Arhiiv kuude lõikes: märts 2013

Lill

sõbrad

Mõnikord kohe sobib. Sünnib üks laps ja klapib teise pere ühe lapsega ja siis sünnib teine laps ja klapib ka ja siis sünnib veel :)…ühesõnaga ei läinud eriti kaua mööda kui oligi 6 last kokku. Mõlemad emad sõnnid ja mõlemad isad veevalajad. Kõik mõistavad :) Naiste emotsioonid käivad suurte lainetena ja mehed kehitavad õlgu või nagu altpoolt näha, oskavad selle vägagi omakasuks pöörata.  Kuna mul siia nüüd ühtegi nalja praegu ei tule, siis kokkuvõtvalt on mul hea meel, et nad on meie elus ja nüüd siis pildid…

Mõte oli teha sõbrapäeval sõbrapilte, me ükskord ammu tegime juba… näed SIIN . Aga et üldse tegemata ei jääks, siis tegime hoopis märtsis :)….

Lenna ja Ketlin – mis on? Hetkel üks enimkasutatavaid küsimusi…näoilme ja käed käivad asja juurde

vahet ei ole vanusel. Pere esimesed on nagu esimesed ja teised nagu teised ja kolmandad on puudu :)

olge normaalsed, kas te niimoodi ei saa naeratada, et silmad on suured….vabalt!

Liisu ja Paula on kõige suuremad sõbrad. Teised rohkem jõlguvad kaasa või segavad vahele….

Nagu Külliga tõdesime, et peale selle, et meil on maailma kõige armsamad lapsed, on koer ka kohe eriti  nunnu :)

maa muudkui klõpsutasin ja iga teise pildi peal keegi väänles taeva poole ;)

Kuigi Lennal ja Kärdukal on napp 2 kuud vanusevahet, on esimene siiski pere keskmine ja teine meie pere titt ja käituvad ka vastavalt. Üks on vanem ja targem :)

ja siis tuli vend…põllumees majas :). Minge te lugege, kuidas Külli mind põllumeest tegema motiveerib…SIIN

ja ärge laske ennast eksitada….

eks siis järgmine sõbrapäev teeme jälle…

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | 3 kommentaari
Lill

Liisu ja Jacku

Kuigi pulmi peetakse aasta ringi, on iga kevad selline, kus neist räägitakse rohkem. Millised on trendid, millele peaks mõtlema ja mis meid ja teid suvel üldse ees ootab. Ma usun, et iga fotograaf kui ta on piisava arvu aastaid pulmi pildistanud, on leidnud oma ideaalse pulma. Kohad, inimesed, kellega mõnus koostööd teha. Päevaplaan, mis on kõigi jaoks ideaalseks lihvitud jne jne.

See ju ei olnud väga ammu, kus ilupildistamist kui sellist ei olnudki. Seal samas perbüroo ooteruumis tehti paar kõrvuti seisvat pilti. Minu vanematel oli selline pulmaalbum, mis koosnes sõprade pulmapiltidest, üks naeratav stuudiofoto, teine laua taga seistes ning kolmas oli grupipilt. Ja siis järsku hakkas üks mees meil siin stuudios tegema natuke rohkem kui ainult üks sirgelt poseeritud pilt ja juba läks teine mees pruutpaariga õue jalutama ja siis tulid juba tüdrukud, kes tahtsid jalutada juba pikemalt. Nii meil saigi nagu traditsiooniks, et pulmapäeval peab olema a la vähemalt kahe tunnine ilupildistamise sessioon. Mingi hetk tunduski see kõige olulisem osa päevast. Isegi täna kuulub ju fotograaf tähtsamate valikute hulka pulmapäeval, mitte et mul midagi selle vastu saaks olla.

