Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2013

Lill

põhjaka

Eks see vist aastatega tuleb, et järjest rohkem kvaliteedile rõhud. Astud aga sammu kõrgemale ja nõuad rohkem nii endalt kui teistelt. Kui ei sobi, astud kõrvalt ja astud teisest trepist edasi. See ei ole nüüd üldse sellesse teemasse, aga ma viimasel ajal olen juba päris mitu ust kinni pannud :) ja tundub, et ühe kinnise ukse asemel läheb kohe mitu uut lahti…lahe. Aga tagasi kvaliteedi juurde. Süüa mulle meeldib ja kui, siis juba. Soove on ikka palju rohkem kui käia jõuab ja niimoodi pole mina veel enne Põhjakale jõudnud ja oi-oi kui mitu korda ma sinna minemas olen olnud. Eelmine suvi kui toidublogijad seal kokkasid, tahtsin minna. Mitu korda olen Tartusse sõite niimoodi sättinud, et äkki jõuab, aga siis on kas veel kinni, või paus või üldse vale päev olnud ja ühesõnaga. Täna ütlesin, et kui me nüüd kohe ei lähe, siis on jälle ei tea kui kauaks edasi lükatatud. No ja kui ikka kvaliteedi tabelis nii kõrgel kohal, siis veel eriti. Ei lasknud ennast üldse laste nurinast, et niiiiiiii kaua sõidamegi, häirida ja automäng lühendas teed ikka kõvasti.

Ma olen ikka mõlenud, et mis asi see miski on, mis teeb ühest kohast parema kui teised. Ega ju keegi ei taha halvasti teha, aga mõnel lihtsalt tuleb kuidagi paremini. Ja kui vaja seletada, siis kehitad õlgu ja ütled, et lihtsalt meeldib rohkem. Mulle meeldis kõik. See puu ja see kiik ja see maja, mis on nagu on ja kui uksest sisse lähed, siis lihtsalt kõik on nii õige ja just nii peabki olema ja just siia ma olengi koguaeg tahtnud tulla.

Menüü oli lihtne ja lühike ning teenindaja armas. Mis siis, et ta ühe asja ära unustas, aga see nagu oleks asja juurde käinud, sest teiselt poolt kõike seda, mis ta juurde pakkus oli jälle nii palju rohkem, et mina lausa sulasin. Oi kuidas mulle meeldivad sellised inimesed, kes mõtlevad kaasa ja pakuvad rohkem. Mis siis, et tõenäoliselt pakuvad nad seda kõigile, aga mina ju ikka tunnen ennast eriliselt kui  öeldakse – aga me võiksime pakkuda teile näiteks niimoodi…muidugi võite ja just niimoodi me võtamegi.

Ma ei suuda kunagi valida ja kui ma veel tean, et nagunii on kõik toidud väga head, siis ma ju tahaks ka kõike proovida. Ma küsin alati, mida soovitatakse ja siis valin selle, mis pidavat parem olema ;)

Mina jäin väga rahule nii enda kui ka Kalle ja ka laste söökidega. Lapsed, kuidas keegi. Kärt meie ulme pirtsakas, sõi küll leiba ja võid ja ka oma poolikut praadi, aga oli vaja poriseda, et täpid ei meeldi. Küsis natuke ebaviisakalt, et kus tema magustoit on, aga seda me veel lihvime ja käis 4 korda vetsus, sest vetsu eesruumis oli niiiiiii palju kõrvitsaid ja vesi tuli taevast potti. Liisu sõi kõike ja eelistas minu kala, oma sealihale…eks nüüd siis teinekord saab neile öelda, et liha ei ole alati parem ;). Ketlinile ei maitsenud kaste, aga eks seda saame ka veel harjutada.  Kokkuvõtteks võiks öelda, et vägagi kvaliteetselt veedetud aeg ja kui ma koolis praktika kohta valima pean hakkama, siis ma teeks küll ristikese selle koha juurde :)

eelroog oli küll mõeldud mulle, aga üks sai läks Kärdule, pool pasteeti leivaga Liisule ja kurgid Ketlinile-Liisule. Sibul ja majonees – super!

