Arhiiv kuude lõikes: juuni 2013

Lill

jaanipäev

Ma tegin ükspäev internetis emotsionaalse intelligentsuse testi. Küsimused olid sellised, et kas ma hakkan nutma kui filmis on kurb koht (daaa kui filmi tegija on mõelnud, et siin võiks pisar tulla, siis ta ka tuleb) ja kas ma siis püüan seda varjata või et kas mulle meeldib kui mind kallistatakse ja veel avalikus kohas. Ma veel mõtlesin, et näe kui lahe, ma saan igale küsimusele jaa vastata :). Testi tulemus aga ütles, et ma ikka peaks püüdma rohkem oma emotsioone vaos hoidma. Ma nüüd korra proovisin vastupidi vastata, et varjan oma tundeid ja nutvad mehed tekitavad piinlikkust ja poisid üldsegi ei tohiks nutta ja ka matustel püüan teha kõik, et mitte nutma hakata ja tuli välja, et siis on mu emotsioonid tervislikud :)

Naljakas ja ma arvasin, et ma olen normaalne kui mul võõras pulmas ja oma titte kallistavad isad klimbi kurku toovad ehhh, kusjuures ma ikka pean ennast täiesti tavaliseks eestlaseks, kes kõva häälega tänaval küll enam ei kilka, aga kui on ikka naljakas, siis naeran küll. … aga nagu minu puhul tavaline, siis täiesti lambi sissejuhatus meie jaanipäeva teemasse. Sest ega see meie jaanipäev ei ole midagi nii, et me pärjad peas nagu lillelapsed kaelakuti koos mööda aasa jookseme…kuigi ju võiks ;)

Meil oli siis nüüd neljas traditsiooniline jaanipäev. Kuna meil need lapsed nagunii kasvavad, siis me kasvatasime natuke ka seltskonda. Ega ma juba ammu ei tea, miks mingid asjad lähevad just nii nagu nad lähevad, aga meie seltskonda sulandus veel üks kolme lapsega pere ja veel niimoodi nagu oleks nad alati olnud. Eks vist kõik inimesed tahavad, et asjad käiks just täpselt niimoodi nagu nemad seda tahavad ja mida vanemaks sa saad, seda enam. Ütlemata mõnus on siis ju kui su ümber on just need õiged inimesed. Mulle näiteks meeldivad ettevalmistatud peod, aga kui ma pean seda ise tegema, siis ettevalmistus ei tohiks võtta rohkem aega kui 5 minutit. Mina lasin tubadest tolmud ära pühkida, käisime lastega ühe korra poes ja naabrite juures ning 15kg maasikaid laua peal jäime teisi ootama. Kui teised kohal, siis täitsa sujuvalt leiab üks hetk keegi, et nüüd oleks õige aeg oma juustuvaagen maasikate kõrvale panna ja kirvega mees läheb metsast grillipuid tooma.  Keegi ei keela kärsitul lapsel üksinda laua ääres esimest vorstikest süüa … Oi ma ei oska kirjutada. Ma just lugesin läbi Katrini kirjatüki meie jaanipäevast ja no ei tule minust seda….

Ühesõnaga meie pidu meie kodus on meie pidu. Nagu hästi õlitatud mootor, kus keegi ei pea midagi tegema ja keegi oota kelleltki mitte midagi, vaid igaüks saab olla nii nagu tema tahab. Vähemalt mina saan ja mul jäi ka mulje, et kõik teised ka. Mingi hetk ma mõtlesin, et millal sai oluliseks mõõdupuuks see, kas lastele meeldib. Vot see osa seltskonnast on veel eriti lahe, sest paari väikese piiksuga ühe ja ainukese kolme aastase suust, oli kuulda ainult naeru, jooksumüdinat ja tõsist tööd. Vaadati vanaaastaõhtu filmi ja tehti uus ;) Hommikul sõid lapsed ulmekiirusel sellise hunniku pannkooke ära, et hea, et osad vanemad seda ei näinud. Kõige pisem osaline seltskonnas sulandus nii, et mitte kordagi ei seganud ta kellegi jutu vahele ja magas mõnusalt siis kui õige aeg oli.

