Arhiiv kuude lõikes: märts 2012

Lill

töö- ja puhkepäev

Üks emaks saamise rõõme oli see, et oma pikki tööpäevi sai mõnusas seltskonnas veeta. Oi ma ei mõelnud siinkohal uusi beebisid. Ikka teised emad oma uute beebidega :). Tavaliselt söödi ja pläkutati ilma igasuguse mõõdutundeta 8 tundi järjest ja niimoodi ikka pea iga nädal. Kui aga lapsed juba jalad alla said ning emadel töömõtted pähe tulid, jäi neid päevi järjest vähemaks. Igatsus nende järele ei kadunud aga kuhugi. Lapsi tuli aga järjest juurde ning ei kadunud need üritused siiski päris ära. Pole ju ka kellegile üllatuseks, et laste kõrvalt uued tööplaanid tekivad ja teiste õhutusel need ka teoks saavad. Tänane plaan oli peale mõnusa seltskonna kokku panna mõned tordid, beebitekid ja fotograaf. Mina siis see viimane :)

Hommikul pakkisin Liisu ja Kärduka endaga kaasa, sest nemad olid mu puhkepäeva osa ning sõitsimegi külla. Uksest sisse astudes kahanes Eesti jälle sammu võrra väiksemaks, sest sügisel pildile püütub beebi kõhus magas nüüd ema süles, aga ema ise ei teadnud ma küll sinna seltskonda paigutada :).  Kuigi laua taga juba tordiootajad nihelesid, siis enne ei saanud mitte üks amps, kui klõpsud tehtud.

Selline valik oli siis täna meil laual. Vaadake ja vesistage :). Ma ei tea mitte kedagi, kellele need tordid ei maitseks. Pähklitega kohupiimatorti nõuti juba 1. jaanuari hommikul vara ning just viimane nädal käisime perega meie väikese onupoja sünnipäeval, kus üllatuslikult peale lastekarja lahkumist olid laual vaid puhtaks riibutud taldrikud – emad imestasid ja ka lapsed ise :). Kohe kui Heidy oma interneti kodu valmis saab, minge külla, aga seni võib telefoni numbrit minu käest saada :)

tordisöömise testgrupp tegutsemas :)

Seejärel hakkasid esimesed lapsed juba alla andma ning neid tuli magama juhatada.

Väsinud Ville …tegelikult ka ja ta magas ikka mitu-mitu tundi :)

Enne kui Ville magama lubati, proovisime veel mõnda pere lastepilti teha…suht edutult kui aus olla ;)

Enamus perest :)

Tagasi allkorrusel selgus, et kõige pisem külaline oli magama jäänud ja ei saanud ju teda “kasutamata” jätta.

Nii, et samal ajal kui teised torte testisid, oli pisike Marta Mia meil mütsi-  ja tekimodelliks :)

Need valged beebitekid on niiiiii pehmed ja mõnusad, et no teate, tee või ise omale mõni beebi :)

Noh mis see kolme väikse lapse ema ikka niisama unistab. Tekivabrik on igatahes aktiivses töös ja tuleb neid sealt kui saelaudu. Neid saab Külli käest, näed SIIT

Ajasime beebi üles ja ma sain ka torti sööma….mmmmmmm….

Paula on raudselt meie Liisu kõige parem sõber. Kohtuvad nad kahjuks harva, aga selle eest on need kohtumised ääreni täis just seda parimat. Kunagi 2 aastat tagasi tehtud seeria vajas täiendust, aga ega see ei olnudki nii lihtne kui nad niimoodi muudkui vingerdasid.

Ma ikka panin mitu korda fotoka kotti ära, et nüüd istun rahulikult ja söön :), aga ikka oli vaja jälle teha mõni klõps. Kuigi emad vitsutasid mõnuga torte, siis mingi hetk jõudis vähemalt üks ema tõdemuseni, et äkki lastel on kõhud tühjad. Pidupäeva söögiks valmis neile makaroni piimasupp. Kui me hommikul sõitsime, siis küsisin Liisu lemmiksöökide kohta. Ettearvatavalt olid need makaronid ja pannkoogid. Söök, mis Liisule kõige vähem meeldib on aga täiskasvanute söök … mis iganes see siis ka ei oleks :)

Kohe väga Ketlini nägu läinud Liisu :)

ja jälle panin fotoka ära…..aga no beebi…ma ei saa ju jätta sellist beebit niisama niimoodi lamama…

Ja kohe kui oli vaja hakata koju minema selgus, et nad pole veel üldse mängida saanudki. Me olime külas vähemalt 5 tundi

Enamus lapsi andis unele alla ja minu oma magasid terve tee koju ja ka kodus natuke, sest ega see puhkamine on ka väsitav. Päev oli mõnus ja ma nüüd vist ikka võtan veel ühe piiiisikese tüki kooki, mis ma “Kallele” jaoks külast kaasa pakkisin.

Rubriigid: Krista, muu | 4 kommentaari
Lill

kodune sessioon

Kui keegi veel ei tea, siis minu üks suurimaid kirgesid on ilusad kodud. Pean ausalt üles tunnistama, et sisustusblogisid on mul listis isegi rohkem kui fotograafide omi. Nii ma neid siis ketran ja ohhetan-ahhetan. Õnneks on meil endil piisavalt suur maja, et siin unistada ja õnneks pole rahakott paks, et kõiki oma unistusi hetkega teoks teha ning järgmisel hetkel jälle ümber mõelda :).

Kadi maakodu jäi mulle silma ajakirjast ja järgmisel hetkel tema tööd siis kui ma omale kööki valima hakkasime. Oleks isegi äärepealt talle kirjutanud, aga ma ikka tahtsin täitsa ise teha. Edasi sattusin saatuse tahtel just tema aeda suurt seltskonda tittesid pildistama ja kes me siis niimoodi vaikselt olemegi teineteise tegudel silma peale hoidnud.

Nüüd siis kui Kadi tegi sisekujunduse ühte näidismajja täpselt meie mõlema maitse järgi, sain mina võimaluse see üles pildistada. Ilusate kodupiltide imetlemine on üks asi, aga seda järgi teha polegi nii lihtne. Vähemalt mitte esimene kord :). Palun väga, minu esimene vasikas!

Tegemist siis näidiskoduga, kus keegi veel ei ela. Kui keegi tunneb, et see on tema kodu, siis kirjutage näiteks Kadile.

Julge hindi rinnaga lükati mind siis teise maja uksest ka sisse. Kui neid maju väljapoolt vaadata, siis seda esimest sisu ei oskaks küll keegi oodata, küll aga teise maja oma :)

Vahelduseks väikestele mürakarudele ning suurtele tunnetele oli väga mõnus üksinda niimoodi toimetada.

Rubriigid: muu | 16 kommentaari