Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2012

Lill

sport

nii natuke rohkem kui kuu aega tagasi võtsin siis härjal sarvist kinni. Kui aastaid tagasi ma umbes 10 kilo kergemana olin paanikas, sest ma olin nii paks, siis tundub, et aastatega olen kahjuks liialt leebunud. Kogaeg on ka 100 põhjust, mille taha pugeda ja nii ta käest läkski. Tuli välja, et sellest kui naabermajas taastujad akna alt mööda jooksevad, ma kõhnemaks ei muutu, siis tuli ise midagi ette võtta. Joosta mulle ei meeldi – pistma hakkab ja tüütu on ka. Kõigele lisaks on väga lihtne lihtsalt seisma jääda ja mitte midagi ei juhtugi. Minu trenn peab ikka olema selline, kus kubjas hüppab ees ja mina järel. Noh ja kui siis seisma jääda, siis kõik teised vehkijad vaatavad ja kuna ma ikkagi pean vähemalt paistma väga tubli, siis seda ju ei või juhtuda.

Esimene trenn oli täitsa ok ja ei surnudki ära. Teises kah mitte ja nüüd ma siis olen juba 5 nädalat käinud. Ausalt pean tunnistama, et mingit silmaga nähtavat progressi veel ei ole, aga ma ei anna alla.

Kõik oleks muidugi väga tore, aga üks aga on ka. Mul on võimalus lähima 20km raadiuses käia kolmes erinevas kohas jumpamas ja naiivne inimene nüüd arvaks, et oooo ta saab käia ju kasvõi 7 päeva nädalas, aga kahjuks see nii ei ole. Absoluutselt mulle täiesti mõistetamatul põhjusel on kõik aktiivsed aeroobika trennid kas esmaspäeval või kolmapäeval. Kolmapäeval ma võiks minna näiteks nelja erinevasse trenni…teisipäeval – palun väga shaping (ja see ei ole kohe kindlasti mingi minu trenn). Ma kohe üldse ei üllatunud kui eile tuli ühte nendest klubidest uus trenn- zumba ja ma selle kolmapäeva pealt leidsin. Noh pühapäeval on ta ka, aga tundub, et pühapäeviti ma ikkagi pean tööd tegema :)

Tehke mis tahate, aga ma ei saa sellest aru, et selle asemel, et anda kohalikele võimalus, tõmmatakse vaesekesd kolmeks ja iga üks on siis uhke, et näed nad tulid minu trenni, aga sinu omasse ei tulnud. Kõik ju tunnevad üksteist…aa tema teeb seal. Leppige siis kokku, mina teen esmaspäeval, sina tee teisipäeval ja kuna praegu nagunii inimesed valima peavad, siis äkki mõni hull tuleb mõlemal päeval või, kes esmaspäeval ei saanud, saab teisipäeval. Äkki siin on isegi kamp inimesi, kes ei saa e ja k käia, aga teisipäev, neljapäev ja reede saaks….

Noh ühe klubi ühte kummalist trenni ma parem ei hakkagi kirjeldama. Vähemalt telefoni teel sain ma nii aru, et trenni nagu ei ole sellel ajal, kuna treener on ära, aga ta lihtsalt maksab saali eest ja siis keegi pidi seal siis omaette trenni tegema. Võib-olla ma sain ka valesti aru, aga võib-olla ei saanud ka.

Eks ta ikka on nii, et inimene märkab seda, kus tal king endal pigistama hakkab. Näiteks arstide streik jätab mind hetkel täitsa külmaks, sest ma käin seal ainult aastas korra lapsi mõõtmas-kaalumas :) ja seoses sellega…

Eile Kuku raadiost kuulasin, mida inimesed maksudest arvasid ja mulle väga meeldis üks mõte, et inimesed, kes on terved, võiksid saada aasta lõpus osa raha tagasi. Käiks vähemalt ükskord aastas tervise kontrollis ja kui arst sinna kõik linnukesed teeb, siis saadki preemiat selle eest…noh, et sinu tervisekindlustuse raha täiesti tühja ei jookseks. Inimesed mõtleks äkki siis rohkem mida ja miks nad söövad, käiks jala ja oleks muidu mõnusamad. Noh ja kui seda mõtet nüüd siit edasi arendada, siis kas see tervisekindlustus ei võiks olla rohkem seotud inimese enda kui tema palgaga. Noored aktiivsed ja terved inimesed, kes alles alustavad oma tööelu ja kellel palk nagunii napim, võiks ju vabalt vähem maksta  ja ongi konefitsendid nagu autodelgi, et ikka kui on logu, siis maksad rohkem ;)

