Arhiiv kuude lõikes: august 2013

Lill

milleks meile lapsed

Kui jätta välja kõik need suured sõnad, et lapsed on meie tulevik, siis tegelikult, ausalt, puhtalt ja egoistlikult on lapsed meil – armastuse pärast. Kui ma õhtul koju tulen või kui nad mitu päeva vanaema juures on olnud, siis jooksevad kõik ühe kaupa või korraga mulle sülle ja see rõõm, mind näha, on nii siiras ja aus. Ma tean küll, et nüüd pubekate emad kehitavad õlgu ja ütlevad, et tühjagi need enam jooksevad, aga no jooksevad nii kaua kui jooksevad – näed kaheksane ikka veel jookseb. Neis on sellist lakkamatut soovi sulle rõõmu valmistada. Ega ma ausalt ei mäleta, millal mõni täiskasvanu mind niimoodi omakasupüüdmatult rõõmustanud oleks :). Lapsed joonistavad kaardikesi, annavad sulle hea meelega pool kommi, kallistavad ning nii palju komplimente, kui oma lastelt, pole ma vist elus sees kuulnud. Ikka olen mina ju see kõige ilusam ja kallim ja noh…ka kõige pehmem :)))

Ma mäletan, kuidas ma aastaid lükkasin laste saamist edasi, et nad on ju nii tüütud ja siis on nad sul koguaeg jalus ja sa pead nende päralt olema ja üle-üldse sa ei saa ju siis oma elu enam elada. Mitte, et ma nüüd midagi kahetseks, aga oleks ma teadnud, et sellel samal hetkel kui sulle beebi kõhu peale pannakse, tuleb kuskilt selline hunnik omakasupüüdmatut ja mitte iialgi lõppevat armastust, mida ei oska ettegi kujutada enne kui see kohal on. Kusjuures nii nagu minul jagub seda täpselt sama palju igale lapsele, jagavad ka nemad enda oma. Ole ainult kohal ja võta vastu. Kui aktivist minus siin plärtsub vahel, et Kalle lastega midagi ei tee, siis ta vastab, et aga ta on alati kohal, kui neil vaja. Tuleb välja, et sellest täitsa piisab.

Peale armastuse oled sa nende jaoks vajalik. See on ju nii tähtis – mulle. Ma ei olegi veel aru saanud, et kas 8 aastasel on mind vähem vaja, lihtsalt see on teistmoodi. Puhas nauding on olla 10 aastat kellegi silmis kõige targem inimene, milleks jätta ka see võimalus kasutamata. Ja need 10 aastat suudavad nemad muutuda sinu jaoks kiiremini tüütuks kui sina nende jaoks ;)(minu suurim hirm täiskasvanuna – olla tüütu, sest koguaeg on tunne, et kedagi ei huvita ja keegi taha nagu midagi)

Mingil hetkel nooruses saab igaüks valida, et kas olla parim oma töös, abikaasana või lapsevanemana. Võib-olla mõni eriti osav on parim kõiges kolmes, siis mõnele, nagu näiteks mulle, sobib vägagi hästi see kolmas. Kui mehed võivadki pea seljas läbi elu joosta ja neil see ensetoestussaavutusvajadusmisiganesegobuust on suur ja piisav, siis lapsed suudavad naiste elus nii mõnegi armastuse augu täita.

Aga minus on ikka see teine pool ka olemas ja ikkagi on mu kannatus jonnimise suhtes umbes millimeetri pikkune, aga seda armsam on kui jonnija järgmisel päeval võtab sul käest kinni ja lubab, et ta täna ei jonni :). Ikka tuleb leppida ka sellega, et ka laps on inimene (isegi siis kui ta südantlõhestavalt nutab, et ei taha olla inimene, vaid tibu) ja temalgi on omad kiiksud ja võib-olla kõik tema tegevused ei kuulu sinu top 10nesse, aga see kõik ei loe.

