Arhiiv kuude lõikes: mai 2012

Lill

ükskord külas

Just käisid mul siin mitu pere järjest külas ja tundub just paras hetk meenutada, kuidas ma ükskord külas käisin. Mõnikord on kohe niimoodi, et lähed kellegi juures uksest sisse ja tunned nagu oleks koju jõudnud. Kõik tegutsevad rahulikult oma asju tehes edasi ja ise kah nagu sulaks perre. Vaikselt sätid mänguasju parema valguse poole ja luurad pisikeset mööda põrandat. Püüad suuremaga sõbrasuhteid luua ja jood hea meelega tema valmistatud kohvi. Vahepeal näitad, mis sinu salakastides peidus on ning lased rahulikult värvilisi mune ritta sättida. Lapsed vaat, et ei saagi aru, et mingi tähtis fotosessioon toimub ning on õnnelikud, et emme ja issi mõlemad leidsid aega tema kohvikust läbi astuda. Ja kui siis ilusa laua ääres kõik koos sünnipäeva torti sööme, ei ole enam isegi minul mingit tunne, et tööl oleks. Olengi nagu vana sõbra juures külas. Leiame kiirelt ühised pidepunktid ja rõõmustame laste üle…. ja kui ma siis ennast lõpuks lausa vägisi uksest välja ajan, siis on südamel hea tunne, et just selliste tunnikeste pärast ma seda tööd teengi…..

Inimesed täpselt minu liivakastist…veab ikka mul! :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 2 kommentaari
Lill

Pepe&Zara

Pepega kohtusin ma esimest korda kui ta oli peaaegu sama vana kui Zara. Natuke noorem tegelikult :). Ma armastan kodus piltamisi. Ma ei ole veel leidnud mitte ühtegi miinust selle juures…no ok ühe pisikese enda pärast võiks ju tuua – ma unustan ennast pildistama ja pean ennast ikka vägisi lahkuma sundima. Ükskõik kui väike või suur või huvitav või eriline kellegi kodu on, siis pole näinud veel ühtegi, mis ei sobiks. Noh jah minu suure lahtise ava (fotograafiline termin) armastuse juures, seda kodu nii palju peale ei jäägi. Pepe ja Zara uus kodu on üks paremini läbimõeldud pindasid, mida ma näinud olen. Nad peaks kohe ekskursioone oma koju tegema, et kuidas väikeses kodus suureks elada saab. Absoluutselt kõik võimalikud ja võimatud nurgad on viimase cm-ni läbi mõeldud ja mis seal siis lõpuks imestada kui neile lõpuks magamistuppa ka vann ära mahtus :)

Teine asi on pere omas kodus. Kõik lapsed tunnevad ennast kodus ju koduselt ja mida mürakarum, seda suurem on minu võit. Las möllab, ema ei pea muretsema stuudio kallite välkude või sellepärast, et laps ei taha õiges valgusvihus püsida. Mis veel põhiline – riidekapp on kohe kõrval. Vaja ainult uksed valla lüüa ning sobivaid autfitte valida. Näidake mulle last, kes ei oleks uhke oma mänguasja tagavara üle. Lõpuks veetakse sind veel kättpidi pärast sessiooni vaatama, et mis mõnes pisikeses salakarpi tal peidetud on. Noh Zaral veel ei olnud, aga noh kui ma näiteks kahe aasta pärast Pepe&Zara pisikest õde/venda ;) pildistama lähen, siis äkki juba on.

Noh ja kolmas kirss on muidugi vanemad. Minu liivakasti inimestega jätkub juttu kauemaks ning nende armastust oma laste vastu on puhas nauding jäädvustada.

Kõlas küll nüüd nagu reklaamijutt, aga ausalt, enamus peresid, kes mind külla kutsuvad ongi nagu reklaam. Tegelikult me siin kambakesi ootame hoopis rohelisi lehti ja värvilisi õisi ning kuuma liiva…

Pilte valisin seekord emotsioonide järgi…lastel tuleb nigu saekaatrist laudu, las siis olla kenasti kõrvuti