Üks toss on kadunud, äkki unustasin trenni ;)

Rubriigid: Krista, muu | 18 kommentaari
Lill

kolm tuba

Kalle ütles eile, et ma ei ole kunagi rahul :) Kui üks probleem ära kaob, siis juba paistab silmapiirilt järgmine. Küll ma olen enda peale pahane ja siis jälle teiste peale ja kui muud ei ole, siis ilm ikka on. Äkki on see hoopis positiivne omadus – siis on mida parandada koguaeg. Elu peab käima, ei saa midagi nii, et õnnis lummus on kuskil alates homme hommikust. Sest tegelikult ma tahtsin ju positiivsetest asjadest rääkida. Mis siis, et see remont ei käi niimoodi nagu telekas, kus sellise remondi tegemine käib kolme päevaga, aga kõik, mis tehtud on ju lahe. Kui algul ehitaja ütles, et ehh siin läheb 7 nädalat…7 NÄDALAT…mis mõttes…7 nädalat kolmes toas, siis nüüd peale nelja nädalat tundub see seitse ikka vägagi lühike aeg. Ok terve nädala olime ilma ehitajata ja edasi on tal kah mingi teine ülikiire ja palju tähtsam töö, aga seda me teadsime juba enne, et meil saab ta olla ainult siis kui kuskil mujal tulekahjut ei ole. Küll aga on meil töid, mida peab keegi teine tegema ja kui me ikka oleme kärsitud, siis on ka töid, mida peab keegi kolmas või neljas tegema, Kallest rääkimata.

Ikka mõtlen, et kellele neid meie remondipilte vaja läheb, aga tuli välja, et mulle endale. Vaidlused, kus argumentide tõestuseks on pildimaterjal olemas, on palju lihtsamad vaielda. Millal pandi see, kust alustati, kuidas lõpetati jne jne…

ja nüüd siis pildimaterjal…

Liisu toas pole palju muutunud. Krohvija käis ja viskas esimese kihi peale. Sama krohvija, kes meie magamistoa ja Ketlini toa tegi ja hästi teeb ;). Kui krohv saab peal, siis on veel vaja ahi korda teha, põrand lihvida ning värvida-värvida-värvida ja natuke tapeeti… ja ongi kõik :) …ahh liiste tuleb ka panna…

Kärduka tuba on üks suur kompromiss. Kuna algul oli plaan teha ainult üks tuba ja siis see plaan tundus nii mõttetu ja kolm tuba ei tundunud ka rahaliselt nii kallis, siis ahh teeme juba kõik. Ning siis tuli elu ette. Kuidas teha, kas nii, et ehitajal lihtne ja mõnus ja nii nagu ta on harjunud tegema või nii, et on keeruline ja raske. Kust maalt võin mina kobiseda kui mulle midagi ei meeldi või ei sobi. Noh ma tean küll – üldse mitte. Ma teen ju ise ka tööd ja ei kannata samamoodi kriitikat :), aga ikkagi….Eks meiega ole ka keeruline. Mina kõva häälega seletaja kõrvale jättes, siis me mõtleme ju sada korda ringi- õnneks küll enne kui labidas maasse lüüakse, aga ikkagi. Ehitaja teeb väga korralikult, ta lihtsalt ei taha, et koguaeg ümber mõeldakse ja tal makroflexi kuskile lasta ei lubata :)

Otsa seina sai siis krohv ja alla laudis, mille ette tuleb radiaator. Seintesse läks nüüd tavaline küprok, mis ju iseenesest ei ole halb ja vasakpoolse sein taha saab piiluda kah ;) Jääb veel parempoolne sein, aga ma usun, et see on ka ok…sest teiselt poolt on selle seina peal ju see ökoplaat. Lakke tuleb laudis, mida veel pole isegi mitte ostetud, aga vähemalt on valitud. Seina tuleb tapeet. Tegin igast nurgast pilti ka :)

seal väikse ukse taga on riidekapp…või siis Kärduka peidukas ;)

Vannitoas mõtlesime kõik ringi…noh mitte päris kõik :). Kõigepealt seal paremal nurgas on peldikutoru, mis läheb üles katusele välja. Sealt edasi tuli mõte, et tooks selle laudise seinast eemale. Hea asju peale panna. Vasakule poole tuleb pott ja selle eest tuleb ka meetri jagu laudist seinast toa poole, et kohe uksest sisse tormates ei näe, et keegi potil on. See peaks tulema selline seestpoolt riiulitega…wc paberi hoidmiseks. Vasakule tuleb kraanikauss koos kapiga. Kuna kapp on Massul, siis me ei tea veel kui pikalt seda laudist peaks olema :) See uks seal allpool on Kärdu toa kapiuks, mis tuleb nats lühemaks lõigata ning nendele laudadele neid faase laseb Kalle siin kohalikus puutöökojas lõigata.

