Arhiiv kuude lõikes: aprill 2013

Lill

beebi ja plussid

Seda kaamera ees olemise pisikut tuleb kasvatada koguaeg. Alustad kohe hästi pisikesest peale ja muudkui kasvatad….ja siis mõnikord võib juhtuda nii, et isegi kui ei olnud plaani pildi peale tulla, siis fotograaf ikka utsitab, et mis me ikka niisama vaatame kuidas beebi sööb, vaid teeme siis pilti hoopis beebi sõbrannadest :).

Rubriigid: beebid, kodus | 1 kommentaar
Lill

ootavad

Kui sul on väike laps ja ta lasteaias käib ning kui siis ühel päeval emale öeldakse, et laps tuleb tõsta teise rühma, siis esimese hooga on tunne, et see on maailma lõpp. Lapsel on ju seal sõbrad, mis siis, et laps ise on alles vaevu neljane. Paar aastat hiljem tundub see mure tühine, sest lasteaia lõpuks on juba uued sõbrad. Täna lugesin kohalikust lehest artiklit, kus kirjutaja rääkis, et kui pärast põhikooli kooli vahetada, siis gümnaasium on just see kool, mis jääb selleks kooliks, millest sa tulevikus räägid kui minu koolist. No ja kooli teevad paljuski just sõbrad, siis kas gümnaasiumi omad saavad nendeks oluliseimateks? Loomulikult mõnel õnnelikul veab ja tal on mõni sõber juba lasteaiast peale, aga lõpuks ikkagi räägitakse ülikoolist kui kohast, kus leitakse need kõige-kõigemad. Või vähemalt on tunne, et sealt võetakse ellu kaasa see kõige suurem hunnik :)

No ja mis seal ülikoolis veel  rohkem kokku seob kui see, mis toimub pärast loenguid. Aktiivsed inimesed ikka kogunevad ja leiavad tegevust ja siis edaspidises elus polegi midagi imestada kui samast ruumis olnud inimesed sulle teele ette satuvad. Piisab ühest ühendavast sõnast ja juttu jätkub ikka väga kauaks.

Nii ka nemad omavahel said tuttavaks, küll tuhanded kilomeetird teineteisest kaugemal elades, aga sama katuse all jätkus juttu kauemaks. Ja ohh ja ahhh nii lahe oli koos nendega nostalgitseda Ateena suvekursusest või Barcelona kevadkursusest…või :)… ning tuleb välja, et Eestis on hea elada ja eriti töötada. Kusjuures on minu teele jäänud päris palju neid, kes eelistavad tööd teha just siin kuigi neil oleks valida terve maailm :).

ja nüüd siis nende uus väike oma maailm…

Rubriigid: beebiootus, kodus | Kommenteeri
Lill

kodus – päriselt

Eile lugesin Triinu blogi SEDA postitust ja täna hommikul leidsin fb seinalt (jälle) sarnase arutelu. Seal jõuti juba järeldusele, et need kassid, kes ajakirja kodudes elavad, need üldse ei pissigi, rääkimata sellest, et nad karvu kuskile ajaks. Igatahes lubasin ma Triinule, et ma vaatan ka korra oma kodus ringi. Tõmban endale kenasti vee peale kui äärmiselt korralikule ja kohusetundlikule pereemale, aga mis siis.  Kui küsida näiteks minu ema käest, et milline ma olen, siis ma arvan, et ta vastaks – kärsitu, laisk ja lohakas ning samal ajal nõudlik :). Protestiks koduse kasvatuse vastu, kus koristamine oli maailma kõige olulisem tegevus, kasvas lõpuks sealt välja kolm lohemadu, kellel rohkemal vähemalt määral enamuse ajast on asjadest kama. Selles mõttes, et kas nad on kenasti tolmust puhtad ja õiges kohas ;)

Teiseks ma arvan, et korraarmastust ei saa õppida ega harjutada, vaid äärmisel juhul võid võtta seda kui kohustust. Muidugi juhul kui see ei ole sinu loomuses ja neid inimesi ikka on. Ma olen ise näinud :) Õnneks meie peres tundub, et Liisul on seda ka. Ja ma kujutan ette kui rõõmus ta võib ükspäev olla kui tal on oma kodu, mis on koguaeg korras, mitte nagu meie maja :)

Aga pildid siis ka ;)

Kell on 7 läbi natuke ja piilun, kuidas Kärt esimest ööd oma toas magas.

eile värvisin veel viimast korda mööblit ja kapinupud on panemata ning kardinapuu, nii et see ei ole Kärdu toa postitus ;)

see on see postitus, et õhtune lugemine jäi põrandale ning joonistamine jäi ka nagu pooleli.