kui Kalle eelroog on terve portsuna paras eine ühele naisele ;), siis pakuti, et tuuakse ainult pool ja see pool oli super :). Ma mõtlesin, et pildistaks kõik söögid, aga Kalle jõudis alati enne pool ära süüa kui ma tema söögi pildistamiseni jõudsin

minu kala, mis sulas….

shnaaps ;)

minu lemmikpilt!

peaaegu perepilt ;)

Rubriigid: muu | Kommenteeri
Lill

uus

Tegelikult oma suures edevuses tahtsin ma hoopis endast rääkida, aga eestlasena ju nii ei sobi :) Nii et enne ikka raske higi ja vaevaga saavutatu vaja ette näidata. Ei saa nüüd just öelda, et valmis, aga ükspäev päike paistis ja kuigi see koormakile rikub kõik ära, siis parem kui varem :)

Noh ja kui ma nüüd umbes 10 aastasest talveunest üles ärkasin ja leidsin, et on piisavalt lastele elatud ja kui mingi kahju saigi korda saadetud, siis nüüd oleks juba hilja päästa. Ja et ma jälle lastest rääkima ei hakkaks, siis ühel päeval kui ma lõpuks Darja beebit pildistama jõudsin ja kahe töö vahele üks auk tekkis, siis noh kas nüüd või jälle mitte kunagi ja kuna sõbranna  Mari oli ka juhuslikult kodus ja lubas küll minu heaks fotoka kotis välja võtta ja mõned klõpsud teha, siis saigi ümber tema maja jalutatud ja itsitatud. Ma olen täiesti võimatu klient pildistamiseks ja oi kui raske on ikka teisel pool olla…. eriti üksinda, aga sai, mis sai….nii et tadadadaaaa….üle vähemalt viie aasta nüüd ka paar pilti minust :)

Rubriigid: KODU, Krista, minu kodu | 10 kommentaari
Lill

Liis

Ma arvan, et alustada võiks sellest, et on kahesuguseid inimesei. Ühed, kes söövad selleks, et elada ja teised elavad selleks, et süüa. Kohe kindlasti kuulun mina nende teiste hulka. Lisaks sellele olen siingi vahel välja öelnud, et söögitegemine ei kuulu just minu lemmiktegevuste hulka ja kui see veel võtab aega rohkem kui 30 minutit, siis on see ajaraiskamine :). Arusaadavalt sööme me ju siis palju väljas ja ime siis ka, et umbes selles ainukeses uudistesaates, mida ma sellel aastal näinud olen, näidati seda, et meie naabervalla kutsekoolis, kus muuhulgas õpetatakse ka kokki, on selline koht nagu restoran Neljapäev. Kiire googeldus ja deeem…ainult lõuna ja kohe kuidagi ükski neljapäev ei sobi….aga….näed kuskil kuu aja pärast on aga hoopis õhtusöök ja sinna tulevad kohe päris kokad ka appi ja meelelahutus ka – kalendritesse suurelt kirja, et sellel päeval on õhtusöök ja saatsin kirja Liisile, nii nagu seal kuulutuses oli kästud. Läksime siis õigel päeval kohale ja ei jäänudki väga palju hiljaks ;) ja meie kahene laud kenasti keset saali. Igal laual oli oma ettekandja ja kuna õhtusöök koosnes viiest käigust, siis õhtu lõpuks (tundes mind) olin jõudnud kenasti kurssi viia vähemalt poole meie ettekandja elulooga :). Igatahes kui ma seal õhtul niimoodi istusin ja ringi vahtisin, siis mõtlesin, et oleks ju lahe seal koolis õppida, aga no ega ma muidugi ei kujutanud ette, et kuidas ma seda seal koos nende otse põhikooli pingist tulnutega tegema peaks. Seda sain ka seal teada, et see Liis oli seal õpetaja, kes seda kõik seal koos hoidis ja naeratava näoga ringi tormas, isegi siis kui oli tunne, et järgmine hetk kool õhku lendab ;) Pole midagi, just nii pidigi kõik olema :)…

