Kui jätta välja kõik need suured sõnad, et lapsed on meie tulevik, siis tegelikult, ausalt, puhtalt ja egoistlikult on lapsed meil – armastuse pärast. Kui ma õhtul koju tulen või kui nad mitu päeva vanaema juures on olnud, siis jooksevad kõik ühe kaupa või korraga mulle sülle ja see rõõm, mind näha, on nii siiras ja aus. Ma tean küll, et nüüd pubekate emad kehitavad õlgu ja ütlevad, et tühjagi need enam jooksevad, aga no jooksevad nii kaua kui jooksevad – näed kaheksane ikka veel jookseb. Neis on sellist lakkamatut soovi sulle rõõmu valmistada. Ega ma ausalt ei mäleta, millal mõni täiskasvanu mind niimoodi omakasupüüdmatult rõõmustanud oleks :). Lapsed joonistavad kaardikesi, annavad sulle hea meelega pool kommi, kallistavad ning nii palju komplimente, kui oma lastelt, pole ma vist elus sees kuulnud. Ikka olen mina ju see kõige ilusam ja kallim ja noh…ka kõige pehmem :)))
Ma mäletan, kuidas ma aastaid lükkasin laste saamist edasi, et nad on ju nii tüütud ja siis on nad sul koguaeg jalus ja sa pead nende päralt olema ja üle-üldse sa ei saa ju siis oma elu enam elada. Mitte, et ma nüüd midagi kahetseks, aga oleks ma teadnud, et sellel samal hetkel kui sulle beebi kõhu peale pannakse, tuleb kuskilt selline hunnik omakasupüüdmatut ja mitte iialgi lõppevat armastust, mida ei oska ettegi kujutada enne kui see kohal on. Kusjuures nii nagu minul jagub seda täpselt sama palju igale lapsele, jagavad ka nemad enda oma. Ole ainult kohal ja võta vastu. Kui aktivist minus siin plärtsub vahel, et Kalle lastega midagi ei tee, siis ta vastab, et aga ta on alati kohal, kui neil vaja. Tuleb välja, et sellest täitsa piisab.
Peale armastuse oled sa nende jaoks vajalik. See on ju nii tähtis – mulle. Ma ei olegi veel aru saanud, et kas 8 aastasel on mind vähem vaja, lihtsalt see on teistmoodi. Puhas nauding on olla 10 aastat kellegi silmis kõige targem inimene, milleks jätta ka see võimalus kasutamata. Ja need 10 aastat suudavad nemad muutuda sinu jaoks kiiremini tüütuks kui sina nende jaoks ;)(minu suurim hirm täiskasvanuna – olla tüütu, sest koguaeg on tunne, et kedagi ei huvita ja keegi taha nagu midagi)
Mingil hetkel nooruses saab igaüks valida, et kas olla parim oma töös, abikaasana või lapsevanemana. Võib-olla mõni eriti osav on parim kõiges kolmes, siis mõnele, nagu näiteks mulle, sobib vägagi hästi see kolmas. Kui mehed võivadki pea seljas läbi elu joosta ja neil see ensetoestussaavutusvajadusmisiganesegobuust on suur ja piisav, siis lapsed suudavad naiste elus nii mõnegi armastuse augu täita.
Aga minus on ikka see teine pool ka olemas ja ikkagi on mu kannatus jonnimise suhtes umbes millimeetri pikkune, aga seda armsam on kui jonnija järgmisel päeval võtab sul käest kinni ja lubab, et ta täna ei jonni :). Ikka tuleb leppida ka sellega, et ka laps on inimene (isegi siis kui ta südantlõhestavalt nutab, et ei taha olla inimene, vaid tibu) ja temalgi on omad kiiksud ja võib-olla kõik tema tegevused ei kuulu sinu top 10nesse, aga see kõik ei loe.
Pildid ühest pikast töisest nädalavahetusest, kõik lapsed on sündinud suurest armastusest …
