Arhiiv kuude lõikes: juuni 2012

Lill

Teele

Teele emaga “kohtusin” ma esimest korda F-hoones. Tema istus koos oma mehe ja sõpradega kõrvallauas ning rääkisid reisimuljeid ning tuleval nädalal toimuvast pulmast. Kuna mul juhtumisi oli ka samal päeval üks pulmapildistamine ja ma pruuti polnud näinud, siis vaatasin korra sellise pilguga kõrvale, et äkki on pruut. Ma nüüd nii palju ka nende juttu ei kuulnud-kuulanud, et oleks aru saanud, et ta kohe kindlasti pole pruut :). Järgmine nädal pulmas selgus, et pruut ta ei olnud :) Küll aga ütles pruut, et vot just tema olla mind soovitanud…. ehk siis mina pärast pikka tööpäeva F-hoones oma päeva esimest sööki ootamas ja tema seal kõrvallauas teadis täpselt kes ma olen :)))). Tutvusime siis pulmas ametlikult :)

Järgmine kord kohtusime järgmises pulmas. Kohe kadedaks teeb kui osadel on nii palju abielluvaid sõpru. Minu omad teevad seda salaja nagu just ükspäev teada sain. Aga see selleks…selles pulmas olid nad juba peaaegu kolmekesi ja saigi kokku lepitud, et kui pisike on sündinud, tulevad nad mulle külla… ja tulidki. Ausalt vist siiamaani selle aasta kõige kuumemal päeval. Ja pilte tegime…

Ma ju teada selline kärsitu inimene, et kui ikka inimene magab, siis pole teda sellepärast vaja küll ülesajama hakata, et riideid seljast võtta. Pärast äkki ei jäägi magama enam. Olen mina küll selliseid vapraid näinud.

ja ikka muudkui magas.

ja ei maganudki enam :)

ja siis ….läksime hoopis õue, sest õues oli soojem…

ja kuna näed see seltskond oli natuke suurem, siis seda näitan teine kord.

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

Tähe-Riin ja teised

Alustame algusest, keskelt või lõpust. Algus oli peaaegu kaks aastat tagasi kui sündis pisike Killu ja ma neil külas käisin. Oleks nagu eile olnud, aga näed Killu ema ütles, et see oli ammu :) Nüüd siis kohe varsti peaks Killu omale ka väikse õe saama. Kolm tüdrukut – nii lahe. Leppisime siis kokku, et teeme ühe väikese ja teise natuke suurema jalutuskäigu.

No ma ju teada tuntud väikeste jalutuskäikude tegija…oleks äärepealt kinno hiljaks jäänud. Aga ohkasime kergendatult, sest sama päeva hommikul oli uus beebi arvanud, et äkki ikka võiks juba….aga ei . Mõtles ümber ja läks veel paar nädalat enne kui päriselt sündis. Klapitasime kõigile sobiva aja ja  kopsti olin mina jälle kohal. Kaasas oma väike aasistent :) Tema põhiülesanne oli õdesid lõbustada ja kuigi ma pidin ju beebit pildistama, ei suutnud ma ennast tagasi hoida..

noh, tegelikul Tähe-Riin sõi parasjagu ;). Aga lahe oli see, et kui me kuu aega varem kohtusime, siis kolmene suurem õde sulas küll üles ja tal oli mulle isegi pilt joonistatud, siis varsti kaheseks saav Killu oli minu suhtes ikka küllalki skeptiline. Omas kodus, aga vaadake ise milline väike naerupall…

Aga kuidas siis käib pildistamine kolme lapsega…mitte nii nagu esimesega, kus selleks, et beebi magada saaks käivad kõik kikivarvul ja ausalt need beebid on ka seal palju erksama kõrvaga. Kahe lapsega suudab teine lapsevanem vahepeal suuremat ohjeldada ja temaga teises toas rahulikke mänge mängida. Kolmandaga on aga lahe – kisa, kära, tagaajamine ei lõpe sellepärast, et mingi titt magada tahab ning üldjuhul see teine lapsevanem pigem muudab end nähtamatuks, sest nagunii on neid muid hädavajalikke asju kolm korda rohkem ning teises toas rahulikku mängu mängida ootab tulevikku. Noh vähemalt nii kaua kui iga laps ise potil käidud, riidesse ning söönuks saab. Suur kummardus neile vanematele, kes ka kolmanda lapsega sama palju jännata jõuavad kui esimesega :)

Tagasi sessiooni juurde. Minu seitsme aastane seltskonda lükatud, tuli ainult jälgida, et jooksuhoos keegi beebile peale ei astuks, sest beebi tahtis magada ;)

ohh me üritasime ka perepilti teha :) ja sellist kus lapsed kolmekesi oleks…aga tõstan käed ja ütlen, et ma ikka suudan teha vastavalt olukorrale ning ealistele võimetele :) Selle eest on nagu päris :)

Eks siis paista, kas me kahe aasta pärast jälle kohtume ;)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

lõpupidu

Mulle meeldib lasteaia lõpupidudel käia. Väikesed armsad poisid-tüdrukud on nii uhked ja õnnelikud ning vanematel on koguaeg suunurgad kõrvuni. Väikselt ja vaikselt olen saanud paari viimase aasta jooksul nii ühest kui teisest osa, kuid omad ootused ja lootused kerisid taevasse alles selleks aastaks kui oma esimene laps päriselt lõpetama hakkas. Kui eelmine kevad oli ta sellises rühmas, kust teised kooli läksid, siis nüüd oli nagu päris. Eelmine aasta oli super. Hingekriipivalt ilus ja pisaraid ja tundeid just minusuguse helliku jaoks. Mulle meeldib kui on päris. Sellel aastal oli naljakas. Nagu ei saanud vedama ja kõik oli viimase minutini ligadi logadi. Selline nagu mina, kes tahaks osaleda, ei osanud kuidagi niisama nurgas seista ja ütleks, et ma sain ka omad vitsad kätte. Ma parem ei räägi, aga ütlen, et seda enam teen ma oma tööd suurema südamega. Ketlin säras ja oli õnnelik ja see ongi kõige olulisem. Sõpradega kallistasid nad nii enne kui ka pärast ja naeru ja nalja neile jagus.