Edasi läks vist kuu või natuke rohkem mööda kui ma läksin ühte pulma pildistama ja nagu minu puhul tavaline, siis pruutpaariga kohtun päris tihti esimest korda pulmapäeval. Pruuti polnud kindlasti enne näinud, aga see, kes pruudile meiki tegi, oli küll tuttava näoga…aga noh, egas mina ju ei mäleta…aga pole hullu, minuti pärast tuli välja, et aaaa sina olid see, kes seal koolis õhtusööki korraldas ja siis sain ka Liisi poolse loo. Tema nimelt on juba ammu mu blogi lugenud ja oli siis elevusse sattunud kui ma talle kirja saatsin, et sööma tahan tulla ja tema teadis siis täpselt, kes need seal on, kes keset saali istuvad :).

Ja kui me siis seal pulmas jutustasime, siis tuli nagu muuseas ka välja, et Liiski plaanib suvel abielluda ja fotograafi neil ka ei ole. Nüüd ta ükskord muidugi ütles, et ta mõtles, et äkki tal pole üldse fotograafi vajagi, aga siis ta ütles, et noh küll see fotograaf ka ükskord nendeni jõuab ja muuseas küsis, et mida ma näiteks sellel kuupäeval teen. eee… midagi ja siis tuli meelde, et just samal hommikul oli keegi seda kuupäeva küsinud ja kuna mul eelmine päev pidi olema pulm Saaremaal, siis ma ei olnud väga kindel, kas ma järgmisel päeval kuskile a la Võrru suudan ikka sõita, aga Liisi pulm pidi tulema meie kodu lähedal :)…Midagi täpset me veel kokku ei leppinud, aga noh nagu näha, siis ma seal pulmas ikkagi käisin :)

Enne veel kui ma pulma jõudsin, siis sain ma juba teada, et seal koolis on ka just minusugustele olemas kokaks õppimise võimalus ja vot seda tuleb nüüd küll ära kasutada ja Liis ongi see inimene, kes päriselt seal süüa tegema õpetab. Vahele veel paar väiksemat üllatust, näiteks see, et ma tema fb lehel kommenteerisin, et ma tahaks ka neid macroone, mis ta just keset ööd sinna postitanud on ja järgmisel päeval Kalle leeritunnist tulles tõi mulle paki ja ütles, et üks õpilane saatis ning kuidas ma paar nädalat hiljem Liisi juures macrooni koolitusel ise neid tegema õppisin ;)

Kuna jutt läheks väga pikaks, siis ma pulmast väga ei kirjutagi. Igal juhul oli see nii mõnusalt teistsugune ja nii nende moodi, et see oli puhas nauding ja ainult natuke töö. Kõik oli oma ja alates sellest pulmast ma kõõlusin ikka vägagi tõsiselt kõigis järgmistes köögiukse vahel.Ma räägin nüüd, mis  peale pulma edasi sai…

Ja siis ma läksin kooli. Naljakas oli ikka minna. Mina ja kokaks ja kui siis esimene nö tutvustusring oli ja enamus seal rääkis kuidas nad rohkem või vähem juba sünnist saati köögis on toimetanud ja vähemalt pooled seda ka tänasel päeval raha eest teevad, siis ma viimasena ikka suutsin olla aus ja öelda, et ma ei tea üldse, mis ma siin teen, sest süüa teha pole mulle meeldinud ja see on Liisi süü, et ma siin olen, aga noh…oma kohvikut ma ju tahaks ja seda ma tean ka, et ainuke inimene, kellele saab kindel ollla, oled sa ise ja nats narr ju küll kui ise süüa teha ei oska. Ja teisest küljest, siis fotograafiks saamisest pole ma ju ka kunagi unistanud ja ei osanud seda ka nii kaua tahta kui see töö lihtsalt ühel päeval uksest sisse astus ja meeldima hakkas.

