Arhiiv kuude lõikes: märts 2013

Lill

arve

Ma ka siis hädaldan. Noh nii vahelduse mõttes, et muidu tundubki kõik liiga roosamanna. Alustaks näiteks sealt natuke kaugemalt, kuidas viimasel ajal ajalehtedes on liiga tihedalt artikleid, kuidas mujal elavad eestlased räägivad, et küll seal Eestis on ikka tore ja armas ja kui ühed tahaks koju, siis teised kohe kindlasti mitte. Need koju tahtjad hindavad kuidagi kummaliselt kõrgelt meie eestlaste lõputut alahoidlikkust ja rahulikku leppimist kõigega. Olgu selleks siis palgad või protestita leppimine ükskõik millise hinnatõusuga. Täna just lugesin hommikuse tee kõrvale, et kuidas isegi uudised laiast maailmast jõuavad meieni valikuliselt. Ei olnud ju kuskil esilehel rasvases kirjas uudist, kuidas Bulgaarias elektrihinna tõusu peale inimesed madratsitele läksid ja tõsiselt protestisid. Ma nüüd ei mäleta, kes seda kirjutas, aga ta arvas, et tõenäoliselt keegi polnud sellest isegi mitte kuulnud, et me ei ole oma mures üksinda.

Ja nüüd minu mätas. Loomulikult poleks meil vaja olnud sellist suurt maja endale ahnitseda, aga see on meie töö ja unistus ja valiku tegemisel, kuidas maja kütta valisime omale omaarust soodsaima valiku. Kui me kütte valikul targematega koos arvutasime, siis eelmise maja poole väiksema maja kütmine tulnuks nüüd suuremas majas samasse summasse. Kah on raske süüdistada kedagi peale iseenast udupäisuses, mis meie peres tihti valitseb ja nii on meil korralike kodanikena jäänud päris tihti näit vastavale ettevõttele saatmata jäänud. See muidugi ei tähenda, et sellepärast arvet ei tule ja see maksmata jääks, aga kuna nad arveid saadavad mingite keskmiste järgi, siis talvel pikalt saatmata näit on tõelisest kulust väiksem ja suvel juhtub ikka päris tihti, et me paar kuud midagi maksma ei pea, sest oleme kenasti ette maksnud. Natuke rõõmu ja natuke ohkamist on läbi aastate kenasti käsikäes käinud.

Kuni nüüd siis labidaga pähe sain. Ma ei pahandakski üldse kulutatud kilovattide pärast, vaid pahaseks teeb see summa, mis tuleb sellele lisaks. Millise loogikaga on see nüüd suurem kui see ülemine osa. Kui suured numbrid nagunii ehmatasid ära, siis no ma ei tea…

Kunagi ammu kui elektriarved minu rahakoti vahele kolisid, siis minu lihtne talupoja matemaatika ütles, et üks kulutatud kilovatt on koos kõigega pärast arvel üks eesti kroon ja aastaid see umbes niimoodi ka oli ja natuke tõusis, aga täna arvet vaadates oli see juba 2 eesti krooni ja seda on küll juba natuke palju…

aga mis teha…olla väike hääl leplikus kõrbes ja rahulikult arve ära maksta või mis? äkki meil on üldse mingi vale pakett ja vale teenuse pakkuja…samas ju see alumine ots peaks kõigil sama olem?

ja kes nüüd arvet lugedes nagu kala kuival on, siis ma ikka veebruaris vaatasin ja kulutasime ära umbes 2000 kWh ja vee eest ei maksa me midagi :)

