Arhiiv kuude lõikes: mai 2013

Lill

suvi

Mõtlesin, et kirjutaks pika jutu lastest ja siis tahaks veel kirjutada koolist ja siis veel aiast ja aiaaugust ka….aga tegelikult peaks hoopis tegema midagi muud …näiteks minema magama :) sest käes on suvi ja asi kisub väga töiseks. Õnneks on töö värskes õhus…enamasti ja seda muret, et kuhu raha panna, seda ei ole. Sellest ma tahtsin ka kirjutada. Kuidas igal inimesel on mingi narr koht kuhu ta ilma süümepiinadeta raha annab….mina näed annan selle ehitusmeestele, siiski koos süümepiinadega, sest neile tuleb anda kõik, mis sul on. Täna just Tarmo joonistas oma kaustikusse numbreid, et betoon nii palju ja tuuletõkkeid läheb 23 plaati ja siis seda teist plaati ka veel ja no kruvisid läheb ka…. palju. Kõik, mis tuleb läheb otse majja :) ja natuke panen kõrvale ka, sest mul on jälle üks hull mõte tulnud … Õnneks sellel mõttel on kodus vähemalt moraalne tugi olemas.

Segane jutt kokku võtta. Lapsed elus ja terved, tublid ja veel tublimad…. enamasti paistavad ka õnnelikud. Kohe varsti ei pea nad hommikul ka kuhugi minema ja hakkavad puhkama. Kalle mässab ürgmehe kombel aias ja protestib kui ma tal kuhugi või kellegile helistada käsin :) ja kui ma küsin, mis ta homme teeb, siis on ta kinni ;)

Mina olen endal kalendri jälle kirjuks kirjutanud ja vaba aja tahan kodus olla….siin on niiiiiiiiiiiii palju teha, aga ilus ka juba…natuke. Kui ehitusmehed mulle terassi on valmis ehitanud, siis lähen paljajalu köögist maasikaid sööma ning loen vihmase ilmaga klaasverandal raamatut…nii viis lehekülge korraga, sest rohkem pole aega või tuleb uni peale ja 10 aasta pärast on mul suured-suured lõhnvad põõsad ning lõpmatud lillepeenrad :)

ükspäev oli lasteaiavaba päev ja noored emad jalutasid tittesid magama

ajaloo huvides olgu märgitud, et plaaster Kärduka pöidla küljes on sellepärast, et hiir hammustas teda. Ja just, täiesti tavaline põlluhiir, kellega kass oli natuke aega “mänginud” ja ma ei tea, mid see Kärt mõtles kui ta vahele segas, aga hambajäljed olid pöidlas pärast.

Kalle jätkab aiaehitust. Mis see siis ära ei ole ühele hektarile aed ümber ehitada. Materjal on olemas ;)

auk, kuhu kogu raha läheb.

Liisu tellimisel seeria – lapsed puu otsas. Kuskil kella kümne ajal õhtul…eile…

ma ei saa sellest puude õitsemise asjast üldse aru. Meil nagu ei õitsegi midagi? Ploomid tunduvad juba ära õitsenud, kirsiõied on nii kõrgel ja õunapuud peale üliolulist ilulõikust on nii hõredad, et üks õis ajab teist taga….

lilled said nüüd toetust ja tundub, et ikka hakkavad kasvama ka…isegi see lill, mis sügisel koos potiga kivi kõrvale jäi ja maha ei saanudki :)

auk on juba täis ja siiruviiruline küttekaabel ka maas. Täna valati see kõik betooniga üle ka ja nüüd kuivab. Järgmine nädal pidi puutöö hakkama. Näete jah, siit parempoolsest uksest praegu ju ei saa palja jalu kuhugi minna…

ja suure toa uksest päikeseloojangut nautima minnes kukub üldse jalaluu pooleks.  Ja kui keegi nüüd arvab, et kokk-imesokk noortest naatidest ja võililledest ning nõgestest igapäevaselt maitsvaid roogi valmistab, siis neeee. Mitte ühtegi korda pole teinud. Selle eest aga rabarberikooki….oi kui palju. Nii palju, et isegi lastel ei lähe enam püksid jalga. Ma ikka loodan, et mitte koogi pärast, vaid, et nad on lihtsalt kasvanud. Kärt ei söö kooki ja Kalle ka vahepeal mitte, nii et me peame kolmekesi terve plaaditäie ära sööma.

ma lähen nüüd magama, sest mul on homme pulm ja Kallel matus :)

Ketlinit ei ole pildil, sest esimene kord oli ta koolis ja teine kord magas.

