Arhiiv kuude lõikes: aprill 2012

Lill

kirju liblikas

Mõni päev on selline, et oleks nagu peaaegu puhkepäev, aga pilte vaadates väga ei tundu nii :) Päev nagu kirju liblikas, kus värve ja emtsioone on nii palju, et vabalt võiks need nädala peale jagada, kui just ülejäänud nädal samasugune poleks ;)

Hommik algas Rapla kirikus lastepäevaga. Kaugemalt ja lähemalt oli kokku tulnud mõnusalt paras seltskond, kes kõik korraga kenasti mahtusid õue lepatriinusid otsima. Lepatriinusid oli niiiiiii palju :)

Ketlinil on nüüd 4 hammast ära tulnud. Viimasega oli naljakas lugu. Hammas tuli ära hommikusöögi ajal ja ta ise ei saanudki aru, et kuhu ta nüüd täpselt kadus. Jäime esialgu versiooni juurde, et hammas on kõhus :). Kui nad siis hakkasid rongiga Tallinna tulema ja Ketlin kaasas olnud võileiba sõi, siis tuli hammas võileiva seest välja :). See siis Ketlini jutt…ma ei tea…ma ikka usun, et see oli Ketlini hammas ja see võileib, mida ta rongis sõi, oli lihtsalt selle hommikuse võileiva teine pool, kuhu hammas oli vorsti kinni jäänud :)

Kirikus lapsed laulsid ja mõnel neist oli au lugeda ka palvet.

Pärast sai õues süüa ja ilm läkse järjest soojemaks ja soojemaks…

Kuna minu auto peab nüüd parematele jahimaadele minema, siis on meil käsil ka uue auto valik. Laupäeval käisime salongis aru pidamas ja pika jutu lõpuks selgus, et üks auto, mis on umbes-täpselt-peaaegu samasugune, kuhu ka meie sõrm valikul peale oli jäänud, elab Raplast 5km kaugusel ja nii me siis leppisimegi sobivalt proovisõidu kokku. Samal ajal kui mina linnale ringi peale tegin…eheee…meie linnale nii umbes 10 minutiga, siis oli Kalle ülesanne lastega mänge teha. Auto oli minu skepsisest hoolimata üllatavalt positiivne ja eks ma siis uhkustan rohkem, kui ükskord võtmetega keerutama hakkan.

Kiriku juures ühe silmaga kolme laste jälgida püüdes, avastasin maja külje pealt aga midagi sellist…Kiirelt sai Liisu-Kärt lumehunnikule aetud, sest noh…ikka tavaline selline lumehunnik nüüd ka enam ei ole…

ja umbes täpselt 100 sammu päikese poole oli hoopis teine pilt :)

Edasise päevaplaani logistilisele lahendusele oli mul hea meel.

Üks armas suvine pruutpaar, kes elab natuke kaugel, tuli korraks Eestisse ülevaatusele ning loetaude päevadesse pidime mahutama ka ühe pisikese kihlusesessiooni. Hoidsime kolmekesi pöialt, et päike paistaks, aga eilne õhtu ületas ootused. Algul leppisime kokku, et äkki nad sõidavad minu juurde, aga kui jutukate inimeste seltskonnas tuli välja, et Tallinnas on samal ajal uhke tantsuvõistlus ja Ketlini sõbranna plaanib seda vaatama minna ning mul juba ammmmu hingel kripeldab, et Ketlin ühtegi päris võistlust oma silmaga näinud pole, siis tegimegi plaanid kiirelt ringi. Samal ajal kui mina pruutpaariga kohtun, vaatab Ketlin koos sõbrannaga viimase isa valve all võistlust ja kui mul pildistatud saab, jõuan veel mina ka vaadata :)

Pruutpaari ma anna piiluda ainult natuke…niimoodi serva pealt. Aga juba ette võin öelda, et meil tuleb suvel üks superpäev, sest selle tunni sisse mahtus nii palju naeru ja nalja, et südamel on hea olla :)

Suve ootama jäädes, läksin siis uurima, kuidas Ketlinil läheb….

