja tuleb :)

Üle kõige armastan ma lapsi. Igast lapsest saab naeratusega pildi, no ok, tutikast ei saa, aga natuke suuremast juba kindlasti. Ma ei tea, mul on endal vist mingi kiiks selle naeruga. Mäletatakse ju ilusaid ja helgeid hetki ning mina ju loon ühe selle mälestuse. Minu lemmikud on igas vanuses lapsed ja mida rohkem, seda uhkem :). Mul hea valikuline mälu ja ma kohe praegu ei suuda meenutada ühtegi minu pildil käinud last, kellega poleks koostöö sujunud.  Plaksutan kõigile lastele, kes mu kaamera ees käinud ning lehvitan kõigile, kes plaanivad tulla.

Armastan lapsevanemaid :). Praeguseid, tulevasi, kõiki. Emadel lähevad silmad särama kui lapsed neid kallistavad ning naeratus tuleb näole kui nad isade sülle lükata :). Väike möll ja tagaajamine ning kõik on juba unustanud, et kus nad on ja milleks nad on :).

Kui siis üks pere otsustab fotograafi valida ning näpp jääb minu peale pidama, siis mina ei ole kahjuks see kõige parem valik, kui ainukeseks eesmärgiks on saada üks korralik perepilt, kus kõik kenasti kaamerasse naeratavad. Eks ma muidugi püüan, aga pigem õnnelik ja naerust vingerdav kui käsu peale kaamerasse naeratav kahe aastane. Sessioon minu kaamera ees näeb välja nagu kaos, kus kõik võivad teha mida tahavad …ok peaaegu ja mina püüan vahele hüüda, kus ja kellel kõrv on valesti või keda parajasti tagurpidi peaks keerama :)

Beebid meeldivad mulle muidugi ka. Nemad ju ka lapsed. Kõik beebid meeldivad.

Kui mul juba möll käib ning ma selline hetkede tabaja olen, siis koju jõuan alati liiga suure hunnikuga. Valida raske, sest mina vaatan ühte ja pildil olija hoopis midagi muud. Kustutan ja valin küll, aga näpuga järge ei aja. Jällegi, kes fotograafi valivad, siis piltide arv ei tohiks olla küll määravaks. Ma luban palju, aga mul on valikus ka pildid kaasa olnud mänguasjadest või muidu huumoorinurka kuuluvaid :) Nagu üks fotograafist sõbranna ikka ütleb – suvalisi kaadreid. Mis teha, aga need on alati need minu lemmikud.Tulge minu juurde emotsioonide pärast :)

Tulevaste lapsevanemate üks õnnelik hetk elus on muidugi pulmad. Kuidas saaks pulmi mitte armastada. Kõik on selllel päeval lihtsalt nii ilus, et peaks kohe näpistama. Parem ongi, aga vahel ikka süda kripeldab, et selliseid päevi ei tohiks olla nii vähe ühe inimese elus. Selliseid võiks olla iga aasta üks. Mitte fotograafi, ega külaliste pärast, vaid ainult selle päeva pärast – ilu, õnne, tähtis olemise pärast. Mul oleks lihtsalt au see jälle mälestuseks vormida. Ma tean, et enamus mehi ei armasta fotograafi juures käia ning teatud vanusest alates ka naised ei taha enam, et keegi neile näitaks, et kunagi olid nad ilusamad (mina kaasa arvatud  :)))), aga lapsed tahavad. Ma näen nii palju kõrvalt, kuidas lapsed oma vanemaid sessioonil vaatavad, kui need mul seal kaamera ees kallistavad või kahekesi itsitavad :).

Näidiseks üks mu lemmikperesid. Me oleme kolm korda päriselt ja ükskord juhuslikult kohtunud ja koostöö sujub kui õlitatult :). Minu suurim fänn on Mummu, kes tahtis iga pildi peal olla ning andis endast alati parima ja natuke veel rohkem. Mummu on see koer :)

Palju mul lemmikperesid on. Palju…väga palju. Iga pere, kes juba teist korda minu juurde jõuab on raudselt lemmik :)

Millised tööd ma siis lahkelt neile ülejäänud mitmesajale fotograafile jätan. Näiteks aktipildistamise. Ma tean ja tunnen, et neid, kellel see palju paremini välja tuleb ja kellele ka rohkem meeldib, on palju rohkem.

Natukene raskema südamega jätan kõik naised, kes üksinda fotograafi juurde plaanivad minna. Palju on neid tuttavaid naisfotograafe,  kellel silmad löövad särama kui neid selline sessioon ees ootab. Glamuur või buduaar või muidu portreesessioon. Nagunii püüan alati ühe peresessiooni jooksul ka emasid üksi pildistada nii et ma saan oma osa nagunii :)

Endale võtaks veel ilusad kodud, aga kõik tooted jätan teistele :)

Aga ühe lemmiku paneks siia ikka veel :). Kerstiga käisime ülikoolis ühel kursusel. Kersti on ka fotograaf ning peab ütlema, et me pole oma kursuselt mitte ainukesed, kes kääris-kangad kõrvale heitnud ning vaikselt fotoka poole on piilunud. Igatahes närv on alati see, kui keegi, kes teab, mis teed, sul teisel pool kaamerat on. Samas ütleks, et see on alati väga-väga suur au. Päikese ja valgusega mahub minu suurim lemmik – loomulik valgus nüüd ka stuudio akendest sisse ja suured stuudiovälgud lükkan lihtsalt eest ära ;)

Ääri-veeri ütlen, et pulmi on suvi juba ääreni täis, peresid, kes suvel ennast mu kaamera ette plaanivad sättida ei mahu hetkel enam kahe käe sõrmedele ära. Tõotab tulla jälle ülitöine suvi….. jeeee…..

Mõtteid ja ideid tulevikuks tuleb ka pähe nigu seeni pärast vihma.

Rubriigid: Krista, muu | 11 kommentaari