Rubriigid: muu | 6 kommentaari
Lill

külas

Ma käisin jälle küla peal pildistama ja ikka ajan oma joru :). Ma nendega olin kohtunud juba enne ka, aga mõlemal korral stuudios ja seda milliseid pilte teha, ma vaatasin selle järgi, mis neil kaasas oli. Eks ma omas kodus teen ju samamoodi. Lasen aga kõik riided laiali laduda ja siis vaatan kuhu miski sobib. Külas käies annab aga ümbrus ja taust väga palju kaasa. Kui just keegi ajutises üürikodus ei ela, siis ma ikka usun, et inimestele meeldib see koht, kus nad elavad ja nad hoiavad ja koguvad enda ümber just need asjad, mis neile meeldivad. Ühesõnaga pika jutu kokkuvõte – kodu, kus inimesed elavad, teeb mu töö nii palju lihtsamaks ja ma usun, et tulemus ainult võidab sellest.

milline ideaalne lasteoa mänguasja riiul …ma mõtlen sisu poolest :) ja see paremal pildid olev taust ei ole tapeet, vaid Grete ise joonistas need pildid sinna – hea lastel loomi õppida ja mitte ainult. Kui juba seinamaaling, siis vot just selline ajatum …väga lahe. Seal allpool on ka näha, et koridoris olev roosa valgete täppidega sein ei ole ka mitte tapeet, vaid need täpid on sinna ise joonistatud. Ma ka üritasin tapeedi poest sarnast tapeeti edutult otsida, aga näed tubli inimene lihtsalt võttis kätte ja täüitas ise seina ära.

padjavalik ülisuureks inspiratsiooniks mulle…et siis see ülejärgmine postitus ;)

minu kõige lemmikum perepilt

ja kuigi kõige tähtsam oli uus beebi, siis tegelikult ei olnud mitte keegi vähem tähtis! …ja ma jälle unustasin ennast sinna….

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 2 kommentaari
Lill

moodsad moed

Ma usun, et see käbide ja kändude jutt ei ole ju päris lambist võetud. Liiga tihti on näitlejate lapsed näitlejad, arstide lapsed arstid jne. Meie Kallega ei ole nii silmapaistvatest peredest pärit, kus vanemete ameteid suurte tähtedega kirjutati – lihtsalt tublid ja haritud inimesed, kes käisid tööl :) Eks neil igalühel oli ka mingi anne, millele aga õhk sisse puhumata jäi. Meie Kallega aga vist saime mõlemad piisavalt vabadust, et teha kõike ja tundub, et parajate tuulelippudega oleme jõudnud igas suunas lehvida. Samas ühes suunas anne (kui see üldse olemas on), on samuti avastamata jäänud. Nüüd aga oma lapsi kullipilguga jälgides oleks ju lahe vahelduseks avastada, et vot see on just see, mida nüüd tasuks natuke utsitada.

Kui ma olin väike laps, siis ma imetlesin oma ema salmikuid ja sinna joonistatud lilli. Need olid niiiiii ilusad. Mulle meeldis ka joonistada ja mingis vanuses sain isegi Leopoldi saatest aukirja kui sinna pildid sai saadetud. Käisin kunstiringis ja hoolimata sellest, et mul suur kunstihuvilisest pinginaaber oli, kes läkski just seda teed, siis mingil hetkel pööras nagu tuul teise suunda ja oli vaja midagi muud teha :). Ühesõnaga, mingid kännualged on olemas olnud, aga käbid küll nagu oleks maandunud, aga vot juuri alla ei võtnud.

Nüüd siis on meil siin preilid, kellede kunstivabrik toodab joonistusi rohkem kui meile majja mahuks. Mingi probleem pole koopiapberite 500 leheline pakk täis joonistada. Viimase aja lemmikud on muidugi moejoonistused. Kaubandusvõrk aitab sellele kenasti kaasa ja nii meil on neid täisjoonistatud raamatuid juba palju ja pliiatsid on ostunimekirjas vaat et sama tihti kui hakkliha :)

Lastele lasteaeda järgi minnes, leian ma Kärduka 10/10st laua taga joonistama. Liisu nii järjekindel ei ole, tema on nii 9/10 :))) Nii kõrvalpõikena olgu öeldud, et arusaadavalt on mul ju siis nii lihtne kui lapsed enamus aega vaikselt laua ääres joonistavad ;)

Kuigi ma ülikoolis sain 4 semestrit puhast joonistamist ja lisaks kõike muud, siis õpetada ma ei oska ja loodan lihtsalt käbide endi peale ja utsitada veel ei julge, aga….

Ketlin oma muude ringide kõrvalt käib ühe korra nädalas ka kunstiringis. Liisu üks pilt saadeti talvel ühele euroopa teemalisele joonistusvõistlusele ja seal sai ta ühe meie paralmendisaadiku lemmiku auhinna. Praegu on meie kohalikus raamatukogus pereteemaliste joonistuste näitus ja homme ongi plaan minna vaatama, sest kaks Liisu tööd valiti ka sinna. Kärt saab lihtsalt lasteaias kiita, kui tubli ta on.

Eelmine nädalavahetus, pärast tööd, lastele vanaema juurde järgi minnes, ootas mind näitus. Pildid võtsime pärast seinte pealt kaasa ja vot umbes selline valik oli seal. Mulle endale meeldib väga Kärduka julge värvide valik ja Ketlini mustrid ning see kuidas ta juba valgust ja varje näeb :). Kuna Liisu kolas samal ajal mööda sõpru ja sünnipäevi, siis sellel näitusel ta ei osalenud ;)

Kärt 3 aastat ja 7 kuud vana.

ning esimese klassi õpilane Ketlin 8 aastat vana :)

ok, kuidas lainetavaid seeliku alumisi servasid teha, seda ma näitasin talle ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | 1 kommentaar
Lill

kevad kodus

Isegi kui kellegile võib tunduda, et ma teen nii palju, siis päevad läbi arvuti taga istudes tundub mulle endale nagu laisklemisena. Tundub, et mu ema hakkab minus vaikselt välja lööma, sest tema arvates on ainuke tõeline pingutus ikkagi füüsiline :)

Õnneks mul pool tööd on ikkagi enda liigutamine, aga ikkagi. Ja kui ma siis juba arvuti taga istun ja eksin “mõnikord” interneti avarustesse, siis see kõrvalt paistev innukus on ühelt poolt kadedaks tegev ja teiselt poolt inspireeriv. Ma võiks ju siis vabalt ka midagi teha, sest kõik on kokku võttes ju ainult endas kinni. Nii ma siis tegin peas mõned nimekirjad, mis enne suve tehtud võiks saada ja vähemalt püüan anda endast parima.

Ma alustan valest otsast ja kõigepealt minu üks viimase aja lemmiktoite. See on puhas minu õnn, et see meie peres kellegis teises nii suurt vaimustust ei ärata, sest niimoodi ma saan kõik endale.

Minu lemmik – mangojook. Selleks tuleb tuua stockmanni kõrvalt piprapoest omale mangopüreed. Ainult see sobib ja mina toon sealt tavaliselt korraga 2 suurt purki. Rohkem nagu enda piiramise mõttes, sest kuna ma sinna eriti tihti ei satu, siis vahepeal on lihtsalt sunnitud paus. Kodus tuleb avatud purk tühjendada kuskile mujale, sest korraga ma seda ju ära ei joo ja niisama ta seal plekkpurgis ei seisa. Mul on selleks üks liitrine jogrutipudel. Joogi jaoks segan püreed maitsestamata jogurtiga ja ongi kõik. Oleneb kui palju parajasti kodus ühte või teist järel on, siis on ka nende suhe vastav. Selleks, et sellest india lassi saada, peab sinna muud ka panema, aga kuna mulle viimasel ajal magusad asjad liiga magusad tunduvad ja viimati India restoranis tundus sealne lassi liiga magus, siis ma ei peane mitte midagi muud. Segan lusikaga ära ja söön või joon :)