Kui tema sõbranna, kes on juba ise ka võistelnud, ning pealt vaatamine enam või siis veel mitte ;) nii põnev võib-olla ei tundu, siis Ketlin oli kui lummatud ja vahtis ikka mitu-mitu tundi kuidas tantsiti. Kuna minu teadmised on napid, siis meie valisime ilusaid kleite ning jälgisime, kas nad saavad edasi või mitte. Minu suureks rõõmuks oli enamus minu lemmikkleite eestlaste seljas :). Kuigi mul oli fotokas kaasas, siis pilti püüdsin teha seal küll esimest korda. Mõne klõpsu ikka tegin ise ja mõne tegi Ketlin.

Eestlastel läks minu arvates väga hästi. Arvestades veel seda, et meie oma Rapla inimesi oli finaalis nii palju. Nemad näiteks käivad sama treeneri juures kui Ketlin ja kui Ketlin väga tahab, siis mine tea, see aeg, kus tema samas kohas võiks olla, on peaaegu nagu homme :). Täitsa vabalt võiks Rapla tantsupealinn olla….

Eesti paar, kellel selle võistlusel kõige paremini läks. See on tema finaalikleit, aga see, millega ta poolfinaalis oli, oli minu kõige lemmikum….aga kahjuks ma imetlesin seda siis ainult silmadega :) … võistlus oli muidu suurim ja tähtsaim, mis sellel aastal Eestis olema saab.

emotsioonidega nad seal tantsupõrandal igatahes tagasi ei hoia ja kui ma oleks fänn, siis puhas kuld oli ikka mitu-mitu tundi mul seal jalge ees…pildista aga.

minu kõige lemmikum, on aga Ketlini tehtud. Ta nii väga tahtis ka. Mina panin setingud paika ja aitasin tal teletoru hoida. Tema ülesanne oli õigel ajal klõps teha…

Onjuu päev nagu kirju liblikas?

Rubriigid: Ketlin, muu, õues | 1 kommentaar
Lill

Ootused

Ma usun, et enamus, kes mul siin külas käivad, on kas kunagi minu pildi peale sattunud või plaanivad seda kunagi teha :). Nii armas oleks ju siis teada, millised on ootused. Panen küll vahelduva eduga väikese valiku mõnest tööst, aga see on ainult jäämäe tipp.

Millest ma räägin…. Fotograafide turg on meil siin väga kirju ja välja on pakutud väga palju erinevaid süsteeme. Kui hästi-halvasti kliendid neis orienteeruvad, ei tea. Kliente jätkub kõigile.

Mina teen hetkel niimoodi. Pildistan tunnikese, valin sealt omad lemmikud, mida on ilmalselgelt liiga palju :). Kuigi ma luban 70 faili, siis pole ka mingi ime, kui neid lõpuks plaadile 3 korda rohkem satub. Kas ma ikka peaks nii palju andma ja tegema ikka ise selle suurema valimise ära, mitte jätma valikut kliendi õlgadele. Siiamaani on minu õigustus olnud see, et minu maitse ja lemmik, ei tarvitse kaugletki olla kliendi oma ja väga kahju oleks siis, kui ma tema lemmikud lihtsalt ära olen kustutanud.Ma püüan väga pildistada nii, et töötlemise aeg ei murraks.

Annan siis kogu selle portsu. Aga äkki laseks siis hoopis kliendil ise väiksema valiku teha. Lepimegi kokku, et ma võin ju sinna rohkem panna, aga tema valib sealt ainult omad lemmikud. Samas, äkki tema lemmik ülehomme polegi enam see, mis täna ja ta ikka võtaks rohkem. Mõlema suureks plussiks oleks see, et väiksema valiku saan siis uuesti väheke kriitilisema pilguga üle vaadata.

