Arhiiv kuude lõikes: juuli 2012

Lill

supermodellid

Tulin just peresessioonilt, kus valikus olnud lapsed ei ole enam mitte selles eas, kus emme-issi neid musitaks ning sülle võtaks. Pigem oleks õigem öelda, et nemad teevad seda ainult ema meeleheaks ning vaatavad muidu vabalt üle ema pea :). Eks pildid saab ikka tehtud ja mõni neist tuli isegi täitsa moosivarga näoga, aga huvid neil ikka hoopis mujal. Jututeemad ümber viimase rattamatka näiteks. Samas võrdluseks sobiks siia ikkagi ideaalselt mul siit arvuti tagant avanev vaatepilt :)

selline jänes jooksis meil siin ka 30 kraadi juures õues või veel parem. Laupäeval oli olnud ka talve jope, müts ja kindad, aga noh siis polnud mind kodus :)

Täna aga pakuti aga hoopis teistsugust silmailu…

imeilus pruutkleit, kontsaga tantsukingad ja pruudisoeng – selline krunn, mida näha ei ole…

no ja ega siis teinegi kehvem tahtnud olla :)

kolmas, kes juba varavalges oma kleidiga ringi jalutas, aga keeldus koos teistega poseerimast :) …õige kah ;)

Kusjuures ikkagi pole nendega midagi lihtsam. Kui vaja on, siis tuleb ikka moosida ja kõik trikid mängu võtta ….

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | 5 kommentaari
Lill

suvi tuli….

Minu päevadesse mahub hommikune välja kaevamine laste vahelt, jalutuskäik oma aias, kus ühes põses mustad sõstrad ja teises herned…ok tegelikult ikka ainult ühed korraga. Seejärel pilk taevasse, asjade pakkimine või siis koristamine ;) ning pildistamine, pildistamine, pildistamine… Kõik kui roosamanna vahu sees. Kui ma siis veel küla peal pildistan, siis jätkuvad õhtud koogiga. Korra isegi mõtlesin, et ei tea, kas ma olen kuskil kirjutanud, et kui te fotograafi külla kutsute, siis peab kooki ka tegema :). Minusugune maiasmokk ei suuda ju ei öelda ja nii see päike sinna metsa taha kaobki ja ei saagi enam aru, kust tööpäev lõpeb ja mõnus suvine tshill-grill algab. Kõik olekski ju vinks-vonks, kui oleks ka aega arvuti taga pilte valida. Kellegil teisel kah ei tahaks lasta valida, sest meil ju sessiooni käigus omad naljad olnud :) Lohutan ennast ja teisi sellega, et küll saab kui vihma sajab ja hoian pöialt, et kõik oleks kannatliku meelega, et kindlam kui pilt purgis ja ma saan ka natuke suve nautida, kui et kõike-kõike kohe saada….onjuu nii :)

Just panin ühte lõbusat sessiooni ümbrikusse ja jagaks nüüd natuke. Minu kõige lemmikumad on alati need, kellega kohtun mitmendat korda. Eriti on näha seda laste pealt…mida aeg edasi, seda mõnusamalt me koostöö sujub ja no eks nad ju kasvavad ka, juba tead, mida nendega ette võtta ja kui kiirelt keegi eest ära joosta suudab :) ja nüüd üks imepisike killuke ühest pikast-pikast päevast….mis üllatus-üllatus lõppes koogilaua taga ;)

iga tausta juurde otsisime kotist sobiva kleidi :)

minu ühed kõige lemmikumad pildi…

Kohustlik pilt – Iiris iiristega…

Rubriigid: õues, pered | 2 kommentaari
Lill

üks puhkeõhtu :)

Telefonivestlus oli umbes selline – millal lapsed võiks mängida – ei homme ei saa – ülehomme vist ka ei sobi – järgmine nädal see sõidame sinna, siis ei saa – ülejärgmine nädal kah vist ei sobi – ai siis ma ei saa, siis ma olen tööl – äkki ikka homme-jah teeme homme…

Näed osade inimeste töö-ja puhkegraafikud on nii tihedad, et kui aja leidmine kuskile augusti lõppu tikub minema, siis tuleb kiirelt homne päev ümberkorraldada. Nii me siis läksime suve otsima – sadagu või pussnuge. Päris ilma tööta kah ikka ei saanud, sest mägi tuli muhhamedi juurde ja nii sobib kõigile, et ma korra tunnikeseks ära kaon. Nii kaua kui me mere ääres ilusat ilma ja oma kliente ootasin, oli patt fotokat mitte kotist välja võtta. Nemad mängisid ja mina luurasin …noh tegelt, mis ma oma suure kerega lagedal liival ikka luuran…