dushinurk tuleb siia ja selle taha peaks tulema laudsein. Need lauad ootavad kah veel värvimist ja laudsein läheb kuni palkseinani välja. Radiaatori, mis enne oli akna all, tõime nüüd siia seina peale. Ongi palju parem, sest rätikud peaks just sinna kohale kuivama tulema ning aknast on mõnusam välja vaadata.

Olime kahevahel, kas teha õue klaasveranda või ülevalt toad. Praegu sai ülemise kasuks otsustatud, aga vundament sai tehtud. Äkki ikka kuidagi venitab ka kevadel puust terassid välja, sest ilma vundamendita oleks neid olnud tobe teha, aga samas need terassid ei segaks seinte ehitamist :) ning millal ükskord need seinad tulevad….eks ikka siis kui ma viking lottot mängima hakkan :)

Rubriigid: minu kodu | 3 kommentaari
Lill

sügis

Minu lemmik, minu lemmik…kui mitte muidu, siis pildistamise mõttes küll. Iga punane vaher ja päikesekiir tekitab sellise kerge kahetsuse kui mul samal ajal pole fotokat käes ja inimest seal puu all. Selle eest on mul nimekiri, kes minuga neid soove jagavad. Lükkame ja tõmbame ja jagame ja klapitame ja oleks, poleks, kuni…. siis laupäeva hommikuni. Hommikul sõitsin linna teadmisega, et kell 10 hommikul on pildistamine ja siis edasi hunnik küsimärke ja kõhklusi ja ära kukkunud töid. Ma sõidan 30 minutit Tallinnasse ja kui ma sinna jõudsin, oli mul päeva töögraafik kenasti töiseks kujundatud ja kõik hoidsid kuni oma kellaajani kenasti pöialt, et see lubatud vihm ikka taevasse jääks. Ja jäi, hoolimata sellest, et lubati päikest ainult hommikuks. Pühapäevaga sama lugu, ainult selle vahega, et siis oli mul kodune katus välja pakutud, aga ütleks, et seda ei läinud üldse vajagi, sest ilm oli super…. Tegin nüüd ka esimest korda seda, et kui kõik pildid arvutis, siis võtsin kiirel kerimisel pilte ette, saatsin osalistele laiali ja küsisin luba….ja saingi peaaegu kõigilt ;). Minu sügisene nädalavahetus ehk siis tööpäevad ;)

austades soove, saab blogisse ainult aksessuaar ;)

suur, kirju (noh seekord nii väga mitte ;) ja väga lahe perekond, kelle kamba peale minu kaamera ees käimisi loeme juba kolmandal käel. Seekord oli kõige suurem perekond….jeeee…Blogisse jõuavad kõigi lemmikud ;)

Beebiootus, mis pidi tahaplaanile jääma, aga kuna isa ajas 2 aastast mööda parki taga ja no valgus oli super, siis jäid nemad kahekesi ;)

ehitud võõraste sulgedega. Kuigi nad seal raputasid kolme lapse mõtte juures kiirelt pead, siis pargist leitud imearmsad aksessuaarid olid siiski ilmselge vihje ;)

õhtu lõpetasime kolme vennaga, kus pole veel mõtet ka neljandast pesamunast maha maetud ;) Kes ei tahaks omale selliseid vendi ;)

Eile hommikul saatsin omad poisid Kallega pühapäeva kooli ja mürgel läks edasi…

põhiline, et eilseks ei lubanud enam üldse päikest, aga ta tuli…ja jäi…

Mulle nii meeldib kui inimestel ongi kohe soov sügisesi pilte teha ja neil oli kostüüm üks – kõigil mantlid ja kostüüm kaks kõigil kampsunid.

edasi läks pildistamine eriti lihtsaks, sest lapsi polnud kaasas ja armastust jagus ainult teineteisele….

