Arhiiv kuude lõikes: september 2013

Lill

Ketlin

Kui ma täna hommikul Ketlini koolimineku riietuse üle vaatasin, siis mul oli kohe kade meel. Mingi kala on vist sees kui ma tahaks samamoodi riides käia kui 8 aastane ;) või see käibki tänapäeval niimoodi – lihtsalt keeldun vanemaks saamast :)

Kuna hommikul nii kiire-kiire, siis ütlesin, et õhtul teeme pilti…Kohe kui Keltin koju jõudis, nõudis ta pildistamist. ehhhh, aga väljas on ju külm…Ketlin käskis jope selga panna ja õue tulla ;). Mul pole midagi selle vastu kui juhtimine üle võetakse ;)

Rubriigid: Ketlin | 1 kommentaar
Lill

Ärkad ühel hommikul üles ja avastad, et sulle meeldivad peaaegu kõik inimesed :) Naerma ajavaid asju on rohkem kui vihale ja said teha risti järjekordsele eneseületusele, siis :)))) Noh ja kui koolilaps saab koolis mitte lihtsalt viisi, vaid plussiga, hoolimata sellest, et koolikott koolist tulles ukse kõrvale kukub ( ja ma tegelikult saan aru, et ta võiks õppida õppima, aga saate aru 5+, las olla praegu), siis tundub, et need Tarmo Urbi välja toodud punktidel on täitsa mõte sees :)

1. Igasugune negatiivsus on täiesti ebapraktiline. Eestlane on ju praktiline inimene. Milleks praktiseerida negatiivsust, kui see mitte midagi ei anna? Ta ei loo häid inimsuhteid, ta ei ravi su tervist, ta ei tee su tuju heaks ega su päeva kaunimaks. Kõikides situatsioonides on võimalik jääda positiivseks. Kõigis situatsioonides tuleb jääda iseendaks. Tuleb aru saada, mis on elus tähtis ja mis ei ole tähtis.

2. Inimsuhetes tuleb olla aus. On inimesi, kellega me suhtleme viisakusest või harjumusest, kes tegelikult ammu ei kuulu enam meie vibratsiooni. Hinda seda, mis on sulle tõeliselt tähtis ja neid inimesi, kes on sulle tähtsad ja tee neid asju, mis on sulle rõõmu valmistavad. Ma arvan, et rõõmsameelsus on meie ainus kohustus looja ees, sest rõõmsameelsusest algavad kõik ülejäänud head asjad.

3. Võtke rohkem aega iseenestele – mõtlemiseks, lihtsalt molutamiseks, mediteerimiseks. Ükski õigustus, miks sul halvasti on, ei ole piisav. Iga loll oskab ennast õigustada. Aga see ei too kaasa tulemust, see ei paranda mitte midagi. Parem siis paranda ja kui vaja muuta, muuda.

4. Elamine ja elu on nii suur kingitus inimesele, et see peab olema nagu film, see peab olema huvitav. Kui sa oled rõõmus, siis võib elada. Kui siin ei sobi, siis mine kusagile, kus sobib. Leia see koht planeedil. Universum on suur, meil ei ole kohustusi mitte kellegi teise kui looja ja iseenda ees.

5. See, mida sa oled, seda sa kiirgad enda ümber. Haige lehm annab haiget piima. Ja kui sa annad haiget piima, siis ükskõik kui head su kavatsused ka poleks, ikka sa annad haiget piima.

6. Lapsevanemad, ärge unustage seda, mida te oma vanemate juures vihkasite. Ärge tehke seda oma lastele. Siis see jääbki kestma. Täiskasvanud peaksid tegelema sellega, et mitte unustada, millised nad ise lastena olid. Sest see laps meis ei sure kunagi. Seni kuni see laps meis on elus, me oleme ise elus, seni on meil veel arengut, kui me veel liigume, kasvame ja meil on huvitav. Ühel päeval, kui me oleme lihtsalt mingid vinguvad pateetilised täiskavanud, siis me oleme igavad. Siis ei ole enam midagi teha

7. Tuleb olla aktiivsem, selles osas, mida sa vajad. Tule kätte võtta ja see saavutada. Ei maksa üle hinnata teisi inimesi. Näiteks, et üks mees on nüüd kuskil minister, ta on ikka inimene. Ameerikas on selle kohta väga hea ütlus: “Tõesta mulle, et sinu sitt ei haise!”. Me kõik oleme inimesed, me kõik peaksime omavahel suhtlema ja rääkima. Nii peaks olema, et igale inimesele on võimalik juurde tulla ja öelda: “Kuule, räägime nüüd asjad selgeks ja paneme asjad toimima!”. Vastasel juhul on see elude raiskamine.