Esimene tööpäev oli aga paar päeva enne Ketlini pidu. Noh nii soojenduseks. Mulle kui fotograafile ideaalne. Õhtujuhiks tellitud päris Mõmmi pani vanematel nostalgiast silmad särama ning mõnusa huumoriga sai lastel näod naeruseks. Lastest said imelised paraadfotod – lilled ja tunnistus käes ning kenasti Mõmmi haardes, sest Mõmmi on seda tööd teinud kauem kui mina elanud…või noh umbes nii. Tantsu laulu ning pillimängu vahele mõsitatusi ja lahedat olemist ning ilm soosis igati õues tordi söömist ning Konn, kes rühma seinapealt laste hulka rääkima tuli, kuidas elu edasi läheb ning neile lõbusaid mänge korraldas, oli super. Ja just sellise häälega räägibki üks konn :). Kohe oli näha, et lapsevanemad hoiavad kokku ja nautisid ise kah pidu.

Kolmas pidu oli nagu lõbustuspargi ameerikamäed. Minu töö tegi raskeks ilm, kus päike piilus vahepeal suure säraga otse aknast mulle näkku ning järgmisel hetkel läks tumeda vihmapilve taha. Kus ma terve tee peole hoidsin pöialt, et lapsed istuks seal kus nad ei istunud :) ning peas käis tuhat mõtet, et kas ikka kõik mahuvad nii minu kaadrisse kui ka saali :) Ja kui nüüd sealt lohust üles sõita, siis see mis tunne alla sõites, vot selline tunne oli mul terve pidu. Need õpetajad seal lasteaias on lihtsalt super. Selline läbimõeldud ja lahe kava. Nad ju täpselt samasugused lapsed nagu igas teises lasteaias, aga no esinesid nagu superstaarid. Ega nad ju ei teinudki midagi rohkemat, eks ikka igaüks vastavalt oma võimetele, aga just nii oli igast lapsest võetud see parim. Kui ikka elevant kõrval ja kaks vasakut jalga, siis küsimustele lahedaid, mis siis, et päheõpitud, vastuseid saab ikka ju hüüda ning vanemate naeruturtsatused panid ka selle lapse näo särama. Igast laul ja iga tants oli natuke rohkem kui tavaliselt. Ühesõnaga neil on ikka vedanud, et neil selline lauluõpetaja on ja ma võtsin oma julguse kokku ja ütlesin seda ka edasi :). Esimest korda kuulsin ka seda, et tunnistust kätte andes öeldi igale lapsele midagi, milles ta tubli on.

Neljas pidu, nagu ka kolmas,  oli mul juba tuttavas lasteaias ning ka nende lastega olin juba kevadel varem kohtunud. Esimest korda kohtudes juba imestasin, et kui vabalt ja mõnusalt lapsed ennast tundsid ning kui palju ilusaid lapsi saab ühes rühmas olla. Tegime lõbusaid sõbrapilte ning naeru ja nalja jagus nii, et osad oli lausa laua all :) Peo meeleolu oli aga uhke ja viisakas. Kõik mürakarud oli kenasti ülikonna pükste ja valgete särkidega varustatud ning tüdrukute kleitidele jäi mul pilk kohe pikemaks. Selle peo tõeline pärl oli luulevormis tänusõnad. Neid jagus nii õpetajatele kui ka lastele ja neid oli niiiiiii palju, et pani juba imestama, et kuidas need kõik lastel meeles on. Ohh ja seda hitti, et isad koos poistega tantsupõrandale tulid ning emad kõigi lastega koos laulsid, seda nägin ma ka esimest korda ja mul on ikka ütlemata hea meel selle üle.

Kokkuvõttes ütleks, et ainult väga lahedad lapsed lähevad sügisel kooli ja mul on väga hea meel, et ma nendest pidudest osa sain, sest eks mul ole ju veel 2 lasteaia lõpupidu oma lastele ees ja siit oli nii üht kui teist kõrva taha panna ;)

(kui kellegil on midagi väga selle vastu, et ta mõnelt pildilt ennast leiab, siis väga vabandan ja võtan maha)
Rubriigid: Ketlin, muu | 6 kommentaari
Lill

Karlssoni väiksed vennad

Selliseid lendavaid Karlssoneid on mu silm juba märganud teisigi ja mõni neist läheneb juba neljakümnele :) Õnnelikud on need lapsed, kes niimoodi lennata saavad…

Rubriigid: beebid, kodus, õues, pered | 1 kommentaar
Lill

minu omad

Eile kui ma pisikesed kliendid puu otsast alla oli aidanud, ronisid mu oma kiirelt asemele. 2/3 tüdrukutest on sellest eas – emme tee pilti, tee veel… nii et lõpuks pidi kärsitult auto juures ootav pere juba kurjaks saama. Noh ootajatele tundub ju 5 minutit lõputuna ;)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, pered | 5 kommentaari