Arhiiv kuude lõikes: juuli 2012

Lill

juurdekasv

Ei ma ei ole rase…ausõna :), aga meie pere suurenes. 2 pisikest küülikut kolisid sisse. Liisu nõudmisel. Miks mul ei ole ja mina tahan ka ja miks ma ei võiks saada. Ma tahan ükskõik, mis looma, nii kaua kui ta jänes on. Noh ja kuna Liisu on meie peres vaat, et kõige suurem korraarmastaja, siis las tal siis olla. Suure lubadusega läksime siis loomapoodi ja tuli välja, et ei olnudki. Öeldi, et augustis tuleb. Ühele viie aastasele tähendab see umbes seda, et ükskord kauges tulevikus, mida ta ettegi ei oska kujutada…ühesõnaga peaaegu, et mitte kunagi ei saa tema omale küülikut.

Kodus võtsin sõber googli abiks ja ennäe, küülikuid jagatakse nii lähemal kui ka kaugemal ja valik on kirju. Ikka nii kirju, et küülikuid igas suuruses, värvitoonis ning karva pikkuses. Valisin siis meie koju sobilikud välja ning Kalle läks telefoninumber näpus küülikutele järele.  No ei jõudnud tüdrukud ära oodata, millal nad koju jõuavad ja esimene õhtu ei pandud neid käest ära ka. Suure üllatusena meie pere kuninganna Kärt isegi leppis sellega, et üks on a la Ketlini oma ja teine Liisu oma.

Järgmisel päeval panime nimed ka – Maasikas ehk mammu ja Musikas ehk mustu. Nimedega on meil natuke kehvasti, sest kuidagi ei taha need meil külge jääda. Kass on ju Kass ja küülikud on nüüd Jänesed – Sinu ja Minu Jänes.

Ja milline on siis tegelik reaalsus. Need küülikud muud ei tee kui s….. eriti see Ketlini oma. Täitsa naljakas, ta laseb neid pabulaid lausa käigu pealt omale raja järele. Armsad, pehmed ja vägagi uudishimulikud on nad ka ning Liisu ikka käib oma beebi kõhupeal ringi. Ketlin rohkem selline tulepea, et tal nagunii nimekiri tegevustest, mis teha vaja ning teine asjadest, mida endale tahta. Süüa ja juua peavad ise panema ja eks ükspäev saavad ka koristamise kohustuse enda peal.

Kuna meil enne pole küülikuid olnud, siis kõik kasvatus-hoolitsus mõtted on vägagi teretulnud. Eile otsisin just vastava sisulist kirjandust paberi peal, aga ei leidnud. Peab ikka googeldama :)

Et postitus liig idülliline poleks, siis Ketlin käis pahandamas, et miks temast Jänesega pilti pole.

Kes nüüd hetkel sööb, siis ärgu edasi lugegu..

Meie Kass , vana pätt, püüdis hommikul ühe linnu kinni. Tõi selle tuppa ja sõi poolenisti köögi vaiba peal ära ning oksendas siis selle poole koridori põrandale. Mõlemale hunnikule on hetkel ajalehed peale pandud, sest ükski naine meie peres ei ole nõus koristama ja Kallet pole kodus….

Hiljem …. äärmiselt ebapedagoogilise võttega sai s… lahenduse (või siis ka mitte). Arutlesime enne läbi teemad, et mis on need, mida peab koristama ja tegema ja mis on see, mis on nagu ekstra. Kuna meil nagunii käib ju raha eest koristaja, siis on narr endale rusikaga rindu lüüa ja ka näpuga näidata, et vot peab. Enda järelt ja oma asju peab ja nii siis väikese raha eest koristas Liisu ekstra ära :) ja nüüd koristavad ilma rahata oma hommikul tehtud kunsti sodi

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 2 kommentaari
Lill

Reisil

Umbes nädalake tagasi jäi mul silm üks artikkel, kus kirjutaja kurtis selle üle, kuidas tema reisimist lapsed segavad. Endal tal küll lapsi polnud, aga see vast polegi oluline. Aga kirjutis jäi pähe keerlema ja näed keerleb siiamaani :).