Aga isegi fotograaf tahab ju rohkem, vähemalt mina. Lähedasi terveks päevaks pruutpaari kõrvale. Kas parimat sõbrannat või õdesid või…keegi kes koos sinuga ka 50 aasta pärast mäletaks, mis tunne see oli. Rahulikku päeva, kus kuhugi pole kiiret, kus mehed võivadki vahepeal arvutimänge mängida ja pruut sõbrannadega veini juues itsitada. Osa päevast, kus fotograaf on kohal ja aitab mäletada seda tunnet. Tseremoonia, mida on läbi viima valitud juba tuttav inimene. Aastaid olen kõrvalt jälginud kui kahju, kui on see inimene, kes paari paneb, ei tunne pruutpaari. Kõik vastupidised on aga olnud nii südamlikud ja terved ja selle päeva täiuslikud osad. Õnneks on meil ka mõni üksik suure empaativõimega inimene, kes seda hetke nässu keerata ei suuda, aga ikkagi see pilt, kui pruutpaar juba tuttava kirikuõpetajaga nalja viskab või registreerija peale pruutpaari ka pooltel külalistel pisra poetama paneb, on nii minu kui päeva võit… kui see on on täiuslik, siis on fotograafil juba paras ports pilte olemas ja nüüd piisab vähemalt minule 30 minutist, et pruutpaar saaks võtta selle hekte kahekesi, vaadata teineteisele silma ja olla ainult teneteise jaoks.

Üks päeva oluline osa on stiil. Kaunistused, mis algavad pruudikimbust, käivad paariga kaasas terve päeva ja lõpevad pulmatordi peal. Mul on nii hea meel, et meil on olemas internet, kus miljonid ideed on käega katsutavad ja ma olen kohe kolme käega poolt, et see on see koht, kust kokku hoida ei tohiks. Kusjuures kokkuhoid ei tähenda alati raha. Rannast hunnik väikseid kive kokku korjata, ei maksa muud kui aja :). Kui välismaa fotograafide pulmapilte vaadata, siis pool blogipostitustest on raudselt pühendatud detailidele ja on ka, mida mäletada.

Koht, pulmaisa, bänd, catering ja külalised teevad peo. See on see koht, kus sõbra soovitus ei ole alati see parim valik. Ikka ja ainult see, mis pruutpaarile endale kõige rohkem meeldib. Muidugi mulle meeldib kui on naeru ja nalja ning suure kaarega emotsioone. Milline fotograaf seda ei tahaks. Mul pole ka samas üldse kahju kui mind peole ei kutsuta. Ma olen oma emotsioonid saanud juba enne kokku :)

Ja see tort…ei tea, kes see tark inimene oli, kes mõtles välja, et torti ja kohvi peab pakkuma südaöösel. Mõtles välja, togis nii sügavalt inimestesse sisse ja nüüd ta seal püsib. Ma saan aru küll, et see laks südaöösel paneb peo käima ja miks siis on tort see, mis oleks nagu peolõpp. Iga väike lapski teab täna, et suhkrulaks annab energiat……aga ikkagi…äkki tänased uued trendid, kus tort on saanud palju-palju laiema tähenduse aitab luua midagi uut. Minu lemmik on suur maiustuste laud, mis on juba peokohta kaetud, kus lapsed saavad nosimas käia. Kus valik on kirju ja igaüks saab oma lemmiku ning lahtilõikamiseks ju tõesti ei pea sul 20 kilone tort silme ees kõrguma, selleks võib olla üks pisike, eriline, keset lauda. Näiteks Selline valik :)

Kokkuvõte, päeva ei pea tegema selliseks nagu mulle meeldib, vaid ma võiks sattuda sellisele päevale, mis on nagu mulle meeldib :)

ja ma sattusingi….

