Arhiiv kuude lõikes: aprill 2013

Lill

Rudolf

Ma olen ikka üks rahutu hing. Mul on minu töö, mis nagu ei olegi päris töö ja siis jälle on kohe nagu väga päris töö, sest … ma pean õppima, kuidas teha paremini seda. Minu töövahendid kuluvad ja koguaeg on ees nimekiri, mida oleks veel vaja ja need vahendid maksavad nii palju. Ma kulutan oma töö tegemiseks väga palju aega. Teiselt poolt see polegi nagu töö, sest mulle kohe meeldibki nende tittedega asjatada, vaadata kuidas teiste perede lapsed kasvavad ja kui ma nüüd viimastel nädalatel palju lasteaedades käinud olen, siis on mõnus tõdeda, et meil on väga lahe tulevik kasvamas kui me nüüd ise seda ära ei käki, eriti targad mehed puki otsas.

Siis on veel see kolmas pool, et kuna ma peaks iseennast müüma, siis äkki peaks ikka iseennast ka müüma. Ma tean küll, et fb saab reklaami teha ja selle nimel, et olla googlis esimesel lehel, peab tööd tegema ning internetis fotolehekülgedel viskab nii mõnegi tuttava Eesti fotograafi reklaami mulle ette. Ja mida mina teen…kirjutan siin taldrikutest ja sellest kuidas me sõpradega torti sööme. Kodulehekülge mul üldse polegi ja fb tundub mulle juba nagu arieli reklaam telekast, mida saab nüüd õnneks edasi kerida.

Õnneks on mul siin kodus teine pool, kes ütleb, et andes saad rohkem ja kõik head asjad tulevad ise sinu juurde ja kui ma täna talle üle õla hüüdsin, et tehku midagi kasulikku, siis küsis vastu, et sa mõtle hästi järgi, et mis see kasulik siis on?

Nagu sõbranna Külli ütleks, et ära mõtle ja vorstil on nagunii kaks otsa ;) ja patt oleks kurta… ma siis teengi edasi nii nagu siiamaani…eilne on selleks hea näide. Saan imetledes pealt kuulata kuidas värsked pereisad ühe sõbra pulmapäeval omavahel lastest ja tööreisil tuntavast igatusest naise ja laste järele räägivad, kuidas pruudid on alati kõige ilusamad ning kuidas peale perepilte võib ennast külas tunnikeseks kauemaks kooki sööma unustada. Või siis täna hommikul kui lapsed kooli-lasteaeda saadetud ning kodu, eile koju tulles puhtusest läikivana eest leides, võin vabalt kell 8 hommikul Ketlini tehtud magustoitu süües telekast aiasaadet vaadata :)

Ja siia jutu juurde hea näide, kuidas lahedad inimesed tänu blogile minu juurde jõuavad…

Rubriigid: beebid, kodus | 7 kommentaari
Lill

nakkushaigus :)

Ma tahaks osata nii palju asju, aga aega tundub nii vähe olevat. Kui siis veel mingit omaalaeksperti kuulad, siis tunduvad need tarkused veel eriti kaugel olevad. Noore aiapidajana kuulasin ma just telekast juttu, kuidas ploome kasvatada. Tee seda, seda ja seda ka veel ja siis vali need ja need sordid. Ma ei saanud suurt midagi aru ja meelde ei jäänud ka midagi, sest 5 minuti pärast rääkis järgmine inimene juba kuidas lillepeenart ettevalmistada ja kui mul sinna nüüd see orashein hostade vahele on jäänud, siis muud üle ei jää kui kogu peenar üles võtta ja korralikult umbrohust puhastada. Sealt edasi tuleks ettekasvatada neid ja teisi ja kolmandaid taimi ja loomulikult oleks elementaarne veel see ka, et ma teaks kuidas teha hoidiseid.

Toas tahaks teada kuidas toalilled näeks terve aasta välja sellised nagu lillepoes. Kuidas kogu maja sisustus oleks selline nagu 90% välismaaajakirjade kodudest, kus lastetoa seinad on pilte ja riiuleid täis ja ükski asi ei tundu vales kohas olevat. Ma ei hakka ju rääkimagi, kuidas üks kolme lapse ema ühes Soome blogis nii möödaminnes vineerist nukumööblit välja saeb ja täiuslik kodu ja aed on tal nagunii.

Kudumiseks, heegeldamiseks ja õmblemiseks on aega vaja ja isegi kui oskuseid nagu oleks, siis ideepojakeste ootamine võtab kaugelt liiga palju aega.

Nüüd kõik mõtlevad, et ahh mis ta räägib, tal ju nii ilus kodu. Aga see tuleb kuidagi niiiiii vaevaliselt ja ikkagi …et sellest veel vähe oleks, siis on inimesel vaja nakatuda veel millegisse.