Lastega elu on vastuoluline ja seda juba nende sünnist saati. Kohe kui nad on ära sündinud panevad vanemad neile omad ootused. Ühesõnaga päris paljud tahaksid, et nad käituks kohe nagu täiskasvanud. Söövad ilma nurinata siis kui kõht on tühi, on pärast seda tänulikud ja rõõmsad, tegelevad oma asjadega ega topi oma nina teiste omasse ning mis põhiline magavad, siis kui uni on ja no soovitavalt pikalt. Ja kui nad siis niimoodi ei käitu, siis on kohe pinnuks silmas. Kui mitte emal-isal, siis vahest vanaemal või tädidel tänavalt – mis ta sul niimoodi karjub.

Kasvab nats ja no nüüd võiks küll ikka kasvatatult käituda. Oskab ja teab küll, aga … Ma nüüd ei mäleta, mis vanus see oli, kui lapsele tuli öelda natuke pikem lause, mis sisaldas kahte tegevust ja siis hoida pöialt, kes kas ikka mõikab ja jääb meelde. A la mine kööki ja too sealt laualt lusikas. Nii…kööki läks, aga millegi pärast tuleb ilma lusikata tagasi. Ok vara veel. Samas oodatakse talt, et tal väljaspool kodu oleks mälu pikem ning arusaamist rohkem.

Edasi läheb aga eriti kirjuks, sest nagu aru saaks ja räägib ka, aga mõistus ikka tõrgub. Mul üks sõbranna rääkis, kuidas tal tüdruk küll varakult oskas jalgrattaga vändata, aga üldse ei vaadanud kuhu sõidab – lihtsalt otse puusse või sõiduteele. Või siis tahan seda, ei taha seda, kohe tahan, enam ei taha, üldse ei tea enam mida tahan. Veab nendel emadel, kellel on sellised lapsed, kes need sisemised heitlused minutiga enda sees läbi elavad, sest isegi need, kellel kaasneb sellega põrandale viksumised ning kõva kisa ning südame põhjani solvumine –  vaatavad lõpuks ehmunud näoga ringi, et mis nüüd siis juhtus. Kas see on nüüd kuidagi kasvatuses kinni, et kelle laps viskub või mitte, seda ma usun, oskavad öelda ainult need emad, kelle on rohkem lapsi. Isegi kahega võib õnneks minna ning sul pole ühtegi nõudlikku viskujat. Kolmega peaks ikka äkki olema ;). Ja ikka ju tahaks ka sellise lapsega kuhugi minna. Alati on võimalus selline laps kurguni suhkrut täis toppida ja osta iga mänguasi, millele tite pilk jääb, peaasi, et vingerdama ei hakka ning kaaskodanikke ei häiriks. Ainult hull ema julgeb keset poodi gordonit prakitseerima hakata – ma olen väga kurb kui sa niimoodi käitud. Vot selle mäluga on ju nagu on, sest Ketlin ja Liisu pole kunagi viskunud (jee ma tegelikult mäletan), Kärt ka eriti ei visku, aga draamat teeb küll.

Ja siis nad kasvavad ja õnneks enamikul sellega koos ka häbelikkus ja vot nüüd julgeks küll öelda, et kooliks peaks juba ka kasvatus mõju avaldama. Kas ikka on mõtet keset poodi pikali visata või karjuda kaaskodanikule kõrva. Vähemalt ma omas kodus 5 ja 7 aastasega saan küll mõistlikult kõik asjad ning käitusmreeglid läbi arutada ning kokkuleppeid sõlmida. Kaubelda kah kui vaja ning kui natuke meelde tuletada, siis tuleb meelde ka. Kas võib ka midagi meelest ära minna. Loomulikult – vähemalt meie Liisul küll. Ühte teed ületades vaatab küll vasakule-paremale, aga miski ei takista tal järgmisest otse üle tormata. Õnneks kurja pilgu all taltub küll :).  Sama hästi võib ta autos mulle läbi seljatoe oma kinganina mulle selga lüüa – kogemata. Ketlin, ma usun, on aga juba vägagai viks ja viisakas reisija, kui…. mossitades kolm meetrit taga pool ei kõnni, sest mingi eluoluline vidin on puudu.

Ja pika sissejuhatuse järel jõuame siis meie reisi juurde. Käisime jälle samal ringil, mis eelminegi suvi. Selle vahega, et nüüd nägime muumisid ka. Muu oli peaaegu kõik sama – lõbustuspark tipphetk ning hotell küll sama, aga teine tuba ja uus sisustus :).

