Arhiiv kuude lõikes: november 2012

Lill

juba loob

Kui teisele korrusele lähed, siis seal on nagu haiglas – ilusti steriilne ja valge. Seinad valged, põrandad ja laed ka. Noh peaaegu. Kuni sinnamaani kui Kalle tuli targa mõttega, et värviks vannitoa põranda hoopis roosaks. Rõhus sellele, et me kunagi koos olla selle värvi ühe teise põranda,  ühes teises majas,  jaoks ostnud ning näidis lauaga lehvitas mu nina all pärast pika tööpäeva lõppu. Kaval, mul oli siis täiesti ükskõik, mis värvi ta selle värvib. Roosa see igatahes küll ei ole…lapsed ütlevad, et punane, aga eks ta selline greibi värvi ole :). Ja mul olid juba kõik lillad käterätikud ostetud. Õnneks on meil teine vannituba ju ka.

Noh ega ma nüüd ei oska öelda, kas ta on nüüd sellist värvi või mitte….aga valge ei ole ta igal juhul ;)

Vannitoa valamukapp, mille me “leidsime” oma kogust ja mille Kalle eile ära puhastas. Kui algul pidi see jäämagi puidutoon, et valges ümbruses ka mingi märk oleks, siis nüüd oma roosa põranda peal läheb see kindlalt valge värvi alla…

ja tulen mina täna õhtul koju ja juba ongi nii…

Noh neljapäeval tulevad mehed ju asju paika panema ehk siis kui on kraanikauss olemas, siis panevad selle paika ja selleks peab ju olema ka koht, kuhu see panna. Ma käisin täna kraanikaussi valimas. Kui algul tundus lootusetu, siis pärast jooksid kõik asjad ise silma alla …

Liisu tuba täna hommikul. tapeet, postid õlitada, liistud paika ning lambid-pistikud ning saabki sisustama hakata ;).

Ahju värviga oli ka jama. Kui kuum on kuum :) Ühesõnaga kuni 300 kraadi kannatavat värvi saad sa osta musta, pruuni, halli ja beezi…aga valget…ei. Valget ei ole. St on küll, aga ainult sprayna. Prooviti ja spraytati, aga no pole järelikult nii osavad ja edasi läks 120 kraadi kannatav radiaatori värv peale. Nagunii ma lugesin, et mingit meeleolu kütmist ei või ahjuga teha, et kui ikka hakkad sügisel kütma, siis peaks ahi kuni kevadeni soe olema. Meil on nad pigem hädajuhtumiteks kui elekter ära läheb. Vast siis peab ka selle 120 kraadi vastu ja ei lähe nii kollaseks.

ja õhtul oligi juba tapeet pandud :).  Õli ja õlitaja olemas ;). Liistud ostetud ja enamus ka värvitud. Ühe lambi ostsin ja kõik pistikud ka….

Kärduka tuba täna hommikul…samad tööd…ahh kapiuks kah vaja puhtaks teha. Ma räägin muudkui tehakse ja pannakse – st mina ei tee suurt midagi muud kui kobisen ;). Mis ma valetan. Kohupiimavärvi tegin ja värvisin sellega seinu…

käisime luurasime Ketliniga, kuidas tapeeti pandi. Peaaegu valmis sai. Üks sein on veel panna

Kui muidu pidid need toad tulema roosa ja helerohelisega, siis kuidagi sujuvalt on see roheline läinud selliseks oliivikarva ja roosa kerge oranzika varjundi peale tõmmanud.  Kuna aga esimesel korrusel on jälle vaip, mis nagu ei sobi sinna ning lisaks ta lausa nõuab, et tema peal istutaks, siis näed…nüüd sobibki see hoopis teisele korrusel ja ma arvan, et kolibki nö mängutoa põrandale, kus lapsed ka kino vaadata saavad :)

