Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2013

Lill

Libiseb käest

Ühel õhtupoolikul kui ma olin kõik lapsed linna pealt kokku kogunud ja kodu poole sõitsime, uuris Ketlin, et mis söögiks on. Jutu käigus selgus, et ta polevadki päeva jooksul eriti midagi söönud. Ja me vestlesime sellel teemal kohe pikemalt ja igasugu kurvad mõtted tulid pähe.

Kui laps sünnib, on lihtne. Kõigepealt oled sina talle kõige olulisem ja sina otsustad ja valid tema eest. Ühesõnaga väga hea pinnas õigete valikute tegemiseks. Eks mõni on ka patuta, aga mina kindlasti mitte ja täiuslikkusest on meie pere küll kaugel, aga me vähemalt püüame ja ma tean, mis need õiged valikud on või siis arvan, et tean. Lapsed kasvavad ja eks söögilauas keerleb jutt ikka söögi ümber. Miks me seda sööma ja miks teist ei või. Lastega ikka käib kauplemine ja selgitamine. Ei lähegi väga kaua aega kui meie tüdrukud söögilauas küsima hakkavad, mis on kasulik ja kas see on tervislikum kui see teine asi. Natuke vaidlust vanaemadega, et kas pannkoogid ja makaronid ikka on kõik see, mis nad vajavad ning tänaseks ka kergelt alla andnud, sest pannkooke ja manavahtu jagatakse seal ikkagi vägagi kergelt.

Esimene samm oma laps võõrasse söögilaua panna, on see päeva kui ta lasteaeda läheb. Ma loodan, et ma pole ainuke, kes kullipilguga menüüd loeb ja isegi seadusest lugesin välja, mida ja kui palju lasteaias lastele süüa anda võib. Tänaseks päevaks olen aktiivse lapsevanemana kohe juures kobisemas kui miskit ei sobi ja tänu teistele meiesugustele on meil lasteaias söögilaud selline, et endalgi kade meel.

Siia sobiks üks umbes nädalatagune naljakas lugu. Lastele oli ooteks kartuli-brokolipuder. Esmasel vaatlusel olnud neid seal pudrus võrdselt, aga õpetajaid ehmatanud toidu võõras roheline värv. Kuna lapsed ka näost kõik välja lugeda oskavad, siis ei saanud nad seal ka väga nina kirtsutada. Lapsed aga küll. Kuna tegu oli meie Liisu rühmaga, siis väike armas vale tuli abiks. Nimelt selgus, et tegemist on sellise pudruga, mida ülekõige armastavad kõik modellid. Silmade särades vihtusid selle peale vähemalt kõik tüdrukud putru süüa, küsisid juurde ja üks laps palus veel ka emale retsept anda – ikkagi modellisöök :)

Jutu käigus on ka selgunud, et lapsed söövad lasteaias vaat et pareminigi kui kodus ja menüüd vaadates ütleks – lasku aga käia. Kui lasteaed läbi saab, siis hakkab jälle uus elu.

Sügisel oli mul hea meel, et Ketlin oma pika päeva jooksul saab 2 korda isegi süüa ja oma naiivsuses arvasin, et ta teeb seda sama suure naudinguga kui lasteaias. Mõnikord kui ta nii mööda minnes natuke kurtis, et talle üks või teine ei maitse, siis mõtlesin, et ahh, ega mullegi kõik toidud ei maitse või siis kui kurvalt helistas, et ta tal kõht tühi, et kas ta puhvetist saiakase võib osta,  aga nüüd kui me rääkisime, siis ei olnud see üldse enam lõbus.