Aususe huvides peaks alustama sellest, et laev oli Kalle ajada ja hotell minu. Mina oma osaga sain juba varakult – a la aprillis kõik korda. Kalle ärkas umbes 2 päeva varem ja üllatus-üllatus sinna sai, aga tagasi oli juba kahtlane. Hea kui on sõpru, kes hädas aitavad nii jäi suurem – pilt on aga häält ei ole – ära ja laevapilet taskus, asusime teele. Esimese päeva veetsime lõbustuspargis. Kokkuvõtte lühidalt see, et iga aastaga läheb lihtsamaks ning Kärdukaga on raske. Üks ving ja hala, et miks tema ei saa nendele atraktsioonidele, mis siin kõik ümberringi on. Mida sa sellele kahesele seletad, et ta on liiga väike. Ei ole väike – suur olen. Nii me siis käisime koos oma kolme-nelja karuselli vahet, sest kokkuvõttes oli vist 2 asja, kuhu ta üldse üksinda minna võis. Ülejäänud pidin mina kaasas olema. Ja seda nõukogude kasvatust pole lastel üldse. Nad ei tea, mis on järjekord ja et selles tuleb seista. Kalle jälle pidi olemas Ketliniga kaasas. Ketlin on küll piisavalt pikk, et minna enamustesse kohtadesse ja erinevalt Kallest nautis tema neid lihtsalt ringi käivaid rattaid. Siit järeldus – järgmine kord võiks kaasas olla üks üle 140cm tegija. Noh ja kui Ketlin ja Kalle keerutasid, siis jälle Liisu üle ning temale kuluks üks temasugune kambajõmm, kellega koos siis käia nendel masinatel, mille mõõdupuu alla nemad mahuvad. Nautisid küll kõik lapsed, aga Kärduka ving oli mulle tüütu. Teisi see ei seganud, sest nemad ajasid omi asju.

Edasi viis pikk tee hotelli ja oligi muumimaa hommik. Mis mõttes sajab vihma. Nii ei olnud tellitud. Käisime siis jälle sõber googli abiga ilmateated läbi ja vaatasime, kuidas 2 tunni pärast peaks vihmapilv minema minema ning otsustasime käia ühes lähedalasuvas vanakraamipoes. Ei ostnud midagi, aga oleks tahtnud ja kuna vihm jäi ikkagi juba tunniga järele, siis läksime muumimaale. Mõnusa jalutuskäigu ning teel meid pealekorjanud rongiga jõudsimegi. Ilm oli mõnus – selline hall, aga piisavalt soe. Rahvast oli hõredalt, nii et piltidel tundub nagu me oleks seal ainukesed olnud. Meie Kallega nautisime loodust ning lapsed jooksid mööda…

iga augu juures pidime pilti tegema :)

Kokkuvõttes ülten, et väga hästi tehtud koht. Vaeva on nähtud ning silmale ilus. Lapsed said kallistada muumisid ning lemmik oli labürint. Õnneks, ma ütlen ausõna õnneks saime nii, et ostunimekirja said ainult jäätised. Kõrvalt vaadates kõikidel peredel nii hästi ei läinud, aga võib-olla neil polnud ka see eesmärk. sest lõppude lõpuks, keegi ju peab sealt muumipoest kõik need asjad ära ostma.

Jalutuskäik vanalinnas on hingele pai..


ja ükspäev ma oma hullu mõtte ikka teoks teen ja meil Raplas on ka selline pood. Peale selle saab seal olema väike kohvikunurgake ja mis põhiline, ma plaaniks seal pilti ka teha. Selline stuudio, kes tahab, saab rekvisiidid kaasa osta :)…


see vasakpoolne pilt ei ole selle poega seotud, aga see oli lihtsalt ühe teise poe ukseesine. Nii ilus, et raske on ju poest mööda minna ja kui mees ei taha sisse tulla, siis tal kah koht, kus väljas lehte lugeda…

Õhtu veetsime kohalikus kaubanduskeskuses ning seal kadus ka Kärt esimest korda ära. Olid küll peaaegu silma all mängunurgas, aga Kärt oli kõrvalasuvasse mänguasja poodi jalutanud ja tahtis sealt omale karvast looma. Läks siis sirge seljaga meid otsima, kuni jõudis nutu ja halaga võõraste tädideni. Kui ma hemtexis, allahindluse rõngad silme ees, ostukorvi täitsin ja läbi keskuse kuulsin, et üks väike nutab emmet, siis oli kohe selge, et see peab meie oma olema. Esimene kord siis ei jõudnudki veel otsima hakata, kui juba leitud oli. Tegelikult hetk enne seda olid ülejäänud kolm just avastanud, et Kärdukat pole. Kahjuks või õnneks ei oska ma sellistes olukordades paanikat teha, sest kõik inimesed on ilusad ja head.