Rubriigid: KODU, minu kodu | 1 kommentaar
Lill

koolist…

Kui mul lapsi ei olnud, siis ei süvenenud ma ka eriti nendega seotud küsimustesse. Loogiline kah ju. Muretsesin eksamite pärast ja uurisin lennupileteid, et kui odavalt ikka saaks kuskile kursusele sõita ja kas Kallel ikka on kõik tähtpäevad meeles. Lapsed tulid ja nendega seotud mured ja rõõmud on ka kõik aja jooksul muutunud. Kuhu ja kuidas titekäruga mahub, pole enam ammu aktuaalne küsimus. Nüüd kus kõik on kenasti oma jala lasteaias soojaks saanud, on ilmselgelt kõik lasteaiaga seonduv peas keerlemas. Ma ju ei tea millised lapsevanemad teised on, aga mina olen küll kanaema – pojakesed ikka kõige pealt. Võtsin endale ka hobi ja püüan lasteaia ellu sekkuda nii palju kui viisakas on :). Vähemalt meie lasteaias teevad kõik supertööd ja las ma siis mõtlengi naiivselt, et kõik teised vanemad tahavad sama palju osa saada kui mina ja aitan välja mõelda ühiseid tegevusi. Minu lapsed paistavad lasteaias õnnelikud ja see ongi kõige olulisem.

Aga Ketlin läks ju juba kooli….

Apppikene… Meil oli alles koolikokkutulek ja me ikka õudusega meenutasime, et mis ja kuidas ja miks kõik asjad niimoodi olid nagu nad olid. Nüüd paistab nagu oleks kõik valesti olnud ja kuigi ma tunnen, et ma ei ole tegelikult nii paha inimene, siis ega minuga koolis kerge küll ei olnud. Algul väga tubli, aga põhikooli keskel läks igavaks ja palju kergem oli mind klassist välja visata :) – küsis liiga palju, rääkis liiga palju, ja üldsegi….Tagant järele tundub, et meile vaadati ikka väga kõrgelt ülevalt alla ja vähe oli neid, kes julgesid alla poole tulla. Eks need ole ka tänaseni lemmikud. Õpetaja amet tundubki väga-väga raske.  Lugesin just ükspäev SEDA artiklit ja oi kuidas ma olen nõus. Tänu sõbranna Marisele olen juba ammu nende ideedega kursis ja kahe käega poolt. Kui ainult selliseid õpetajaid oleks. Ma mäletan, et kui me koolis mõne teadmise vajalikkuse kahtluse alla seadsime, siis ikka oli põhiargumendiks, et küll te näete, et seda läheb vaja. Äkki ongi vaja olnud, aga kindlasti mitte nii kuivalt ja tuimalt nagu me seda õppisime või ma lihtsalt ei näe elus seda kohta, kus seda kasutada. Õpetaja ju peaks teadma, kus mul päriselt elus keemiat vaja on…. ja oi kuidas on. Ei sööks seda, ei jooks teist, ei paneks selga kolmandat ja oskakski äkki peedist pesumasina teha ;)…või noh pesupulbri näiteks ;)

Ja nüüd siis meie Ketlin. Õhinast tal puudust ei ole. Kallest on see, et kõik mis sõnadesse puutub, köidab teda. Teeb ristsõnu, kirjutab näidendit, luuletusi ja raamatuid. Kallel on tema lapsepõlvest mõned raamatud alles. Tavaliselt küll sellised ühe-kahe leheküljelised, aga ju siis polnud seda õiget inimest, kes oleks teda osanud utsitada ja suunata õigel hetkel. Koolis sellele väljundit ei leia ju…ei leia ju? Ketlin käis eelmine nädal ühel sõbrannal külas, kes käib juba teises klassis. Mida nad siis tegid – etteütlust. Nii põnev. Ketlin veel kõiki kirjatähti teha ei osanud ja siis sõbranna õpetas. Nii uhked mõlemad – üks sai õpetada ja teine õppida.

Liisu on ka tubli. Tahab juba lugeda ja kirjutada. Noh kui aega joonistamisest üle jääb. Lasteaias lemmikuks on memory mäng ja kuna tal on võidujanu suurem kui Ketlinil, siis selle mängu võitmiseks oli ta meelde jätnud ka selle mängu tagumiste külgede väikesed defektid ;). Kõrvalt on näha, et ainult natuke tunnustust ja innustust ja juba tahabki rohkem.

Kärdukaga on natuke keerulisem. Ei teagi kohe mida teha, sest tema ise õppimine jääb liiga tihti abistavate kätte taha. Ükspäev tuli uksest sisse ja ütles, et Liisu ole sa emme ja mina olen beebi. Sirutas siis käed välja ja ütles – aita mind. Aga võib-olla ei ole see ka üldse nii ja ta õpibki rohkem nende kui minu käest :)

Kokkuvõtteks. Mulle väga meeldis seal artiklis see, et mõttetu on õppida kui sa ei taha ja sellest pole siis ka kasu. Saate aru, ma olen 11 aastat vene keelt “õppinud”. Mina ei meeldinud õpetajale ja vene keelel oli protestimaik juures. Äärmisel juhul suudan ma  käte ja jalgadega mõne lihtsama mõtte selgeks teha ja aru saan lihtsamast jutust…aga olgem ausad, see vast on ühe max ühe aastase kursuse maht.

Kiita ja tunnustada ja õlale patsutamist on vaja…iga päev ja kasvõi ühe sõna kaupa. See on nii oluline ja see ei võta tegelikult ju tükki küljest ära ja mida rohkem, seda rohkem tahaks teha. Ise siiamaani selline :)

Juba lapsepõlvest saati olen ma tahtnud õpetajaks saada ja julgus on alati selle taha jäänud, et kuidas ma saan kedagi õpetada kui ma isegi ei tea. Ma ei ole sellest loogikast siiamaani aru saanud, sest ei saa öelda, et ma nüüd nii väga kehva keksmise hindega ülikooli oleks lõpetanud, aga liiga palju tuli eksamieelsel ööl ja lahkus sealt ka kohe järgmisel, et teha ruumi uuele. Samas kõik see, mis käega katustavalt on päris eluga seotuks saanud, on meeles ja no terve keskkooli jagu materjali saaks küll vägagi eluga siduma panna. Kas seda on ka õpetamiseks piisavalt…äkki kunagi kasvõi mu oma lapsed oskavad öeldas, kas kodust oli kasu :)

üks mu viimase aja lemmikpilte Ketlinist. Kuulab teine igavat ja liiga pikka juttu… ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

remondijutt

Ma ikka praegu muigaks kui keegi tuleks ütleks, et ahh mis see kolm tuba teha on – nädal maksimum. Umbes nii nagu ühed mu lemmikud colinjajustin teevad. Viskavad toa tühjaks ja siis natuke siblimist ja ongi valmis. Noh tegelt ma ei ole kolme aastane ja saan aru, et kõik ei ole nii nagu paistab, aga ikkagi on vahel raske kui juba tead, et kõik võtab poole kauem aega kui algul plaan oli.  Kõik saavad ju nüüd sissejuhatusest aru, et meil ei ole veel valmis. Üleeelmise nädala lõpp ja uue algus on kohe eriti konarlik olnud. Esiteks otsustas Kalle ahju värvist puhastada ja kuna tema pole restaureerimise kursusel käinud (seal anti sulle puhastamiseks pisike kraabits või siis keemia) ning pani kohe relakaga ahju juurde. Kui ma siis mürina lõppedes oma kabineti ukse vahelt välja vaatasin, siis kujutage ette ühte vihast inimest ja keerake sealt veel võll üle. Ma olin ikka no nii vihane, et ma hakkasin nutma. Absoluutselt terve maja oli musta värvi tolmuga kaetud, sest Kalle tegi tööd nii, et kõik uksed olid majas lahti. See oli tema õnn ja vedamine, et ma linna tööle pidin minema, sest muidu ta vaeseke oleks ka ülejäänud päeva minu tortsumist kuulma pidanud. Nüüd sai lihtsalt ise rahus koristada.

Uue nädala alguses toodi põrandate lihvimismasin, millel pidi olema tolmukogumise kott. Ei olnud. Ise tegid ja ise koristasid ja uksed pandi kinni ja kiled ka veel ette….nii et seekord pääsesid kõik kergelt. Praegu tolmutab Kalle jälle, sest vannitoa seina sai savivana pakkumisel ja soovitusel valgem krohv, aga kuna sinna vist unustati savi sisse panna või mis iganes muul põhjusel kukkus see krohv sealt seinast kõik alla. Tundus kohe teistsugune, aga keegi ei osanud ka kohe öelda, et ehh see küll seinas ei seisa, siis kui ära kuivas, oli see selge. Kuna ehitajate tööpõld on ju nüüd pool euroopat, siis krohvija tuleb alles täna, et see sein uuesti teha.

Mis siis seis nüüd on…

Pisike koridor, kust trepp viib kolmandale ehk Kalle korrusele on kõige viimane ja siis tuleb veel laudis, mis peaks olema olemas ja 2 korda värvitud ning ühel heal päeval ka trepp. Kui ehitaja veel meiega kooselu välja kannatab, siis eks ta nikerdab seda ka kuni jõuludeni … Ja just õige. Ma pole Siberis käinud ja nagu sealt saatest selgus karm tõde, siis minus pole  grammigi alandlikkust ja mehele allumist ja tundub, et ehitajal on seda raske mõista ja seda pealt vaadata kuidas majaproua ei olegi igapäevaselt pühendunud majapidamisele, vaid kujutage ette, istub terve päeva arvutis ja ei tee mitte midagi :)

Teisel korrusel on 2 palkseina, mis on nagu on ja me ikka veel ei tea, mis me nendega teeme. Kas puhastame ära ja õlitame või värvime valgeks. Kuna me ei tea, siis me ei tee ka midagi praegu. Hullud inimesed otsustasid, et ahh teeme äkki suvel, saab jälle tolmutada..aga suvel saab ikka uksed lahti teha. Esialgu on plaan, et terve seinaulatuses on raamaturiiulid ja siis polegi ju vahet, mis seal taga on.

Vannituba on nunnu. Kahel pool on natuke palkseina, mis on juba puhastatud, aga veel töötlemata. Üks on kraanikausi kohal ja teine peldikopoti tagumine sein. Kui potilistuja on unustanud ukse kinni panna, nagu meil pidevalt juhtub, siis see, kes uksest sisse tormab, näeb ainult pead ;). Sees pool on riiul, kuhu saab peldikuraamatud panna ning peldikupaberit ka kohe varuga. Ustega oli ka jama, sest minuarust käivad need valetpidi, aga ega meil midagi valida ei olnud, sest mõlemad puuduolevad uksed olid ühtepidi ja nüüd siis ka mõlemad valetpidi. Noh nii nagu inglismaal, et uks ei käi mitte vastu seina, vaid toa poole nii, et sa ise jääd seina ja ukse vahele ja see uks laiutab nüüd keset tuba. Meie majas, kus kõik uksed on alati pärani lahti need uksed peavadki lahti olema, aga nüüd ei saa kahe seina äärde midagi panna. Üks see, kust tulema pead ja ukse lahtikäimiseks on ruumi vaja ning teine sein kuhu vastu uks siis lahtiolekus käib. Arusaadav onjuu…:)

Jälle oli mul vaja natuke aega, et sellega leppida ning mõelda edasi, et kuhu ja kuidas nüüd siis rätikud ja muud asjad tulevad ja vannituppa tugitooli ei saagi panna jne jne. Targad inimesed ju mõõtsid alles eile ära, kas uks radiaatorist ikka mööda mahub. Õnneks mahub 1cm om täiesti vaba ruumi selleks ;)

Teha on siin vaja siis nii palju, et värvida seinad ja lagi ükskord. Osad puitpinnad on üldse värvimata veel ja neid tuleb 3 korda värvida. Sein krohvitakse täna ja see ootab ka värvimist. Põrandad kah värvida, asjad sisse ja ongi valmis. Ma ei julge ühtegi tähtaega öelda…jõulud? ;)

Kärduka tuba tahab ahju juurest veel natuke pahteldust ja lihvimist. Laelauad on nii ilusti pandud, et otsustasime, et ühtegi liistu ei ole vaja, aga seal on üks pisike auk, et siis see tuleb täispahteldada. Tapeeti ja värvi ja põrandale liiste. Ja see mööbel, mis siia tulema peaks, on ka kõik tegemata – puhastada, parandada, viimistleda. Eks seda saab siis jaanuaris teha kui mul fototööpuhkus on.

kurjajuur ahi :) Nüüd ootab teine valget värvi ja siis on sõjakirves maha maetud ;).