Aastaid kõndisin ma täiesti külma kõhuga mööda nõuderiiulitest. Ise mõtlesin, et nii hea – jalutad läbi ja kogu raha jääb taskusse. Täiesti erinevalt näiteks lõnga või kangapoodidest. Ega mul muidugi ei ole kunagi midagi ilusate nõude vastu olnud, aga mingist Iittala taldrikust pöördesse minna tundus nagu mõttetu. Peale selle polnud ka erilist söögitegemise vaimustust nii, et toidupiltide jaoks polnud ka vaja.

Kõik see muidugi ei tähenda, et inimene ükspäev ei võiks üles ärgata ja tunda, et vot nüüd on tal vaja taldrikuid… ja palju. Õnneks on kodu tegemine ja muu aidanud nii palju kaasa, et mida vanem taldrik, seda vajalikum :) ta on. Ma kohe kardan moodsaid asju, sest nagu meie pulmaserviisigagi juhtus, see kandiline taldrik võib tunduda 10 aasta pärast kohatu. Õnneks võib ta 30 aasta pärast olla jälle lahe, aga vahepeal võiks ju ka midagi olla.

Nii ma siis nüüd käin ja korjan – taldrik siit ja tass sealt. Hiljutise Luxembourgi reisi üks kindlaid soove oli veeta tunnike villeroy poes ja kahe suure kilekotiga ma ka sealt välja tulin. Muidugi oli see nats liialatud, sest “vabalt” mahutasin ma kogu ostu poole väiksemasse kohrvisse, mis juba tundus täis, aga ma saan nüüd valida ja mitte ainult mina. Kõik meil nüüd valivad ;)

Õnneks või siis kahjuks on Kalle ka nakatunud. Temagi jalutab mööda teiseringi poode ja toob koju taldrikuid, kahvleid ja vaagnaid. Kui meile ei sobi, siis tal on küll kuhu viia :)

Villeroy taldrikud peale selle, et nad on ilusad, peavad veel vastu ka, erinevalt näiteks Ikea omadest ;). Eks neil ole ka muidugi hind vastav. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes poes soodsamate pakkumiste saali ummistas ja oma valiku tegin ma üldsegi üksikute eksemplaride hulgast. Lastega ju hea lihtne. Hoiad närve kokku kui pole serviisi kust ükski taldrik kogemata käest libiseda ei tohiks.

laste lemmikud

Villeroyl on ka nö teise klassi nõud, mis ei olegi nii õhukesed, et on tunne nagu võiks neid vabalt pooleks murda. Aga ikkagi on need ka väga ilusad.

Kalle leiud

ja minu lemmikud teise ringi poodidest – lapsepõlve tundega klaasid…

Oma pulmanõud ja Marise-Katrini kohvitassid tõstsime laste käeulatusest välja ja suurem kapp sai igapäevastele asjadele nii, et iga laps saab neid ise võtta.

Mis nende nõude ostmise juures veel on, et see söögitegemine on ka juba natuke meeldima hakanud. Mitte veel liiga palju, aga ma ei oska ju…. ja sinna ma oma sissejuhatusega tahtsingi jõuda. Söögitegemine on ka selline, et kõrvalt vaatad nagu kõik teeks seda lõdva randmega. Toidublogidest ma ei räägigi, nende inimeste peres on vist iga õhtusöök nagu restoranis ja mina tunnen praegu ainult, et peaks minema söögitegemist õppima.

Rubriigid: Krista, muu | 7 kommentaari
Lill

minu vend

Ma vahel mõtlen, et kui palju meil Eestis on neid suunamata jäetud andeid. Nõuka aeg oli kuidagi selline, et parem kõik ühe labidaga ja mida märkamatum labidas, seda parem. Ei jõua ma ära kahetseda kogu seda maha surutud loovust. Sõbranna Maris rääkis, et tänasel päeval nende koolis pidavat lausa kohustus olema leida igas lapses üles tema tugevad küljed ja teda siis õiges suunas lükata. Noh ikka nii, et oleks huvi ja õhin.

Kahe kärsitu äärmise lapse vahel on meie pere keskmine vend rahulik ja mugav. Ei torma tema pea ees tegudele, sest aega ju on ;) ja ei võda midagi see, kellel suures kõige rohkem asju on. Oh mu järgmine postitus lükkab selle küll kohe ümber, aga mis siis.  Ühesõnaga see vend võtab vahel ennast kokku ja teeb imnetlusväärseid asju.

värvis koridori seina ühe osa mustaks. Teipis sinna puu peale :) Ülejäänud seina värvis sellise paksu värviga, mis näeb välja nagu krohv. Ei pidavat kahjuks üldse pop värv olema, sest poes seda ei olnud ja pidi laost tooma. Minuarst väga lahe.

