Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2013

Lill

Darja

Ükspäev hakkas Darja mu fb sõbraks. Ma ei tea kuidas ja ma ei küsinud ka, aga ta lihtsalt oli seal. No miks mitte ja ma kohe mitu korda imetlesin siis neid inimesi, kes tema abil ilusaks olid saanud. Või siis õigemini veel ilusamaks. Ükskord kui ma siis mõtlesin, et laseks ka endast mõne pildi teha, siis ma juba oleks ääre pealt läinud tema juurde, aga millegi pärast jäi see käik ära. Nüüd koos uue aasta lubadusega ilusaks hakata, oli sobivalt kohe peale uut aastat üks pulm ja no ma olen alati mõelnud, et ikka peaks ise ka enne pulma ilusaks käima, aga siiani on see ainult mõtteks jäänud. Nii ma siis sellel pulmapäeval ärkasin ise ka varem üles ja istusin samamoodi nagu pruutki toolile. Täitsa naljakas ja teistsugune tunne oli. Itsitasime seal ja enne kui ma jõudsin ära minema hakata, siis tegi Darja ettepaneku, et tema teeb minu ilusaks ja kas ma äkki siis tuleks ja hoopis pildistaks teda. Muidugi miks mitte..väga hea meelega. Aaa…. veel enne seda ükskord Darja kirjutas, et kui ma peaks tahtma harjutada kodu pildistamist, siis ma võin tema koju harjutama tulla :)

Ühesõnaga leppisime kokku, et kohe sellel päeval, kui ma tunnen, et ma olen puhkamisest väsinud ja mul on ka linna asja, siis ma sõidan tema juurest läbi ja tema lubas vähemalt ühe lapse koju jätta :). Täitsa juhuslikult oli valitud päev päikesepaisteliselt soe ja kuna Darja kodust õhkub veel lisaks sellist vahemere hõngu, siis ma lõin ka käega…ahh mis jaauar, ikka kuum ja päikeseline Hispaania hoopis :)

Päikeseline pildistamine venis edasi tee joomiseks ja jutukatel inimestel ikka on millest rääkida ;)

Rubriigid: beebiootus, kodus | 3 kommentaari
Lill

köögist ja söögist

Ma arvan, et mul on suht selline köök, kus on väga mõnus süüa teha. Suurust jääb ülegi ning valgust ja ruumi jagub. Ühesõnaga kõik on olemas, ainult, et kui vaadata kui lahedaid söögiblogisid on ainuüksi meil siin, siis mina köögis olen ikka nagu elevant portselani poes. Ma ei saa nüüd öelda, et mul kõik nässu läheks. Omaarust need söögid, mis ma teen, kõlbavad ka süüa ja isegi päris hästi, aga ikkagi. Kui ma siis sügisel mõtlesin, et millalgi peaks algama uus elu, siis köök peaks kindlasti uue elu oluline osa olema. Nagu ma eile just eile ühest blogist lugesin, et kui sa ikka istud 40 tundi nädalas arvuti taga, siis sa ei saa süüa nagu olümpiavõitja ;)

Alustame siis söögist. Kuigi ma sügisel juba natuke hakkasin selles suunas mõtlema, et üllatus-üllatus kohe varsti kukub 40 ja ikka päris viimane aeg on vaadata, mida sisse sööd. Isegi kui see ei ole puhas kräpp, siis on ikka asjad väga valele poole kaldu ning uueks aastaks sai selgeks, et ainult mõtlemisest ikka ei piisa küll. Õnneks sõber fb viskab seinale aasta algusele kohaselt suurtes kogustes kõiksugu imevidinaid ja ka imemehi. Üks lubab ühte ja teine poole rohkem ja poole odavamalt, aga lõppkokkuvõttes, pead ikka ise mees olema. Kirjutasin siis mina ka ühele ilusale mehele ja sain ka omale paberid, et mida ma siis sööma peaks. Ei ole seal mingit ohhhooo efekti, ikka kõik vana ja teada – nisujahu ja suhkur on saatanast ja liha koos kartuli ja soustiga ei ole ka mõtet endale sisse vuhtida. Mis siis ikka – lükkasin kõik pastapakid sahtlinurka ja ütlesin lastele, et kõik, mis kodus saab, on ükskord nädalas pannkooke ja ülejäänud nisujahu võite kodust väljaspool ainult saada. Eks ta nüüd ole, et väljas piiksuvad kõik – makarone, aga kodus on nad leplikud.