Suured inimesed sõid ja jõid ja lubasid järgmine aasta seda paremini teha. Ikka suurema naudinguga ja plaanid said isegi kirjalikult vormistatud ;)  Mõnus….Ma nats ikka veel seal mulli sees, vähemalt iga kord kui ma köögiuksest välja terrassi peale lähen….aga ma tegin kolm pilti ka ;)

filmimees sai mõnuga filmida, sest lapsed nõudsid.

seekord veel kaksikud, aga järgmine juba kolmikud ;)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 7 kommentaari
Lill

jaanipäeva eel…

Me tegime ka ettevalmistusi. Ja mitte väikeseid. Täna kell 5 löödi esimesele osale terassist viimane nael sisse ja verandal on ka katus peal ja aknad ees…nii et esimene etapp on valmis. Mõtlesin, et teen paar pilti ka poosetamiseks ja siis meie poosetajad tahtsid ka…tee nii ja siit ka ja siis me oleme nii ka veel. Hakkab tulema…

Pildil siis kõik mille nimel ma elan ja hingan :) … nii poeetiline, aga tunne oli küll see kui nad seal kolmekesi päikesepaistel kallistasid :)

väljas on veel puudu plekid ja laudis ja üleval rõdupiire. Seest poolt on natuke rohkem ;)

seal augus on varakevadel kõige soojem koht ja seal peaks kasvama esimene lill :)

Me käisime metsas maasikadi otsimas. Kärt hakkas vinguma, et hein on kõrge ja Ketlin läks temaga koju tagasi, aga meie Liisuga tegime ikka paraja ringi. 10 maasikat leidsime ja metsasea vaatluspunkti :) kohe spetsiomm majakese, videokaamerate ja söödakartulitega ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, KODU, Krista, minu kodu | 4 kommentaari
Lill

minu lux

Ma arvan, et kõik sai alguse 2009 aasta suve viimasest pulmast, nii umbes kuukene enne Kärduka sündi kui abiellus üks armas paar, kes elab Luxembourgis. Äkki sealt üks teine inimene sattus minu blogi lugema ja leidis, et tema tahaks ka pildile ja kuna me siis ühel suvel kaks aastat hiljem kuidagi seda sobivat aega ei leidnud, siis pakkumisele – aga äkki sa tuled hoopis siia pilti tegema, ei tahtnud kohe kuidagi ei öelda. Nii need asjad siis läksid ja esmaspäeval tulin sealt juba oma kolmandalt väljasõidult. Kokku on jäänud mu kaamera ette üle kolmekümne pere, mõni neist juba mitu korda, aga seekord käisin ka kaks korda fotokas kaelas linna peal ja mõtlesin, et teeks hoopis teistsuguse postituse. Ei kirjutakski nii väga otse nendest, kes pildile jäid, vaid mis mulle muidu silma ja kõrva jäi.

Kui ma 2011 aasta sügisel seal esimest korda käisin, siis esimene mulje oli rikas ja puhas. Ühtegi musta autot tänaval ei näe, sest ilma aukudeta sõiduteed on nii-nii puhtad. Majad üksteise kõrval tihedalt koos on nii linnas kui ka külas ja eesaedade ilukonkursi ei oleks lihtsalt võimalik korraldadagi, sest sellist, kes isegi teiseks võiks jääda, seal üldse ei olegi. Ok ma võib-olla nats liialdan, sest ma ikka ühte koledat ja räämas maja nägin ka, aga ikkagi, tundus, et inimestele läheb väga korda, mis teised neist arvavad. Seda arvamust ei suutnud muuta ka linnapilt, koos inimestega. Ülihoolitsetud ja kenasti kostüümis naised, kõgetele kontsadel ning ainult ja ainult ülikondades mehed. Väikese mööndusega oli küll mõnel mehel triiksärgi ja pintsaku all teksased, aga kingad olid ikka kallid :). Kuna lõunapausi ajal näeb kontorihoonete ümber nii palju jooksjaid, et endal hakkab juba piinlik, mis siis et erinevalt mittejooksjatest, mul paberkotis võileiba käes ei olnud. Lõunapausi ajal trennis käimine pidigi olema väga tervistav nähtus ja kuna mina vist olin seal kõige paksem inimene üldse, siis noh, saate isegi aru :). Kuigi inimesed on peenikese ja jooksevad lõunajal, siis elada võivad nad töökohast ka mitmekümne ja ka rohkema km kaugusel. Isegi teises riigis. Kiirteed on kohe niimoodi seatud, et neid, üks inimene autos, sõiduriistadele on kesklinna sõitmiseks mitu rida rohkem ruumi kui õhtul välja koju sõitmiseks.