Kartulid pidid olema külmad kui nemad sööma jõuavad ja kastmel naljakas kile peal. Emana arvaks, et söök on lihtsalt liiga kaua neid oodanud ja ära jahtunud. Samas ütles, et kuigi makaronid on ka külmad, siis kaste, mis peale pannakse on tavaliselt soe ja siis kokku on ok. Tema lemmiksöögiks on see kaste, kus suured kanatükid sees on. Teised lemmiksöögid aga võtsid seest õõnsaks – viinerid ja kalapulgad. Et kui need lasteaias keelatud on ja kui me kodus pole eluski neid nö kalapulki söönud ja viinereid saab pidupäeval, siis koolis on see nüüd tavaline igapäeva menüü. Hirmuga kujutasingi juba ennast ette Jamie Oliverina, kui ta Inglismaal koolisööklasse läks. Vabandusega- lapsed muidu ei söö, lähebki asi alla mäge.

Kui ma nüüd kõrvalt vaatan, siis lasteaias on söömine nagu oma. Kokad on lasteaia töötajad ja tagaside igast suunast on vägagi aktiivne. Kool aga tellib teenuse suurelt pakkujalt, kelle koolide nimekiri on pikk ja otsuseid teevad inimesed, kes ise laste kõrval ei istu. Lapsed aga on suured ja hirmuga mõtlen selle peale, et homme ongi see päev kui ka minu lapse krõpsupakiga mööda linna jalutab. Ja kui ma juba kurja pilguga siin kobisen, siis meie linna on viimase aasta jooksul tekkinud 4 uut toidukohta. Peaks ju nagu rahul olema, aga kolm nendest on pizzad ja üks hesburger, et nagu polegi enam lihtsalt allakäigutrepp, vaid kohe lausa sile liumägi. Patuta pere on ka patustanud, aga meie pere ootab ikka vägagi pikisilmi uut rohelist aita. Lisaks veel, et kui ma vaatasin seda nimekirja, millised talunikud tallinlastele otse kaupa viivad, siis enamus olid siit samast meie kodu ümbrusest.

Kui ma ei teaks, et on selliseid koole, kus lapsed suure naudinguga koolisööki söövad ja see söök on veel tervislik ka, siis tuleks leppida paratamatusega, aga meil on ju võimalus. Miks me oma koolis ei võiks pakkuda sellist sööki nagu lasteaias ning kool aitaks kaasa. Ükskord me lasteaias arutasime, et kas meie linnas ei võiks olla üks selline keskne köök, kust kõik lasteastused saaks omad söögid ja vajalik kraam tuleks meile hästi lähedalt. Muidugi esimesel hetkel tundus see väga keeruline ja keegi vedu ei võtnud, aga äkki ikkagi … miks neid õigeid valikuid siiski on nii raske teha…

Rubriigid: muu | 22 kommentaari
Lill

minu esimene

Maal elades tuleb ju ükskord elama ka hakata nagu maal. Kaua ma käin siin oma ilusas soojas majas nagu linnapreili :) Eks talv ka võimendab seda, sest tänu supertänavahooldusele on meil lumi lükatud kuni auto tagaotsani ja nii ma siis käingi õues autoni ja tagasi. Ei oska nagu midagi teha seal õues hetkel, ma mõtlen suurte inimeste asju ;)

Ühesõnaga võtsin ennast kokku ja tegin oma esimese leiva. Mõnikord hommikuti kui me Kallega koos lapsi lasteaeda viime, siis jalutame nats aega Rapla vahel. Käime talupoes ja Kalle joob pärast kohvikus kohvi. Talupoes nägingi, et neil seal juuretis ka müügil ning kui raske see siis olla saab. Kuna ma ei ole ju mingi jalgratta leiutaja, siis nõuandeid ja retsepte sain piisavalt ja valituks osutus see kõige lihtsam. Hea, et on sellised sõbrad, kel kohe ilusti kirja pandud on, mis kell peaks leiba tegema hakkama, et teaks, millal ta siis lõpuks ka valmis saab, koos kõigi ääre ja lisamärkustega. Leidsin ka netis päris keerulisi õpetusi ja ka selliseid, teise otsa omi, et sega aga kõik kokku ja pane ahju.

Esimene õhtu läks tühja, sest ma ei jõudnud õigel ajal koju, aga teisel õhtul sai asi käima lükatud. Kalle küttis ka ahju, et oleks soe koht, kus teda üleöö hoida. Eile siis hommikul algas õige tegu. Panin aga kõike tunde järgi, sest ühes õpetuses oli kirjas, et vaata teise tegija pealt, kui paks see tainas olema peab…kuna mul teist tegijat ei olnud, siis oli ainult oma tunne.