Teine kevade tunne ei ole kah mitte erilist füüsilist pingutust nõudev tegevus on ilusate nõude ostmine. Tundub, et mul on juba sõrm ära võetud ja loodan väga, et see on mööduv nähtus. Siiski, siiski näen ma oma unistuses sellist suurt ja laia ja kõrget lahtist riiulit köögis, mis on ääreni nõusid täis. Ikka nii, et 20 taldrikut ühes virnas ja kausse-tasse on nii palju, et igaüks leiab oma lemmiku.Kah on mul tekkinud mingi oma kiiks, et asjad võiksid välja näha aegumatud ja õhukesed. Mida õhem, seda parem. Kodus sahtlist valin tasse, mille serv on peenike ja kui ma poes nõude osakonnas unistan, siis katsun kõiki servasid :). Hea vabandus ju nõude riiuli vahel hiilimiseks.

Eile satus mulle Selveris näppu õhukesed siniste lilledega tassid ja ma läksin sinna enne tööd ainult patareisid ostma ning pärast tööd oli auto pargitud millegi pärast otse uuskasutuskeskuse ukse ette ja sealt jäi näppu täpselt samasugune tass, aga väiksem ja ilma lilledeta – just Kärdukale ning mõned õhukesed klaasid :)

Kalle on samasugune, aga mehele kohaselt leiab tema tumedamaid ja raskemaid nõusid kui ta oma tavalisi jalutuskäike antiigipoodidesse teeb :)

noh ja nüüd see kolmas teema. Nädalake kaks tagasi käisin pildistamas ühte pere. Ma näitan seda teile ka, aga sealne kodune värvide valik on nii ilus ja nii kevadine, et need värvid jäid mind kummitama. Värvid ju käivadki kokku ja kui taust on valge – nagu meil, siis ole aga julge ja vali. Ma siis valin nüüd ka. Heledaid pastelseid värve ja esimesena sai Liisule tema sinisesse tuppa helelilla potiga kollane lill. Ok sinise voodikatte  tänu Kadi juhatusele tõin ka ikka, aga küll ma sinna midagi veel leian.

Mõtlesin ja ükspäev sättisingi oma tööpäeva niimoodi, et mul jääks aega Karbaluksi minna. Juba ammu on mul sealne kangavalik silma jäänud ja mööda skandinaavia kodublogisid kolades, ei ole meil mitte üheski teises poes nii suur valik pisikese mustriga kangaid. Silme eest kirju, suutsin sealt ikkagi valiku teha ja no lõnga vahekäigust ei saanud ka tühjalt mööda minna. Õnneks on mul seal ainult üks lemmikvahekäik ja kahjuks oli sinna just palju uut kaupa tulnud. Viimati ei leidnud ma sealt suurt midagi ja nüüd…ohh…kevad ja puuvillane käib ju kokku. Natuke nööpe ka ja saingi raha sinna jätta.

Mõned päevad vabandasin ennast arvutitööga välja, aga ühel hommikul mõtlesin, et nagu polegi ühtegi vabandust ja lõin käärid kangasse. Enne ikka mõõtsin ka üheksa korda. Kuna meil majas on kokku 9 diivanit-voodit, siis ilupatju jagub igale poole. Lisaks on ju mu kodustuudiosse ka alati värskendust vaja. Ikka nii mõnus kui stuudio kodus on ;) ja õhtuseks tähtajaks oligi mul 11 padjapüüri valmis.

Kui ma siis vabal hetkel lastele kampsuneid ei koo, siis ootab ees Kärduka tuba. Mööblitükid on nüüd kõik olemas  ja ootavad värvimist ning tekstiilid on kah ju nüüd valmis ning vaibad poest välja valitud. Kuigi see ei ole mingi saladus, aga üks mu lemmikkohti mööbli jahtimiseks on SEE. Plussiks on see, et nad neid pilte seal niimoodi üles panevad, aga miinuseks see, et ikka ülikiirelt peab reageerima. See voodi oli esimene asi, millele ma piisavalt varakult jaole sain. Nii paljudest lahetatest asjadest olen ilma jäänud. Äkki see ei olegi ainuke pood, mis niimoodi teab ja ma teisi lihtsalt ei tea?

