Arhiiv kuude lõikes: detsember 2012

Lill

nimekirjad ja kiri jõuluvanale

Täna kui ma hommikul Tallinnasse sõitsin, siis tahtsin teha 2 postitust, aga noh päev juba peaaegu õhtuks ja küll nüüd sobib neid ka ühte panna…

Ühes lihtsas ja lahjas hollivuudi filmis oli üks pereema, kes mõttes koguaeg nimekirju tegi. Valdavalt tegi ta neid öösiti. Filmi lõpuks sai ta sellest üle, aga mina oma äratundmisrõõmus ei ole sellest küll veel üle ei ole saanud. Ma isegi ei kujuta ettegi, et ma saaks elada nii, et ma neid ei teeks. Mitte eriti moodsa inimesena teen neid peas ja kui hommikuks meeles on, siis kirjutan pastakaga väikesele paberlipakale. Neid ma toon omale paki kaupa Kalle laua pealt ;). Näiteks minu kahe viimase päeva nimekirjad siis…

eile hommik…

1. Ketlini esinemiskostüüm kokku panna – riided peaks olema koridoris riidepuul…kingad – peaks olema minu autos ;) sõlg????

2. leida sõlg. Kõige tõenäolisemad variandid – Kärt ja Ingrid, kellede lapsed laulavad ka, kellel võib kodus mõni üleliigne olla, kelledel telefoninumbrid mul olemas on ;)

3. Kamm ja patsikumm kaasa, et Ketlinile enne kontserti pats teha.

4. 2 ülejäänud juntsud ilma jonnita uksest välja ja hoida nende tuju terve ülipike kontserdi üleval. Kultuurimajja jõudsime 13.40 ja sealt väljusime kuskil 17.30 :)

5. mis peale kontserti süüa saab…käisime pubis :)

6. Ketlinile esmaspäevaks jõuluüirtusteks midagi kaasa küpsetada. Klassi 22 tükki ja solfi tundi 9 :)…hmmmm….huvitav mida. Piparkoogid pole küll mingi originaalne idee. Teeme shokolaadi küpsiseid. Tegime…

7. Hääletada superstaaris Elina ja Rasmuse poolt. Magasime maha, sest unustasime ära, et vaatame saadet lindisutuse pealt ;). Tavaliselt vaatame sellise nihkega, et saaks reklaamid edasi kerida, aga meie salvestus jõudis hääletuseni alles siis kui tegelikult see juba läbi oli :)

8. teha esmaspäeva nimekiri.

Täna hommikul…

1. Jõuda kell 11 pildistama

2. enne peaks panema aku laadima ;)

3. kontrollida, kas kaardilt on ikka asjad arvutis

4. Ketlinile küpsised kaasa pakkida…

5. Kärt ilma nututa uksest välja

6. Uurida, mis oli Liisu hommikuse mossitamise põhjus

7. kontrollida, miks meilid ei tööta

8. karjuda Kalle peale, sest see on tema süü, et meilid ei tööta

9. lahendada meiliprobleem – lahendatud.

10. kirjutada mõned plaadid, leida aadressid ja need posti viia.

11. otsida pruudi telefoninumbrit, sest kui meilid ei tööta, siis ei saa ju kohtumist määrata…leitud-lahendatud

12. viia Kalle tehnika laenutusse tagasi

13. minna laste kampsunitele järele, mida ma umbes 3 korda olen unustanud teha ja milleda omanikuks ja ma tänu fb üllatavatele radadele sain.

14. mängida päkapiku – helistasin oma itimehele Rihole ja lükkasin vastutuse tema õlgadele :)

15. teha omale mobiili id

16. orgunnida lapsed lasteaiast koju – jõuluvana toob

17. mõelda jõuluvana kirjale :)

Ma usun, et tänaseks nendest punktidest piisab, sest kõik said tsekd endale taha ja ma võin nüüd rahulikult jõuluvanale kirja kirjutada.

Kallis Jõuluvana.

Mina olin sellel aastal väga hea laps ja palun too mulle.

1. Andres Toodo käest Epson L800. Elan metsas ja väga tahaks klientidele mõne paberilpildi ka kaasa anda, et mitte ei peaks teinekord ehmatama kui mõnda neist näen.

