Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2012

Lill

külas

Kõik fotograafid teavad, et sa teed seda, mida näitad. Kui ma näitan beebisid, siis portsatab postkasti kirjapakk samasuguste soovidega. Kui lõbusaid peresid, siis on teada, mis tellimused järgmiseks tulevad ja üllatus, üllatus, akti soove pole viimasel ajal tulnudki. Ma püüan väga näidata just seda, mis mulle kõige rohkem meeldib ja nii ma siis saangi tööd naudinguga teha :).

Inimestel ikka väike skepsis kodus pildistamise suhtes. Kas ikka sobib ja kodu pole veel valmis ja pole siin midagi erilist. Ma siis ikka räägin, et kodu ei pea üldse pildilegi jääma, aga noh kui pole näinud, siis ju ei tea. Ma nüüd valisin kohe esktra viimaste tööde hulgast sellise valiku, kus nagu oleks kodus, aga no ikka köögimööbli firmat välja ei loe, sest kõik muu on pildil palju-palju silmatorkavam :)…noh ja kes on mind juba külla kutsunud, see juba teab, et ma ikka vist kõik saadan kapi juurde midagi heledat otsima ;)

Esimene pere käis kevadel minu juures stuudios beebiootust pildistamas. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ma ei pannud terve selle sessiooni ajal ühtegi välku töölegi, sest kõik oli teismoodi palju-palju ilusam. Külas käisin neil juba suvel ja isegi pisikese tädi pere kutsuti nüüd sügisel nende “kodustuudiosse” pildisessioonile.

Teisele perele olin kingituseks. Nagu väga tihti, siis enne esimese lapse sündi on väga keeruline planeerida, et ohh ma selle 5 päevasega lähen kohe pildistama. Võib juhtuda, et see pereks kasvamine võtab natuke rohkem aega ja siis äkki on graafikud kõigil nii tihedalt kohtumisi täis, et ei pane tähelegi kui preili juba mitmendat kuud käib. Mulle väga sobib, sest nemad suudavad alati kõige rohkem üllatada ning just positiivses mõttes. Kolme kuusega enam väga ei planeeri tudupilte, aga võib vabalt vastupidi minna ja saada just sellise tulemuse, mida südames lootsid :)

minu lemmikud…pärispildid :)

Kolmanda pere juurde pidin ka külla minema, siis kui pisike sündis. Nagu näha läks mööda ainult napp aasta ja juba ma olingi kohal :). Tittede esimesel eluaastal ongi nii, et kohe kui nad enam ei maga, siis sellest alates läheb iga kuuga pildistamine järjest mõnusamaks….kuni siis ühel hetkel võtavad jalad alla ja lihtsalt jooksevad eest ära :).

ja siis me läksime edasi loomulikult õue….

pisikese kirjas ütlen ka, et ega päkapikul enam palju ruumi ei ole ;)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

lastetuba

See tuleb nüüd puhas reklaamijutt :)

Kui inimesi minu pildi peale ei ole, siis kohe teravalt seal kannul on ilusad kodud. Küll mul on alles hea meel kui inimestele meeldib see, kus nad elavad. Väga-väga teravalt ma vibutan näppu meie nõukaaegse kooliõpetuse poole, kes minuarust tegi ikka kõik selleks, et inimestest loovus välja juurida ja kui seda ikka sinna natuke alles jäi, siis löödi enesekindluse labidaga mätaki peale. Enda ümber ilu näha ja luua oli kuidagi selline…noh ei tea. Ma nüüd muidugi ei saa öelda, et kõik tunnevad, et see nii karm oli, sest kellel oli annet, see lihtsalt vist ei lasknud ennast sellest häirida. Ühesõnaga, on mul nii kahju, et inimesed nagu pelgaks olla uhke ja õnnelik ja luua ilu enda ümber ning seda siis teistega jagada. Jagage ikka. Näidake mulle ja ma siis näitan teistele.

Õnneks, ma ütlen ÕNNEKS, ikka on neid, kellelel meeldib nende kodu ja vähemalt natuke ka mulle näitasid…Ma nüüd näitan teile ka….lastetubasid..