ümber nurga vannitoas on eilse värvimise ülejäägid, mis ootavad nüüd, et see kraanikausi kapp ka viimase kihi peale saaks. Aknalaud sai, aga see ei paista päikesepaistes hästi silma ;)

Liisu tuba on tavaliselt korras, aga täna hommikul oli seal üllatusmuna ilma üllatuseta, telefoni laadija, eilsed riided ja öösärk ;)

Magab ta nüüd pesas ja see voodi jääbki nii nagu ta seal on…hunnik patju ja tekid. Ma ei oskakski seda kuidagi siluda

Liisu aknalaud ja riidekapp :)

Ketlini toas ma voodi jõudsin juba ära teha ja ma ei tee seda mitte iga päev ja kuna seda katet on isegi minul keeruline peale panna, siis teen seda kas mina või mitte keegi :). Hunnik toolil on nagu minu lapsepõlves :) Ühel hetkel läheb ümber või on soov telekat näha liiga suur ;)

noh jah…pliiatsid ju võiks olla ilusti ära pandud, aga see mis seal paremal on…see pidi pooleli olema veel.

Kleidikapp ja Liisu koristatud koridor. Nagu näha, siis osad kleidid ei sobi

meie magamistuba ;)

ja nüüd jõudsime trepist alla kööki. Ma arvan, et ühes peres on väga oluline see, et mees ja naine oleks koduse korrashoiu suhtes ühiselt lainel. Kusjuures ei ole nii, et naised on korralikumad. Meie peres tundub, et on asi tasakaalus, sest kummalegi ei meeldi peale söömist püsti hüpata ja koristama kukkuda ja ikka päris tihti juhtub, et köök on segamini ka hommikul. Samas minu kiiks ei lase mul sööma hakata kui kõik segamini on. Ja nii lahedalt lubab meie mõlema töögraafik vabalt hommikuti kööki koristada. Seda enam, et mõnikord me sööme õhtul alles kell 8 ja pärast seda käib tants-trall laste magamamineku ümber.

ma tegin ikka pärast pildi köögist ka :)…muidu on piinlik ;)

kõige hullem ruum meie majas on vannituba. Esiteks on seal see pesumajandus ja millegi pärast on mul harjumus teha paljusid asju korraga. Näiteks panen masina tööle ja siis lähen kabinetti tööd tegema või kui lähen vetsu, siis nii möödaminnes jõuan ka veel kuivatist pesu kokku lapata. Ilusti paremalt vasakule – Kärdu hunnik, Liisu, Ketlini, riidepuule minemvad asjad, põrandal on sokid-trussikud ja Kalle hunnik, samal ajal köögis muna keeb veel 3 minutit. Täna hommikul tühjendasin kuivatit ja Kärdukas ei suutnud valida mis selga panna ning vahetas kolm korda. Kollane kleit masina peal ei sobinud, samamoodi ka hall seelik ja ka kollane dressikas. Kusjuures kõik see pesu on puhas ja nagu paremal pool näha, ka nüüd kappi viidud :)

elutuba on see, kuhu käest vist kõige rohkem asju kukub…noh sokid näiteks ;)

ilu ikka ka ;)

Kalle kabinet on alati korras. See ongi tema korras :)

ja minu oma on tema arvates alati segamini :)

vasakul on koridor. Dressikas, mis ei sobinud, raamat, mille Ketlin läbi luges ja koolis vastas, Liisu tantsuringi avaldus, Kärduka toa kapinupud, peavõrud vedelevad igal pool ja hunnik lasteaiast toodud joonistusi…tavaline :) ja paremal minu laud ;)