Ja kui ma siis annan, siis mida ma annan. Mina annan praegu kõik suured töödeldud failid, aga kui ei annaks. Järjest rohkem fotograafe ei anna. Annavad küll nii suured failid, et saab kenasti albumisse panna, aga suurt pilti seinale neist ei saa. Jätavad niimoodi endale garantii, et kui nende pilt ikka meeter x meeter seinal ilutsema hakkab, on ta selle toll haaval läbi käinud. Mõni ebe või imepeenike juuksekarv võib olla just selline, mida albumis ei näe, aga suurelt seina peal äkki häirib. Kah saab siis ju selle ühe suure pildi puhul fotograafiga kenasti täpselt läbi rääkida, et milline see pilt välja peaks nägema. Ei tea ju klient seda, et kapa peale või siis lõuendile printides peaks natuke erinevalt töötlema.

Mis minu seletus siiani ol olnud, et mina ei tee nö ühte pilti. Kui ma pildistan, siis mul on lugu – kuidas me käisime perega pildistamas- emotsioonid, tunded ja hetked just sellised, nagu nad siis olid. Selleks, et pilte vaadates tuleks meelde kogu lugu. Ma kardan seda, et aeg ja mood muutuvad liiga kiirelt selleks, et väga suurelt, kellegi kodus seinal rippuda. Väiksemad pildid raami sees paljudena teiste hulgas – vot seal ma oleks hea meelega. Veel parema meelega leiaks ma enda tehtud tööd näiteks pere aastaraamatust, seda ühe säravaima pärlina selle aasta fotoklõpsude hulgast.

Ja mida teie arvate? Mis on teile oluline?

Imetlemiseks üks imeline pere…. :)

Rubriigid: beebid, kodus, muu | 17 kommentaari
Lill

Artur

Ma käisin ülikoolis nii palju aastaid, et lõpuks oli mul kursakaaslasi ja muidu sõpru juba sadades :). Siin kohal tervitan kõik vanu koolikaaslasi, kes mul siin külas käivad!

Kui siis keegi omale fotograafi valima hakkab, siis onjuu kursaõe pidepunkt see väga mõnus valimiseks ja otsuse tegemiseks. Kaia oma pisikese pojaga on mul sellel aastal juba kolmas kursaõde :). Seda palju aastaid vahepeal merre voolanud on, sellel me ei peatunud, küll aga imtelesin seda, kuis aastad temast suure kaarega mööda lähevad ning avastasin selle, et mina oma perega tema lapsepõlve kodule nii lähedale kolinud olen :)

Põhilise aja imetlesime muidugi Arturit. Eesti mehele kohaselt ta algul leppis, nautis, siis protestis ja siis jäi magama.

Rubriigid: beebid, stuudios | 1 kommentaar
Lill

Tordivõistlus

Kindlasti on nii mõnigi, kes meile juba aastaid kaasa elab ning õigesti teeb, sest me ei anna alla, vaid tahame ka võistluse 50ndat korda tähistada :) Seekord me valisime küll hoolikalt parimat kuupäeva ja nagu näha, siis lükkasime seda ka veel edasi, aga siiski suutis üks mees ennast kenasti välja vingerdada vabandusega, et tema ei söö üldse mitte midagi ja hea meelega ei vaata siis ka pealt, kui teised söövad. Aru saadavalt on see üks mees, mul siin kodus ja noh plärtsusin, mis ma plärtsusin, minu tordivõistluse pärast, ta nüüd sööma ei hakanud. Selle võrra olin ma ka raskes olukorras. Testgrupp kahanes 3 liikmeliseks, kes armastavad põhiliselt tordikaunistusi. Esimese katsetuse sain õnneks ka vähe suuremale seltskonnale degusteerimiseks pakkuda. Mulle meeldis ja eks teisedki sõid kenasti oma tüki lõpuni, aga ovatsioonid jäid ikka liig tagasihoidlikeks, et julge hundi rinnaga peale lennata.