Kuna minu silm ikka püüab rohkem selliseid vanu majasid ja eriti neid, mis ei ole teise maja küljes, siis selliseid ma eriti ei näinud. Ja kui neid maju ei näe, siis otsib silm loodust. Kindlasti on seal ka teistsuguseid metsasid, aga minu silm püüdis kinni kõrged hämarad pöögimetsad, kus metsalust kattis eelmise aasta lehelasu. Üldjuhul nende vahelt viivad läbi looklevad ja kitsamad teed, nii et silm puhkab mõnusalt. Natuke Saksamaa poole ja tuleb kodusem tunne ja kohe kaks sammu teisel pool võib olla nagu kõrge sein ees, viinamarja istandused nii kaugele kui silm ulatub. Kuna ma sattusin ka ühel hetkel sellisesse punkti, kus kahe sammuga sai ära käia kohe mitmes riigis, siis võibki igal sammul olla seal mitme erineva riigi tunne. Loodust nagu oli, isegi lehmad olid majade vahel söömas, aga kogu see loodus oli nagu puhtaks pühitud ja kallis. Igal pool oli tunne, et siin on inimese käsi mängus ja see inimese käsi suudab seal uhkusega kõike kontrolli all hoida. Ma nüüd aknast vaatan oma vaikselt võsastuvat heinamaad ja mõtlen, kumb see nüüd parem on. Mulle ikka meeldib mu heinamaa ;)

Kui emad, kes mu piltide peale jäid olid vist kõik eestlased, siis isasid, oli ikka igast maailma nurgast. Ei ole midagi, et naised on sinna välismaa meeste pärast läinud. Lihtsalt töö oli neid sinna kutsunud ja pole siis ime kui naabrile silma jääd või trennis keegi sinuga jutustama tuleb. Samamoodi linnapildis, et kui üle keskealised võib vist küll kohalikeks tunnistada, siis kiireid töiseid samme tegevad võivad olla pärit ükekõik kust – euroametnikke mahub sinna ikka vist veel palju, palju, sest neid maju, kus nad töötama peaks, tehakse järjest juurde. Ise nad seal naeravad, et kui poleks neid, kellele siis veel kohalikud oma kortereid nii kallilt üürida saaksid.  Elavad seal valdav enamus eestlasi  üürides kas korterites või ridaelamus. Osad julgemad, kes oma tuleviku tõsisemalt selle maaga sidunud on, on ka juba omale elamised ostnud ja isegi maju ehitatakse seal, kas siis üks või kellegiga kahe peale. Kuna eestlasi ikka on innustanud naabrist parem olemine, siis polegi imestada, et neil seal kõigil nii hästi läheb.