Pildid ühest pikast töisest nädalavahetusest, kõik lapsed on sündinud suurest armastusest …

Rubriigid: beebid, õues, pered | 7 kommentaari
Lill

Kutt

Ma olen rahutu inimene. Üllatu-üllatus. Mitte rahuolematu, pole nagu põhjust :), aga sees on mingi suur igatsus millegi järele, mida seletada ei oska. Kah veel see tunne, et elad ju ainult üks kord ja iga päev peaks elama nii nagu see oleks viimane, ei tule ju kuidagi kasuks. Tahaks osata seda ja käia veel seal ning tunda midagi uut. Mul on üks sõbranna, kellele ma ikka koju sõites helistan ja siis ta ohkab, et ta väsib ära juba ainult mu ideesid kuulates. Ütleks, et mu tööd veel utsitab kõike seda takka. Pole ju imelik, kui mul üks pere siin kodus tunnikese diivanil istub ja räägib, kuidas nad aasta vabaks võtsid ja selle ajaga suure hunniku riike läbi sõitsid, et ma olen juba samal õhtul veenmas oma pere, et järgmise aasta me võiks elada näiteks Sri Lankal. Kusjuures ühe sõbrannaga oleme juba peaaegu selle paadi kaldast eemale saanud lükata. Kuigi Sri Lankale ei tahtnud ükski mees meiega kaasa tulla :), nii et me peame kuskil siin lähemal mõne üksiku saare leidma. Enne kahjuks ei saa me väga kohvreid pakkida, kui me pole välja mõelnud, et millest me selle aasta seal elama peaks. Mõte oli seda teha näiteks riigi kulul, aga ei…ma arvutasin kokku ja ei mingit põllumeest (sorry Külli) ei tule.

Selle oskamise koha pealt kerib kah igal suvel alati tuurid üles, sest inimene õpib ju kogu elu, aga vot ülikooli igatsust ei ole. Mulle on tegude inimesed palju südamelähedasemad kui need, kes ainult räägivad. Appikene kui palju inimesed võivad mingite asjade kohta arvata. Ma vahepeal kuulasin autos raadiost neid kanaleid, kus ainult räägiti. Lõpuks oli mu lemmiksaade Digitund, kus ma ei saanud üldse aru, millest nad räägivad, aga see oli huvitavam kui tundide kaupa mingil päevakajalisel teemal jahumine. Ühesõnaga, ei mingi uut kraadi, vaid võtame midagi muud. Räpina on liiga kaugel ja ehitada ma ikkagi vist ei viitsi. Prooviks siis süüa teha. No ja kui ma selle välja olin mõelnud, siis tulid ka kohe õiged inimesed täiesti juhuslikult mu ellu.  Nii et sügisest ma siis lähen ja õpin, kuidas päriselt süüa tehakse. Ma ju pole elu sees kotlettegi teinud :). Eks siis paista, kuhu see välja viib, sest nagu pildistamisega, tuli see nagu välk selgest taevast, ei unistanud ma mingist suurest fotograafi tulevikust. Äkki ma siis seal üksikul saarel pean kohvikut :)

Kui juba rahutu olla, siis on ju koguaeg ka vabandused olemas, et miks ei saa ühte või teist teha. Lapsed ja töö on minu põhilised. Lapsed on mul ju tegelikult juba päris suured. Saavad kõigega ise hakkama kui vaja ja töö on ju see, mida ma ise otsustan palju teha. Kui enam vabanduste taha ei poe, siis palun väga, siin on inimene, kes aitab ilusamaks, siin inimesed, kes hea meelega veedavad sinuga mõnusalt aega jne. Nii on mul nüüd kalender päris värviliseks joonistatud, ei olegi enam ainult töö :) igatahes esimene kuu uut elu on olnud puhas nauding ja ütleks, et sellega võib lausa ära harjuda.

Kogu see jutt ei tähenda muidugi seda, et ma nüüd edaspidi kuidagi vähem või väiksema naudinguga pilte teeks. Ikka edasi ja väga hea meelega.

aga….jutt ei pidanud olema üldse mitte minust. Me võtsime koera. Ma ei saa öelda, et täiesti lambist, aga ka see keris ja keris ja ühel hetkel kui olin järjekordselt ühte pere pildistamas, kus oli just uus pereliige võetud ja pere nagu meie oma, siis kõrvalt vaadates sobis täpselt selline koer ka meie diivani kõrvale :) Tehtud mõeldud ja nüüd meil on siin üks väike pätt juures. Kuna ma hetkel tahan oma õnnemullis elada, siis ma luban endale ainult ühe korra päevas, et ma lähen ta lolluste peale närvi, aga ütleks, et lastega on ikka palju, palju lihtsam.Raske tal see elu saab siin olema, sest majas elab viis inimest, kes kõik arvavad, et teavad kuidas ta käituma peab ning Kass, kes on uhke, et ainult tema võib teisele korrusele minna.

aaa ja Kutt on koera nimi :) Tal on mingi pikk ja moodne nimi ka.