Ahi oli selleks ajaks jahtunud ja põrand ei ole ka meil, hoolimata küttest, nii soe. Natuke aega üritasin siis niimoodi kergitada ja ahhh…ma kärsitu inimene…panin 30 kraadiga ahju. Maainimesed niimoodi ju ei teeks, aga linnapreilile sobis selline variant ka…noh kui ei ole sooja lesot kuskilt võtte :) Siis hakkas kenasti kerkima ja kerkis kuni servani.

Edasi ahju ja käisin muudkui piiksude peale ahju kuumust vähendamas. Moodne värk…15 minutit ühe temperatuuriga ja siis 15 teisega ja 20 kolmandaga jne jne ;) Ja siis kui oli kästud välja võtta, võtsin ka välja.

Kannatamatult ootasin kui natuke jahtus ja sööma. Esimese korra kohta üllatavalt hea. Ega ma nüüd kohe hooga midagi timmida ei oskagi. Ma arvan, et proovin teise korra samamoodi ja eks siis näe, et kui teine tuleb ka samasugune, siis vaatame edasi. Tegemine oli küll väga lihtne, lihtsalt ajavahed on nii pikad, aga kodus töötades pole ju vahet :).

Üks leib sai õhtuks otsa ja teisest sai pool hommikusöögiks….nii et tundub, et tuleb juba järgmised tegudele saata ;)

Rubriigid: muu | 6 kommentaari
Lill

ristimine

Ristimise pildistamine on minu jaoks kuidagi erilisema tähendusega. See on selline teistmoodi jagamise ja usalduse koostöö ja sellest osa saada on suur au. Lisaks veel erinevates konffessioonides on tseremooniad nii erinevad ja see on huvitav. Jaanuaris kutsuti mind esimest korda Nõmme Ristija Johannese õigeusu kirikusse. Nõmmel peaaegu kõrvaltänavas elades jalutasime sealt tihti mööda ja imetlesime kirikut väljaspoolt – nii kodune ja soe ning nüüd siis avanes võimalus ka seest näha.

Nii kaua kui mul on tunne, et see töö on mulle valitud ja küll siis keegi ka tingimused loob (hoolimata sellest, et eelmine nädalal tuli välja, et teaduslikult olla tõestatud, et palved ei aita :), siis see ristimine oli ideaalsete tingimuste ideaalne olek. Inimesed on alati super, kirik nii soe ja hubane ning päike paistis aknast sisse….päike, mis vist jaanuaris kolm päeva näha oligi :)

aga eks vaadake ise :)

Valiti rist ja pühak

Lapsele valitakse ainult ristiisa ning ristiemaks saab loogiliselt ristiisa naine kui ta ükspäeva naise võtab :)

Pisikesele loetakse palveid …. palju palveid…

vahepeal pidi näoga lääne poole seisma…

kuna ma ennast seal nagu kommipoes tundsin, siis korra ikka ssssitati ka, et nii palju pilte ei tohiks teha…

rituaale oli nii palju erinevaid…

Ükskõik mida või keda ja kui palju keegi usub, siis raskel hetkel on ikkagi hea korra mõelda, et äkki keegi ikkagi valvab seal kõrgemal sinu üle … mul emana küll on :)

Rubriigid: beebid, pered | 2 kommentaari
Lill

laste sõbrad

Täna hommikul kui Kärdukas mulle oma pisikesed käed ümber kaela pani ja Ketlin kurtis, et ta läheb pannkoogist, kui Liisu üle tema mind kallistada tahtis, et küll see laste armastus on ikka armas. Sünnitad omale lapsed ja kui sa ise midagi väga nässu ei keera ja loomuse erinevustega kenasti hakkama saad, siis ongi tingimusteta armastus elu lõpuni olemas :). Kui Ketlin eile õhtul koolist koju jõudis, oli tal rinnas uhke märk – klassi sõbralikum, siis me Kallega käisime talle ikka mitu-mitu korda rääkimas kui armas ja oluline just see “võit” on. Eriti veel selles valguses, et eelmisel päeval toimus jälle meie valla laulukaruselli eelvoor ja kõige suurema konkurentsiga vanuserühmas ei olnud tema see, kes kolme parima hulka oleks jõudnud. Eks ju lapsed tahavad ikka parimad olla ja nii oli see eilne tunnustus nii suur :)