Pruudi soengut tegi juuksur, kelle juures pruut alati käib, meikar, kes oli oma. Parim sõbranna, kes pakkus oma kodu ja kõike muud ;), päike, mis paistis, pere, kes oli kohal ning päeva kaks võõrast – mina ja mu lemmik paaripanija Argo :) – me andsime ka parima :)

Rubriigid: pulmad | Kommenteeri
Lill

loomaaias :)

Ketlinil oli koolivaheaeg. Kui esimesel päeval käisime suure hurraaga kinos ja kohvikus, siis mitu järgmist puhkasime niisama. Loe, et lapsed puhkasid ja ema-isa tegid tööd. Kõik see kamp oli kodus ja põhiline meelelahutus nende jaoks oli see, et õhtul võis üleval olla nii kaua kui tahtsid, magada võis seal kus tahtsid ja nii kaua kui viitsisid :) Nädalalõpuks hakkas aga Ketlin kurtma, et aga mis ta koolis räägib kui küsitakse, mis vaheaajal tegi, isegi vanaema juurde polnud jõudnud. Nii siis laupäeval, töö ajaks läksid vanaema juurde ja täna hommikuks oli mul salaplaan :)

Juba pikemat aega on mul fb sõbraks üks Raplamaal asuv talu. Ei mina tea, kuidas nad sõbraks said, aga ikka vahelduva eduga nad mul mõne uue sündinud looma pildiga seinal olid. Umbes täpselt sama kaua olin ma mõelnud, et äkki siis peaks ka minema vaatama, et mis koht see on ja mis seal toimub ja julge eestlasena küsisingi, et aga kas me võime vaatama tulle. Mitte ei või, vaid peate :)

Täna hommikul, varustatuna kahe pätsi leiva ja ühe saiaga asusime teele. Töövahetus oli meil just nii korraldatud, et mina lastega kui Kalle tööl ja Kalle lastega kuni mina tööl. Meie läksime loomaaeda :) – või vähemalt Kärt nimetas seda kohta nii. Loomi oli nende jaoks piisavalt palju ja leivad-saiad sai ära jaotatud kitsede-sigade ja ponide vahel. Lapsed imetlesid kanu ja kutsikaid ning Kärt nõudis suure kisaga sülle kui mõni suurem kits või madalam siga talle liiga lähedale tuli, suurtest koertest rääkimata. Mina tahtsin niisama näha, mis nägu mu lapsed tegelikult teevad kui nii palju loomi korraga majas ja maja ümber on.

Ütleme nii, et Ketlin lubas juba homme tagasi minna, Liisu oleks sealt kohe pooled kaasa võtnud ja Kärt ütles, et talle meeldivad ainult tibud :) ja mina ütlen, et küll siin meiekandis elavad ikka toredad inimesed, mis peale loomaias käiku sai veel töökäigus kinnitust :)

Mõne pildi tegin ka :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu | 5 kommentaari
Lill

päike

Kui osadel on kõikidele asjadele siin elus selgitus, siis mina ei kuulu kindlasti nende hulka. Ma ei tea, miks meie peres on just sellised lapsed. Miks mul on just see mees ja miks me ükspäev peaaegu täiesti lambist kolisime kohta, millest me enne kuulnudki ei olnud ja miks ma üldse pilti teen. Samas kõik on super ja ju siis pidi ilma minu suure pingituseta just täpselt niimoodi minema. Üks minu lemmikumaid tegelasi, kes käib ja teeb üllatuslikke tegusid, on päike. Juba aastaid on ta mind positiivselt üllatanud, paistes just siis kui teda vaja on ja hoidnud vihma kinni just siis kui pole õige aeg sadada. Fotograafi mätta otsast vaadates olen ma üks õnnelik inimene, aga eestlasele kohaselt ei tahaks ju ära sõnada, sest ülitöine õuepildistamise aeg, kus viimane kuupäeva kalendris on praegu juba 21.09, on ukse ees.