2. Canon 85mm f1.2 Noh seda sa nagunii ei too, sest ma ise pidin enda päkapikk olema, aga kogemata sai ühe toa asemele kolmes toas remont tehtud :). Ega nüüd sellega nii väga ka ei põle, nii et päkapikk hakkab hoopis ise kevadel koguma, et siis kui aeg õue minna, siis oleks olemas. Praegu toas nagunii ei mahu ;)

3. Go Spa kinkekaart. Sellest on liiga palju aega möödas kui me seal käisime ja viimane aeg oleks seda korrata. Ok mõni teine võib ka olla ;)

4. Mustri poe kinkekaart. Ma lihtsalt ei suuda sinna poodi niimoodi minna, et ma sealt midagi ei ostaks. Ausõna, see on ka vist ainuke pood Eestis, kus ma ennast ei suuda tagasi hoida. See on ka ainuke poekinkekaart, mida ma kunagi sahtlipõhja unustanud ei ole – erinevalt näiteks jukupoe oma ;)

5. Köögitarvikuid. Minu lemmik Jami Oliver teeb 30 minutiga täpselt nii palju süüa, kui palju isegi mina oleks nõus tegema. Ainuke häda, et kui tema kuskilt lõdva randmega potte ja panne võtab, siis minul kodus selliseid ei ole. No ta võtab näiteks  ilusa punase keraamilise kahe sanaga madala poti ja paneb selle pliidile ning ütleb, et ahh see mõnus, sellest saab ka pärast serveerida. Mul sellist ei ole ja ma arvan, et meie pere päkakas ei tea ka, kust sellist saada võiks. Triibulise põhjaga grillpann meeldib ka. Eile just vaatasin, et ärge õli pange, see ajab niisama tossu, aga mõnusa suitsuse maitsega triibulisi köögivilju saab küll…mmmm. Mingit riivi oleks ka vaja, millegi sidrunikoort riivida ja teistsugust koorimisnuga, millega juustult ribasid saaks tõmmata. Paksu ahjupotti tahaks ka…

6. Iga mees on meil siin kodus kirjutanud, et tema tahaks omale tahvelarvutit. Tittedega sain veel hakkama, aga ühe mehe omaga kiilus küll kinni. Ükskõik kuhu poole vaatad, siis kõigil on Ipadid, samas kui lähed poodi, siis müügimees toob kenasti välja, miks üks samsungi oma on palju parem kui see ipad. Ma saan aru, et äkki ma olin lihtsalt vales poes, aga ikkagi. Mis ma nüüd siis siia kirjutama peaks?

Isegi kui mulle nii väga meeldib mõelda, et jõuluvana on olemas, siis äkki keegi oskab päkapikku nõuga aidata, ma mõtlen nende viimase kahe punkti juures …aitähh!

Rubriigid: Krista, muu | 16 kommentaari
Lill

sobib

Just sellel samal hommikul kui Liisu polnud veel oma uut tuba näinud, tulid minu juurde pildistama armsad tüdrukud sinistes kleitides. Noo loomulikult kasutasime siis võimalust. Jõulupilte tahaks ka ja selleks on tüdrukutel ühesugused roosad pluusid – muidugi teeme ära, mul on roosa paelaga kingipakid :). Ja kui naerunägu pildil on püütud, siis on ka sessioon plussis :) … alati on ;)

Kui ma teen postituse, siis kõigepealt peaks pildid valima. Raske-väga raske. Valin suuruse ja formaadi ja muidu mätshimise järgi ja ikka on neid alati liiga palju…aga mis siis. Ja siis tuleb kõige pealt pilt, siis väike juttu ja siis veel pilte. Kõige-kõige raskem on valida seda esimest pilti. Miks see ja miks mitte teine…ikkagi esimene peaks ju olema see kõige tähtsam, aga ahh…kehv valija ja ma usun, et enamus ikka kerib vähemalt poole peale välja ;).