Egas mul nüüd endal ka muud üle ei jäänud, kui teengi kodus süüa. Külmutuskapp on ääreni köögivilju täis ja muudkui võtan sealt. Lihaga nii suur sõber ei ole, et nüüd ahjupraade mooriks, aga saab ka kenasti muidu hakkama. Mune kulub meil nüüd küll rohkem kui kunagi varem :). Varsti on kevad ja siis tuleb aia peale mõtlema hakata ja sahver võiks ka isuäratav olla. Üheti hoidist, peale marjade jäässe paneku ma oma elus veel teinud ei ole, aga no äkki tuleb isegi üks selline päev :) Magusat saab ka…eriti laupäeval. No ükspäev nädalas peab ikka olema selline, et oleks mõnus.

meie pere moosid saavad kõik magusaks banaaniga.

kuna mul ikka sellised lapsed, kes ema eeskujul nutellat armastavad, siis niimoodi sai koguse miinumumini viia. 2 banaani kahvliga pudruks ja tl nutellat juurde segada … magus moos ja nutellat ülivähe :)

Ja siit jõuangi köögi juurde. Juba ammu olen tahtnud omale kööki mõnda pilti. Söögist muidugi. Ükskord jälle blogiringil sai selgeks, et kust ma seda pilti tahaks ja vot kirjutasingi, et mulle meeldiks kui mõni isuäratav pilt meie köögis ripuks. Ootasin ilusti raamatu ilmumise ka ära, et siis pidavat olema hea valik, et saab kohe ahjusoojade piltide hulgast valida ja nüüd mul siis ripuvadki köögis kolm Marju tehtud pilti. Kalle ja Ketlin nüüd narrivad mind, et ise püüan vähem kooki süüa ja siis kolm sellist isuäratavat varianti ripuvad koguaeg silme ees. Proovin siis rohkem silmadega isu täis saada ;)

Väike nõude fetish on ka minus ja ütleks, et kõigis meie pere naistes pead tõstnud. Enne igat sööki käib nõude valimine. Vahel tõstetakse kohe häält ja ka solvumispisaraid on nähtud ja kõik mingi tühise taldriku või tassi pärast. Õnneks on meil neid ilusaid ja lillega või siis tibuga taldrikuid rohkem :)… ja ma ei saa midagi öelda,  täpselt nagu ka fototehnikas, et ega tehnika pilti ei tee, siis ikkagi on nii, et kallimad nõud on ilusamad ja vastupidavamad ja kergemini puhastatavad jne jne… Meil on umbes sama vanad Ikea ja Villeroy valged taldrikud. Isegi muster, pigem mustritus on neil sarnane. Tänaseks on vahe selles, et Ikea taldrikud on noakriipse ja muid siisekulunud jälgi ning täkkeid täis, samal ajal kui villeroy omad läigivad nagu prillikivid ning tänu sellele on need viimased meil ikka kümme korda tihedamini kasutuses. Mulle väga meeldivad vanad nõud ja minu unistuses ongi mul köögis sellised lahtised riiulid, kus suures virnas on valged taldrikud ja kausid, nii et ükskõik kui palju sul ka külalisi on, siis kõigile jätkub. Suure pundi vana hõbest lauahõbedat tahaks ka.  Esialgu on aga laual purgis ainult igaühe lemmikkahvlid. Ja isegi neist on kõigil omad lemmikud…

Kokkuvõte…vaatame kuidas meil söögiga läheb ja laste söömisest peaks kohe ühe pikema kokkuvõtte tegema, sest meil sõbrannadega läks kohe vaidluseks, kui ma tuliselt väitsin, et kohuke pole mingi hommikusöök ja enne jätku üldse söömata kui seda sööb ;)…ja et mitte olla silmakirjalik, siis mu lapsed söövad ka vahel kohukest, aga ma ikka räägin seda juttu teine kord…

Rubriigid: KODU, minu kodu, muu | 9 kommentaari
Lill

aias

Ma nägin ühe oma lemmikfotograafi blogis pilte ühest kodust, mis läks ajakirja. Pildid nagu ikka – fantastilised, aga see kodu polnud valmis. Seal käis remont. Ehk, siis selleks, et tuleks üks lahe pildiseeria, ei pea mitte midagi valmis olema, vaid on lihtsalt head fotograafi vaja. Noh, mitte, et ma nüüd see viimane oleks, aga ma siis läksin proovisin ka õues. Aed, kus kõik on praegu lume all, et kas saab selle ilusaks pildistada….noh omaarust sain :)

Rubriigid: KODU, minu aed, minu kodu | 2 kommentaari
Lill

ajakirjas

ohh ma ükskord juba kirjutasin jutu valmis, aga see kustus lihtsalt ära. Mul ju puhkusele kohaselt ütles arvuti üles. Lihtsalt oma äranägemise järgi kustutas arvutist mingid failid ära. Mitte mingid ebaolulised, loomulikult olulised. Näiteks sellised, millega saab internetis käia. Ta lahke mees (ma ei tea, miks arvuti mees on) jättis küll selline õhukese võimaluse alles ja kuna ma olen ikkagi loomult laisk, siis sain ju korra fb ikka ära käia. Kui aga ikkagi meilide lugemine oli nii ebamugav ja kirjutamine veel hullem, siis mu itimees ütles, et ahh see pole mingi suur viga, et las kohalik mees vaatab. Ütle ainult kohalikule mehele, et ärgu tühjaks tehku, sest neile pidavat meeldima nii. Lihtsam noh…tõmbad tühjaks ja pärast paned asjad tagasi…iseenesest loogiline ju. Aga kui on ikka oma käe järgi kõik tööks vajalik ära paigutatud, siis ma ei taha ju, et mingi mees siin suurpuhastust teeks. Ühesõnaga karmide sõnadega viis Kalle kasti kohaliku mehe kätte…ootasin päeva ja teise ja nädalavahetuse…ei midagi. Lõpuks ikka helistasin …. ja kohe nüüd hakkan vaatama ja järgmisel päeval ütles, et ei tema nii saa, et tühjaks ei tee. Plaan B nägi välja, et mu itimees tuleb läbi juhtme minu aruvitsse, teeb oma tavapärased tsikibrikid ära ja asi töötab jälle. Kohalik mees ütles siis, et kui ta tõesti nii teeb, siis ta raha ei võtagi, selle eest, et ta proovis, aga kui ei saa, siis ikkagi võtaks ja teeb arvuti tühjaks enne.