Vanemate juures kapi peal oli kohviveski. Päevi näinud ja tuhm ja siis ükskord torkas teine kuidagi eriti silma. Vend oli ta puhtaks teinud.

On asju, mis kõrvalt vaadates tunduvad lihtsad. Ahh mis see siis ära ei ole, nühid tunnikese ja ongi puhas. Omast kogemusest võin öelda, et pole see midagi nii lihtne ja kiire. Nühid ja nühid ja nühid veel. Vanade asjade korda tegemine on ikka suur ja kallis töö, aga iga selline töö on tulemust väärt.

Rubriigid: muu | 1 kommentaar
Lill

päris kodu

Kui laps sünnib, siis räägitakse, et kõige tähtsam on ema ja armastus. Lasteias, koolis räägitakse, et kodu toetus ja hool on kõige tähtsam. Natuke aega tagasi rääkisin ühe naisega beebimassaazist ja ta ütles, et kui võtta ära vanemate probleemid, siis on ka lapsega kõik korras. Juba ligi 20 aastat tagasi nägin, et ühe sportlase edu, kes tahtis tippu jõuda, taga pidi olema toetav teinepool. Ühesõnaga juba pisikesest peale on vaja kedagi, kes usuks, toetaks ja hooliks ja kui see on olemas, siis no super… Lapsed, kes päriselt ka ei kakle ja kiskle, kes kallistavad, musitavad  :)… ja kui neil on veel sellised vanemad, kes on neile sellise kodu teinud – millise lapse loovus ei lendaks siis seitsmendas taevas…

minu väike assistent vibreeris vahepeal ees ;)

Rubriigid: kodus, pered | 6 kommentaari
Lill

tordivõistlus

Ajalugu on SIIN ja SIIN. Mulle küll sobib, et meie jääkülmal ajal alustatud võistlus järjest soojemale ajale nihkub. Kui vanasti oli ta siis kui talve selgroog juba murtud oli, siis ligi kaks kuud hiljem kestab talv veel edasi. veel ilmast…noo kuulge, kaua võib.  Ma olen oma soovid miinimumini viinud ja palun kas saaks nii, et välisust lahti tehes, et lööks pahvakas külma õhku näkku. On see siis keset aprilli palju soovitud? Noh nüüd sai see tõrvatilk ka oma osa, või siis nagu FB eile nägin, siis nagu küla koerale nii ka koer külale…ehk siis nii kaua kui me ilma kirume, paremaks ei lähe ;)

Isegi kui on võistluse päev ette teada pikemalt kui kuu, siis kuni viimase nädalani ei teinud ma midagi. Ok vaatasin hunnikute viisi kokasaateid. Tundub, et see on minu viis ja ei mitte need tavalised meie saated, et üks kokk on kaamera ees ja kohmetu külalisega koos midagi valmis teeb…ikka väike võistlusefekt või siis vähemalt Jamie peavad olema. Minu jaoks toimivad need kuskil muuseas vahele öeldud laused – kus kaste on, teil on ainult tund aega ja te pole veel kastet tegema hakanudki (järeldus, minu 30 minuti roogades ei saa iialgi väga hea kastet olla ;) või siis hinge kinni hoidev kodukokk ootab, mida profid tema vanaema retseptist arvavad. Ühesõnaga, vaatasin telekat ja panin mõttes oma “torti” kokku. Nädalapäevad enne proovisin pereliikmete peal ka ära ning hoolimata mitte just suurest vaimustuse kisast, jäin ikkagi endale kindlaks.

Eriti veel selles valguses, et ma samal päevale olin endale 2 tööd pannud ning ettevalmistuseks napp 2 tundi jäid. Omaarust tegin ideaalse plaani, aga lõpuks kiskus nats ärevaks küll. Ma polnud arvestanud sellega, et Kalle ostetud lilepoti alust vaadates arvasin, et seal auke pole ning lillevesi meie magamistoa põrandalt otse läbi lae koos peotäie krohviga alla kukkus :) ja et lisatööna üksi puuviljasalati lõikamine nii kaua aega võtab, sest Kalle elektritkut mängida tahtis ning üks juust kuhugi ära kadus :)…aga lõpp hea, kõik hea.