Rubriigid: Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

Anna pulm

Ma vist kuulun nende väheste inimeste hulka, kes esmaspäeva hommikuti eufoorias üles ärkavad, et ohhh milline imeline hommik :) Või siis tegelikult nende paljude nädalavahetustel töötavate inimeste hulka, kes naljalt omale esmaspäevaks mingeid kohustusi ei taha võtta. Mis muidugi täna tähendas seda, et enamus päevast möödus arvuti taga, et vähemalt natukenegi väheneks see tegemata tööde hunnik, mille tagant enam välja ei näe. Muid plusspunkte kogusin veel, enda jaoks käisin rullitamas, Ketlini jaoks käisin kooliasju ostmas, Liisu viisime kaheks tunniks lasteaeda :), mis lõppes sellega, et ta läks ammu juba magama, sest homme lubas Kalle ta juba hommikul sinna viia ja terveks päevaks :) Kärdukas, ehh tema kohta peab kohe eraldi postituse tegema, aga hommikune nali oli näiteks selline. Hiilis vaikselt Kalle kabinetti ja Kalle tegi näo, et ei kuule ega näe. Hästi tasakesi tõstis Kalle märkmiku tahvelarvuti pealt ära ja kui Kalle küsis, et mis teed, siis pööritas natuke silmi, võttis Kalle näo kahe käe vahele, kallutas selle allapoole ja andis otsaette musi ja ütles nii muuseas – ei midagi :). Ta on meil ikka ulme printsess ja kuna ta alles sai neli, siis pean kohustusliku sünnipäeva postituse ka ükspäev tegema.

Ühesõnaga ma olin täna tubli ja puhkepauside vahepeal siis jagasin pilte. Ja kuna Anna pulmapildid said paar tundi tagasi valmis, siis võtan kohe sabast kinni. Annaga oleme kohtunud juba enne…mitu, mitu korda. Noh kolm korda vähemalt. Tema oli see, kes kirjutas, et mis päev sul vaba on, me siis abiellume :). Nii me siis veetsime pool päeva neljakesi, mõnusalt ja rahulikult, päikesepaistes, püüdes teha seda kõik kahele mehele võimalikult mugavaks ;) ja ma ei väsi kordamast, et tuttav meeldida on super :)

Kui mul on kaks lemmikut pildistamise teemat – pered ja pulmad ja ma vahel ikka mõtlen, et kumb mulle rohkem meeldib, siis ühte võin küll öelda, et pulm ei peaks olema, see pidu, ükskord elus, vaid iga aasta võiks üks pidu olla :)…mõte hästi kitsalt kokku tõmmates võiks iga naine vähemalt korra aastas olla nii ilus nagu ta on pruudina.

Rubriigid: pulmad | 3 kommentaari
Lill

Ma mõtlen koguaeg, et peaks tulema kirjutama. Suvel on juhutunud nii palju, et ma võiks vabalt iga päev mõne postituse teha, aga….mind ei ole mitu ja ikka jäävad need lihtsalt meeldib asjad sinna nimekirja lõppu, kus ees laiutavad kõik need peab ja siis vaja ja siis meeldib väga asjad. Suvi on toonud nii palju lahedaid uusi tutvusi ja paljud vanad on loksunud nii ideaalselt oma õigesse kohta ning paljud väga pikalt õhus olnud asjad on saanud vägagi julge tõuke ja mis siis muud, kui augustist hakkas uus elu. Parem kui varem :)  Ja loomulikult ei ole mul nüüd aega sellest pikemalt kirjutada, sest viimasest augusti nädalast tuleb võtta veel viimast ja täiendada on tegemata tööde kausta, aga ma luban, et ma räägin kõigest, ok, mitte päris kõigest ;)

