Arhiiv kuude lõikes: september 2012

Lill

september

Selles kuus juhtub nii palju uut, et tuleks nüüd tibud üle lugeda.

Alustaks näiteks Ketlinist. Esimesed koolinädalad on möödas ja hakkab juba siledaks minema see koolitee. Hommikul tuleb ikka nats utsitada üles, aga enam-vähem saab aru, et kool hakkab kella pealt ja hiljaks pole mõtet jääda. Kuna ta meil selline korralik ja kohusetundlik, siis istub klassis seal kuhu ta esimesel päeval istuma pandi. Pinginaaber on ka sama. Eks see koolialgus ole kõigile uus ja harjumatu ja jutukamad on kõik klassis juba ringi tõstetud. Sai aru külle, et kui tema tahab valida, kus ja kellega istub, siis on parem tunni ajal vait olla ;). Klassinimekirja õppisime kah ühel päeval pikal autsõidul pähe ja kuigi ma veel nimesid ja nägusid kokku ei vii, siis vähemalt on mul õrna aim, kellest ta parasjagu räägib. Koduseid töid kodus ei tee, sest jõuab oma kolm pilti ka koolis juba tehtud ning lühikesed jutud loeb ka kõik kenasti ette. Õpetaja talle meeldib ja tundub, et klassikaaslased kah ja see ongi oluline. Pärast kooli on tal nimekiri kuhu ringi ja mis kell minema peab ja ikka helistab, kas ma nüüd hakka juba minema või kas ma jõudsin liiga vara või liiga hilja. Kui ma telefoni vastu võtta ei saa, siis tuleb varsti täiendav sõnum, et nüüd ma siis läksin sinna. Täna näiteks peale kooli läheb muusikakooli klaveri tundi. Sealt otse edasi solfi. Solf lõppeb, siis jalutab kolmandasse majja lõunasööki sööma ning sealt edasi hästi rahulikult ja aeglaselt kultuurimajja laulukoori. Ja kui kõik läbi saab, siis peaks mina juba vastas olema. Neljapäev ongi selline kõige tihedam ja hetkel ongi tal graafikus muusikakool ja laulustuudio. Muusikakoolis läheb kah hästi. Päevikus kenasti viied ja hoian pöialt, et ind ei raugeks. Ise ta muidugi tahaks rohkem ja eks siis näe, mis koolis oktoobrist pakkuda on. Kui kool kõrvale jätta, siis tahaks, et keegi tuleks külla, tahab ise külla minna. Ühesõnaga seltsielu peab tal aktiivne olema. Tahab ise käia ja teha ja olla ja niimoodi juba esimesest koolinädalast peale. Ütles, et võin kaugelt tulla vaadata, kuidas ta muusikakooli läheb, aga ei pea teda käekõrval vedama. Peaks ikka koolibussi ka järgi uurima, siis saab ise mõnipäev koju kah :)

Liisu käib lasteaias. Esimest aastat on niimoodi, et kui ma ühel hommikul ütlesin, et täna ta ei pea minema, siis mõtles natuke ja läks ikka. Tema meil ikka selline nunnu ja armas, aga nüüd juba kurvastab ka kui Ketlin saab mõne oma sõbra juurde minna. Tema tahab ju ka, aga meie viga ongi see, et kõik lasteaiakaaslased elavad ju lasteaia juures, aga meie 17km kaugemal. Keegi peaks siis pikad sõidud mitu korda ette võtma, et Liisu ka sõbra juurde saaks, aga küll me midagi välja mõtleme. Liisu lemmiktegevus on raamatute tegemine. Esialgu on kirjutatud sinna kõik pereliikmete nimesid ja siis kui loomapildid, siis nende omad kah, aga pikemat juttu ei tule. Tähti tunneb, aga lugeda minuarust ei oska, aga mine sa tea. Eks ta naljakas on, kui kirjutada oskab, aga lugeda mitte :) Ükspäev käisid lasteaiaga metsas ja Liisu leidis sealt noa. Sellise ilusa, arvatavasti mõni seeneline kaotas ära. Terve lasteaed teadis, kuidas metsast nuga leiti :) Aga see nuga on tal nüüd lemmikmänguasi. Õhtuti käib ja lõikab kõigile porgandeid tükkideks, noh kui ta parajasti ei joonista või õues jänest taga ei aja.  Temale saabus sügis vist kõige südmustevaesemalt. Kuhugi ringi ta lasteaias minna ei taha, aga selle eest saab ta omale varsti oma toa :)