Õhtu viimane jalutuskäik oli nende valitud kohas ja selle koha ma võtan oma salakohaks, sest seal on just kõik see, mida sügiselt soovida…

Rubriigid: õues, pered | 3 kommentaari
Lill

stuudiosse

Tallinna Linn korraldas 2 päeva järjest tasuta koolitusi ja õpihimuline mina istus seal tagumiku kangeks…ok ma liialdan, aga esimesel päeval sattusid kõik minu valitud loengud olema samas ruumis ja nii ma seal järjest samas toolis istusingi. Osa jooksis mööda külgi maha, aga osa jäi ikka kinni kah ja omad pärlid sain sealt ikka kätte. Innustav igatahes. Järgmistele kursustele juba registreeritud ja õiges suunas sai kah samm edasi astutud. Kuna aeg on ainus asi, mis maksab, on aeg, siis ma nüüd loodan, et teen omale elu natuke lihtsamaks.

Ma saan iga päev meile sooviga pildile tulla. Loomulikult ei ole mul selle vastu mitte midagi ja kuigi ma ei saa endale lubada sellist luksust, et ma terved päevad kulutan meilidele vastamisele, siis vaat, et üle ühe kirja kirjutana ma ühte ja seda sama pikka juttu. Mid ma teen ja miks ma just nii teen. Ühesõnaga nii kui sügis tuleb, tekib inimestel vastupandamatu soov stuudiosse minna. Ma võin muidugi rängalt eksida, aga kuidagi on paljudes kinnistunud, et vot sealt stuudiost saab päris pilte. Aga mis see stuudio siis on. On üldjuhul üks tavaline kandiline ruum, kus on palju kunstvalgust. Enamjaolt ei ole need valgused seina ega ka mitte lae küljes kinni ja neid saab päris pisikeseks kokku voltida ning kaasa võtta. Noh üks valgus seal stuudios on küll tavaliselt selline suur-suur ja seda on jah nats keeruline pakkida, aga see ei ole ka ainuke ja ma usun, et üks tavaline inimene ei tea ka, mis on selle võlu. Kui nüüd stuudios lambid põlema panna, siis saab sellega kunsti teha. Panna kuskilt rohkem ja teisest kohast vähem – ühesõnaga kõik on sinu kontrolli all ja tee, mis tahad, aga…umbes täpselt nii kaua kui pildil on 1 inimene. Mida rohkem inimesi, seda vähem kunsti kui ikka on eesmärk, et iga inimene kunstipäraselt valgustatud on. Minu puhul, kes ma põrandal roomates titteseid taga ajan ning emotsiooni püüan, on suure kunstiga valguse puhul vähe teha. Pigem pean vaatama, et valgustatud oleks võimalikult suur ala, et tal mänguruumi oleks, kui et üks peenike valguslaik just sinna põsesarnale langeks ning see kontravalgus õla kenasti välja joonistaks. Seda viimast saab ikka teha ühe täiskasvanuga :). Ja kui ma nüüd nende lastega seal stuudios olen ja kui valgus on kah veel selline, et oleks lihtsalt valge (väga jämedalt öelduna), siis peab seal stuudios olema midagi veel. Ainult ühevärvilisest pabertaustast jääb natuke nagu väheks. Eelmine aasta vedasin siis stuudiosse oma kodu – voodi ja laua ja toolid ja vaibad ja kapid ja korvid ja kastitäie legosid, nukunõusid ja lilli-lilli-lilli jne jne…Ühesõnaga nägin tõsist vaeva, et teha stuudiost kodu ning kohe kui vähegi valgust suurtest akendest sisse tuli, siis lülitasin ka ka kõik kunslikud valgusallikad välja :). Käisin nagu koormaeesel – suur hunnik kaasa ja siis õhtul jälle koju tagasi, sest teised fotograafid pildistasid kah seal stuudios. Osad asjad jätsin küll kah sinna ja eriti kummaline oligi ükskord leida, et minu jaoks täiesti võõra fotograafi portfoolios on minu kodu mööbel ja mänguasjad. Ei saa ju ka keelata ning eks ma ise ju kah kasutasin teise fotograafi sinna jäetud kodust vara. Eks stuudiol ole muidugi plussid kah, aga seda oma asja on sellises ühiskasutatavas stuudios ikka raske saada kui a la viiel erineval fotograafil portfoolios on samad karud :). Oma stuudiot ma kah ei taha, sest see on kallis ja no suvel ma sinna ju üldse minna ei tahaks.