Õhtune idüll…

Järgmine päev oli plaanis rahulik tagasisõit, aga hommikul põikasime veel korra muumimaalt läbi. Hotellist saime sellise paela, et sai 2 päeva ühe päeva hinnaga ja no üks etendus jäi eelmine päev vaatamata. Kangelasema läksin siis üksinda kolme lapsega. Etendust vaadata oli lihtne. Kõik istusid käe küljes, aga kuna ilm oli päikesega, siis hoobilt oli umbes 10 korda rohkem inimesi. Täitsa lollid, sest võrreldes eelmise mõnusa rahuliku kulgemisega, oli see päev juba varakult närvilisem. Muumimajas hakkasid nad mul käe otsast pudenema. Kadus üks ja siis teine ja kolmas ja kuidas sa neid otsid, ok eelmise päeva kogemusega, ma Kärdukast lahti ei lasknud, sest temal aru saadavalt on mõistust veel napilt. Panin ta siis Ketlini külge ning läksin Liisut otsima ning tegime seda Ketliniga vaheldumisi. Kui ta siis lõpuks imestunud näoga kuskilt neljandast suunast tuli, siis oli ka kiire lahkumine. Ja üldse need välismaa lapsed olid palju rahulikumad ja leplikumad. Istusid oma kärudes ning ei kuulnud ega näinud ma mingit vingu-vingut.

Järgmiseks otsisin teele jääva lossi ning Ketlini suureks “rõõmuks” läksime maja vaatama. Teda on nii lihtne ärritada. Piisab talle öelda, et me sõidame maju vaatama, kui juba katel üle keeb. Selle majaga ta päris leppis, sest maja oli suur, sinna sai sisse minna ainult koos giidiga ja kuna sealt rohkem inimesi polnud, siis oli giid ainult meie päralt – armas ja lapsesõbralik. Majade vaatamine on üks minu ja Kalle lemmiktegevusi ja ma ikka loodan, et ükspäev lapsed naudivad samamoodi… Loosi juurde kuulunud kohvik oli lahja :)

no meie peres on ikka nii – emme tee pilt, tee veel, tee minust ka siin…

Tagasiteel tegime peatuse Ikeas. No ikka ju. Esiteks saavad lapsed sealt normaalse hinnaga lõuna, mida nad võib-olla üldse süüa ei taha ning ikka on ju midagi vaja. Seal kadusid meil Kärt ja Liisu teist korda ära. Õigemini nad nagu ei kadunud, sest nad jäid nö mängunurka mängima, sellel ajal kui meie ringi tegime. Ju siis mingi tähelepanelik koduperenaine jälgis, et nad seal rulli juures keerutavad liiga kaua ja juba kõlaski üle poe, et õekesed Kärt ja Keit Liis ootavad oma ema Kristat. Kui eelmine kadumine oli nutunäoga, siis seekord leidsime kaks õnnelikku rapuntsli pluusis tüdrukud, kes pigem olid uhked, et neile nii palju tähelepanu pöörati. Äkki ikka peaks mingit paanikat välja näitama…

Laeva oodates sõid lapsed ära kogu juustu ning päikeseloojangus poseerimiseks läks päris kakluseks. Kokkuvõttes võib öelda, et Ketlin ja Liisu on igati mõnusad reisikaaslased. Kärdukas aga käitus vastavalt eale ming vingus ikka kõvasti rohkem kui asi väärt olla. Egas muud ei olegi kui lihtsalt tüütu ja väsitav nii, et kui me ikka peaks nüüd veel enne kooli võtma plaani ühe kiire lõbustuspargis käigu, siis Kärdukas jääb koju :) … kui just mõni teise pere samaealine vinguviiul kaasa ei tule…

appiiiii kui pikk…

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 20 kommentaari
Lill

jälle :)