Pisikese osa aust võtaks koos Kallega ka endale, sest ju me siis ikka midagi oleme õigesti teinud või siis õiged suunad andnud. Osa aust annaks ka lasteaiale, sest Ketlinist aasta vanemas klassis sai sama au osaliseks Ketlini vana rühmakaaslane, kellega ka Ketlin samu õpetajaid jaganud on. Ma just käisin eelmine nädal lasteaias sõbrapilte tegemas ja kõrvaltvaatajana oli ikka hea tunnistada, et seal aetakse nii õiget asja :) ja rühmades oli palju päikest!

Noh ja kui ma nüüd juba sujuvalt lasteaeda jõudsin, siis eks oma päevi lasteaias veetvad lapsed leiavad omale head sõbrad just nende hulgast, kellega hommikust õhtuni koos ollakse. Kui Ketlin meil ees on olnud alati selline, kellel on kõik sõbrad, siis nii Liisu kui Kärdu nimekirjad pole nii pikad. Liisul pikem, aga Kärdukal on lasteaias üks sõber. Sõber esimesest silmapilgust ja nüüd kodus muust ei räägitagi, kui et Iris seda ja Iris teist. Armas kohe kuulata kui erinevad on sama pere lapsed ja kui oluline võib olla üks sõber. Täna hommikulgi läks lasteaeda kolm kommi kaasas – üks Irisele ja teised kaks õpetajatele :). Selle parempoolse pildi kohta Kärdukas ütles – näe vaata, ma siin magan Irise peal :)

Liisu, meie päike, on vist rohkem ise selline, kellega teised tahaksid sõbrad olla. Lasteaias pidid lapsed joonistama pildi oma sõpradest ja juurde kirjutama, kes miks just tema sõber on ja oli küll seal neid, kes Liisut jagada tahaks. Liisul on ka sõber Paula, kes ei ole lasteaiast ja kes ikka ka koduste juttude sisse mahub, aga hetkel Eliisi vastu ei saa vist keegi :). Liisut kurvastab see, et ta ei saa piisavalt palju sõpradega koos olla ja kindlalt on tema meie pere kõige suurem kallistaja.

Ketlin meie pere kõige pikema sõprade nimekirjaga on pildimaterjali põhjal jäänud kuidagi kõrvale. Kui ma lasteaias ikka käin ja sõbrad saavad pildile, siis Ketlini sõpradest kuulen nüüd ainult juttude järgi ja kui Kallel on ammu juba järg käest läinud, siis ma ikka püüan vähemalt nimedega järjel püsida  – kes on laulustuudiost, kes kahest erinevast lasteaia rühmast, kes klassist, kes muusikakoolist, lugemis-kunsti-käsikelladeringist või siis pühapäevakoolist. Risti-rästi on paljud mitmes kohas, aga Lydiaga on vast neid ühiseid punkte hetkel kõige rohkem – koos lasteaiast tulnud ja nüüd siis pinginaabrid. Mõlemad sellised tublid ja püüdlikud.