Põrandatega on nii, et 100% puhtakse neid ei saagi. Need ei ole mingid ilusad põrandad, vaid peale sõda lapitud ja suvaliselt pandud…pealt naeltega näiteks. Puhastati nii palju, et oleks enam-vähem sile ja läheb nagunii kolmekordse värvi alla nagu ülejäänud maja. Kusjuures värv seisab vana laua peal minuarust palju paremini kui all uue laua peal. Uksi puhastame ka suvel – õues.

Ei tea veel kuidas Liisu magamiskohta lahendada. Lihtsalt madratsit ju põrandale panna ei saa – hakkab alt hallitama. Ei tea, mis lahendusi veel oleks? Kalle pakkus, et paneks madratsi alla selle voodipõhja ehk siis paelaga kinnipandud puulipid. Kas sellest oleks kasu või sõidab siis madrats üldse minema koos põhjaga? Keegi teab head lahendust?

Rubriigid: KODU, minu kodu | 13 kommentaari
Lill

neljakesi

kaks õde ja kaks venda ja kaks beebit…noh oleks ju siis põnevuse mõttes olla kohe neli beebit, aga on üks poiss ja tüdruk :). Aga põnev on ikkagi ja ma olen nagu käsn, kes kogub inimeste elulugisd ja lahedaid seiklusi. Üks õde abiellub ühe vennaga ja siis pulmas kohtuvad esimest korda teine õde ja teine vend, kuigi esimesed olid juba aastaid koos :) ja sobisid nii hästi :). Kui ma väike olin ja reede õhtuti nuiasin Dallast vaadata, siis ma ikka vahel vaatasin oma vanemaid kahtlase pilguga, et noh nüüd kohe ütlevad mulle, et tegelikult on kuskil mul vanem vend või mu kaksikõde varastati ära või midagi muud põnevat. Aga ei…ma siis niisama vaatan kadedusega neid, kellel on õde :)…näiteks oma lapsi :)

Aga….ehitusest rääkisime ka ;) ja ma nüüd panen beebiootuse pildid ja lähen teen üleval korra remondipildid ja näitan neid ka…

Rubriigid: beebiootus, kodus | 2 kommentaari
Lill

piparkoogid

Meil läheb hästi. Lapsed terved…noh peaaegu. Ketlin siin üritab minuga võidu köhida, samas teised ei võta kuidagi vedu. Järjekordne tõestus, et iga köhatavat inimest ei saa vaadata kurja pilguga – et kui nüüd minu laps homme pikali on, siis see on sinu süü. Kärdukas magab mul kaisus ja pool õhtut köhisin tal selja taga ja ei midagi. Siiski ma ise ei julgenud ühegi beebi nina alla niimoodi minna ja nüüd mul jälle hea meel, et sellega ühele poole sain. Täitsa naljakas juba, et sellel sügisel olen mina see köhiv element, kuigi riskigruppi kuuluvad kõik teised :). Ei ole siin mingit loogikat.

Koolilapsel läheb koolis hästi. Isegi nii hästi, et esimeselt veerandilt tuli tagasi kiituskirjaga. Me muidugi arvasime, et neid jagati koolis vabalt, sest Ketlini pinginaaber ju sai ka, aga tuli välja, et nemad olid ka ainukesed. Nii armas – meie tublikesed. Ma usun, et nende lasteaia õpetajatel teeb see südame soojaks, sest nemad valmistasid neid kooliks rohkem ette kui meie siin kodus. Järjest enam ajad ta oma asju ise. Kui neil eelmine nädal oli klassiga Pärnusse teatrisse mineks, siis helistas ise klaveriõpetajale ja pütles, et ta ei jõua tundi. Kui eile, laupäeva õhtul mööda maja jalutas ja tegevust otsis, siis lõpuks tõi kooliasjad välja ja hakkas õppima. Ma küll imestasin, et laupäeva õhtul, aga noh olgem ausad, meie peres võib tööpäev olla iga päev  ja pigem kodune vaba laupäeva õhtu on erand :). Nii palju on koolis sulandunud, et täna käis juba esimesel klassikaaslase sünnipäeval ja  sõbrana on ta kadestamisväärt, sest järgmine nädal läheb ühe lasteaiakaaslase sünnipäevale, kellega nende lasteaiateed läksid lahku 5 aastaselt :). Järgmine nädal lubasin jälle Ketliniga kahekesi kinno minna – tema vaatab oma filmi ja mina oma ning pärast lähme kohvikusse ka :)