Sille pere jagab minu vaimustust ja mina läksin ja jagasin seda vaimustust seal kodus ikka päris tükk aega nii, et ükski laps pildile ei saanud…

Sellel sügisel õupildistamisel kahes kodus piilusin nii kaua ukse vahelt sisse kui nad saapaid jalga panid…. jäi päris kripeldama…

Ja nüüd siis reklaamijutt.

Kui nüüd on veel selliseid inimesi, nagu mina, kes ikkagi tahavad sealt koorma alt välja ronida ja kes tunnevad, et vot et kui ise ei tea ja ei oska, siis ma vähemalt lähen ja õpin ja teen oma lapsele ka sellise toa, et laps ainult seal mängida ja olla tahakski :) …noh ja ise saaks olla uhke ja õnnelik :)

Ma lähen ja sa tule ka Kadi Kärtner oma Sisekujundaja lehel kutsus…sest tema enda kodus ma olen juba õhkamas ja ohkamas käinud… näed siin

Rubriigid: muu | 1 kommentaar
Lill

talv

Millal ei oleks talv ootamatult tulnud. Kuidas mulle meeldiks, et kõik inimesed vähemalt sellel esimesel päeval vaimustust üles näitaksid. Ma küll tunnen, et ma olen piisavalt vana ja piisavalt tubli, et kui mulle ikka need 5 kuud talve närvidele käiks, siis ma ei elaks siin :). Loomulikult olin ju mina see, kes eile oma suvekummidega Tallinna tänavatel ukerdas, aga nii armas oli vaadata, et ma ei olnud ainuke ja kõik teised autod olid ka kuidagi väga mõistvad. Mis siis, et valgusfoori tagant sai ainult 2 inimest minema ning maanteel sõitsime ühtlases rongis 45km/h. Seda rohkem aega oli aknast välja vaadata, sest ma ju olin soojas autos, mul ju tegelikult polnud häda midagi :).

Laste talvevarud sai ka alles eile hommikul üle vaadatud, kui hommikul kell pool üheksa enamus lapsi õue tahtsid minna. Kärdukale sai teiselt ringilt uus paks kombekas ja saapad ilusa teise ringi hinnaga ja kuigi ta ostuhetkel oli ise kahtleval seisukohal, siis pärast Ketlini ja Liisu takka kiitmist sobib see valik väga hästi. Jopesid on kah teistelt ringidelt rohkem kui vaja ja igas suuruses. Pükstega ainult jama. Ketlini omad ei ole veel talle väikseks jäänud, küll aga Liisu omad. Järelikult saab hoopis Liisu omale uued püksid :). Tallinnas käisimegi eile Liisuga kahekesi. Mina teenisin püksiraha ja siis koos lõime selle laiaks :). Kindaid igale ühele 2 paari, et oleks olemas ja ka kuivi koguaeg võtta.

Täna hommikul aknast välja vaadates oli jälle see tuttav tunne, et miks ma just siin elan. No nii ilus on. Kui ma siis lapsi tagant kiirustasin, sest oma suvesussidega pidin ikka täna ka veel linna minema ja arvestasin tunnise sõidu asemele kaks, siis ikka tegin fotokaga kah paar klõpsu. Praegu kui ma siin valisin, siis tuli kaks mõtet.

Kunagi ülikoolis pidime 10x10cm paberitele musta värviga jooni tegema. Järgmises tunnis võttis siis õppejõud siis jooned ette ja täiesti lõdva randmega võis need kõik prügikasti lennutada ja öelda, et need olid igavad ja järgmiseks tunniks olgu uued 15tk . Kui siis keegi mokaotsast julges öelda, et aga ta nägi nii palju vaeva, siis kõrgete kulmudega kinnitati, et vaev ei loe mitte midagi. Eks need meie kulmud kerkisid jälle siis kui parimaks tööks tunnistati üks jäme pintslijoon üle paberi. Igakord kui ma lähen õue ja peale esimest klõpsu on selline mõnus rahulolu tunne, siis tulevad need kõrged kulmud meelde :), mis siis, et ma vaeva ei näinud :)

Teine mõte oli, et kuidas küll osad suudavad välja valida ainult selle ühe pildi. Muidu kunstnikust saab ju veel aru, ta ju tegigi võib-olla selle ühe. Fotograaf ju ikka klõpsib ja kui juba see üks on nii hea, siis on kindlasti need teised ka. Kuidas sa siis neid ei jaga. Ma ei hakka mitte kunagi saama ühte välja valida. Esiteks on mul kolm last, mis juba ilmselgelt näitab seda.