Kusjuures ma ausalt tunnistan, et osad blogijad (eriti rohkesti välismaal) panevad näiteks 100 pilti postitusse…ma vahel loen üle. Ükskord oli naljakas, et palju võib – laps üksi ja laps emaga ja siis laps isaga ja laps vennaga ja siis laps õega ja siis jälle emaga, aga pole nahu see laps …jne jne…ja lõpuks oli perepilt ka – 7 last :). Ühesõnaga kui on sada pilti, siis ma ei viitsi tavaliselt lõpuni vaadata. Mis siis, et on lahedad pildid ja ülivinge pulm, aga ikkagi ei viitsi…kärsitu noh :)

aga ma sadat ei pane…panen mitukümmend, sest ma ju ei tea, mitmenda pildi juures, kellegi see äratundmistunne tekib ;)

Rubriigid: kodus, pered | Kommenteeri
Lill

ootame

Ahh mul on ikka nii, et kui ma kohe pilte blogisse ei pane, siis nad jäävad panemata. Tulevad kohe uued tööd peale.. No peab kohe ahjusoojalt panema :). Sissejuhatus ka. Kuigi mulle tundub, et just sissejuhatus, kuidas kõik on nii nummi ja armas, on see, mis kõik blogid ühesuguseks teeb. Loomulikult oli armas – kõik pered on armsad. Ma just rääkisin, kuidas mina puutun kokku ainult Eesti perede parimikuga. Kõik hoolivad ja armastavad ja imetlevad. Ilusad on ka…seda näeb ju pildilt. Aga ikka on ju armas lugeda, et mina olin rahul ja kliendid olid rahul

Mina olen rahul, sest mulle meeldib, kui ma saan kirja, et ma tahan ka selliseid pilte nagu ma ühel sõbral nägin ja kui need pildid on tehtud just sellised ja just seal, kus mulle kõige rohkem meeldib, siis ma sulangi juba nagu vaha. Mul on raske vastata kirjadele, kus tahetakse kolme perepilti stuudios. Ole siis sina see, kes keerutab, et see pole üldse see. Mina tahan vabalt ja möllata ja lahedaid taustu ja vabalt tundvaid lapsi. Nendega maast ja ilmast rääkida ja isegi kui selline kahene ennast tikksirgeks lükkab ja ei tea, kas olla või mitte olla, siis näiteks selle pere sessioonil, leidsin kotist lisaks pisikesele shokolaadile ka  juhtme, millega sai südame võita.

Mul on praegu natuke kehv olla, sest meie laste jõulupidude graafik on nii tihe ja kui Kalle on pooltel neist veel jõuluvana rollis, siis mina olen igatahes kohal ja plaksutab esimeses reas…ok teises ;) ja no isegi kui kirjad on sellised sulavaha, siis no ei mahu kuhugi… rääkides siin jõuluvanast ja päkapikkudest (oi ma olen osav ühelt teemalt teisele), siis eile sõitsime hommikul terve perega lasteaeda ja kuulasime raadiot, kus arutati, milliseid jõulukinke lapsevanemad oma lastele ostavad … mina ei teinud midagi, nemad seal raadios rääkisid, et vanemad ostavad. Noh ja kui me juba sellele teemale läksime, siis Ketlin tahtis ükspäev poest ühte dvd osta. No ei saanud, sest päkapikk oli selle juba ostnud ja kodus ära peitnud – jeee, Ketlin sai kodus külm-soe mängu mängida :)

Aga ikkagi nüüd Liina armsa pere pildid ka. Liina tahtis ühte pilti jõulukaardiks ja kui pilte nägi, siis kirjutas, et me mõtlesime, et teeks hoopis kollaazi ;)

Rubriigid: kodus, õues, pered | Kommenteeri
Lill

8, 6 ja 3,4

Hetkel siis meil kodus selline valik ja oleks väga paslik teha üks väike vahe kokkuvõte. Noh kõik ju teavad, et enamusel oli just sünnipäev.