Kärdukas läks lasteaeda. Esimesel päeval käisime koos mängimas, teisel päeval kah. Edasi andsin teatepulga üle Kallele, kes siis kiirelt sealt minema saadeti. Ja tagasi ei kutsutud. Kui esimesed päevad oli lasteaia maja ette jõudes nutma hakanud, siis vist esimese nädala lõpuks võttis nutuvõru ikka juba hommikul silmi lahti tehes üles. Tema ei lähe lasteaeda ja kõik. Ikka läks ja pool teed autos oli kah veel kisa teinud. Lasteaia maja ees istus autos ja oli vait. Mõtles natuke ja ütles siis Kallele, et enam ta ei nuta ja läkski rõõmsalt rühma ja nii käibki nüüd. Hommikul teeb silmad lahti ja ütleb – lähme nüüd. Ei mingit mõnulemist, kohe püsti ja minek. Kuna kõik sagivad ja on minemas, siis ma usun, et sellevõrra ongi tal lihtsam – ta saab ka sinna tähtsasse kohta minna, kus kõik teised. Kui ta lasteaias pidi siis lõunaajal magama minema, siis esimestel päevadel magas riietega ja teki peal. Selleks, et mitte tüli tõsta, lubatigi tal seda teha – peaasi, et magab :). Ja siis ühel päeval oli võtnud rahulikult oma tooli, nagu teised ja riidest lahti ja teki alla. Kui ma ühel päeval pakkusin, et ma tulen enne magamist järgi, siis hakkas protestima, et ei , tema tahab magada ka :)) Tundub, et tema ongi selline. Talle meeldivad reeglid ja kord, aga tal enda sees läheb nats aega, et nendega leppida ja nbende vajalikkus endale selgeks teha. Üks õhtu kui ta õhtul riidesse pannes vingerdas ja jonnis, siisma ka ütlesin talle, et mulle niimoodi ei meeldi ja kui ta tahab vingerdada, siis tuleb hoopis issi järgi. Järgmine õhtu, kui olude sunnil pidigi Kalle talle järgi minema, siis oli teinud jälle kisa, et ta enam ei jonni, aga emme peab järgi tulema. Nüüd siis Kalle viib ja mina toon :) Ja iga õhtu kui ma talle järgi lähen, siis ta joonistab. Ta pidigi koguaeg joonistama. Noh tal ju ristiema kunstiõpetuse õpetaja ;). Kui seal osad lapsed ei oskavat veel üldse inimest joonistadagi, siis tema omal on silmad nina suu ja juuksed ning käed jalad. Ära veel pildi järgi ei tunne ja ega ta ise kah vist mitte, sest vastavalt küsijale on pildil, kas ema või isa ;) Samas ei oska ta näiteks jalgrattaga sõita, isegi koos abikatega mitte ja ma tean, et osad temavanused sõidavad juba ammu ilma abikateta, nii et kenasti võrdne :). Kalle pani ta lasteaeda lauluringi kah kirja, sest ta tundub rohkem Ketlini mööda, kes palju teeb ja palju jõuab. Kuna septembris räägitakse palju lasteaeda minemisest ja sellega harjutamisest, siis kolme lapse kogemusega ütleks, et seda, kas ja millal  laps laps sinna sobib või mitte, on lapsest näha ja nii kahju kui ei ole muud võimalust kui last vastu tema tahtmist seal hoida. Elu peaks ikka mõnus olema :) ja kui lapsele sobib, siis ta harjub seal päris kiirelt ning eelnev harjutamine ( a la söömine ja kella pealt magamine) ei olegi vast nii oluline, kui see, et laps oleks õnnelik :)