Ja nii ma siis seal koolis käingi üks kord kuus kolm päeva järjest. Kaks pikka päeva kuulame loenguid nii, et suu jookseb vett ja kolmandal teeme ise süüa. Esimene kord oli maitsmise pimetest ja kui enne testi jooksid mõtted kahes äärmuses, et ahh mis mõttes ma ei saa aru, mida ma söön kuni teise serva, et pärast ma ei tunne mitte ühtegi asja ära. Kokkuvõttes oli algus paljulubav, aga lihade juures kiilus ikka täitsa kinni –  ja loomulikult ma olen seda liha söönud, aga vot kui ei näe, siis ei osanudki öelda ja kirsilikööri pakkusin ka esimese hooga köharohuks. Pooled vist arvasin ära ja oli nii tublimaid kui ka neid teisi. Lisaks õppisime õigesti hakkima. Minul, kellel polnud mingeid oskusi, oli hea lihtne nullist alustada ja pärast kuud aega harjutamist, ei olegi asi nii lootusetu. Ümber õppida pidi olema juba raskem.  Eile oli meil siis oktoobrikuu koolinädal ja seekord tegime kastmeid. Siuh siuh räägiti ära, kuidas teha ja anti spikker ette ja näidati töökoht kätte. Potid seal ja lusikad seal ja hakake tegema. Kaste peab olema selline ja hinne läheb maha kui on see või teine või kolmas viga. Esimene kaste, jahu-rasvaine-piim…aaa see jahumaitseline väka asi, mida ma olen paar korda proovinud teha ja üldse pole hea ja ei tule ka kohe kuskilt meelde, et see võiks hea olla…aga no kui tuleb teha, siis tuleb teha. Ja silmad läksid endal iga liigutuse järel suuremaks, et tulebki välja ja maitse on ka täitsa ok. Järgmiseks tuli võtta see sama kaste ja teha sellest enda oma ehk siis lisada midagi, mis teeb selle veel parema ja küsida võib kõike…kõike…hmmm….ma panin kitsejuustu ja peterselli ja läkski veel paremaks. Kuigi minu tempo oli seal viimaste hulgas, siis ise olin väga rahul. Järgmine kaste ja jälle teha originaal ja siis omalooming ja niimoodi kolmas ka. Ja tuligi välja ja sain kuus viite :) Ma ikka usun, et ta oli objektiivne, hoolimata sellest, et ma seal juures keksisin ja juba enne Liisile maitsmist enda rahuolu välja näitasin. Mind on ikka nii lihtne rõõmustada, anda ülesanne ja kui ma sellega hakkama saan, siis ongi elu ilus. Kuidagi kahju oli neid kastmeid sinna ühisesse tünni kallata, nii et viimase poti võtsin sööklasse, küsisin taldrikule kartuleid ja sõin selle lihtsalt ära ja tellisin endale kokapluusi ka ja noad tellin ka ja… ;)

Elu on ikka nii lahe ja äkki mul siis ongi siin kodus ükspäev pop-up kohvik-fotostuudio-jne :)

Ja nüüd siis Liisi pulmapildid, sest see on see, mida mina praegu kõige paremini oskan, kuigi nüüd mu kätt sikutatakse ;) ja  mul on siiralt hea meel, et Liis mu elus on :)

ma olen koguaeg tahtnud, et meeleolu jaoks võiks kuskil taustal ilupiltide tegemise ajal mängida muusika…ja see oli selle suve ainuke pulm, kus kõik nagu juhuslikult sobis ja auto koos Norah Jonesiga oli meie kõrval :)