Esimesel lasteaia lapsel läheb ka hästi. Lasteaias meeldib ja on nagu väike tuulelipp seal sõprade vahel. Tundub, et lasteaias on ta isegi elevam kui kodus, sest eile oli ta mul siin kodus tööl seltsiks ja ei öelnud pool päeva ühtegi sõnu, kui võrrelda Ketliniga, kes oleks kõigi klientidega lobisenud :). Käis ka eile sõbranna sünnipäeval ja korraldasime logistika nii, et ühed külalised tõstsid ta rongijaamas pärast pidu rongi pealt maha. Äkki see maal elamine ei olegi lõpuks nii keeruline, et ainult taksojuhti peabki mängima. Noh rongijaama pean ikka sõitma, aga see ei ole nii kaugel ;). Kui Liisu tuba lõpuks valmis saab, siis saab omale täiesti oma pliiatsid ja ta võib need oma tuppa panna ja keegi teine neid ei saa :). Kui Ketlini kiri jõuluvanale oli ettearvatavalt pikk, siis Liisu pärast pikka mõtlemist soovis suurt laulvat petshopi. Mõtles siis natuke ja ütles, ei, tegelikult tahaks hoopis rapunzeli nukku. Kärdukas lahkelt lubas siis petshopi omale võtta.

Kärdukas on lahe. Meie meelelahutus. Kuna tal sõnedavalikus on palju naljakaid sõnu, siis lõbustamegi ennast pühapäeva hommikul pannkooke süües, sõnu korrates. Lumememm on tal lumemell. Ütle lume – lume, ütle memm- memm, ütle lumememm – lumemell :) haaa-haaa-haaa. p tähega on keeruline ja k tähte pole üldse, nii et fantaasial võib vabalt lennata lasta, sest eesti keeles on k vähemalt igas teises sõnas :). Kolme aastane on ikka väga lahe tegelane. Teised inimesed, kellele tema jutu järgi palju asjad ei meeldinud, on asendunud teise lapsega. Teine laps saab haiget kui sa niimoodi aukudes sõidad. Kui teised peavad õhtul kell 9 magama minema, sest muidu ei saa hommikul üles, siis Kärdukas on kohe pärast kella mind voodist välja lükkamas. Noh kui probleemi pole, siis las olla. Lõunaajal panevad teda magava need, kes saavad – lasteaed, minu ema ja auto. Ma ise pole enam ammu üritanudki.

Ühesõnaga elu nagu lill ja eks ma kärsitu ja karmi emana ikka imestan, et kas need on tõesti minu lapsed, kes nagu illikukukesed peaaegu alati ja probleem on alati minul(s) mitte neil, sest üllatus-üllatus 3 aastane ei saagi ise nii kiiresti riidesse kui 7 aastane. ….noh ja kuna meil siin on maailmalõpp tulemas juba enne jõule, siis tegime igaks juhuks piparkoogid ka ära ;)

Kassist peaks ka vahepeal kirjutama. Ta on ikka nii mõnus. Ühe loomaga kooselu ei saakski olla lihtsam ja mugavam. Hädad teeb õues ja kui midagi tahab, siis tuleb ja küsib. Palju küsimusi pole – süüa või õue. Tooas magab, kas lähedal või kaugel ja tundub nagu valvaks kõiki ja kõike. Väga sõbralik ja mõnus. Sülle küll ei roni, aga ta saab aru, et ega minu omasse ei mahugi eriti. Natuke on nõus olema kui keegi võtab, aga ainult natuke.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu | 1 kommentaar