Telefonivestlus oli umbes selline – millal lapsed võiks mängida – ei homme ei saa – ülehomme vist ka ei sobi – järgmine nädal see sõidame sinna, siis ei saa – ülejärgmine nädal kah vist ei sobi – ai siis ma ei saa, siis ma olen tööl – äkki ikka homme-jah teeme homme…
Näed osade inimeste töö-ja puhkegraafikud on nii tihedad, et kui aja leidmine kuskile augusti lõppu tikub minema, siis tuleb kiirelt homne päev ümberkorraldada. Nii me siis läksime suve otsima – sadagu või pussnuge. Päris ilma tööta kah ikka ei saanud, sest mägi tuli muhhamedi juurde ja nii sobib kõigile, et ma korra tunnikeseks ära kaon. Nii kaua kui me mere ääres ilusat ilma ja oma kliente ootasin, oli patt fotokat mitte kotist välja võtta. Nemad mängisid ja mina luurasin …noh tegelt, mis ma oma suure kerega lagedal liival ikka luuran…
Ville poiss, kes esimese skepsise järel keerutas nigu supermodell…
Kusjuures tema huvides peaks meie peres ikka olema üks põllumees, sest tüdrukud ajasid teda koguaeg ära….
arusaadavatel põhjustel nagu näete ;)
kui me juba tagantpoolt alustasime, siis järgmiseks Lenna. Kuigi Kärdukas teda jätkuvalt Paulaks kutsub, siis ikkagi võib öelda, et nad on sõbraks saanud. Millel üle, ma usun, on mõlemal emal hea meel, sest olgem ausad, kolme lapsega ei ole enam pooltki nii lihtne nii aktiivset seltsielu korraldada, et kõigil lastel sõpru laulu-tantsu-emadesöögiringis oleks :)
ja siis edasi tuleb Paula..
Ketliniga klapib neil sellepärast, et iseloomud on sarnased. Liisuga klapib sellepärast, et noh neil lihtsalt klapib. Kuigi natuke läheb aega, sest algul võtab Ketlin kogu tähelepanu endale…..noh ja selleks ajaks ma enam ei pildistanud. Seekord siis seeria Ketliniga
Ketlin pidi Paulat kinni hoidma, et ma pilti saaks teha…vingerdas teine nigu ussike …
noh ja lõpuks siis idüll ikka ka. Usaldusväärsed allikad võivad kinnitada, et just täpselt niimoodi kenasti nad terve õhtu olidki. Kaks ema õhkamas…ohh kui armas, ohh kui ilus… Ei teinud me teist nägugi, kui väljas kollase lipu ja +17 kraadi juures lapsed riietega kerge supluse tegid. Kamba peale saime piisava arvu kuivi trussikuid.
Ning tõenäoliselt maailma parim lapsehoidja hoidis pidevalt ühte silma laste peal. Ma kirjutan siia ka üles, et küsimusele, kas me kunagi Külliga ka koos niimoodi reisile saaks minna, et ta kõik kuus last võtab, vastas ta – jaa loomulikult. :))))) Ütleme nii, et paari aasta pärast saab ju terveks suveks lapstööjõudu põllumajanduses rakendada ja äkki on vägagi tervitatav kui saab 6 töötajat korraga…
ning sellel ajal kui normaalsed inimesed enam ammu midagi ei söö, pistsid nemad kuuekesi terve pavlova koogi nahka. Isegi nii, et teisest koogist tuli lisa võtta. Lenna sünnipäeva kogemusest õnneks juba teada, et need pärdikud söövad palju :) ja pärdikute emadel peab eraldi kook olema… Arusaadavatel põhjustel kell pool üksteist pavlova kooki söövatest pärdikute emadest pilte pole. Korra küll käis jõnksatus läbi kui maailmaparimlapsehoidja, kes peale kella kuut ei söö, rätiku üle õla viskas ning ujuma läks, aga ähhhhh… küll jõuab ;)
minu näkineiud ka…