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 2 kommentaari
Lill

uus auto

Eks igal inimesel on auto valikul punktid tähtuse järjekorras. Minu olid ka kunagi – kliimaseade, automaatkäigukast ja vanker peab mahtuma vabalt autosse ning parem oleks kui ta mind suvalises kohas teele ei jätaks. Need said oluliseks siis, kui üleelmise autoga mitu-mitu aastat tagasi ühel  kuumal suvepäeval Pärnusse sõites lapsed pool teed vingusid. Oligi meil vahepeal auto nagu laev, mõnusalt mugav ja käed vabad. Aastad läksid ja meie kolisime metsa. Nii ei länudki kaua aega kui avastasime, et eelneva 10km päevasõidukulu kõrval tuli nüüd neid 100km päevi  ähvardavalt palju juurde. Tekkisid uued punktid. Kui ikka igal tanklasse sõidu korral oli ekraanil uus bensiini hind ning üllatus-üllatus, alati kõrgem kui eile, siis hakkas vaikselt üle viskama.

Ja muide, mis värk selle benisiini hinnaga on. Uhketel tabloodel on koma järle kolm kohta. Ma küll ühest sendist väiksemat raha ei tea, aga näed bensiinitabel näitab, et ma siiski eksin. Või on sellele mingi ilusam seletus, et tabelis koguaeg 0 oleks igav ja niimoodi saab mõnusalt ümardada ju ;)

Ühesõnaga väike kütuse kulu tõusis ähvardavalt auto puhul kõige olulisemaks punktiks ja kui ikka järjest hakkasid osad auto küljest ära kukkuma, siis tuli auto maha müüa. Noh saate aru küll, taga kojamees ei töötanud ja raadio ei mänginud ja kodus mul autoparandajat kah ei ela :) Ühesõnaga müüsime auto maha ja tuli valida uus.

Pidasin nõu ühe ja teise ja kolmandaga. Peaaegu sain üle sellest, et võin sõita ükskõik millise autoga kui ta kütust ei võta. Peaaegu selles mõttes, et ikka jäi pikk nimekiri nendest autodest, mida ma siiski ei valiks ;). Kui siis ühel pühapäeval sain ka proovisõidu ringe teha, siis valisime auto välja. Nüüd on meil siis majaga sobivat värvi auto, mille sisu mind juba mitu päeva järjest uute avastustega rõõmustanud on. Kõige lemmikum oli muidugi see, et pärast seda kui kütusemeestele olime 70€ andnud, siis näidik näitas selliseid numbreid. Lausa rõõm silmale vaadata, eriti pärast meie eelmist autot, kus see number oli poole väiksem :). Lisaks sellele on 10 aastat tehnikaarengus ikka piisavalt pikk aega, et asjad, mida tolle aja kallima klassi autos ei olnud, on nüüd nö odavamas täitsa olemas….

Rubriigid: muu | 6 kommentaari
Lill

sünnipäev

Kui keegi ütleb, et talle tema sünnipäev korda ei lähe, siis ma hästi ei usu seda. Hea päev ju võtta kasvõi iseenda jaoks üks aasta kokku ja mõelda mis oli ja mis ees. Kui keegi teine veel seda meeles peab, siis ükski kallistus ega naeratusega öeldud õnnesoov ei peaks liiga palju olema. Kui nüüd moodne inimene on FB kolinud, siis on ju armas päeva jooksul saabunud õnnesoove lugeda. Lihtsate kõrval jäävad meelde südamega kirjutatud ja need, kes oskavad just sellele õigele nupule vajutada. Jah, suuri pidusid aastatega väga ei igatse, aga midagi ju ikka :)

Mina mõtlesin enda jaoks välja, et minu väike pere on minu jaoks kõige tähtsam ja selle päeva veedame nii, et lõpuks võiks kõigil olla selline tunne, et neil oli sünnipäev :)

Hommik algas meil vara. Kell polnud veel seitsegi kui juba vaiksed sammud maja peal kobistasid ning kapist kleite otsiti. Varsti olidki nad kohal. Ketlin, Liisu ja Kalle laulsid ning tordi oli Ketlin koos sõbrannaga eelmisel õhtul peaaegu ainult kahekesi valmis teinud. Tegu meie pere lemmiktordiga ja oma elu esimese tordina supertulemus. Lisaks tordile oli all laual veel teisedki meie pere lemmikud – puuvilja salat ja kokteil ning meie pere lemmikkommid. Ühesõnaga täiuslik :). Käes on minu lemmikaeg, kus üllatuste puhul jääbki minu ülesandeks ainult üllatuda, mitte seda ise ettevalmistada :)

Kuna päev nägi ette meele head kõigile, siis esimeseks õnnelikuks osutus Ketlin. Väikese fotohuvilisena ootas teda kapinurgas minu vana fotokas. Kuna suure tõenäosusega panin mina Ketlini fotoka Kärduka eest kuskile kindlasse kohta peitu ja ma enam ei mäleta, mis koht see oli, siis tundus natuke aus, talle päris fotokat näidata.