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

pulmadest…

Paar päeva tagasi kui üks pulmaisa meil siin kodus külas käis, läks jutt ka sellele, et kumma töö on pulmas raskem või kumb kulutab rohkem aega. Mina muidugi oma mätta otsast, et kui tal pidu lõppeb, siis pidu ka lõppeb. Mina tulen koju ja enamus tööst alles hakkab. Tema jälle pidavat pruutpaariga aga mitu korda ennem kokku saama. Esimene kord siis kui tehakse esimest valikut ja teisel või kolmandal korral veedab ta paariga kohe pikemalt aega. Noh, et päev ikka saaks täiuslik ja kõik sujuks. Mina jälle vastupidi ei oska enam ammu enne pulmi niisama kokkku saada. Ma vanasti ikka sain…istusime pool tunnikest ja rääkisime ikka sama juttu. Mina tulen kohale ja teen pilti ja mis ja kus ja mida me teeme, seda me saame teada alles samal päeval :) ilm on ikka nii oluline, et parem on ju meil siin Eestis väga lootusi üles küta. Peale selle, ma arvan, ei oska ükski pruut täpselt ette kujutada, mis tunne tal sellel päeval on. Millist pidu ta tahab, seda küll jah, aga mis tunne peaks pildile jääma…ma nüüd räägin, nagu ma oleks mingi ekspert, aga aastate jooksul tahad järjest rohkem, et teaks palju vähem. Just siin ja just praegu teeme nii, sest just selline tuju tuli :)

Ja see poleks ju mina, kui ma siia nüüd ainult ühe pildi paneks…ikka rohkem :) Mina osa oli pisike, tegime ainult väikese jalutuskäigu nii minu hetkel pähe tulnud kohtades kui ka nende valitutes. Kõik oli parim….ja ma vist ikka räägin liiga palju, aga nii lahe on teiste elulugusid kuulata…

Mul on ütlemata hea meel, et sellel aastal siia maani on minu kaamera ette oma tähtsat päeva jäädvustama sattunud ainult minu inimesed ja tundub nii läheb ka suvi edasi…..ma pean ikka  lihtsalt rohkem blogi täitma ;)

Rubriigid: pulmad | 2 kommentaari
Lill

välismaal

Ma käisin natuke aega tagasi ühte kuulsat fotograafi kuulamas ja irooniaga rääkis ta fotograafi tee alustamisest. Kõik tahavad olla suured ja tähtsad ja kui oled poole jalaga naaberriigis elavat sõpra pildistanud, siis saad ju kohe kirja panna, et oled rahvusvaheline ja egas seda tunnustatust sinna juurde saada ei ole kah nii keeruline. Tee kasvõi oma sõprade vahel võistlus ;) (ok ma nüüd ei mäleta täpselt, mis näited temal seal olid, aga mõte oli umbes selline) Tegelikult peab ikka kõik olema päris, siis on ka see tunne õige. Kõige lihtsam kõrgelt lennata on inimeste pildistajal kas pulma- või portreefotograafina. Kui meie pisikese Eesti kohta on juba 2 olemas ja nagu kõrvalt piiludes tundub, siis kolmas tõuseb ka kohe lendu, aga novot mul lihtsalt ei ole sellist suureks fotograafiks saamise ambitsiooni. Kusjuures äkki on see soetud vanusega, aga mõtlen,  et inimesed võiks julgemalt öelda, mida nad ei taha või mis veel parem, ei oska. Kui edu on nagunii 99% töös, siis ma tahan osa oma tööst jagada oma pere ja maja ja veel paljude asjade vahel :) Mis aga lubada saan, jagada ennast tunni jooksul jäägitult lastele ja ohh seda õnne ja rõõmu kui nad kaasa tulevad :). Lapsed kohe sobivad mulle ja tundub, et mina neile ka ja mida rohkem neid ühes peres on, seda lihtsam ja lõbusam või siis lihtsalt mulle meeldib, kui on palju ;). Ma usun, et ma mõistan neid ja endal on ikka ülev tunne kui jõuad nendega samale levelile. Selle kevadine naeruste nägude saaks on kindlalt ületanud juba saja piiri ;)

Juba teist korda oli mul suur õnn, rõõm ja au saada lennutatud sinna, kus on natuke soojem ja ilusam ning mitme päeva jooksul pildistada üles suur hulk lapsi ja muud. Juba neid, kellega ennegi kohtutud ja leida uusi lahedaid tuttavaid. Oleks ka nagu rahvusvaheline töö, aga selle vahega, et vähemalt osa perest räägib eesti keelt. Ütlemata mõnus komandeering ja üks minu lemmikumaid töötegemise viise, kus mina olen ainult fotograaf ja päevaplaani on kirja pandud ka kus ja kellega ma hommikust söön ;).  Kuna ma olen oma piltide töötlemisega alles poole peal, siis tuli tunne, et poole peal peaks ja võiks ühte pere näidata. Olles 2 aastat meie tüdrukutest maas, on valik täpselt samasugune. Ma nüüd ei hakka rääkimagi, kuidas enamus vestlust oli stiilis meil nii ja teil naa ja ooo meil ka nii ja teil ei olegi naa, aga ülilahe… ja lapsed – pildista ainult….