Üks kirju pildivalik kah, mis siis et algus ikka sinna augustisse kisub…

üks suvine koogisöömine. Kuidas 6 väikest pätti suudavad ära süüa suure pavlova nii et nälajased emad pidid ausõna riismed laste eest ära kiskuma :)

Ma käisin suvel ükskord lastega Lõuna-Eestis “puhkamas”. Mul nii mõnus töö ju, et mööda minnes saab ju paar lastega pere kah sealt lõuna poolt üles võtta. Just täpselt nii palju või nii vähe kui see üksinda kolme lapse kõrvalt võimalik on. Sõitsime Tartusse vist 3,5 tundi -igatahes nii kaua, et see ei tundunud enam loogiline, aga noh ma pidin Türilt kaltsupoest läbi käima ja siis Mäos ekslema, et statoil liiklusrägastikust üles leida ning ülejäänud aeg kadus kah kuhugi. Pärast pildistamist Botaanikaaias käisime vanalinnas jalutamas. Raekoja platsil kohvikus kuulasime orkestrimuusikat ning väga tshill oli. Lapsed sai joonistada kassepaberile ning mitu jäätist :) Külastasime minu lemmikut Antslat ja Tartus pinginaabrit ning Ketlin koju sõites kinnitas – tema tahab ka nii targaks saada kui minu pinginaabri tütar on…ja noh koera kah :). Pilte ei teinud rohkem kui kohvikus 3 klõpsu – ikkagi puhkus :)

kui Kärt mossitab. Ei tasu minna susama, küll läheb ise üle, kui keegi lubab talle midagi ;) Lubajateks sobib kõige paremini Ketlin, sest tema oskab kõige paremini Kärduka lainele minna

ja kui Kärdukas eluga rahul on…

See ei ole ju mingi üllatus, et kui lastel valida lastaks, et mida me sööma lähme, siis esimese kolme hulgas on kindlasti pizza.

Liisu suudab vahel üllatada. Kui muidu selline häbelik ja tagasihoidlik, siis vahel ta avaneb ja siis lobiseb täiesti võõraste inimestega ilma pausita.Kokkuvõttes toodi siis tüdrukutele pizza otse lauda.

Siia vahele peaks kirjutama jutu, kuidas ma plõksin stuudiosse minemisele vastu. Mulle meeldib elu ja värvid ja kama kaks, mis seal taustal on, nii kaua kui see ei ole ühevärviline pabertaust :) ning nagunii pole aru saada, mis see või kes see seal täpselt on :)…noh kui ei taha ;)

lõppu meie igaõhtune meelelahutus. Koerapolkaga alustatakse ja lõpetatakse, aga vahele tuleb juba vaikselt ka midagi muud. Nii mõnus. Klaver on meil lahe. Vana, aga korralik ja nüüd ka kenasti hääles. Varsti tuleb häälestaja korra veel, et kui kütteperiood on hoo sisse saanud ja muuseas kleebid ka klahvid ilusaks ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, minu kodu, muu | 9 kommentaari
Lill

teisel

Samal ajal kui mina all korrusel arvutis “istun” tehakse üleval tööd. Hästi tehakse ja koguaeg tehakse ja suht omakasupüüdlikult elab ehitaja meie juures. Noh tema kasupüüdlikult kah, sest igapäevane sõit Tallinnast meile võtab tubli 2 tundi ja mõelge mitu naela selle ajaga püstoliga seina jõuab lüüa. Noh ma saan muidugi aru, et naelte löömine on see parim osa – ülejäänu on puhas nikerdamine ja kannatust peab olema. Kõik mis siiamaani tehtud, on ilus ja seda on ka Liisu näost näha, kes ikka uhkelt üle vaatamas käib ja noogutab kui küsitakse – kas meeldib?