Nagu enamus pühapäeva hommikuid algab sellises mõnusas unises uimas, kus magada ei saa, sest päike paistab väljas ning eelmine õhtu möödus armastuse keskel :) Ma eile kohe jälgisin, kuidas pulmas ka kõik külalispaarid :) on teineteise küljes kinni. Hoitakse käest kinni ja vaadatakse teineteisele sügavamalt silma, ju siis mõjuvad pulmad kõigile nii. Ma ühes pulmas nägin näiteks kuidas pruudi 25 aastat abielus olnud vanemad musitasid ja mitu korda :) kõik on nii ilus …

ja enne kui ma jooksen vaatama, kuidas kolm juba tuttavat tüdrukut viimase aasta jooksul kasvanud on, vaadake te pilte, kuidas ma Helena ja Tõnisega esimest korda kohtusin.

ja kui keegi teab, kus enesekindlust jagatakse, siis võib mulle teada anda. Eile pulmas, kus ma üle vanemate õlgade vaatasin neid samu pilte neile kingitud albumis, siis ikkagi imestasin, et kas tõesti mina olen need teinud…nii ilusad :)

Rubriigid: õues, pulmad | Kommenteeri
Lill

Pulmad…

Ma nüüd alustan kolmandat korda :) Auto mille ma sain eelmise aasta 1.mail on tänaseks päevaks läbisõitnud 50 000km. Ma arvan, et julgelt rohkem kui pool sellest sõidan ma üksinda ja kui ma just tervet teed mõne sõbrannaga telefoniga ei jutusta, siis ma pean ju mõtlema. Suviste pulmadega tuleb neid üksinda kilomeetreid ikka päris palju. Ühes pulmas kus ma järjekordselt ei mäletanud ühte armast pere külaliste hulgas, kes alles paar kuud tagasi minu juures kodus pildistamas käis, püüdsin välja mõelda kui palju uusi inimesi ma ühe aasta jooksul näen. Ikka üle tuhande :) …äkki isegi 2…ja kuigi ma ei ole selline pulmas huilgav ja omale tähelepanu tõmbav tegelene, siis grupipiltide tegemine on minu “tähetund”, kus ma pean esinema. Ja noh kui veel blogi ka kõrvale panna, siis ei või ma ju rahulikult isegi autos nina nokkida, äkki keegi näeb ja ma ju pean meeldima :) Sellest meeldimisest ma kirjutan teinekord, aga Katiga ma enne pulmi ei olnud kohtunud, aga selle eest teadsid tema kaks parimat sõbrannat mind vägagi hästi :) Ka selle sõbrannade jutu jätan ma teiseks korraks, sest laupäeval käisin ma juba ühe sõbranna pulma pildistamas, keda ma Kati pulmas ma veel üldse ei tundnud…erinevalt temast ;)

Tundub, et minu “kmapaania” – räägi kõik südamelt ära, toob minu juurde ainult need inimesed, kellele ma sobin ja ma arvan, et mitte ainult piltide pärast :) Kuigi see suvi on olnud väsitav, on siiski emotsioonid käinud kõrgete kaartega ja nendel hetkedel ma saanu aru, miks ma seda tööd teen ja et liiga läila ei tunduks, siis mul on loomulikult ka neid hetki kui ma selles kahtlen…näiteks kell 2 öösel Saaremaa praamil avastada, et mu fotoka aku laeb kuskil Kuressaare lähedal peokohas ja mul järgmisel hommikul on ju ka pulm :) Kuigi jutt tundub, et suvi on läbi, siis see siin on pigem mu motivatsiooniks, sest viimane pulm mu kalendris on kirjas 21.09

Ma nüüd näitan mõned kevadised pildid ka ja püüan ka teisi näidata enne kui lumi maha tuleb…ehh ma tegelikult peaks praegu oma pildistamise vabal hetkel hoopis töötlema, sest nädalake veel ja ma olen oma ootejärjekorra juba kahe kuu pikkuseks venitanud, mul nii piinlik, sest töö suhtes olen ma kohustunne ise, aga ma püüan pingsalt silme ees hoida neid tänulikke nägusid, kui kaamera langeb ja ma ütlen, et nüüd on pildid tehtud :)

Rubriigid: pulmad | 1 kommentaar