Noh piisavalt aus ? ;)

Rubriigid: muu | 10 kommentaari
Lill

munadest

Elu on kuidagi tõsiseks läinud ja ma tean kelle süü see on – feissbuki oma. Ma olen kenasti aastaid suutnud vältida ajalehti ja uuudiseid ja telekast tulevaid koledaid saateid. Elan oma roosa mulli sees ja kui päeva jooksul naerda ei saa, siis on jama. Blogi on ka olnud selline iroonilise muigega ja nüüd…

Teed hommikul feissbuki lahti ja üks sõber kiidab ühte artiklit ja teine teist ja mis need on – enamus neist ühiskonna kriitilised. Igal ühel kuskilt king pigistab ja igal ühel om arvamus, mida tuleb maailmaga jagada. Kalle ütles, et eks sa ise tead, mis sõbrad sul on. Temal on küll seal paar huumorisõpra, kes nalju jagavad ja saab küll seinalt muige näole. Ma saan ka, aga ma ikkagi unustan ennast ka neid artikleid lugema ja oleks siis ainult artikkel, kommid ju ka. Kas siis artikli juures või läheb elavaks aruteluks fb seinal. Ole siis mees ja hoia kõrvale.

Natuke aega tagasi oli teravalt üleval lastega seotud teemad – kas ja kui palju me neid ikka armastame. Ühelt poolt tuli välja, et lapsed ikka on väga ok, aga need vanemad, kes ei tee just nii nagu mina teeks, vot need ei meeldi. Teiselt poolt on lapsi meil vähe, peaks olema rohkem, sest kes see töötab kui meie penskarid olema. Täna hommikul räägiti raadiost, et Tallinnasse on 4000 lasteaiakohta juurde vaja. Mis mõttes siis lapsi vähe on kui kohti puudu ja nagu ma aru saan, siis lapsed ei ela mitte Tallinnas, vaid Viimsis ja Peetris :)

Ühesõnaga võta sa nüüd siis kinni, on neid palju või vähe või nad sünnivad valesse kohta ja valedele vanematele või ma ei tea. Ahjaa ja siis veel see, et Jüri Mõis ütles umbes nii, et kui sul on neid lapsi veel rohkem kui üks ja sa tõesti mõtled, et olekski siis see tõsiselt võetav lapsevanem, siis sul on kolm emadepäeva pidu, kolm jõulupidu, mõni laps käib iga nädalavahetus võistlustel (selle ma panin praegu ise juurde) ja teisel on vaja kuskil esineda ja kolmas tahab, et sa temaga kelgutama lähed. Millal siis tööd teha nii, et higipull otsa ees on?Tundub, et pühendunud lapsevanemal lihtsalt pole aega tööl käia. Või siis teedki nii nagu meie peres, hommikul vara või õhtul hilja või nii et lapsed teises toas taldrikuid lõhuvad samal ajal ;)

Ühesõnaga keeruline elu see lastega elu.  Ja see kõik pole veel pooltki nii keeruline kui su lapsed on terved ja tublid. Planeeri, mis sa planeerid, aga kõik siin elus ei lähe kõigil ju veel nii…

Kõike seda ma siis ühelt poolt ja teiselt poolt mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et minu kolm last on mu ainukesed pensionisambad, mis 30 aasta pärast loevad ja praegu on parem mitte midagi nässu keerata. Keegi tark ütles ka veel, et suhe vanemate ja laste vahele jääb eluks ajaks selliseks nagu ta on alati olnud. Täpselt sama ebaviisakalt nagu ma lapsena, räägin ma oma vanematega ka praegu ja täpselt samamoodi käsib mul ema mul mütsi pähe panna ka praegu, kui ma uksest välja minema hakkan. Ehk siis vähemalt mulle tundub, et lapsi peaks kohe võtma kui päris inimesi ja 3 ja 33 aastase suhe peaks olema laias laastus nagu ka 33 ja 63 :)