8. Väga tähtis on hinnata pühadust. Loodus on püha, me koosneme sellest. Me peame armastama Maad, kes on meie kõikide ema, kes meid kannab ja toidab. Me ei tohi solkida iseenese imeilusat olemust mingisuguste mürkidega, koledusega, labasusega. Kui sellele järgnevad tagajärjed, siis ära vingu.

9. Julgust ja vaprust on vaja, kui sa tahad olla õnnelikum, tervem ja rõõmsam, sest keegi teine ei tule sind päästma. See aeg on möödas. Võibolla kui muutub kogu planeet, siis saabub uuesti ka kangelaste aeg, praegu seda ei ole.

10. Hopid ütlesid kunagi, et Elu jõgi liigub ookeani poole täiega, ära karda seda jõge, hüppa keskele, me kõik oleme selles jões. See on Elu jõgi, mis meid kannab, usalda seda. Ja ära unusta, et meie ise oleme need, keda me oodanud oleme.

ja siis veel sinna juurde need tuhat ja rohkem inimest, keda me sellel suvel käsutanud olen ja kuna nende hulgas on olnud ikka eriti säravaid pärle, siis minu unenäod on ikka vägagi lahedad :).

Ma olen ju rääkinud, et mulle meeldivad sellised suvalised pildid rohkem kui  naerata kaamerasse omad. Mulle võivad need ju meeldida, aga selleks, et neid saada, ei piisa ainult minust. Ikka “hulle” on ka vaja, kes unustavad ennast pigem midagi tegema kui niisama kohmetult kaugusse vahtima. See pere ütles kohe ära, et nemad tahavad ja teevad ja ma vaadaku ise, kuidas hakkama saan. Ma valisin ainult kohti ja suunasin…ja no ikka mõned nunnupildid tegime ka :)

Rubriigid: muu, õues, pered | 4 kommentaari
Lill

päris elu

Tahaks teha sellist nalja postitust, kuidas ma kerge huumoriga multitaskingut korraldan, aga tegelikkus on see, et Ketlin hakkas täna nutma, kuna ta lõi küünarnukiga Liisut ja sai selle eest sekundiga tehnika keelu üheks päevaks (telekas, kino, arvuti, tahvel, telefoni aku on tal nagunii koguaeg tühi) ja mul olid veel kell 9 õhtul ka tennised jalas. Endal on küll juba naljakas, sest ma ei saa enam aru, kuidas kõik need asjad tehtud saab, mis tehtud peaks saama :)

Kärdukas tuleb lasteaeda viia ja sealt tuua. Tal on seal valitud lauluring ja zumba :). Kodus tuleb teda koera eest kaitsta, sest koer arvab, et see on lahe mäng kui ta kätega vehkides eest ära jookseb. K ja R tähte ei oska, aga meie katsed teda õpetada jooksevad liiva, sest ta lihtsalt ei tee neid harjutusi, mis kästakse. Oma tuba koristada ei viitsi ja just nii ütlebki – ma ei viitsi. Liisu vahel aitab teda. Mina ka ei viitsi ;). Hommikul on ta ainuke, keda tuleb üles ajada, aga õnneks on ta vähemuses ja ma loodan, et ta saab sellest varsti aru.

Liisuga on juba natuke keerulisem. Tal on lasteaias viimane aasta. Ma ei tea, mida ta oskab, sest ma ei istu ega valmistu temaga kooliks. Lasteaias öeldakse , et ta on tubli, aga ega ta raamatuid just ei loe. Üks õhtu selgus, ilma minu juuresolekuta, et ta oskaks kenasti esimese klassi matemaatika õpikust ülesandeid lahendada ja loogika oli täitsa olemas…Lasteaiast hakkavad nad ujumas käima. Peale selle läks ta korvpalli trenni, mis talle väga meeldib (mis ma ütlesin), lasteaias on veel kunstiring, laulmine ja zumba. Need on siis need raha eest ringid, aga lasteaia ajal. Las käivad kui meeldib :) Muidu on ta kodus ülitubli ja ta iga kell valmis appi tulema. Ülepäeviti joonistab mulle pilte ja kaarte, kui palju ta mind armastab :) ja tema tuba on alati korras. Minu ülesanne on siis vaadata, et tal kõik vajaminevad asjad kaasas oleks ja üle mitme nädala on meie kord kõik kossulapsed keset päeva trenni viia ja pärast lasteaeda tagasi. Noh mitu aastat oleme niimoodi Ketlini lauluringi juba jaganud, nii et toimib kenasti.