Ville poiss, kes esimese skepsise järel keerutas nigu supermodell…

Kusjuures tema huvides peaks meie peres ikka olema üks põllumees, sest tüdrukud ajasid teda koguaeg ära….

arusaadavatel põhjustel nagu näete ;)

kui me juba tagantpoolt alustasime, siis järgmiseks Lenna. Kuigi Kärdukas teda jätkuvalt Paulaks kutsub, siis ikkagi võib öelda, et nad on sõbraks saanud. Millel üle, ma usun, on mõlemal emal hea meel, sest olgem ausad, kolme lapsega ei ole enam pooltki nii lihtne nii aktiivset seltsielu korraldada, et kõigil lastel sõpru laulu-tantsu-emadesöögiringis oleks :)

ja siis edasi tuleb Paula..

Ketliniga klapib neil sellepärast, et iseloomud on sarnased. Liisuga klapib sellepärast, et noh neil lihtsalt klapib. Kuigi natuke läheb aega, sest algul võtab Ketlin kogu tähelepanu endale…..noh ja selleks ajaks ma enam ei pildistanud. Seekord siis seeria Ketliniga

Ketlin pidi Paulat kinni hoidma, et ma pilti saaks teha…vingerdas teine nigu ussike …

noh ja lõpuks siis idüll ikka ka. Usaldusväärsed allikad võivad kinnitada, et just täpselt niimoodi kenasti nad terve õhtu olidki. Kaks ema õhkamas…ohh kui armas, ohh kui ilus… Ei teinud me teist nägugi, kui väljas kollase lipu ja +17 kraadi juures lapsed riietega kerge supluse tegid. Kamba peale saime piisava arvu kuivi trussikuid.

Ning tõenäoliselt maailma parim lapsehoidja hoidis pidevalt ühte silma laste peal. Ma kirjutan siia ka üles, et küsimusele, kas me kunagi Külliga ka koos niimoodi reisile saaks minna, et ta kõik kuus last võtab, vastas ta – jaa loomulikult. :))))) Ütleme nii, et paari aasta pärast saab ju terveks suveks lapstööjõudu põllumajanduses rakendada ja äkki on vägagi tervitatav kui saab 6 töötajat korraga…

ning sellel ajal kui normaalsed inimesed enam ammu midagi ei söö, pistsid nemad kuuekesi terve pavlova koogi nahka. Isegi nii, et teisest koogist tuli lisa võtta. Lenna sünnipäeva kogemusest õnneks juba teada, et need pärdikud söövad palju :) ja pärdikute emadel peab eraldi kook olema… Arusaadavatel põhjustel  kell pool üksteist pavlova kooki söövatest pärdikute emadest pilte pole. Korra küll käis jõnksatus läbi kui maailmaparimlapsehoidja, kes peale kella kuut ei söö, rätiku üle õla viskas ning ujuma läks, aga ähhhhh… küll jõuab ;)

minu näkineiud ka…

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, õues | 7 kommentaari
Lill

jumalik sekkumine

Kes neid teid ikka teab, aga Kalle on nüüd paljude utsitusel ja toel sinna maani jõudnud, et eile oli tema elus üks tähtis päev. Uus koolitee, mis algas peale Ketlini sündi jõudis eile diakoniks ordineerimiseni Rapla kirikus.

Hommik algas seiklusega, milliseid eriti ei usuta kui neid aastate pärast meenutatakse, aga just niimoodi see asi käibki. Eile hommikul olime Kallega kahekesi kodus, sest mõlema tiheda töögraafiku tõttu veedavad lapsed pea kõik reeded laupäevad vanaema juures. Muljetasime oma üritustest kui Kalle kuulis õues kummalist häält. Aknal selgus, et magamistoa akna alune on lambaid täis. Nimelt on seal piiriks just Kalle valmis saanud kiviaed ja neil lihtsalt polnud kuhugi edasi minna. Lambaid oli kohe mitukümmend. Jooksu pealt haarasin fotoka, aga kuna nad ikka nats kartlikud ja ägedamad juba minu lillepeenras maiustamas, siis samal ajal kätega vehkides ajasime neid ära. Jooksid küll hooga uuest aiast välja, uted sabas, aga natukese aja pärast ikka tuli jälle uudistama. Ega nad nüüd päris taevast ei kukkunud, sest paarsada meetrit kaugemal on juba mitu kuud meil kellegi lambad karjas. Olen küll autoga mööda sõites üksikut lammast teisel pool aeda, aga see on ka kiiresti aia alt tagasi pugenud. Niimoodi tervet karja meie aias ja just sellel hommikul…