Samas ma ise mõtlesin, et küll ikka aastatega läheb selle wow efekti tekkimine järjest raskemaks. Ma mäletan küll, kuidas a la 15 aastat tagasi käisime pidupäeval Kallega kahekesi Imre Kose suuri meistriteoseid nautimas ja ma ohkasin imetlusest ikka iga suutäie järel. Nüüd aga on sellist tunnet ikka päris raske meenutada. Nagu juba oleks saanud kõike proovida ja üllatuda on päris raske. Suurt tulemust ei andnud ka see, kui guugeldasin – maailma parim tort. Enamus linke õhkas mõne poetordi peale. Ja oleks siis, et seal poes oleks ka üks ainus tort. Neid on ju seal nii palju ja üllatus-üllatus, kõigile ei maitsegi samad asjad :)

Järgmine katse oli aga suht naljakas mõte. Mitu korda olen käinud Ikeas ja seal üks shokolaadi tort on minu jaoks ikka nii hea, et ma kohe kuidagi ei suuda piirduda ühe tükiga. Olgem ausad, ma olen sealt seda torti ka kaasa ostnud ja ükskord sõin selle täiesti üksinda ära. Noh see tort ei ole ka tegelikult mingi kilone, ikka väiksem, aga siiski piisavalt suur, et see ei ole mõeldud ühele inimesele. Aga kuidas sellist torti siis nüüd teha. Kus häda suur, seal abi lähedal ja hüppaski Nami-Nami Pille fb silm roheliseks ja näitasin talle torti ja küsisin, et mis seal sees on :). Natuke mõtlemist ja saidki mõned märksõnad ja ideepojad paberile pandud. Tõin ka vajalikud komponendid ja täitsa juhuslikult ühte ökomüslibatooni närides tundus selle maitse kuidagi tuttav. Proovisingi siis Pille soovitatud pähklibesee asemele hoopis shokolaadi-pähkli-kaerahelbeküpsise teha. Kreemid tegin kah poolenisti Pille soovituste järgi, sest külmikus oli eelmise päeva kohupiima-vahukoore vaht ning minu kreem ei tundunud piisavalt kreemine, siis segasin selle hulka. Natuke külma ja asusime tüdrukutega degusteerima. Minu lapsed sõid suure isuga, erinevalt siis esimesest katsetusest ja nii ma siis julgesingi proovida, et kui kellegile teisele ei maitse, siis vähemalt minu kolm söövad hea meelega. …..ja ütleks, et umbes nii ka läks :). Teised ka seal nats nokitsesid, aga keegi väga ei õhanud küll :) Mulle endale igatahes meeldis ja ükspäev kui Kalle jälle sööma hakkab, siis ma testin tema peal ka :)

Teiste poolt oli üks võileivatort, mis sulas isegi minusuguse skeptiku suus ning peedikorvikesed, mis olid ikka väga minu maitse. Võidupärija sai kaela Helena tehtud kodujuustumustsõstra tort …jeeeee….

Võistlesime seekord Eveli juures ja nautisime õhtut täiel rinnal. Mõned tädid pidid küll laste järel jooksma, kuid tänaseks on see saanud hoopis teise tähenduse. Kes pidi nendega padjasõda mängima, kes inglise keelest mängureegleid tõlkima. Kõige ülejäänuga said lapsed ise kenasti hakkama, kui välja arvata Kärdukas, kelle trepist käimisi iga ema süda ei kannata ning vetsus peab ka temaga koos käima :). Jututeemadest esikohal oli meil kool, sest ikkagi kolm esimest last lähevad sügisel kooli ning tundub, et kõik on oma valikutega väga rahul. Me oleme ka, kui me ükskord ära otsustame, kuhu kooli laps läheb :).

Kokkuvõttes võib öelda, et puhas nauding kõige mõnusaga! Järgmine aasta jälle….