(proovisin siis ise ka, et kas ikka on väga suur vahe, kui võtta selline 7 aastat vana harrastaja kere, mille ees on kit objektiiv. Vahe on, aga ilusa pildi saab sellega ka :)

Edasise plaani järgi pidime minema minu kingituse järgi. Muidugi on väga uhke tunne öelda, et ma sain sünnipäevaks auto, kuigi see on kõvasti liialdatud ja ilustatud. Aga mis siis, sünnipäeval kõlas see nii ilusti :). Sellesse päeva sobis uute võtmetega lehvitamine vägagi hästi. Lapsed päriselt uue auto lõhnaga masinasse pakitud sõitsime järgmise üllatuse juurde. Liisule jalgratast ostma. Kahjuks ei oska meie peres veel mitte keegi ilma abikateta sõita ja põhjus on selles, et meil pole lihtsalt jalgrattaid, siis nüüd on viimane aeg see viga parandada. Natuke draamat käis ka asja juurde, sest Kärdukas ei tahtnud leppida, et tema jalgratast ei saa. Tema on ainuke, kellel ON kodus ratas, ainult ta ei oska vändata :)

Fotokas kaasas, ratas kaasas – loomaaeda. Ilm oli super ja kuidas saakski veel paremini veeta järgmist tundi. Ikka nii, et üks laps saaks ohjeldamatult loomi pildistada ning teine loomaaiale paar kiiremat ringi peale teha. Kärt sai nautida üksinda kärus sõitmist ning oli päris rahul, et nägi tiigrit, karu, elevanti ja väikseid ahve.

Ja nüüd sööma. Valisime Kukekese, sest eelmisel päeval söödud roog vajas Kallele maha müümist. Kahjuks oli neil puhkepäev ning seega läksime lihtsalt üle tee F-hoonesse. Menüüst leidsime sarnase roa ja ütleks, et plusspunktid said küll nemad endale. Peale selle, et 7 aastane saab üksi tordi tegemisega hakkama, küsis ta meie taldrikust ka julgelt “suurte inimeste” sööke ja nautis ka neid. Kui siiamaani nad ikka pika pilguga vaatavad võõraste maitsetega sööke nii kodus kui ka mujal ning hea meelega jäävad turvaliste ja lihtsate valikute juurde, siis nüüd sõi isuga kõike, mida pakuti.

Päevaplaani järgmine punkt oli külla minna minu onule. Nimelt on tal minuga samal päeval sünnipäev ja nii halb kui seda ei ole ka tunnistada, siis nende maakoju pole ma 28 aasta jooksul kordagi jõudnud. Nüüd on igatahes käidud ja ma usun, et selle üle oli kõigil hea meel. Ja näed pea 30 aastat vanemad pidasid sünnipäeva pidu ikka suuremalt ja süldilauaga :)

Kojusõit pärast päikeseloojangut uues autos, taga kolm õnneliku naeratusega magavat last ning kõrval mees, kes tahab parimat….mis veel ühelt sünnipäevalt minu vanuses tahta :).

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 8 kommentaari
Lill

suur õde-väike õde

Mul nii palju pilte, mida tahaks teiega jagada ja kui mina postitusi ei tee, siis see kuidagi ei muutu kah :). Nii palju jutte ja teemasid on kah, mis peas keerlevad ja ootavad oma õiget aega…aga praegu kaks armast õde. Selle armsa perega olen ma kah juba mitu-mitu korda kohtunud. Nö vanade klientide juures on kõige mõnusam see, kuidas lapsed kasvades minuga juba harjuvad ja noh, mis siis et nad ei mäleta seda kohtumist, kui nad kolme kuused olid, aga 5 aastaselt juba mäletavad, et neljaselt kohtusid ka :)

Rubriigid: beebid, kodus, pulmad | Kommenteeri