Alustame Ketlinist. Ketlin läheb hommikul kooli. Ärkab ilma porinata ja kui veab, siis on tal ka kõik asjad koolis kaasas. Alati ei vea, aga õnneks võib juhtuda nii nagu täna hommikul, et talveekskursioonile minekuks pidi olema ka vastav riietus ja tema oli kindel, et ta eile koolist püksid kaasa võttis. Kuna see arutlus oli poolel teel kooli, siis oli puhas vedamine, et need püksid eile pakiruumi jäid ;). Aga kingad jäid igal juhul koju…aaa jälle vedas. Mingid kingad on juba mitu kuud autos kaasa sõitnud. See on küll minu süü, aga nagu näha laiskus tuleb vahel kasuks ;). Ketlin koolis, kuhu ta ikka ülejäänud kamba pärast vahel hiljaks jääb, saab ta seal hästi hakkama. Meil e-kooli, peale selle, mis õppida anti, midagi ei kirjutatata, aga päevikus on tal ikka iga nädal paar korda kuskile- väga tubli!, kirjutatud. Jutukas ja seltskondlik. Ju ta seal ikka esialgu hakkama saab, vähemalt ei kurda ta küll millegi üle. Koolipäev kestab tal kell 12-ni. Edasi läheb aktiivne kooliväline töö. Emasse, mis teha. Muusikakool, laulustuudio, lugemisring, kunstiring ja paar nädalat tagasi näitas mulle, et näe siin teisipäeval on üks tunnine auk, kuhu täpselt käsikellade ring ära mahub. Nüüd siis käib – noot re :). Kellaaegades veel nii hästi ei orienteeru, eriti siis kui telefoni koju unustab :).Kõik ringid saavad läbi kella neljaks ja aega tundub tal seal veel üle olevat, sest vahepeal jõuab pikapäeva rühmas ka oma kodused tööd ära teha.

Kodus on tal ka omad lemmiktegevused. Noh arvutist ei saa ju ümber ja eks ta ikka vaikselt sinna nihverdab kui keegi tähele ei pane. Kuna tal ka neid teisi huvisid on nii palju, siis ei tundu ka, et ta seal liiga palju oleks. Kodus tahab kah õppimise asju teha. Kirjutab raamatut ja teine vihik on matemaatika ülesannete jaoks. Tahab, et liitmist-lahutamist talle vihikusse kirjutaks niimoodi tulpadesse. Noh, et asi väga lihtne ei oleks, siis kirjutasin talle näiteks selliseid ülesandeid  4 …. 5 …  …. 3=3 Tema siis pidi panema plussid või miinused ja ühe numbri kah. Sai küll hakkama. Vähemalt tundus talle huvitavam ja loovam.

Klaverit harjutab ka, aga kõrvalt vaadates kuidagi liiga vähe. Või ma ka ei tea, kui palju seda tegema peaks. Läheb niimoodi mööda minnes ja mängib paar korda oma lugusid, mis ta õpib ja juba ongi jälle läinud. Igatahes on tal seal päevikus viied, nii et ma väga ei utsita ka. Kuna nüüd on tal juba neid lugusid mitu, siis isegi tüütut koerapolkat ei kosta.

Söögitegemise vastu tunneb huvi ja enda sünnipäevaks tegi oma tordi peaaegu täitsa ise. T saaks sellega täiesti üksi hakkama, aga nagu meie peres ikka, siis me avastame kõik – homseks on vaja, liiga hilja õhtul. Kuna mina eriti süüa teha ei armasta, siis ega eriti soodne pinnas meil kodus selleks ka ei ole.

Kokkuvõttes on ta nagu väike mina – kärsitu ja kõva nõudliku häälega ja kui külm ära ei võta, siis peaks asja saama :)

Liisu on hoopis teistsugune. Kui hommikul Kalle äratuse peale mingid sammud on, siis see ei ole Liisu. Ta küll ärkab ka ilma jorinata, aga kuna tema hääle valikus on ainult väga vaikne, vaikne ja normaalne, siis kõrvale ei hakka ta nagunii :). Ta lihtsalt unustab ennast unistama. Ikka igal hommikul on kõik teised juba ukse juures valmis ja siis tuleb meelde, et aga Liisu läks 10 minutit tagasi sokke valima :) Aga ta on väga korralik. Raudselt meie pere kõige korralikum liige. Ma juba panen ennast tähele, et kui ma midagi tahan ja mõttes kolme nime vahel valin, siis kõige kindlam valik on Liisu. Kuigi ta on vaikne ja armas, ei tähenda see kaugletki seda, et ta midagi ei tahaks. Tahab küll ja sellest saab teada nii, et kui Liisu seltskonnast kadunud on, siis järelikult on tal millegi pärast kurb meel. Musitaja ja kallistaja on tema meie peres kõige suurem. Oma musitamistega on ta juba ka nii kaugele läinud, et lasteaias on tal peigmees, kellega nad musitavad :)…100 korda või oli see 100 päeva…või ma ka ei mäleta enam.  Meie lastest Liisuga on vast kõige lihtsam sõber olla ja mina küll tahaks omale sellist sõpra.