Töö käigus mõtleme ümber ja siis mõtleme uuesti tagasi ja kui on kolm erinevat arvamust, siis meie loobime Kallega omad taldrikud ära ja ehitaja kehitab õlgu ja ütleb, et ikka suuremat pilti peab vaatama, suuremat….

Vaatasime suuremat ka. Kui ehitaja tuli teadmisega, et ahh natuke, paar lauda vaja lüüa – noh minuarust selline meeste omavaheline jutt – ahh eriti pole midagi vaja teha ja ohh see ei maksa midagi…siis mõtekas on ju teha ikka kõik kolm ruumi korraga ;). Kui krohvitakse iga ruumi üks sein, siis krohvitakse need ju kõik korraga, sest nende ette tulevad radikad ja need tuleks ka panna kõik korraga ja no kui radikaid juba pannakse, siis peaks ju põrandad ka tehtud olema ja kui põrandaid hakatakse tegema, siis on ju loogiline, et seinad peaks valmis olema ja lagi ikka ju ka. Ühesõnaga nagu alati, ega ikka ei saa teha ainult natukene, vaid lõpuks on päris palju.

lagi ja kaldseind tehtud ja üks kiht värvi tuleb veel peale. Otsaseina mõtleme mitu korda ümber…vist ikka krohv tuleb sinna üles poole. Algul pidid tulema lauad, aga kuna need nurgad ei jookse ilust kokku (nagu Liisu pesas siin eespool näha), siis äkki ikka hakkab silma häirima ja otsustasime mitte panna :)

vasakul seinas on fermacelli plaat, aga kuna see on a la 10 korda raskem kui tavaline kipsplaat, siis mehed otsustasid, et teistesse tubadesse tuleb ikka tavaline. Kõigil elu lihtsam ja kuna see on ainult maja sees siseseinas, siis ei teagi kui suur see kaotus on. Hallitama on sealt igatahes suht keeruline hakata.

roomatid ootavad savikrohvi

sinna seina tuleb siis tapeet ja ahi värvitakse valgeks ja põrand ka valgeks

Kuna see tuba on nüüd krohvimiseks valmis, siis koliti järgmisse…

Sellest peaks saama Kärduka tuba, aga enne seda minu susser-musser jõuluprojekt ;)

Kalle on ka suure töö ära teinud. Kõik kolm tuba olid eelmistest ehitustest ja muidu mitte vajaminevat träni pea ääreni täis. Kui mina tõstsin tühjaks Liisu toa, aga noh nagu naine – lihtsalt tõstsin teise tuppa, siis Kalle viis kõik vajamineva kolmandale ja prahi majast välja. Selles mõttes on vedanud, et pole tegu sellise mehega, kes koguks asju, millest kunagi pesumasina saab ehitada…

Tulevane vannituba. Aknaseina tuleb krohv ja esialgne plaan on siia need palkseinad välja jätta.

Need pikad laua viivad üles Kalle tuppa. Pilt on tehtud vannitoast ja läbi seina paistab Kärdu tuba ja sealt kaugemalt paistab Liisu oma. Vannitoal on uks juba ees ;)

Hoiame ikka pöialt, et mina suudaks oma suu kinni pidada ja mitte liiga palju kobiseda ning Kallel ja ehitaja jaksu jätkuks…

Rubriigid: minu kodu | 5 kommentaari
Lill

sügis

Meil tuleb igal aastaajal ilus ilm üllatusena. Vaatad ilmateadet, lubab küll nagu päikest, aga sooja mitte nii palju. Võtad ikka juba soojema vammuse kaasa, aga üllatus-üllatus. Päeva peale võib temperatuur kerkida pea 26 kraadini. Eelmine nädal niimoodi ju juhtus. Pühapäevaks lubasid ilmaennustajad nappi 13 kraadi, aga ega ma ei imestanud kui autosse istudes see hoopis 19 näitas. Nii mõnus ja õues pildistada on niiiiii ilus…