Ja lapsi teevad nad ka. Kuigi seal oma beebiga sa väga kaua kodus olla ei saa, kui sa just ei ole mõelnud ainult õhust ja armastusest elama hakata, aga seda muret, kuhu siis beebi panna, seal pole. Sõime koht on kindlalt olemas, aga kes ikka ei raatsi, siis on seal nii vanaemasid kui ka eestlastest lapsehoidjaid kohale lennutatud. Ikka meie inimesele turvalisem tunne kui et paari kuune beebi teiste omasuguste juurde hoidu jätta. Aga samas neid pisikesi eurooplasi, kellel juba paari aastaselt on ilma aksendita mõni võõrkeel suus, vaatasin ma küll kadedusega. Midagi sellist, mis mõnele siin meist,  tundub aastate pikkuse raske tööna, on neil seal muuseas juba käes. Kuna pea kõik pisikesed on seal sündinud, siis Eesti on neile kui üks muinasjutumaa. Käiakse siin suvel ja jõulude ajal. Pidu ja pillerkaar ja emal-isal aeg ainult nende päralt. Seda mõtet tasuks kohe hoida, sest äkki ühel päeval mitmekümne aasta pärast tahaks nad just siin muinasjutumaal elada :) Isegi jäi seal kõrva, kuidas üks koolilõpetaja tõsiselt kaalus just Tartusse arstiks õppima tulekut, sest seda saab siin ju ka inglise keeles teha. Kui ma ei eksi siis Euroopa lapsed käivad kõik ühes eelkoolis, kuhu minnakse nelja aastaselt, siis sealt kõrvalmajja järgmisse kooli ja 12 aastaselt jälle kõrvalmajja, sinna kus kõik pikad inimesed on ;) Nägin oma silmaga ka ühe 12 aastase tunnistust. Hindeid neil seal ei panda, küll aga ristikesi. Arusaadavalt, et mida rohkem parema poolses kastikeses see ristike on, seda naeratavama näoga ema seda rida loeb. Mis aga kaugeltki ei tähenda, et vasakpoolsemas kastis poleks lootust. Kokkuvõtteid tehakse kolm korda aastas. Peale esimest perioodi räägitakse lihtsalt vanematega. Peale teist saad siis oma ristikestega tunnistused ja kolmandal korral märgitakse juurde, kas on edusamme. Ei võrrelda teiste, vaid ainult sinu endaga. Mis mulle aga veel eriti meeldis, et neid ristikesi oli ühe aine juures kohe mitu-mitu. Ei olnud nii, et matemaatika – neli kasti ja kolmandas siis rist. Igal ainel oli veel mitu eraldi rida ja mis siis, et matemaatikas arvutamine just sinu see kõige tugevam külg ei ole, aga seal oli ka rida – tiimitööst osavõtmine või siis omaalgatus ja initsiatiiv. Kokkuvõttes võisid sa ikkagi matemaatiks väga tubli olla :) Mulle selline tunnistus ja suhtumine väga meeldisid ja ma ei saa aru, miks meil nii ei võiks olla. Kujundav hindamine oleks ju niimoodi palju lihtsam kui meil, kus iga õpetaja peab pastakast iga õpilase kohta värvilise jutu paberile saama.

Käisin ka ühes balletitunnis, kus mulle jäi mulje, et tegutsemisrõõm on palju-palju tähtsam kui millegi (võib-olla) kättesaamatu saavutamine. Kuna seal olid klaasist seinad ja natuke sain silmanurgast jälgida kohe mitut-mitut trenni, siis higipunn otsa ees, ühestki pisikesest baleriini ei vormitud ja peale trenni valisid paljud kastist ikka suurema jäätise :)

Kuna minu kaamera ette on jäänud ainult üks päris luxemburglane, kes küll on oma äärmiselt lõbusa olekuga arvamuse neist kenasti kõrgele seadnud, siis kõik muud jutud neist on vahendatud :). Näiteks on seal riigis teenindaja kuningas. Restoranis teenindavad sind valdavalt keskealised oma eluga rahulolevad mehed ja ma ei imestanud kui ühe imelise lillepoe leti taga kaks viiekümnandates meest lilli seadsid. Tööd teha seal armastatakse, kuidas muidu siis see puhas-rikas mulje saaks olla :) Eestlasi on seal ka juba mitusada ja aktiivsemad neist utsitavad ka teisi koos tegema ja mitte kedagi, kes seal eluga rahul poleks, ma ei näinud.

Kuigi nüüd jääb mulje, et peaks ka kohvreid pakkima hakkama (ma kohtusin ka perega, kel seal elamise staazi vaid paar kuud alles), siis ma ikka jään natukeseks veel siia ;)

vaated alla orgu on põhilised turstikad :)

Noh ja kui sa juba sinna alla orgu vahid, siis see koht peab ka olem ilus :)

lõunal jalutavad enamus inimesi ringi võileib käes või käed taskus :)

imelise lillepoe vaateaken. lillast roosaks ja sealt edasi poes sees olid punased lille, mis läksid edasi kollaseks kuni siis teisel pool ust oli vaateaken valge

minu lõunasöök. Seal ma sain esimest korda makroone – sooja soovitusega osta neid ühest kindlast poest. Pärast esimest naudingut ma naiivselt arvasin siiski, et mujal on need sama head…aga vot ei ole.

mõned mulle väga meeldinud uksetagused. Vanalinnas olid need ikka väga teistsugused, kui mujal.