Kui me seda lugu Kalle õpetajale Ove Sanderile ja tema naisele Liinale rääkisime, siis muigasid mõlemad, et Jumalal on ikka huumorisoon täitsa olemas :)

Lambad omaniku abiga kodus tagasi, oligi aeg kirikusse minna. Saalis oli üllatavalt palju rahvast, küll mitte kõik Kalle pärast, sest lisaks temale avati kunagise õpetaja auks nimetahvel ning oli ka kihelkonnapäev ning kindlasti oli üks oluline punkt ka see, et peapiiskop ise oli kohal.  Kui palju tähtsat ühe korraga, siis juhtub ikka nii, et kõigil on nii palju öelda ja teenistus venib pikaks.  Kokku oli kõik väga ilus ning nagu meie peres tihti juhtub, algas Kallel nüüd uus elu :)

Kalle Õpetaja

Kärdukas kui kõige noorem seal pidi vaeseke rohkem kui 2 tundi ootama. Läks oma lilledega juba sinna kõrvale ootama, aga kui ikka ei jõudnud see õige koht tulema, siis tuli jälle ära…

Lõpetuseks üks väga tähtis pilt ka!

Rubriigid: Kalle | 11 kommentaari
Lill

aed???

Lugesin just hommikul mäemamma blogi ja tal seal 2 nädalat tagasi oli aiapostitus. Milline näeb ta hekk välja praegu ja milline 2015. Mõnusalt muigama võttis küll, sest mul on sama lugu, vaat, et hullemgi veel. Ma ei saa üldse aru, mis toimub. Mitte midagi ei kasva. Ma olen suvelilli juba rohkem kui 10 aastat kasvatanud – noh vahelduva eduga ja no sellist asja, et mul täanseks päevaks pole mitte ükski Marise lemmiklill betuunia õitsema hakanud – pole veel olnud. Teised kah, nagu on ja ei ole ka ja sellised nirud kõik. Kusjuures ma mulla ostsin täitsa poemehe soovituse peale, aga midagi on seal ikka totaalselt nässus. Kõik ülejäänu on kah selline väike ja niru, nii et järelikult on s…muld või ma ka ei tea mis. Näiteks aias on liiliad, mis mulle vähemalt vööni, sellised paksu varrega ja jõulised. Need, mis siin vist alati kasvanud on. Paar tükki istutasin kevadel ümber ja nende pikkuse võib vabalt kahe sõrme vahel ära mõõta. Ja just ühe käe kahe sõrme vahel…pisikesed nirud libled..

Ma arvan, et ikka mulla süü, sest muru on kah niru, aga kõik meie lootused on siiski s… pandud. Sügisel peab tooma ja küll siis kõik kasvama hakkab.

Või siis on see mingi ilmselge vihje, et peab ikka Räpina tee jalge alla võtma, sest kahe kõrva vahelt on midagi puudu ja nüüd näidatakse seda ilmselge vihjena…

See häda ja kaeblemine lausa sundis tegema ka mõned ENNE pildid, et ma siis ka 2015 saaks näidatama, millistest nigelatest tingimustest ma sellise ilu olen välja meelitanud :)

tikril on küll igal aastal vähem marju, aga selle parempoolsel pildil on Kalle suvetöö ja sinna on muru värskelt külvatud…

et siis 2015 on siin ilus muru ja võimsad marjapõõsad…

eelmine sügis istutasin ebajasmiinid. Nüüd lugesin ja ise oma ninaga tundsin ka, et need ei lõhnagi. Eks tuleb minna nende lõhnavate jahile ka. Näete jah seal parempoolsel pildid kuskil keskel on imepisike oranz täpp – teoorias siis ligi meetrine võimas liilia :)

Noh samas…tüüpilise naisena oli ikka vaja enne aur välja lasta. Käisin just vaatasin oma eelmist aia postitust ja ütleme nii, et edasiminek on siiski silmaga näha…

Teine Kalle selle suve projekt. Paistab küll ilus roheline, aga tegelikult on seal ikka pärispalju umbrohtu, sest Kalle tõi lihtsalt uue mulla peale ja need visad võitlejad tulevad sealt lihtsalt läbi. Naat meie suur lemmik näiteks.

Rubriigid: minu aed | 2 kommentaari