Tuleks nüüd korra munade juurde ka. Nädala alguses võtsime kokku – Kallel suur ülestõusmispüha, kus ühel päeval oli teenistus juba kell 8 hommikul või siis kell 7 õhtul,  minul mitmepäevane fotofestival koos koolituste, võistluse ja peoga, sõbranna sünnipäev koos teatri ja kohvikuga :), Liisul kaks sünnipäevakutset ja Ketlinil üks esinemine. Kõigele lisaks tahtis Ketlin, et me värviks mune, et pühapäeva hommikul saaksid nad koos otsida aiast mune, kus üllatus sees,  nagu Bullerby lastes ning kiivimagustoit võiks ka olla :)

Kõik läks veel paremini kui esialgne ülikeeruline logistline plaan tundus, sest lõpuks me värvisime mune sõprade juures, mis oli suur lisapluss lastele, kelle arvates me käime liiga harva külas. Käisime uues kohalikus söögikohas, kus toit oli parim, mis ma siinkandis saanud olen ja mul on siiralt hea meel, et nad olemas on. Minge kõik ja proovige! ning kuigi ma oma peole ei saanud, siis mis siis, tuleb uus ja parem, aga siiski üks öö istusin tunnikese mustas puudlis …ning mis põhiline – mu pensionisambad olid rahul :)

appi ma enam ei mäleta, mis päev see oli…reede vist ikka…käisime lastega sõprade juures mune värvimas. Kuna nad nii kenasti mängisid ja mina seal olin seal oma missiooniga – pereisa rõõmiks armastuse pilte tegemas ;), siis olime juba alla andmas, et ahh ei viitsi värvida, aga ikkagi võtsime kokku ja värvisime. Kui teistes peredes võib-olla lapsed päriselt värvivad ise, siis meie kuus last vahtisid küll turvaliselt köögimööblil kui suured inimesed värvipotte jagasime või sibulakoori vaheldumisi mustikatega sukkpükstesse toppisime.

pühapäeva hommikul olid siis lapsed rivis – Ketlini muna on Ketlini toas ja Liisu muna on Liisu toas ja Kärdu muna on …meie magamistoas. Südnatlõhestava nutu peale pidin Kärdu muna tema tuppa ümber peitma, mis siis, et seal suur mööblivärvimine pooleli on…kui on igal ühel tema toas, siis on tema toas!

pildi jaoks pidid kõik ilusad riided selga panema. Ei veena, et tegu on alussärgiga, sest ükskord pani ta siis selle peale teise samasuguse :)

käisime kuulasime Kallet ja Ketlinit. Meie kirikus on väga külm, va need kohad, kust põranda sees on auk ja kust siis sooja puhub. Kuna me püüame ennast alati sinna istuma sättida ja meie väikesed pingviinid siis mantlid seljast ära kisuvad, siis ülejäänud inimesed vaatavad neid nii ehmunud nägudega…

Sellel pühapäeval tellis Kalle laulustuudiost tüdrukud esinema. Mul kohe heldimuse klimp kurgus kui ma proovi nägin. Nad ise, nende hääled ja sõnad kokku oli nii südamesse minev…

Kas nalja ka siis sai…ikka sai… Kärdukas kukutas oma värvilise muna maha, vaatas sellele oma toolilt järgi ja teates üle laua – ei läinud katki, ausõna ei läinud.

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 6 kommentaari
Lill

uus

Kes oleks arvanud, et ühte nädalavahetusse mahub niii palju. Mul on tunne nagu mu silmad oleks poole suuremaks läinud. Peas keegi ruumi teinud, et kõik see, mis sellel nädalavahetusel vähemalt kolmest erinevast suunast minusse tuli on seda väärt. Ma püüan igast suunast eraldi natuke rohkem rääkida, aga ühe mõtte alla kogunesid kõik kokku – võita saab ainult andes!

Ma nüüd pean täpselt välja mõtlema, et millist võitu mu enda süda kõige rohkem ihaldab ja siis sinna anda :)

Fotosuunas peaks üks pilt rääkima lugu, mitte sada nagu minul tavaliselt :) …äkki ükspäev…

Rubriigid: kodus, pered | Kommenteeri