Lasteaias pidavat ta olema aktiivne ja jutukas. Ma ikka imestasin, et kas meie lapsest räägitakse, aga eks siis ole kaks võimalust, kas ülejäänud pere on veel jutukam või ta kodus lihtsalt ei saa piisavalt sõna. Õpetajad on temaga ka rahul – piisab kui öelda üks kord  ja kuulagb ja õpib suure huviga ning ei nihverda ennast kõrvale kui koristada on vaja. Kui mõõdupuuks võtta lugemine, siis sõnad kokku loeb kenasti, aga kuna see nii kaua aega võtab, siis eelistab ta joonistamist.

Ringides ta käia ei taha, aga kuna ta selline sportlik tundub, siis ega ma teda veel kuskile panna ka ei oskaks. Tantsulõvi väga ei ole ja lasteaias on poistele jalgpall. Aga noh veab tal, saab lasteaias olla lasteaialaps :)

Ja jõuamegi meie pere kuninganna juurde. Kui sügisel ärkas teine vägagi rõõmsa tujuga ja lükkas mind ka voodist välja, siis pimedas ärkamine ei ole tema teema. Tõmbad natuke tekki pealt ära ja tema vingerdab nagu ussike sooja teki alla tagasi. Kui hästi läheb, saab ilma nututa üles kui nii hästi ei lähe, siis on kisa kuni autoni. Lihtsalt põhimõtteliselt ja põhjus käib ikka sinna ulme valdkonda – läksin liiga kiiresti trepist alla, ei läinud piisavalt kiiresti, vaatasin vales suunas. Õnneks kõik riided sobivad selga. Mingit tasakaalukat vestlust ikka mõnikord õnnestub arendada, aga kuna see pole alati kindel võit, siis hetkel tundub, et kiirelt riidesse panek on ajavõit, sest see hommikune niit on ikka jube peenike.

Lasteaias pidi hea laps olema. Kohe selline väga hea. Eks see vist meie pere viga, et peale minu, oskavad kõik alati seltskonnas ideaalselt käituda ;). Igatahes talle meeldib seal ja seda muret nagu pole, et ta hommikul lasteaeda ei tahaks. Niisama mitte midagi ei taha :). Jutukamaks on muutunud, aga kuna tal sõnavarast puuduvad k ja r, siis on ikka naljakas kuulda. Eile näiteks otsis suures raamatupoes mina – emme, tus sa oled, emme…ma ei näe sind, ma olen pime tana…Ükspäev laulis tükk aega välisukse taga põrdalmaja laulu.

Lasteaiast koju peab kuninganna saama minna nii nagu tema tahab. Kui on vaja kella peale minna, siis ikka jälle kisaga, aga muidu on nagu naerupall, kes arvab, et kõik on mäng. Kuna ta pahandust ei tee (välja arvata suur kunst enda palja keha peal), siis ei ole teda ka karistatud. Ma nüüd ei mäletagi, miks ma tahtsin, et ta vannituppa mõtlema läheks ja see minek ja olek oli talle nii naljakas, et ta põhimõtteliselt naeriski kogu minu katse teda mõtlema panna :)

Laiskloom on ta ka. Noh vähemalt kodus – kes see aitab mind, ma ei saa, ma ei oska…Liisu mängime seda mängu, et mina olen tita ja sina oled ema … emme aita mind. Noh ja Liisu aitabki. Üldse mõlemad aitavad. Kui ikka niit katkeb ja kisa taevani, siis saavad vanemad õed temaga kordi kiiremini ja edukamalt hakkama. Ma usun, et neil see aeg lihtsalt endal paremini meeles, et kuhu nupu peale tasub vajutada, sest nad lahendavad selle kuidagi mänguliselt ja nende lubadused tunduvad Kärdukale ka kuidagi reaalsetemana.

Maiasmokk on ka, aga tundub, et saab hakkama. Ma kahjuks ei lähe selle õnge, et kommi saamiseks söödud soolane söök, söödi lasteaias :). Kah tunduvad tänaseks päevaks päkapikud oma võlu kaotanud.