Te ju teate nende koduperenaiste asja, et kui on internet ja väiksed lapsed, siis sarnaste huvidega inimesed jooksevad ikka lõpuks kokku. Ja kui nende inimeste lapsed siis kasvavad, siis  hoian vaikselt pöialt, et äkki kutsutakse pilti ka tegema. Ma võin vabalt tunnistada, et ma imetlen imelisi kodusid ja eks seekordne pildistamine oligi umbes nii, et esimene pool tundi ei olnud ühtegi inimeste pildi peal. Vedasin aga näpuga mööda riiuli ääri ja imestasin ja imetlesin. Tahaks ja oleks ja võiks jne. Ja siis kui lõpuks  inimesed ka kaamera ette lubati, no siis läks asi päris käest ära. Kui ma luban, et ühele perele ühest kaardist piisab, siis ikka kolmandat võtta on lausa patt…aga mis teha, kui inimene on oma aia täiuslikkuseni viinud ja omad ideed kus ja mida pildistada veel sinna otsa….ja lapsed.

Jutt väga ilus, aga mul endal tegelikult juba vaikselt kripeldab, sest neid fotograafe on siin meil ikka nii palju ja no sarnast kiidujuttu oma klientide kohta leiab kah juba vähemalt igast teisest. Ei teagi nüüd, mida teha. Miks mina ja mis mul on mida teistel pole.  Või võtta päris nii vabalt nagu sõbranna Diana, kes ei lase ennast kõigutada ei blogi ega fb maailmast ning tööd on rohkem kui teha jõuab.  Äkki peaks rohkem oma lapsi ja nende tegusid siin jagama ja kui vahel tuleb tunne, et näitaks midagi, siis jagan ikka koos moosi jutuga :) Mul siin ju osad pärlid ikka kripeldavad hinge peal ja just vaatasin, et pea pooli eelmise suve pulmi pole jaganud ning sellel suvel nagu polekski veel pulmas käinud :). Et kui ikka mina, siis leiab ka ilma selleta, et ma iga tehtud tööd kõigiga ei jaga ja ma ju tegelikult tahan, et minu juurde jõuaks just minu inimesed. Need kes jagavad sama vaimustust, olgu selleks siis, kas ilusad kodud, imearmsad lapsed või pildistamine.

Aga…nüüd siis pilte ikka ka…

ja see on nende suvekodu, kus pole veel mitte midagi tehtud…ahh nii kergelt ja kiirelt…

kui ikka diivanist tolmu välja ei löö, siis pole ju ikka see õige suvekodu tunne…

ja ükspäev me selle veini ka ära joome, mis seekord tegemata jäi….

Rubriigid: õues, pered | 9 kommentaari
Lill

õhtune käik

Terve päev tegin arvuti taga tööd. Mis siis, et suvi väljas, aga ei saa ju iga päev ka pildi jahil käia….Ja siis kui päike loojuma hakkas ning õhtusöök aias söödud, läksime üle põllu korraks naabrit vaatama. Tagasi tulles oli päike juba loojas, aga no need kimbud lausa nõudsid jäädvustust. Ajaloo huvides ikka, et suvel saab kell 10 õhtul vot selliseid pilte teha :)

Sellistel päevadel nagu täna, ei saa ma üldse aru, miks ma kodust ära peaks minema :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu | 1 kommentaar
Lill

mäng

Mäng on väikese inimese töö – mina olen ka väike inimene, sest tundub, et ma muud ei teegi :). Oleks ainult aega. Uneaja olen viinud miinimumini ja ikka on vähe. Tahaks kõike veel ja rohkem ja vot ei taha ei öelda. Võtan ja teen ja olengi siil, kes küll nats toriseb vahepeal, aga küll ma siis talvel magan. Lapsed püüan enda jooksul hoo pealt kinni, magame kaisus ära ja igaüks lendab jälle. Tahaks kõike jagada, sest vägisi kipub järg käest minema….aga, aga … aga….

Lapsed läksid laagrisse. Oma elu esimesse. Kasvataja on oma, küll minu oma :), aga võttis Ketlini-Liisu käe kõrvale ja nii nad juba sulandusidki. Eks varsti kuule….

Mina võtan ennast kätte ja vaatan nüüd teravalt armsatele peredele silma ning püüan oma ülevoolavaid emotsioone pulmapilte edides tagasi hoida, sest mul on ikka niiiiiiiiiimoooooodi vedanud, et kohe ei tea. Möödunud nädalast tahaks kohe pikalt kirjutada, aga….hiljem, ma luban, et hiljem….

2 tundi tagasi läksid laagrisse….

vaikne sulandumine…

suurem sulandumine…

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 1 kommentaar