Ja nüüd tagasi talve juurde… üks positiivne asi äkki saabunud talvega on veel. Nimelt kõik aias räigelt silma torkavad sügisesed tegemata tööd on nüüd nii kenasti valge lumevaiba all :)

Rubriigid: minu aed, minu kodu, muu | 5 kommentaari
Lill

värviline…

Ma vaimustun igast oma tööst. Kõik on nii lahe ja see pilt on nii ilus või värvid ikka supper. Kuna ma ikka pean luba küsima, siis liiga tihti ei saa ise piisavalt kiirelt luba küsitud ja vastus kah ei tule kohe (tuleb välja, et kõik inimesed ei veedagi kõiki oma päevi arvutis :) olen oma vaimustusega juba järgmise töö juures ja jääbki jagamata nii kahju kui mul ka ei ole…. Kuna aga praegu käis kõik kähku -ahjusoe töö meililingiga teele- armas tagasiside viuhti minu postkastis ja enne veel kui ma arvutit kinni panema hakkasin, siis – ahh teeme ära. Kuna koolivaheaeg kah, las vahivad seal teises toas telekat ;)

Seisime ühel imeilusal sügisesel päeval nende maja ees ja mõtlesime, et kas teeks toas ka mõne pildi. Mina tegin, aga ilma nendeta ;)…aga neid ma praegu ei näita…aga vaimustus algas juba sealt… Tegim hoopis jalutuskäigu koduauulis ning lõpetasime jäätisega. Sügis on mu lemmik!

kuidas saab sügist mitte armastada….jeeeee

Rubriigid: õues, pered | 2 kommentaari
Lill

Keiu ja Mario

Mul need blogipostitused tulevad kuidagi vaevaliselt. Koguaeg mõtlen, et ohh seda tahaks jagada ja siis küsin isegi luba ja ikkagi kuidagi postituseni ei jõua. Töö on ka sellises ringis. Vastan meilidele, lepin aegu, pildistan, töötlen, saadan plaate ja kõik samal ajal…peaaegu. Polegi nagu sellist hetke, et nüüd on tehtud ja enne järgmist asja tõmban korra hinge ja teen hoopis midagi muud. Ma nüüd ikka vaikselt luban endale, et vot jaanuaris ma magan. Nagunii on pime ja äkki ongi mõnus nagu karu talveunes olla. Eks siis paista, kuidas päriselt läheb ja äkki ongi paks valge lumi ja päike paistab….Igatahes esialgu ma luban, et jaanuaris ma magan ja astun korraks ringist välja :). Peakski kohe uurima, et kuidas seda automaatset meilivastust teha -magan, vastan siis kui üles ärkan :)

Septembri alguses jagasin lapsi kooli-lasteaeda, aga sekka sai suur -suur hunnik värvilisi lehti ja ilusaid inimesi pildile püütud. Pulmapiltide jagamisega olen ikka lootusetult maas…. aga, kes plaanib järgmiseks suveks pulmi ja satub seda nüüd siin lugema, siis kirjutage mulle, ma näitan teile, mis ma sellel suvel tegin :) …noh ja kui jõuan, siis täiendan ka blogiridu.

Kui ma Keiule ja Mariole per.büroo juurde vastu sõitsin, siis ma juba teadsin, kus ma pilti teha tahaks. Hoidsin pöialt, et kui ma Keiut näen, siis ta ka sobiks mu valitud kohta…ja sobis ja väga hästi sobis. Pakkusin ka paar teist võimalust, aga ka nemad olid minu poolt ja nii me siis koos aega veetsimegi…


see on üks minu kõige lemmikumaid tänavaid Tallinnas :) … kes teab, see teab ja kui keegi kommentaaridesse kirjutab, siis ma kustutan selle ära. Tahan jah kade olla :)

Kui me seal niimoodi mõnusalt päikese käes pilti tegime, siis kooraga helistab paanikas autojuht…appi, kesklinnas sajab padukat, kas te olete nüüd läbimärjad – mis vihm, kus vihm….aga noh kui me olime kõik pildid ära teinud ja ühe veel kauba peale, siis ikka jõudis vihma ka meie…

Ilus, ilus, ilus!

Rubriigid: pulmad | 6 kommentaari