Pidime minema pildistama hommikul kell 8. Päike mõnusal kõrgusel…noh kui teda on. Laupäeva hommikul jälgisime kell 7 taevas ülikiirelt mööduvaid pilvi ja andsime ikka alla, et teeme parem homme. Laupäeva päeval nats kripeldas, sest korra tuli päike, aga õnneks tuli siis ka kohe vihm peale…aga pühapäeva hommik oli imeline.Algas küll napi 9 kraadiga, aga päike küttis nii mõnusalt, et….. teadagi mis ;)

Rubriigid: õues, pered | 2 kommentaari
Lill

ws

Absoluutselt igal sügisel on mul vastupandamatu soov kooli minna. Pool suve mõtlen, et kuhu minna ja mida õppida, sest olgem ausad, õppida on ikka väga palju ja elusid ainult üks. Tahaks ju osata veel seda ja teist ja kolmandat. Ühele kursusele ma ennast igatahes kirja panin ja praegu käin, aga eks ma kaaguta ikka siis kui munad munetud on. Igatahes sikutab see juba vägisi mu kätt ehk et sõrm on juba antud….aga eile käisin koos fotokaga targemaks saamas. Mulle meeldib kuulata kui teisele meeldib rääkida ja kui sellest on veel kasu, siis on kõik võitnud. Seekord käisime Käsmus Meremuuseumis. Kuigi ma olin seal enne käinud, siis see teine pool majast, kuhu meid lubati, oli nagu peidus saladus, mis aardeid täis. Ühe kõrvaga kuulasin ja ühe silmaga vaatasin, kuidas peaks tööd tegema ja teine pool minust niheles jäädvustama kõike muud ja kuna lõpuks tuli öö peale, siis see jäigi kripeldama, et ma rohkem ei saanud….aga mis ma siis sain…

mul ei oleks mitte midagi selle vastu kui keegi ütleks, kust ma sellise voodi ära lohistada võiks..

kui vihm ära lõppes, siis ….

vahevõistlus – kes saab Liisist kõige ilusama pildi. No tänuks kogu orgunni eest

kaasvõistlejad ;)

mõned ikka ei hellitanud üldse…

päriskoolitus :)

Kui ikka päris pimedaks läks, siis küünlavalgel klaasverandal suitsulõhet süüa oli kirss… ja ikka ei saanud ma sellest köögist nii mööda minna, et pilti ei teeks…

need viini toolid, lihtsalt nii palju seal ümber laua..ja Lutheri toolid ümber teise laua ja olid veel ümber kolmanda laua ka…

300 aastane tool…

mõnus õhtu…järgmise korrani!!!

Rubriigid: Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

ootus

Kui minu lemmikud kaamera ees on lapsed, siis kohe-kohe nende järel on need, kes beebit ootavad. Neis on kohe midagi, mis on hoopis midagi muud kui kogu ülejäänud elu. Selline õnnelik rahulolu ja ootusärevus. Olgu see siis esimest, teist või kolmandat korda…Sellel suvel käisime kohe mitmel ja mitmel ja mitmel jne jalutuskäigul ja nii tahaks näidata…

Nendel vedas, nemad said kohe kaks korraga ja neil imepisikestel vendadel on mul kah juba külas käidud…

Nemad polnud ainukesed, kes kohe kaks korraga said ja mõlemad paarid tundsid ennast üllatavalt rahulikult ja muretult. Täitsa rahulikult valisime aega ja meil läks väga hästi. Need pisikesed poisid sündisid vist 3 päeva peale pildistamist…

Rubriigid: beebiootus | 1 kommentaar