Ketlin on juba suur laps, aga ikkagi peab mul hommikul kõik meeles olema, et kas need ja need või need asjad ikka said kaasa. Vahel ei saa ka, aga mis teha :) Muusikakooli pärast olin kohe rinnaga võitlemas, et saaks loogilised ajad :) No meil ei ole ju nii, et tuleb vahepeal koju ja siis läheb tagasi. Kõik peab järjest olemas. Saigi kenasti, ainuke jama on, et pikapäevasöök on nüüd keset solfi tundi, mis tähendab ekstra võileiba kaasa. Tema siis käib muusikakoolis – mõlemad tunnid kenasti kahel päeval, laulustuudios on soolotunnis. Kunstiringis käib ka ja nüüd ootame, mis ringid koolipoolt tulevad. Kuna siin osad pereliikmed on juba spordipisikuga nakatatud, siis hoiame pöialt, et kergejõustik pannakse meie jaoks vabale ajale. Koolis läheb tal vist hästi, sest päevikus on juba mõned viied, aga näha veel ei ole, et õhtul kotist asjad välja võetakse :). Eks ta pikapäevarühmas õpib….vist…kuigi ta väitis, et seal ei tohi õppida, vaid peab puhkama ja mängima. Tema on nagu väike mina. Ükspäev käisime kaubanduskeskuses, mina sain rahulikult käed taskus käia, sest Ketlin oli see, kes õdesid karjatas ja neid tagant kiirustas. Milleks takistada, kui talle see meeldib :)

ja siis mina. Peale selle, et ma teen tööd, hommikul vara ja õhtul hilja ja kuskil vahepeal jne jne ehk siis ma ei mäleta seda hetke, kus mul poleks olnud mitte midagi teha. Koguaeg on. Õnneks ei ole laste vedamine ainult minu peale ja hommikuti viibki õnneks Kalle neid tavaliselt, aga magad ju hommikul ikka ei saa, sest kuri ema peab kõik üle kontrollima, mis kaasa peab saama, muidu sõidab Kalle lihtsalt mitu korda ;). Eelmine aasta olin lasteaias hoolekogu esimees ja koolis lastevanemate kogus. Ei võta just füüsiliselt tükki küljest ära, aga kui tahta, et head asjad veel paremini läheks, siis ainult rääkimisest ja kõrvalt vaatamisest kasu ei ole. Ma küll ääri-veeri püüdsin rääkida, et ma äkki see aasta ei teeks neid asju….. Ja nüüd on mul siis vaja veel trennis käia – kohe mitu-mitu korda nädalas ja ups, meie peres keegi teine ei teegi süüa. Maja on kah nii suur, et korras on see ainult siis, kui meie abiline majast üle käib ja seda siis umbes 15 minutit pärast seda, aga aias…ohh. Ainult muruniitmisest ikka ei piisa. Ma ausalt ei kujuta praegu ette, et millisel ajal ma seda veel tegema peaks… õnneks on sügis ja kohe tuleb lumi ;). Järgmine nädal olen veel 3 päeva koolis ka. Kuskile võiks ju mingi meelelahutus ka mahtuda…

ei ole midagil, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ma omaarust uimerdan päris palju ja üleüldse peaks tegema näiteks fb võõrutuse :) Nii, nüüd võiks veel nats tööd teha.. Ma ei pane ühtegi pilti siia :)

Rubriigid: Krista, muu | 4 kommentaari
Lill

suvetöö

Ma olen omadega täitsa maas :) Kõik ütlevad küll, et ohh pole kiiret ja võta rahulikult, aga ikkagi…millal saab :))) Minu ainuke lohutus on, et paljud teised fotograafid on ka omadega alles juulis. Teisel pool on aga need, kes saavad kekata, et neil on kõik tehtud. Suvi on ikka nii pikk olnud ja ta ikka ei paista veel lõppevat, nii äkki ei tundugi, et juuli oli nii kaugel ;).

Mul on järgmine laupäev hooaja viimane pulm ja kuna sinna tuleb kokku parim sellest suvest, siis ma ei lähegi kell 12 koju :))) Tiina – ja palun mulle ka tuba ;). Pärast olen korralik – vastan meilidele, tõstan tegemata töid tehtud tööde kaustadesse, ühesõnaga ei ole selline udupea ja võtan ennast kenasti kokku ja jään päkapikke ootama…

Ilma pildiseeriata ei saa ju….üks väga lahe pere, kellega ma olen enne juba kohtunud ja nad tulid kenasti kohvriga, nagu ma käskisin ja seal ikka oli mida valida. Kes ütleb, et lastele ei ole lahedaid riideid…onjuu ;)

ma ei taha külma ja pimedat. Ok külm võib veel olla, aga pimedat ei taha kohe üldse….

Rubriigid: õues, pered | 4 kommentaari
Lill

kook

Mis värk selle koogiga on. Või pigem siis naiste ja koogiga. Kook on see, mis käib nagu iga asja juurde. Kes tõstab käe ja ütleb, et teda kutsuti külla ja kooki ei pakutudki. Ikka ju pakutakse. Sünnipäevaks, millegi lõpetades, millegi alustades, emadepäeval, isadepäeval, naistepäeval, keegi võitis midagi …jätkan. Pole mingi õige asi kui kooki ei ole. Kook käib kodu juurde. Jah, väljas saab ka niimoodi kokku saada, et keegi kooki ei söö, aga proovi inimesed külla kutsuda ja öelda, täna meil kooki ei ole :), nagu midagi oleks kohe puudu.

Ok kui kook on, siis see kellaaeg, millal seda kooki süüakse on kah …no ma ei tea… Ma olen nüüd nii palju tark, et kõik, mis on rohkem, tuleb süüa ära hommikul ja mida päev õhtusse, seda vähem energiat võiks toit anda. Selles valguses südaöösel pulmas torti süüa, ei tule vist kellegile kasuks :). Ok kõigile külalistele pole see nii hull lugu, sest nemad teevad seda paar korda elus ja elavad kahjudeta üle ka selle ühe lõigu, aga kui suvel pea iga nädalavahetus südaöösiti tordiga lõpeb, siis noh…saate isegi aru :). Ei tea ka, et see kuidagi iidne eesti pulmakomme oleks…või on? Kas tõesti terve muu maailm sööb ka südaööl pulmatorti. Vot ei ole käinud ega näinud.

Arusaadavalt ei ole mul mitte midagi kookide vastu. Täiesti tavaline naine ja isegi kui ma kuskil söögikohas luban, et ma ei vaata seda magustoidu osa, siis noh nõrk olen….Kuna ma aga nüüd pean üles kirjutama, mis ma söön ja et sellest veel vähe, siis ka selle paberi ette näitama, siis ma olen ikka kordi-kordi tublim. Söön oma koogi hommikul ära ;) ja ei telli omale tervet magustoitu, vaid jagan seda kellegiga ja niimoodi vennalikult, et teine saab palju rohkem. Tegelikult ju piisab täiesti ühest ampsust, et rist kirja saada.

Eile kui ma sattusin telekast vaatama, kuidas kaks Austraalia personaaltreenerit tervislikku kolmekäigulist õhtusööki pakkusid, siis jäi ikka kook kummitama. Noh need esimesed kaks käiku olid loogilised ja väga head ja kuigi kõik sööjad olid enne üliskeptilised nende kapsalehtede suhtes, siis pärast said nad max punktid :)…aga kummitama jäi, et päris äärmusesse kalduda ei tasu, ikka mõistuse piirides, aga kui valida, siis lihtsalt ei vali neid kõige-kõigemaid. Ja kui Kalle täna hommikul kotitäie õunu korjas….hmmmmm ühe elaniketa maja õunapuu otsast…siis võiks ju midagi proovida.

Õunakrõbedik (üldse ei meeldi see sõna) tundus kuidagi vägagi asjakohane. Võtsin appi nami-nami ja tassikese retseptid, lugesin läbi ka kommentaarid ja tegin enda variandi.

Keetsin natuke õunu ja nats panin suhkrut ka, sest jube hapud olid need õunad. Peale läks siis umbes 400g puru, milles oli umbes 130g kaerahelbeid, umbes 70g mandlijahu, nats üle 100g võid ja siis ülejäänu toorsuhkur ja nisujahu. Pooleks tunniks ahju. Kastme tegin ka – toorjuust ja maitsestamata jogurt, natuke tavalist ja natuke vanillisuhkrut. Ja väga hea tuli…Kalle kommentaar ei kannata küll kirja panna ;)….aga ootame ja vaatame, mis lapsed arvavad.

Rubriigid: Krista, muu | 2 kommentaari