Kusjuures Kärduka toaga on naljakas. See on meie majas hetkel ainuke tuba, kuhu hommikul vara päike paistab. No niimoodi kella seitsme ajal ja puude vahelt, et mitu korda olen läinud sinna, et ehhh, mis mõttes on seal nüüd terve öö tuli põlenud, sest keegi ju seal meil ei maga. Kalle tuli täna hommikul sama jutuga :) … ja kuna meil lapsed ikka veel ei taha keegi omas toas magada, siis mõtlesime Kallega, et teeme selle toa valmis ja lähme ise sinna. Las nad siis magavad kolmekesi meie voodis :)

mõnikord me lükkame suures toas diivanid kokku ja siis meil on mõnus teleka vaatamise pesa

Rubriigid: KODU, minu kodu | 8 kommentaari
Lill

eesti laul

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis nii umbes nädalake, kaks hiljem näidati televiisorist saadet, kus valiti seda laualu, mis Eurovisioonile sõidab. Kalle näitas mind esimest korda oma sõpradele ja nii me siis koos vaatasime ja tegime ka oma võistluse. Kamp kunstiinimesi esimeses reas arutles kõva häälega, et kas võidab Siiri Sisask või Tõnis Mägi ja tavaline inimene tegin tagumises reas oma tabelit. Kui siis punktid kokku loeti ja televiisoriga võrreldi, tuli välja, et mul on euromaitse ja kunstiinimesed lihtsalt ei saa nii lihtsast asjast aru. Eks mul läks ikka aastaid leppimist sellega, et minust ei saagi kunagi diipi kunstiinimest ja mis siis kui mulle meeldivadki lihtsad ja ilusad asjad. Olengi selline pinnapealne virvendus :) ja mulle meeldibki Eurovisiooni vaadata. Lapsepõlves juba meeldis ja siiamaani olen julgelt see üks miljonist, kes seda vaatab. Ja euromaitsegi on peaaegu alles jäänud.

Birgiti laulu kuulsin esimest korda enne jõule meie kirikus kontserdil. Kananahk tuli peale ja mulle meeldis. Panin kenasti omale juutuubi laululisti ka. Armas, puhas ja siiras.

Poole kõrva ja silmaga lugesin ja nägin ka paljusid erinevaid edetabeleid, mis enne laupäeva kõikvõimalikes kohtades tehti. Igal ühel omad lemmikud ja eks igaüks vaatas, kellega tal siis sama maitse võiks olla ja tundus, et igaüks leidis mitu sellist inimest, seda neid võitjaid oli meil siin kindlasti rohkem kui üks.

Laupäeva õhtul vaatasime saadet Kallega kahekesi ja tegime ka oma väikese edetabeli. 15 aastat mõjutusi ja isegi Kallel on nüüd euromaitse ning meie tabelid olid väga sarnased. Esiots ja tagaots samad ja keskel ükskõik, mis järjekord :). Olgem ausad, ma ikka nats kahtlesin küll oma euromaitses seekord, sest minu esikolmikus olid koos Birgitiga ka Kõrsikud ja Liisi Koikson, aga kui esimene züriiliige minu pingerea ette luges, siis tõusid kulmud päris kõrgele. Eks vist sellepärast, et eelvoorudes ju olid züriil hoopis teised lemmikud. Kokkuvõttes om mul on nii hea meel, et Birgit võitis. Ikkagi nagu oma küla inimene :)

Kuna Eesti on nii pisike, siis onjuu ma lõdva randmega otsin oma kaustast pildi, kus minu laps koos Birgitiga poseerib :) Teised lapsed ühel teisel korral said ka poseerida, aga need on telefoniga tehtud :)

Rubriigid: muu | 4 kommentaari