Mul kui emal on nii hea meel, et mu lastel sellised sõbrad on.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | 2 kommentaari
Lill

uus beebi

Onjuu ma kohe pean nüüd kõige pealt rääkima hoopis mingist teisest aiaaugust ja siis asja juurde asuma…Nii üllatav kui see ka ei oleks, siis meil on suur kamp fotograafe, kes omavahel on suured konkurendid ja kes suurest igatsusest kollektiivi järele, kodus arvuti taga oma iga vaba minuti üksteisega jutustades koos aega veedab. Umbes nagu kontori kohvinurgake, et samal ajal kui arvuti konverdib või mõnda muud lahedat tegevust teeb või ka selle ammu lõpetanud on, leiame me ikka mõne ühise teema ja arutleme selle üle kuni me jõuame aiaauguni. Ega ta vist ei ole ka mingi saladus, et osad saavad omavahel paremini läbi, siis tekivad ka väikesed vastuseisud ja noh nagu naised ikka, siis vahel solvume jne jne…aga tundub. et nagu tabuteemasid pole ja isegi rahast räägime :).

Ma nüüd otse rahast siin rääkima ei hakka, aga mõtlesin, et panen kirja, mis aastate jooksul minu jaoks muutunud on. Varem olulisena tundunud asjad muutuvad kogemuste kasvades ebaolulisteks ja eks me ise ju peame oma kliente kasvatama. Põhilised küsimused, mis ma esimeses kirjas tavaliselt saan, on mitu pilti ma saan ja kaua see aega võtab ja me ikka tahaks stuudiosse tulla. Sellest viimasest ma nüüd hoian ikka kenasti kõrvale ja tundub, et ka enamus neid fotograafe, kes on juba aastaid fotokat kaelas tassinud. Ahh, et miks? Sellepärast, et mulle ei meeldi. Kõik see, mida mina pildile tahan ja ma väga loodan, et ka minu piltidel on, seda ei saa lihtsalt stuudios. Või noh selles kõige klassikalisemas mõttes stuudios. Lokatsioon on selle asja nimi, kus kõik fotograafid pilti tahavad teha. Jah, stuudio on ka lokatsioon, aga see kõige ebahuvitavam ning sinna tasub minna valguse mängu ideedega, mida minul kui perepildistajal ei ole mõtet isegi mitte üritada :). Mul õnneks on oma pere ja kodu, kes mul siin lubavad pildistada, aga kahjuks ei ela ma Tallinnas, vaid 30 minuti autosõidu kaugusel. Absoluutselt iga kell, aga olen valmis külla minema ja peale selle hirmu, et võõras inimene koju tuleb, ei tohiks küll midagi muud karta….üheõsnaga, keerutan ennast ikka edasi pabertaustaga stuudiosse minemisest välja, sest see oleks mulle pigem kaotus kui võit ning kes ikka tõesti tahab stuudiosse, siis kõigi nende jaoks on fotograafe rohkem kui küll :)

Samas nii irooniline kui mu eelnev lõik ka ei oleks, siis ma tahaks omale siia koduaeda siiski saada stuudiot :) Pigem küll sellist suurte akendega magamistuba/elutuba, lihtsalt sellepärast, et ma igakord enne klientide tulekut ei peaks tervet maja ära koristama ;)

Teine teema on aeg ja piltide arv. Algajana kindlasti olulised punktid, et peab mingi kindla arvu kaubanduslikke kaadreid, kindla aja jooksul saama või vähemalt minul oli algajane selline tunne. Kui ikka on tunni jooksul 40 kaadrit lubatud, siis peab saama, olgu või käed higised  ja titekari kisamas ja endal tunne, et nüüd on küll kõik nässus :)

Nüüd on see aga täiesti ebaoluline ja ajaline piirang on vajalik pigem mulle endale, et mitte päris hulluks minna ja teha kõike ja rohkem ka natuke veel. Ohh see on lahe nurk ja nüüd ta seal vaatab nii lahedalt ja sõrm unustab ennast päästikule, kui isa tütrega möllab. Erti kui ma külas olen ja tahaks ikka siin toas ka mõne teha ja siit aknast paistab lahe valgus ja kui veel pool riidekappi voodile laiali laotakse ning õues kah superilm on, siis parem on endal ikka kella ka vahepeal vaadata. Arusaadavalt selle jutu järel on kaadrite arv kah sama ebaoluline. Ma ju ei tea, mis eesmärgid kellegil on, aga ühe raami sisse kaadri, saab ju igal juhul, aga mulle endale meeldib, et pildile jääks lastest kõik need emotsioonid ja ilmed, mis just sellele vanusele nii omased on, olgu neid siis lõpuks 100 või 200, eks iga ema ise teab, milline on just kõige rohkem tema lapse moodi…või siis mitte ükski :)…ma loodan, et ikka on  :)