kõik turistid tegid seal pilti :)

kõik rõdupiirded ja muu sarnane olid pitsist :)

ühest poest vanalinnas jalutasin ka läbi :) Hinnad on vanalinnas ikka ilusad – suured ja ümmargused :)

näete jah – kõik läigib :)

ahistasin fotokaga turiste :) kusjuures ma arvasin, et see kõndiv kolmik on juba mingid muud mehed ja ei saanud aru, mis üks neist kobisema tuli, et miks ma neid koguaeg pildistan :)

See logo on üks väike mälestus sellest, kuidas me Kallega umbes 15 aastat tagasi seal esimest korda käisime ja ta “oma firma logo” sealt ühe maja seina peal nägi :)

Kui ma sinna veel peaks sattuma, siis teeks pilte moodsast linnast ja pöögimetsast :)

Rubriigid: Krista, muu | 1 kommentaar
Lill

lastepeod

Kevade saabudes jääb minu kaamera ette lapsi kohe hulgim. Ikka kohe mitukümmend korraga ja nii kohe mitu-mitu-mitu-mitu korda. Mõnes lasteaias olen peol käinud juba mitu korda, teises lasteaias pildistasin juba peaaegu kõigis rühmades lapsi ning mõnes käisin kevadel mitu korda. Tähelepanekuid, mõtteid ja ideid pea pärast ääreni täis. Lisaks sellele ju veel omad lapsed.

Liisu ja Ketlini lõpupidude utsitamise võtsin enda peale ja ise olen rahul :))) Liisu rühmaga käisime seal “loomaaias” kus me varakevadel juba neljakesi käisime. Lapsed said kanu toita ja kitsi koju ajada, neile ema eest olla ja neid nagu beebisid süles tassida. Kõik, kes tahtsid, said ponidega teha nii mitu ringi kui süda ihkas ja ka need kõige väsimatumad said lõpuks isu täis. Pärast said kõik just nende samade kanade munadest ja kitsepiimast pannkooke ja lapsed jõid kitsepiima nii, et ei teinud teist nägugi. Ma ostustasin oma laste pidudel olla rohkem ema ja seal peol tegin 3 pilti teistel enam ei võtnud fotokat väljagi.

Kärduka pidu toimus ühe rühmakaaslase hoovi peal ja seal oli laste jooksuruumi küll ja peohitiks täispuhutud batuud. Soovijad läksid peolt koju karbitäie munadega, ikkagi päris talu :). Laste lihtsa ja siira mõtlemise tulemusel ka üks nali. Kogusime batuudi rendiraha ja ma oma julge ja kõva häälega hüüdsin üle ukse, et kes tahaks veel batuudi toetada. Juba jooksid osad käed pikalt ees ja seisidki nagu postid külg vastu batuudi toetamas ;)

Ketlini pidu toimus meie hoovis. Kui lasteaias ikka näed teisi vanemaid, siis kooliga on küll nii, et ei tea ei lapsi ja vanemaid ammugi mitte. Hoolimata ähvardavatest pilvedest ja mürinast, läksid need meist ilusti mööda ja autorongi järgi ütleks, et toimus selline keskmine pulm. Tegime tutvumisringi ja mõnus äratundmine oli. Paljud elavad samamoodi nagu meie Raplast natuke väljas. Lapsi mitu-mitu nii, et jagub neid nii Liisu kui ka Kärdu klassi ning kõik tublid ja hakkajad. Lauad said kaetud ja ka tühjaks söödud, lapsed ennast hingetuks joostud ja mis põhiline, kui külalised läinud, ei saanud arugi, et pidu oli olnud. Hea tunne, et Ketlin just sellises klassis on :)

Teised peod olid nagu kirju läbilõige kõigest võimalikust. Oli pidu, kus lapsed nautisid ja vanemad esinesid neile. Kus kaasa kutsutud lõbusad tegelasid aitasid minul lahedaid emotsioone püüda. Kus juba tuttavad lauluõpetajad suutsid jälle üllatada. Paistis välja, kas lapsevanemad hoiavad kokku ja on oma kaks õlga alla pannud või osad käega löönud – ahh läheb nagu läheb :) Igatahes lapsed olid õnnelikud ja säravad ning avatud südamega võtsid vastu kõik naljad ja kallistused.  Mul oli tõrvatilku, kus suure piinlikkusega oleks tahtnud maa alla vajuda kui nägin, millise käki saab kokku keerata minu südamega tehtud tööst ning teisest otsast tuli inspiratsiooni ja innustust, mida kõike saaks veel teha. Järjekordselt sai kinnitust ka fakt, et see, kes teeb kõige kõvemat häält, sellel ei tarvitse olla kõige paremad ideed ;) ja oma laste pealt nägin, et kui üle ei organiseeri, siis on nauding seda suurem.