Tegime turistikaid, et oleks natuke rohkem aru saada, kus pilte tehtud on ;)

Rubriigid: õues, pered | 2 kommentaari
Lill

sünnipäev

Ma arvan, et see inimene, kes ütleb, et talle tema sünnipäev korda ei lähe, ei armasta iseennast. Kui juba mitte iseennast, siis kuidas veel kedagi teist. Noh ma saan aru, et võib-olla need lisanduvad aastad mingist ajast alates ei pane just rõõmust lakke hüppama, aga väike tähelepanu toob ikka päikese välja. Mulle küll meeldivad sünnipäevad ja päeva õnnestumisest piisab ainult sellest, et keegi teine teeks seda, mida ma ootasin :)

See on nüüd siis see triki koht. Eriti just meestele… Sa võid ju täiesti otse öelda ja ikkagi võib juhtuda, et õigel päeval pööritab teine silmi, et aaa päriselt tahtsid nii, ma arvasin, et see oli nali. Selles vallas tulevad koos veedetud aastad kasuks. Mitte, et mees nüüd silmist tõde lugeda oskaks, aga on lihtsalt tuttav ja armas ja oma kui jälle midagi “valesti” on.

Ma küsisin luba, et kas võib hommikumantli lugu rääkida. Ma ikka vihjasin täiesti otse, et ma tahaks seda valget hemtexi hommikumantlit – paks ja soe ja mis põhiline – puuvillane. Käterätikuid olen juba poetanud vannituppa nagi otsa ja siis õhanud, et ohh kui mõnus. Kallele küll need rätikud ei meeldi, sest need ei ole karedad ja ainult karedad rätikud kuivatavad normaalselt – mehed…

Paar päeva enne ütles, et tal on kingitus ostetud :) … aga see oli vale hommikumantel. Hoopis teisest poest ja 100% polüester. Juba kaugelt näha, et see pole see. Egas midagi…sõitsime koos linna ja ma läksin seda ümbervahetama (pluusi vastu ;). Samal ajal helistas sõbranna Külli ja ma sain ainult sissejuhatuse teha kui ta juba hüüdis, et mul pole mõtet enam edasi rääkida. Ta nimelt higistab juba pikemat aega jõuluvana toodud polüester hommikumantlis ;) ja unistab Hemtexi omast :)

Kollased lilled, mida ma järjekindlalt juba 15 aastat olen saanud, ei meeldi mulle ka juba viimased 10 aastat ja nüüd ma siis ütlesin ka ;) Kuidas ta siis ei näe, et kui ma koju ostan, siis kas valgeid või roosasid :)

Kuna aga meie peres on tugev naiste ülekaal, siis nemad juba teavad täpselt kuidas asjad käivad. Kui hommikul suuremad “vaikselt” minema hiilisid, et mulle all üllatust ette valmistada, siis raputas Kärt mind, et emme ärka üles, me peame ka alla üllatust tegema minema. Tegi nats mõistmatut nägu kui ma talle seletasin, et üllatust tehakse mulle ja mina pean magama. Magasime siis igaks juhuks koos edasi.

Sõime torti, kihutasime poole ampsu pealt Kallega õue, sest kolmel nõial oli umbes 10 minuti pärast luuda vaja ja peaaegu õigel ajal said kolm kostümeeritud nõida ka uksest välja. Kui me Ketlinit kooli juures maha panime, siis avastasime, et kaasas oli küll luud, aga koolikotti mitte :) – nii meie pere moodi. Õhtupoolikul ajasime Kalle varem poliitiliselt koosolekult ära ja sõitsime Pärnusse. Jätkame meie pere traditsiooni, et minu sünnipäeval saavad kingitusi hoopis lapsed. Nende suur soov oli spa külastus (kõiki basseine kutsuvad nemad spaadeks) ja viis legendi dvd :) Said mõlemat. Meie saime kohvikukülastuse , topelt. Teine kohvik, mida oli ka plaan külastada on puhkepäeviti suletud ja 1. mai on ju seda päeva väärt, et kohvik kinni oleks… naljakas…millal siis veel lahti olla :)

Tulles tagasi selle päeva ilusa osa juurde, siis telefon piiksus fb õnnesoove terve pika päeva jooksul. Ühest küljest on muidugi armas kõiki neid õnnesoove saada, aga ma tean omast käest, et kui enamus neist mulle tänaval vastu tuleks ja kui neil just kaelas suurt silti – mul on täna sünnipäev – ei ole, siis poleks mul õrna aimugi, millal neile õnne soovida. Nüüd aga viskab sulle kenasti kasti ette ja ütleb, soovi neile õnne. Kusjuures Küllil pidi olema selline telefon, mis lisaks käsib ka koos pidu pidada ;)

Vot pidudega on keeruline, neid ei ole küll juba aastaid ette tulnud. Oma viga muidugi ja mõtlesin, et järgmine aasta kui asi ümmarguseks kisub, siis võiks ju sellise pika laua asja teha ;) … tagasi fb juurde. Muidugi oli väga armas kui telefon piiksus, aga telefonikõne on ikkagi see, mida teevad pärissõbrad :) …isegi kui see kogemata vastamata kõnede hulka jääb…

Mis mulle veel eriti meeldis, et ise ettevõtjana sain endale planeerida töövaba päeva ja ka järgmise päeva, nii et tühja neist aastatest ja valest hommikumantlist , mulle meeldib minu elu ja inimesed minu ümber :)

Rubriigid: Krista | 4 kommentaari