Kuna minu eesmärk ikkagi on, et lapsed oleks võimalikult vabalt ja loomulikult, et saaks nalja ja naeru ning, et pildistamine ei oleks midagi sellist nagu hambaarsti juures käimine (sorry sõbrad hambaarstid), kus tegelikult midagi halba ju ei juhtu, aga kalendrisse vaadates ju ei hõiska kah – ohh jeesss me saame hamabaarsti juurde minna…ooo lahe…

Nii ma siis mõtlesingi välja, et selle asemel, et stuudiost kodu teha, ma teen parem koju stuudio. Kas enda omasse või kellegi teise omasse. Asi ei olegi lõpuks nii väga selles, mis kodust pildile jääb, sest kui vaja, siis ei jää üldse mitte midagi või siis midagi, millest keegi arugi ei saa, aga see ruumilisus annab selle õige tunde ning mis põhiline, lapsed tunnevad ennast palju mõnusamalt. Täna ma saan aru, et mul on veel suunamisega pikk tee käia, sest olen ka saanud sellise vastuse, et kodus võin ma oma lapsest ise ka pilti teha, et tahaks ikka stuudio omi :)…. aga nii kaua ma ikka utsitan kõik õue. Küll on muidugi kahju, et nädalavahetused kummist ei ole ja nüüd koolilapse kõrvalt tahaks ka vähemalt ühe päeva tema päralt olla ning õhtul läheb liiga vara pimedaks ning vihm on kah nõme, aga ikkagi….

Mina tulen teile külla, teie tulge mulle külla ja kui ilm lubab, siis lähme hoopis metsa ;)

Eile ma oleks pidanud pildistama kedagi teist, aga sussa-mussa asjade mitte positiivse kokkulangemise tõttu lükkasime edasi, aga kuna mul enamus lapsi lasteaia ees autosse ei tahtnud tulla, siis lasin neil nats aega lehtedes möllata…

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, muu, stuudios | 6 kommentaari
Lill

jooksja

Kui Ketlin oli väike, siis ei armastanud ta kõndida, no joosta ammugi siis mitte. Iga noorem õe vankrisse on ta tahtnud ronida ja on meie peres see kõige suurem vinguja, kui on vaja pikemat maad kõndida. Noh olgem ausad, mingid matkasellid pole me nagunii ja viimasel ajal on lubadused suuremad kui teod :). Kui tema rühma lasteaiast kooli läks ja kui mingi uduõrn arutlus oli, et äkki Ketlin võiks ka aasta varem minna, siis sport oli raudselt üks põhjusi, miks mitte minna. Pigem hoidis ennast tagaplaanile kui läks rinnaga oma võitu ajama. Eks me leppisime sellega, sest ta ju laulab ja joonistab ja tantsuringis käis kah ja pole temas seda spordisoont

Lasteaia viimasel kevadel juba oli uhke, et mängis rahvastepalli ja käies enam ei vingunud kah nii palju. Nüüd läks kooli ja juba oligi esimene spordipäev. Õhtul tuli koju ja räägib, et tema võitis. Jooksid pool staadioni ringi ja tema oli esimene. Kahe klassi tüdrukud jooksid kõik korraga ja neid on seal umbes 20-25. No ei suutnud meie Kallega seda kuidagi uskuda ja ikka küsisime, et ja jah jõudsid üksinda finishisse, aga äkki ikka keegi oli veel seal eespool ka…ei olnud. Mitte kedagi ei jõudnud enne mind :). Noh paberi peal kinnitust ei olnud ja leppisime siis sellega, et tema ütles, et ta võitis.

Vahepeal oli veel koolis koosolek kah, kus kiideti vanemaid, et küll nende klassi õpilased on sportlikud ja mina muigasin, et jah jah…isegi tugitooli omade lapsed enda teada võidavad :).

Täna siis tuli Ketlin koolist ja ongi diplom. Ja ei võitnud mitte ainult ühes jooksus, vaid ka teises sai teise koha. No on ikka tubli tüdruk, aga kuidas küll :) Ise ta veel rääkis, et kõigepealt valiti spordipäeval teatevõistkonda ja teda üldse sinna ei valitudki. Nüüd edaspidi vist ikka valitakse, sest need jooksud olid pärast seda ;)

Noh tegelikult tal vist ikka mingi väike eeldus peaks olema. Igatahes palju suurem kui laulmise oma, aga siiamaani on see kuidagi väga vaka all olnud. Mis siis ikka, läheb tema ka trenni ;)

Mis aga veel rohkem imestama paneb, on see, et põhjus, miks meie arvates Ketlini võit nii uskumatu oli, on see, et Liisu jookseb vähemalt sama kiiresti kui Ketlin ja ta on ju 2 aastat noorem.

Naabrilapsed meil ju teevad õhtuti jooksuringe, Peab siis omad kah neile sappa ajama :)

Rubriigid: Ketlin | 3 kommentaari