Minu tordi põhjaks oli tume ciabatta, mille viilud kergelt grillisin. Selle peale riivisin peenike riiviga keedetud peedi. Jämeda riivi oma ei sobinud üldse :) Edasi tulid kanaviilud. See oli minu jaoks kõige raskem osa. Eelmisel päeval küsisin nami-nami Pille käest, et kuidas teha kanafileed niimoodi, et ta poleks nagu saapatald, vaid selline hõrk nagu nad seal kokasaates ohivad. Peab ju saama. Ja tundub, et sai küll. Panin fileed ligi 2 sl soolaga vette pooleks tunniks ligunema. Ligunesid 45 minutit, sest ma pidin koristama seda krohvijama  :) Seejärel pesin külma vee all puhtaks ning hästi kuumale pannile kus oli või ja õli segamini. Üks filee jäi nö testiks ja kui mul omaarust oli juba piisavalt küpsenud, siis lõikasin ühe katki ja vaatasin kas on…ei olnud veel…2 minutit veel ;). Ligi 40 aastat läks aega enne kui ma teada sain, et kui liha on saapatald, siis on ta üleküpsenud ja see viimane ongi pea alati kurjajuur. Nüüd ma käin kõikide söökide juures kodus ja kontrollin – ei tohi üle küpseda :)…ahjaaa kui kana valmis sai, siis panin sinna peale ainult pipart veel…soola oli juba piisavalt :)

Kana viilutatud, läks sinna kõige peale kitsejuustuvaht. Kitsejuust, vahukoor, sool-pipar ja värsked ürdid. Ütleme nii, et enne kui ma vahu valmis sain, sain teada, et peale minu on “züriis” ainult üks inimene, kellele kitsejuust meeldib. Üks liige oli ükskord kodus öelnud, et ära sa mitte kunagi enam seda tee…nii et optimistlik olla oli nagu patt :) aga mis siis :) Enne vahtu tundus, et see kana oli kõige parem, aga kui vaht sai valmis, siis oli hoopis vaht :)

Ja siis teised….eks igaüks tahab ju tulla välja selle wow efektiga ja erinevalt ainult retseptist peab see wow ka maitsev olema. Ilusa pildiga tordiga ei ole meil midagi peale hakata :) Teise soolase tordi sees olid sinihallitusjuust, herned ja pähklid. Kuna ma just lõpetasin viimase tüki sellest, siis kolmandal päeval süües oli mul siiralt hea meel, et seda veel alles oli. Ma suure juustusõbrana nautisin seda ja herned olid küll väga positiivne üllatus.

Magusatest tortides oli Evelil jäätisetort, mis tegelikult ei olnud jäätisetort, sest jäätis tordi peale oli küll jäätise komponentidest aga polnud tehtud nagu jäätis :) Igatahes kui oleks meil olnud lapszürii, siis roosa jäätisetort oleks raudselt võitja olnud. Minu südame võitis selle tordi lihtsus….mitte tegemise vaid tulemuse poolest.

Teine magus tort oli leivatort ja ma arvan, et meie võistluse võlu ongi selles, et kui sa ikka oled vähemalt 35 aastat elus söönud, siis on vaja midagi, mida keegi pole enne saanud. Selle võistlus kõik neli torti olid sellised. Ja leivatort tadadadaaaaaaaatadadaaaaa oli kõige woum :) ja võitis seekord esimese koha :)

Ja jaaa meil on ikka võistlus. Absoluutselt iga kord me arutame, kuidas see hääletamine peaks olema ja kes mida ja kui palju punkte saab jne…ja iga kord me imestame, et kuidas me ei mäleta, kuidas eelmine aasta oli …ja see on minuarust armas :)

Punktilugeja on meil Kalle ja kokkuvõtet tehes ütleb ta esimese ja siis mõne asja, mis silma jäi. Seekord jäi talle silma, et minu tort, sai kas esimese koha või siis ei saanud üldse mitte midagi :) ehk siis kui ikka kitsejuust suus ringi käib, siis ei lähe üldse mitte :) äkki oleks pidanud toorjuustuga proovima…aga ma sain teise koha ja ühe punkti vähem kui võitja :)

Me ikka nii harva saame kokku ja meil juttu jätkub kauemaks ja ma nagunii kehva perenaine olen, siis meestel ei jäänud midagi muud üle kui ise taldrikud laua peale ära viia, kokteile teha ning laste soove täita. Ütlemata mõnus ;) Kui ikka ei käsi ja tähelepanu ei pööra, siis nad üllatavad sind.

Ingrid, kes võitis, on õnneks meie seltskonnas see, kes alati ka tordilabidale nimed orgunnib. Kuna Helena võitis eelmine aasta, siis tema nime seal veel ei ole. Järelikult kui liiga pikalt nimed puudu on, siis peab Ingrid võitma ;) Ja kuna sinna labidale ikka 50 nime ei mahu, siis äkki peaks tegema igale ühele labida, kus ainult tema nimed peal on ;)…..ajugeeniused :)

Rubriigid: muu | 6 kommentaari