Kokkuvõttes tahaks nii väga panna kõigi südamele seda, et vanemate kummalistest hirmudest (või millestki muust) tehtud otsused võivad hingepõhjani kurvastada last ja jätta ta ilma mälestusest, mida aitab hoida üks väike pilt.

Rubriigid: muu | Kommenteeri
Lill

suvekodu

ma ärkan hommikul vara…noh omaarust. Kell 5 vaatan esimest korda kella ja siis otsustan, et 2 tundi oleks paras aeg veel magada. Põhiliselt ärkan tegelikult kohusetundest, veel enne kui lapsed ärkavad jõuab ära teha seda, teist ja kolmandat ja sellist hetke, kus midagi teha ei oleks, sellist ei tulegi vist :). Õnneks elan ma nö unistuste suvekodus, nii et kõik on tehtud selleks, et kui suvi on töine, siis vähemalt võin ma hommikul vara ja õhtul hilja natuke puhata.

Ma võtsin ükspäev oma kalendri ette ja kirjutasin sinna paari kohta – sellel nädalal töötan natuke vähem, sest ühtegi sellist nädalat kuni septembri keskkohani polegi, kus ühtegi tööd kirjas poleks. Need, kes juba eelmistel aastatel minuga suviseid jalutuskäike on teinud, on suve kohtumisi juba kenasti täistippinud ja need, kes praegu mulle esimest korda kirjutavad, need teavad, kuidas meil kirjavahetus üle kivide ja kändude kulgeb – mahub – ei mahu ja ikka saab :)  Ma olen ju ise ka klient olnud, muidugi ma tahan siis kui mulle kõige paremini sobib ja soovitavalt kohe praegu ja kust mina tean, mis ma 8ndal augustil teen, see on ju niiiii kaugel :)… ja siis olen see teine mina, kes hirmsast põeb kui ta kellegile ei meeldi või kedagi pahandab.

Ühesõnaga ärkan hommikul üles, kõnnin ümber maja, mõtlen positiivseid mõtteid ja kõik läheb nagunii nii hästi kui saab, on siiamaani läinud ja läheb ka edaspidi :) Näiteks ükspäev mõtlesin, et kindlasti olen fotokaga liiga palju pilte teinud ja mingil hetkel peab seal midagi ära kuluma. Manuaalis on ju kenasti kirjas, et umbes nii palju klõpse võib teha, siis võib juhtuda see ja teine. Helistasin ja lasin kontrollida, et kuidas see number on. Appiii see number olin ikka nii suur, et pärast pisikest mõttepausi otsustasin ennetava vahetuse teha. Nüüd jälle kindlam tunne, et nagu nullist oleks peale hakanud.

Lastel on ka puhkus. Nüüd tuleb neid ka veel jagada. Hommikul peitsin telekapuldi ära ja nüüd natuke aega tagasi panin Kalle kabineti ukse ka lukku. Mul jälle üle pika aja üks pildistamisvaba arvutitöö päev, nii et paistan kõrvalt vaadates silmakirjalikuna. Lastel veel kerged võõrutusnähud, aga ma usun, et hakkab minema, et elu tuleb elada väljas ja kui on tuttavad pered, siis käime koos tööl ja puhkame pärast. Pühapäeval tegime juba algust, käisime peale tööd kohvikus ja lapsed meres ujumas.

Suvekodus kõik kasavab paremini kui ennem. Õunapuulehed on peopesa suurused peale varakevadist lõikust. Lilledele ka juba meeldib meie juures ning päris suvetuba ka kerkib…visalt, aga siiski.

täna hommikul kell 7

Rubriigid: KODU, minu kodu | 2 kommentaari