Mida ta teab, seda ma küll ei tea. Oma nime kohta teab, et seal peab kindlasti Ä täht sees olema, aga ma ikka meenutan, kuidas üks tuttav laps tema vanuselt olla lugeda osanud ja no ei kujuta ettegi, et selline väike mürgeldis ennast nii palju kokku võtaks, et lugeda. Raamatuid jah vahib, aga kannatust küll veel ei ole.

Kokkuvõttes on neid kõrvalt päris mõnus vaadata, sest kaklust nagu ei ole. Vahel küll äärmised kiunuvad, aga kuna keskmine kaasa ei lähe, siis on valida, kes Liisuga mängib. Tundub, et Liisu-Kärt mängivad koos rohkem, sest nende mängudesse kuuluvad veel nukud ja muud pisikesed vidinad, aga kui ikka joonistama hakatakse, siis joonistavad kõik ja palju. Mina olen igatahes väga õnnelik ja rahul, et mulle just sellised lapsed anti.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | 6 kommentaari
Lill

nemad

Mul nii hea meel, et ma ikka oma kodust ja perest ka kirjutan, sest kui ikka keegi siia lugema-vaatama satub ja oma ära tunneb ja niimoodi tundmise jõuab, et mina peaks pilti tegema, siis on see palju rohkem kui ainult minu kui fotograafi käekiri. Minu liivakasti inimesi on ju alati kõige mõnusam pildistada. Kui Margit mulle esimest korda kirjutas, siis see kiri oleks nagu minu enda kirjutatud. Mina oma perest tahaks ka just selliseid pilte. Suure plussina elab ta oma perega Raplas ja need tema ideed tegid kohe kadedaks, kus kõik siin meie kandis pilti teha võiks. Õnneks või kahjuks oli ilmataat koguaeg meie vastu ja paar head võimalust lasime kah ise oma kõhkluste ja kahtlustega luhta, aga mis siis…ühel päeval ikka otsustasime, et nüüd kohe ja edasi ei lükka. Ma küll oma suure loomuliku valguse armastajana kardan natuke praegust aega, sest no ikka pime on…aga vot Margiti juures ei olnud pime ja kõik muu oli ka super. Übersuper nunnud lapsed, kellest vanem on üks päev Kärdukast vanem ja noorem just selles ideaalses – naeratan koguaeg ja püsin veel paigal- eas ning ilus-ilus ema ja isa, kes on nõus kaasa tegema. Kusjuures ma omaarust ei nõua isadelt palju ja väga loodan, et need, kes juba teist korda minu kaamera ees on, ei karda enam mind :) … ja kodu oli täis minu maitse järgi detaile. Loomulikult unustasin ma ennast sinna pildistama ja ma ei tea, mis jama see on, aga mul see delete nupp ei tööta enam üldse viimasel ajal nii hästi kui võiks.  Kui ikka järeltöötlust on minimaalselt, siis ma jätan selle delete nupu kliendile. Las valib ise.

Ma nüüd püüdsin siia pilte valida. No on raske ja nende pere lemmikud võivad olla just täpselt need järgmised kaadrid, minu selle valiku kõrvalt :)… ahjaaa üks väikese konnatiigi lugu ka siia juurde. Me olime juba kirjavahetuses olnud, aga pildistamiseni polnud veel jõudnud kui nägin oma kooli kokkutulekul ühte oma eelmise suve pruuti. Minu “pruudid” on ikka minu nooremad ja koolist ma teda ei mäleta. Õnnitlused pisipoja sünni puhul ja väike kiitus poja pildile püüdjale kui sain teada, et mina lähen järgmine nädal just seda pildistajat pildistama – ja siin nad siis ongi :)

minu maitse perepildid. Selliseid paneks mina raami :)

pannkooke tehti ka ;)

ikka mõned perepildid vanaemale ka ja noored kahekesi ;)

ja muidu nii mööda minnes, pannkoogi küpsetamise lõhna vahele pildistasin koduseid vidinaid ;)

minu lapsepõlve kodus olid ka sellised taldrikud ja nende pealt söödi ainult peo ajal kartulisalatit :)

Vot siis sellised ilusad ja õnnelikud inimesed elavad siin meie kandis…mul on neid veel. Äkki homme näitan, aga nüüd tööle…

Rubriigid: kodus, pered | 7 kommentaari