Kui päike juba on, siis on teine küsimus – kus ta on. Kas käib kõrge kaarega ja paistab lagipähe või käib madalama kaarega. Kui veel kuukene tagasi paistis ta hommikul Kärduka tuppa nagu 100vatine pirn, siis nüüd käib juba uut rada mööda. Nii on ka pildistamistega. Lepime kellaaegu ja kuupäevi kokku ja siis vaatame, kus ta parasjagu on ja kas temast ka abi on. Vahel on ta vales kohas, aga eile oli täpselt õiges. Eks muidugi on selgitus, miks me tund aega hiljem otsustasime pildistama hakata, aga ikkagi. Mulle meeldivad asjad, millele ei ole selgitust ja puhas õnn ja rõõm on avastada, mis tänu sellele saab :). Mina sain sellised pildid…

eile oli see ainuke päev nädalas, kuhu mitte ükski ilmateade päikest ei lubanud :)

Rubriigid: kodus, pered | Kommenteeri
Lill

klaveriga

Mis on popmuusika, aga mis levimuusika on ja mis vahet on popil ja klassikal. Ja kust see piir läheb? Mis te arvate, et ma oskan sellistele küsimustele vastata? Ei oska. Üks on sisuga ja nüansirikkam ja ei ole plämm-plämm-plämm :), püüdsin mingitki vastust anda…Ketlin mõtles ja ütles, et ei ole plämm-plämm-plämm sol-mi-fa on. Ise mõtlesin, et kui see nüüd päriselt ka sol-mi-fa on, siis on ta küll vedanud…kahjuks ei olnud sol-re-fa oli :)

Aga ikkagi tundub, et ta kuuleb paremini kui meie siin ja sellist kändu meie läheduses küll ei ole, mille kõrvale ta kukkunud oleks. Sügisel kui ta muusikakooli läks, siis oli meil muidugi väga hea meel. Et ta ilma käsuta harjutas, oli suur pluss. Ohh siin kodus oma lapsi vaadates võin ma oma lasteakasvatusteooria välja arendada, kuidas ilma sekkumata on huvi asjade vastu kordi suurem kui peale käies ;)…aga…

Ilma mingisuguse aimuseta, et kui tubli ta on, harjutas ta siin ja tõi aga uusi noote koju. Võttis oma kooli lauliku ette ja toksis sealt lisaks ühe käega laule. Juba paari kuuga läks asi minu jaoks nii keeruliseks, et ma ei saanud enam midagi aru. Tema sai. Vastu jõule panin fb ühe lookese ka üles ja noh ma ju tean, mis hind seal laikidel on :) Ema jaoks on omad lapsed alati tublid ja iga kiitus on armas. Kui aga muusikakooli direktor ükskord varrukast kinni võttis ja ütles, et küll teie laps on tubli ning Kallel kirikus orelimängija, kes on koolis kontsertmeistriks rääkis, et Ketlin tõesti jagab matsu, siis oli see nagu päris kiitus.

Tundub, et tänu Ketlinile on ka teised meie pere tüdrukud aru saanud, et lisaks uue avastamisele, tehakse veel pai ka. Liisu, kes siiamaani ei tahtnud mitte mingisse ringi minna, käib nüüd laulmas ja tantsimas, täpselt nagu Kärdukaski. Sügisel tahavad mõlemad juba Ketlini laulustuudiosse ka minna ja mis mul muud üle jääbki kui õndsalt õhata.

Ma nüüd luban, et sellisele magusale jutule järjeks ma kirjutan ühe väikese viginaga postituse ka ;)…aga lõpetuseks Ketlini esimene kontserdipala.

Nimelt on meil Muusikakoolis igal kevadel esimese klassi õpilaste kontsert. Kokku oli 28 esinejat, mis minu silmis on väga-väga tubli number meie valla kohta ja need lapsed…super. Kuigi klaverit kõlas kõige rohkem, olid esindatud väga kirju valik pille. Tüdrukud, kes mängisid skasofoni, tsellot,  flööt kui ka metsasarve ning poisid, kes mängisid trumme, kitarri, akordioni. Saal oli rahvast täis ja kontsert mõnusalt tempokas ja kirju.

Rubriigid: Ketlin | 5 kommentaari