Arhiiv kuude lõikes: aprill 2012

Lill

uus

Iga esmaspäev on nagu uus algus ja mis sobiks veel paremini kui üks pisike…

Rubriigid: beebid, kodus | 1 kommentaar
Lill

2, 5 ja 7

Kolme lapse kõrvalt iseendale tööd andes on ikka üliraske puhata. Kus ma siis nüüd puhkan kui töö uksele koputab. Nii ma siis panengi pikalt kalendrisse kirja, et nüüd on see päev ja nii ongi. Kõige parem kui selleks on olemas kohe mõni pilet, soovitavalt tähtajaga. Nii hakkas meil veebruaris ära lõppema üks Ammende villa voucher ja õnneks leidsime ühe vaba nädalavahetuse, et nautlema minna. Kuna külma oli kõige rohkem, siis perepuhkuse plaan muutus eelmisel õhtul romantiliseks kahekesi minekuks. Võtsin siis teatrikava lahti ja teatrikauge inimesena avastasin, et saali parimad kohad on vabad ning ostsin 2 piletit. Nagu kanaema peres juhtuda võib, ei jäänud Ketlin sõbranna juurde pidzaama peole, vaid pidi meiega kaasa tulema.

Terve tee Pärnusse mõtlesime, et mida nüüd siis teha. Kalle telefonikõnest Sepole selgus, et etenduse ei ole kindlasti mitte Ketlini silmadele-kõrvadele, aga küll kõik korda saab. Õnnelik Ketlin sai veeta terve etenduse lava taga “raamatuid lugedes”. Vaadates oma silmaga üle kõik teatrinimesed. Vaheajal käisime kontrollimas, et kuidas tal läheb…hästi läks. Kui Sepo küsis, et kui vanad meil siis lapsed on, siis vastuse peale ütles, et tal ühes etenduses on lause –  …lapsed vanusest 2 … 5 ja 7 :). Mängib ta seal etenduses kahekesi Kalle vana pruudiga :) … Vana pruut aastat 15 tagasi :)

Kodus ei andnud ikka rahu ja vaatasin, et mis etenduse see selline siis on, kus on täpselt samamoodi kolm last ja selline lause ning kuna mängukava järgi tulid nad selle etendusega ka Tallinnasse, siis klõps saigi järgmine puhkeõhtu kinni pandud. Tallinnaga on lihtne ja lapsed oli vanaema juures mitte lava taga :). Etendus räägib ühest paarist, kes kohtusid esimeste korda 10 aastaselt ning jõuavad lõpuks kõrge vanuseni välja. Kui etendus jõudis kohani, kus ütleski, et lapsed 2,5 ja 7, siis kõik see jutt, mis edasi tuli, oli nagu peeglisse vaatamine. Kui etendus hüppab ajas kümne aasta kaupa, siis ma ei tea, kas ainult sellepärast, et ise samas seisu, aga see iga tundus seal kõige raskem. Kõik mis eelnev on olnud, pani oma mälestusi kõrvutades  muigama ja kõik, mis edasi tuli oli nii ilus ja mõnus. Või siis ei oska veel nende muredega samastuda.

Mis seal siis oli…vot just täpselt see oligi. Puhata ei oska, sest puhkus tähendab seda, et teen ära need kodused asjad, mida muidu ei jõua. Nautida tundub ebaõiglane, sest lapsed on ju kõige tähtsamad…. ahh ma kõike enam ei mäleta. Kokkuvõttes tundus see aeg ainuke elus, kus mehe ja naise vaheline suhe ei olegi kõige tähtsamal kohal ning kui see aeg edukalt koos üle elatakse, siis on edasine puhas lust ja lillepidu :)

Ühesõnaga ma elan nüüd veel mõned aastad oma rattas kanaema elu, sest need minu muna…2, 5 ja 7 on nii armsad, et kõike muud teen ma järgmisel kümnendil :) ning hoian pöialt, et ka Kalle alla ei annaks :).  Õnneks on ta kanaisa ja meil munad ühes korvis.

Rubriigid: Krista, muu | 7 kommentaari