Ühesõnaga nädalapäevad hiljem olin oma kastiga uuesti kodus tagasi ja jäin oma itimeest ootama. Aga ega seegi lihtne ei ole. Ma ei tea kui palju tal neid minusuguseid kärsituid on, kes helistavad nii nagu maailmalõpp oleks kohe käes…aga noh…igatahes proovis ta ühel õhtul ja siis järgmisel saingi teate, et ta nüüd käis jälle mu arvutis ja nüüd on see korras. Korrast ära aga kohaliku mehe juures käies üks teine asi läinud. Nimelt ütles arvuti nüüd, et ühel mu programmil on mingi fail puudu…Sain siis veel 2 ööd oodata ja voilaaaaa, ongi arvuti jälle korras.  See jutt on nüüd ülihea näide jälle kõigile õunaomanikele, kellede arvutid ei lähe kunagi katki, et näe koduperenaise omad lähevad :)

Ps – kuna ma ju ei tea, kes mu blogi loevad, aga kui kuidagi moodi peaks info kohaliku meheni jõudma, (Ta iseenesest on armas ja abivalmis) siis võib talle edasi öelda, et ma ei too talle raha :)

Aga mitte sellest ei tahtnud. Ma tahtsin hoopis muust rääkida. Sellest, et ainult suured ja tähtsad inimesed kirjutavad sellistesse kohtadesse, mida inimesed raha eest loevad. Nagu näiteks ajakirjad ja ajalehed ja raamatud. Mulle on alati tundunud, et need inimesed on targemad ja neil on midagi sellist öelda, mida teised pole kuulnud või ise selle peale tulnud. Noh tegelikult pooled neist ju kirjutavad teiste inimeste jutu lihtsalt ilusaks, aga ikkagi.

Eesti on ju nii pisike, et ma tunnen ka selliseid inimesi, kes on raamatu välja andnud ja mõni isegi mitu :). Ja siis ühel päeval, ma isegi ei tea kust kohast, pakkusin ühele koduajakirjale, et nad võiks kirjutada näiteks sellest või sellest ja siis sellest kolmandast asjast ka. Nemad aga vastasid, et aga kirjuta ise….kirjuta ise, kirjuta ise…ma ju ei oska. Ma pole kunagi osanud. Mu eesti keele õpetaja on siia maani täiesti kindel, et üle kolme mulle kirjutamise eest panna on ilmselge ülehindamine.

Igatahes, mis siis ikka. Kirjutasin siis nii nagu siingi. Plähmat plähmat, emotsionaalselt ja ausalt. Ei olnud mingit ilusat ja ümmargust juttu, et alustan siit ja jõuan sinna välja….

Kui siis juba, nii et samal päeval kui nad seal toimetuses uut ajakirja vaatasid, siis kõrvalt toa ajakirjanik pakkis parasjagu kotti, et meile külla tulla ja kirjutas ise meist. Ma seda lugu oma silmaga veel näinud ei ole, aga ajakiri pidi väljas olema.

Noh tuli nüüd üks jutt nagu pudru ja kapsad, aga nagu blogi on, siis ajaloo huvides on jälle üles kirjutatud, et arvuti läks katki ja kahes ajakirjas olen kahtepidi sees :)

Rubriigid: Krista, muu | 6 kommentaari
Lill

Annabel

Ma puhkan…ausõna…täitsa naljakas kohe…aga noh…ma vahepeal ikka ei suuda ennast tagasi hoida :) Ausalt ei taha ka. See on siis hoopis teistmoodi kui puhkuse ajal lähed teed ühe töö siin ja teise seal. Sekka mõni vana tuttav ja siis ka mõni uus, armas ja soe pere…nagu näiteks see….

Ma praegu näitan pilte ja siis äkki õhtul või homme kirjutan, et mismoodi siis see puhkus käib ja mis veel vahepeal juhtunud on ning mis mõtted peas liiguvad…

minu lemmikud on just sellised pered…tule meile külla ja kuna me polegi ennem niimoodi kunagi fotograafi juurde sattunud, siis on mul suht vabad käed ja hoian ainult vaikselt pöialt, et see kõik on just see, mis nad arvasid, et neid ees ootab. Just niimoodi vabalt ja koduselt ja ma väga loodan, et just selle pere moodi :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri