Arhiiv kuude lõikes: september 2013

Lill

kooli

Ma ei tea millised teised lapsevanemad on…või no mis ma valetan, muidugi tean. Ma ju näen neid igapäev enda ümber ja enda ees.  Igaüks annab endast parima, mulle vähemalt meeldib niimoodi mõelda. Mina ka :)) Ma siin vahel ikka hellitan mõtet, et kui mul lapsed suureks on kasvanud ja nad tõesti saavad oma eluga paremini hakkama kui mina, siis ma kirjutan sellest raamatu, kuidas päriselt lapsi kasvatada :) , aga nii kaua kui on võimalus, et mõni neist ükspäev pika monoloogi peab, milline oleks võinud tema lapsepõlv olla, siis …. aga ma tahan, et mu lastel oleks selline lapsepõlv nagu mina oleks endale tahtnud. Mitte, et mul see nii halb oleks olnud, hoolimata kõigist keeldudest ja rangetest reeglitest, ma ei saa siiamaani aru, miks neid asju teha ei tohtinud/saanud ja ohhh õudust, mida me tegelikult tegime :) ja hetk enne mingi nõudmise välja ütlemist, ma tuletan endale meelde, et mina olin ka laps ja ma tegelikult ka mäletan, mis mingil ajal oluline oli. Ükskõik kui tobedad need soovid nüüd mõeldes olid, aga ma mäletan.

Mis ma siis tahan – usaldust, rõõmu, tehatahtmist, enesekindlust, avatust, julgust, arvestamist …. äkki sellest piisab :)

Ega see lihtne pole, kui on vaja veenda, et mingi tegevus on hetkel kasulik ja ka kõik vajalikud tegevused tuleks ka rõõmuga teha ja kõik inimesed on ilusad ja head :) Uutesse asjadesse tuleb peale minna positiivse mõtlemise ja avatud meelega. Ehh ma ohkan kergendatult, sest ma püüdsin eile Liisut veenda (vist edukalt), et kossu trenni oleks lahe minna :). Ketliniga on selles mõttes lihtne, sest tema soovide nimekiri on lõputu ja loomulikult läks tema esimesel päeval rõõmuga kooli. Kaks päev koolis käinud, ei jõua ta ära oodata, millal hakkavad juba kõik need huviringid ja nüüd kui tal üks tund iga päev rohkem, et kas ta ikka jõuab igale poole.

Elu nimekirjas on asjad, mida varem seda parem ja vastupidi. Las see kolme aastane läheb nende tobedate sätendavate kingadega lasteaeda ja las 4 ja 6 aastane teevad endale õhtul meigi, et nad näevad välja nagu vanamutid õudusfilmist. Parem kui nad teevad seda praegu, mitte 14 aastaselt ;). Kui Kärdukas meid esmaspäeval restoranis üllatas julgusega küsida kõike ja avaldada oma otsekohest arvamust lauanõude suhtes, siis ühelt poolt oli mul hea meel, et ta seda teha julgeb, teiselt pool on veel pikk tee käia, et see kõik kenasti viisakuse piiridesse jääks – eeskuju, eeskuju, eeskuju (ilma targutuste ja keelamisteta eeskuju)

See on siis see mõistlik ja ratsionaalne pool minust, teine, see täielik udupea, ahhhhh… Nädal aega seisis koolikott vannitoas, et on vaja ära pesta. Selleks, et ta ikka kindlalt ära kuivaks, tegime seda viimasel minutil. Mis te arvate, et ma pole sünnist saati kuulnud, et asju ei tohi viimasel minutil teha või et kott ei või vannitoas vedeleda. Ma võin vabalt Kalle peale näpuga näidata, sest tema teeb asju veel hiljem ja kuigi saab kõigega valmis, ei suuda mina seda pealt vaadata. Kooliasju käisime ostmas ühe pika nimekirjaga ühest poest ja isegi selleks kulus liiga palju aega. Tund aega enne poodide kinnipanemist pühapäeva õhtul, läksime meie järgmiseks päevaks vahetusjalatseid ostma. Kuigi esimeses poes oli tunne, et kõik kohalikud lapsed käivad paljajalu või ma ei teagi, mis loogika alusel poes lastele mõeldud jalanõud ühe pisikese riiuli peale ära mahuvad. Naljakas…aga õnneks teises poes oli valik juba olemas…või noh üks sobiv king ja kolmandas sai veel Liisu ka. Valged sukapüksid saime näidiste riiulilt ja loomulikult oli Lindexis olemas õige suurus valge kampsun. Õnneks oli see nii ebaloogilises kohas, et ainult udupea oskas seda sealt otsida…Kokkuvõte…kõik läks ju kenasti ja kõik kooliks oli õigel ajal olemas :). Kusjuures ma isegi ei mõelnud, et äkki me ei saa neid asju, mida vaja…alati saab

Juba esimesest päevast alates peab Ketlin oma asjad ise kokku saama. Eks ta ju koolis saab teada, mis tal puudu on ja nagunii peab see päev tulema, kui ta enda eest ise seisab. Parem seda siis juba ju sünnist saati teha. Minuarust lastel kiilub ikka tõsiselt kinni kui nende eest asjad ära otsustada. Pane see pluus, pane need püksid, las ma aitan, saab kiiremini. Õhtul konrollida ise üle, mis asjad koolikotis on. Ma ise ka ei viitsiks mõelda, kui ma tean, et keegi üle kontrollib. Mitte, et nad nüüd mul siin sünnist saati pusinud on, sest ma mäletan küll kui kinniste silmadega lapsed autosse said tõstetud ja neil polnud õrna aimugi kuidas nad lasteaeda said :) Kõigel ikka oma aeg ja koht. Nüüd ma tean, et nad õhtul teesklevad magamist, et keegi neil riided seljast ära võtaks…olgem ausad, isegi mulle meeldib, kui keegi mul riided seljast ära võtab ;). Kärt ütles paar päeva tagasi, et tema on nüüd piisavalt suur ja läheb oma tuppa. Mis saab minul selle vastu olla ;)

Ükspäev lugesin kuskilt, et kodu on olulisem kui kool ja kui kodu ei toeta, siis kool ei suuda suurt päästa. Ma saan siin olla ainult eeskujuks ja eks see siis ole nende otsustada, kas nii elada on lahe või teha risti vastupidi. Olla ise rõõmus (üldse ei õnnestu koguaeg) ja tunda, et elu on elamist väärt. Ma lasteasju pole nagunii kunagi hästi teha osanud, aga iga kell olen nõus neid kiitma ja oma tegevusse kaasama. Ma teen kaugelt rohkem kurja häält, kui üks õpetaja teha tohiks :) , aga ma tean ka kuidas oma lapsed naerma saada.

Me magasime täna sisse. Kui Kallel on muidu telefon äratuseks, siis ma tõesti ei mäleta, millal viimati seda vaja on läinud ja nii kui ma selle eile välja ütlesin, siis täna…tadadaaaaa kell oli peaaegu pool kaheksa kui ma silmad lahti tegin.

Kell 7.40 olid kõik lapsed ukse kõrval reas ja isegi pead olid kammitud ning Ketlinil hommikusöök autos söömiseks kaasas :) ja kõik ilma kisata. Vot see ongi meie moodi, kui vaja, siis tuleb ennast kokku võtta, aga muid…ikka vabalt ja koos vooluga ja midagi ei juhtu …

Ahh kohusetunne elab mul seljas ja ma nüüd teen tööd parem…ma lähen vastan meilidele, mida ma pole jälle vist nädal aega teinud…mõne eriti põleva erandiga..

Ketlin “segas” mind eile õhtul kui ma tööd tegin ja tahtis kuulata, mis mul taustaks mängib…

Rubriigid: Ketlin, Krista, muu | Kommenteeri