Rubriigid: Krista, muu | 11 kommentaari
Lill

kui lapsed tulevad

Ma käisin ükspäev juuksuris ja seal ju ikka loetakse ajakirju nii kaua kui värv peas on :). Ma ka. Leidsin ühest ajakirjast ühe oma suvise pruudi artikli selle kohta, et millal lapsed peaks tulema ja mida mõtleb, tunneb ja ka kardab üks naine enne seda kui tal veel lapsi pole. Ma muidugi täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, aga seda mäletan küll, et tahtis hüüda ja  jaaaa kõik su kartused on põhjendatud ja asi on tegelikult hullemgi veel :)

Mina ka kartsin ja muudkui lükkasin neid lapsi edasi kuni tundus, et enam nagu ei ole kuhugi lükata ja töises plaanis oli ka selline mõnus pausi võtmise koht. Kuna mul aga nüüd ema staazi on ikka juba mõned aastad ja lapsi kah mitu, siis nüüd juba võin julgelt öelda, et seda rõõmu on palju palju rohkem kui muret. Möödas on need ajad, kus ma ajakirja lugedes kirusin, kuidas mõni naine suudab küll tite kõrvalt tööd teha ja mina nii saamatu olen, et midagi tehtud ei saa või siis kahe tite kõrvalt juhe ikka nii kokku jooksis, et kohe nõustaja käest nõu oli vaja küsida. Eks aeg ole see, mis oma ego on pärise väikeseks lihvinud ja lapsed maailma tähtsaimateks kasvanud on. Kõik on kuidagi nii mõnusalt paika loksunud, et ma mitte eluski oleks osanud mõelda, et kolme lapse kõrvalt jõuab nii palju teha ja on mida teha. Tööd on palju, töö on mõnus, lapsed on terved ja õnnelikud  (just piilun aknast välja, kus minu kolm ja Ketlini sõbranna kõik neljakesi nii kenasti koos mängivad).

Samas ma ikka tunnen, et ma olen see üks äärmus. Ja lihtsalt olengi niimoodi koos lastega sealt teisest äärmusest tulnud. Nüüd ma käin mööda poode laste osakonnast laste osakonda kui ma kinokava vaatan, siis esimesena käin läbi lastefilmid, et kas midagi on uut või kui me lähme suurte filmi vaatama, kas siis lastele oleks ka midagi. Kui töögraafikut panen, siis vaatan, et ükski laste tähtis üritus mu töödesse ei satuks ning kui puhkehetke plaane teen, siis pole isegi sellist küsimust, et teeks need lastevabad. Iga laps peab saama seda – mina üksinda emaga- aega, nii see aeg ju lihtsalt kaobki käest. Kõik õhtud mööduvad lapsed seljas elamas ja ega ma ei mäletagi sellist hommikut, kus hommikult laste vahelt välja pugema poleks pidanud.

Eks iga ilma lasteta naine vaatakski mind imelikult ja palju lastega naised kah. Tunnistan ausalt, et umbes täpselt 8 aastat tagasi vaatasin ise kah samamoodi. Aga mulle nii meeldivad mu väikesed sõbrannad. Nad kuidagi mõistlikud või olen mina liialt lapsjumalate mõju all, aga nad ei sega mind nii, et ma tahaks neist puhata. Eks ma ju tean seda, et see aeg, kus nad minu käe otsas ripuvad on nii lühike ja juba homme võivad uksed paukuda ja mina saangi tagasi kogu oma aja. Muidugi ei tähenda see ka praegu seda, et keegi mul 24h seljas elaks. Ma ikka teen tööd ja saan sõbrannadega kokku ning suurte filme käime ka rohkem kui 50 korda aastas vaatamas :) … ja näete – juuksuris käisin ka. Kuigi aus olles pean ütlema, et Ketlin oli kaasas ja pärast käisime kahekesi kohvikus, nii et see päris ei loe :)

Pildi peal on tüdrukute kleidikapp :)… äkki on palju, aga samas on ju vahel nii armas, kui nad kolmekesi ühesuguste kleitidega on ja Kärdukas ei saa ju ainult õdede vanade kleitidega käi. Temal peab ka mõni oma olema. Ja ütleme nii, et minu riidepuude rivi on ikka väga kahvatu selle valiku kõrval :)

ja vot sellist kräppi koguneb meie majja kah suurtes kogustes. Ma ei saaks küll öelda, et me mingid tihedad hamburgeri sööjad oleks või igas ostukärus mõni üllatusmuna on, aga näed…aastatega muudkui koguneib neid vidinaid…

Rubriigid: Krista, muu | 11 kommentaari