Ma mäletan kui ma ükskord ühe Rootsi fotograafi hinnakirja vaatasin ja seal oli kirjas, et kindla arvu inimeste eest saab 200 faili ning aega kulub selleks umbes nii palju. Sellel ajal Eestis mööda hinnakirju kolades jäi silma, et võistlus käib selle ümber, et kes annab 30 ja kes annab 40 faili ning sisimas kirjuti seda, kes lubas 45, sest tema teeb konkurentidele liiga, kui neid nii palju lubab. Appi, appi, mismoodi tema siis pildistab, aga tuleb välja, et samamoodi nagu mina ;). Kokkuvõttes on aga suur vahe, keda pildistada ja kuidas pildistada. Kas ühest inimest portreepilte, et pärast validki 10 tükki – igaüks erinevas kosüümis, erinevas kohas, erineva nurga alt või siis ongi 200 kaadrit ringi möllavatest lastes ja nende vanematest siit ja sealt ja kolmandast ning ka kümnendast nurgast ja las olla pisikese erinevusega kaadreid mitu-mitu – igal ühel erinev emotsioon.

Ma väga loodan, et nüüd oma armsatele konkurentidele liiga ei tee, aga aeg ja failide arv on ebaolulised ning tulemus peab olema see, mida ma tegema läksin :). Klient just nii peakski valima. Vaatama pilte ja otsima seda õiget tunnet ja kui rahakotis on piisavalt raha, siis just ainult nii valimagi – tulemus ja tasu :) … ahh, et miks ma seda üldse kirjutan. Ma ükskord nägin ühes foorumis, kus võeti erinevatelt fotograafidelt pakkumised ja siis arvutati välja, et palju keegi küsib ja mitu faili ta pärast annab ja siis jagati see kuidagi veel ajaga ning saadi selle tulemusel siis “parim” tulemus ehk siis kelle käest kõige rohkem faile kõige pikema ajaga ja kõige odavamalt, aga see ei tohiks kohe kindlasti olla valiku kriteeriumiks…ikka ainult pilt ise :)

Aga ma käisin ka külas…minu lemmik küla Tallinna lähedal, mis enam polegi küla ja kus elab kõige rohkem lapsi :)

ja siis ma teen klienitde elu nii keeruliseks, kas lilleke siin või lilleke seal ;)

näiteks sellised portreepildid mulle õudselt meeldivad. Paljuski just sellepärast, mis seal taga on…nagu oleks midagi, aga mitte ei saa aru, mis – kodu ja kas siin siis loeb, milline see kodu on, lihtsalt vaevu aimatava värviläikude mäng ning ruumilisus…stuudios seda ei saa, kui sa just ei ehita sinna taustale midagi…

kas saab nädalasest titest naerupilte. Ei saa, kui minna kindla sooviga, neid saada, aga samas võib minna õnneks ;)

Minu lemmikkirjad – tule meile külla ja tee meist ka selliseid lahedaid kaadreid :)

Kaks seika veel…nende kodu aknast paistis üleeelmise postituse Darja kodu ja ma ei sattunud sinna külla Darja kaudu ning teine seik – pereisal on ühe tütre nimi käe peale tätoveeritud ja nüüd ootab teine käsi teise tütre nime. Mina nägin tätokat sellises kohas esimest korda elus.  2 päeva tagasi käisin ühe teise pere juures ja selle pere isal oli täpselt samamoodi tütre nimega tätokas täpselt samas kohas. Eks nad vist nats kummaliselt vaatasid, kui neile seda väheusutavat lugu rääkisin, aga ausõna…nädala sees 2 väga sarnast tätokat :) … lahe elu ja lahe töö mul :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 13 kommentaari