Nymfi kleit…loomulikult :) et ikka oleks kindel, et ma seda tahaks…

sinna maisipõllu sisse olen ma tahtnud ka juba mitu aastat minna, aga kuidagi pole kellegiga klappinud ja nüüd siis…oi seal oli nii kitsas. Üldse mitte nii nagu filmis, kus seal vabalt joostakse :)

kodukirik…

kui ikka pulmarongiga ümber kodu sõita, siis peeti kinni iga paarisaja meetri tagant :)

Kui ma õigesti aru sain, siis presidendi vastuvõtule süüa tegema saab ainult üks kord. Kokkasid ju nii palju ja ükskord käis Liis ka ja meie saime seda, mis ta tegi. See, mis seal parempoolsel pildil on, see oli super…kui ma ainult mäletaks, mis see oli…

“tagasihoidlik” õhtusöögi menüü :)

Kui Liisi kirg on söök, siis Allari kirg on tants ja nii seda kirge siis külalistele jagati…Allar on Liisi mees, kes armus Liisi umbes esimesest silmapilgust kui see 15 aastasena uude kooli tuli ja koolibussi astus :)

tordi tegi ka meie kooli õpetaja, aga koolis õpetab ta, vähemalt meile, arvutõpetust :)

Rubriigid: Krista, pulmad | 5 kommentaari
Lill

veranda

Edeneb, aga visalt. Ise ka väga ei kiirusta takka, sest äkki kui ise nõudlikumad oleks, oleks see vist ka juba valmis. Me nimelt ise ka päris täpselt veel ei tea, mida me tahame ja siis on hea, kui vahepeal mõelda saab. Põhiküsimus on põrand. Ma kiviplaate ei tahaks ja Kalle pole jälle laudpõrandas kindel. Valge parkett on selline, millega mõlemad nõus oleks, aga ei tea, kas sellist üldse olemas on ja kui on, siis parem kui ta ei oleks mingi ulme hinnaga. Üleüldse on niipidi nii raske ehitada, et enne kogu raha ja siis tee. Vot ei saagi kõike näpuga näidates, vaid ikka tuleb lugeda, et palju neid sajaseid on :)

Vahepeal pandi juba uks ka ette ja enamus laest on ka pandud, aga ei viitsi praegu uut pilti teha ;) Las ta ootab nüüd natuke. Järgmiseks tehakse seinad lõpuni ja ilma aknalauata kah ei saa…siis värvimistöid ja kuna nüüd seal küte juba sees, siis minupärast võiks see põrand ka selline praegu jääda…nii kaua kui õige ise meie juurde jõuab.

Ja siis ma hakkan seal pilti tegema. Valgust vist peaks piisama terveks talveks ja kui päikest on, siis paistab ta just õigest kohast. No ja ruumi ju ka nagu oleks – peaaegu sama suur kui Kalle esimene korter ;) …. ehk siis varsti saab minu kodustuudio valmis :)

väljast polegi enam muud kui need nurgaliistud panna ja kevadel kui saab rõdupiire, siis saab tuuelkasti ka. Rõdupiiret ei saa muidu teha kui ei näe, kust talad täpselt lähevad. See kena parempoolne hunnik on ka tänaseks kadunud ;)

pool terrassi jääb kevadet ootama.

mõeldi ja mõeldi ja siis otsustati, et kuna ikka aknaid nii palju, siis äkki võiks 5cm soojustust rohkem olla.

aken suurde tuppa ja aken kööki. Seal paremal pool ei ole mitte vill veel panemata, vaid koer “sõi” selle vahepeal ära ja mitte ainult sealt. Ma ju ikka ütlesin, et lastega on lihtsam. Üteld ühe korra, siis väga hea laps rohkem enam ei tee, aga koerale ei mõju isegi mitte kümnes pahandamine. Õnneks vist ikka üheteistkümnes kord mõjus, sest enamus seinast oli vill alles. Ehitajad just väga õnnelikud ei olnud, et teist korda pidid veel panema, aga pärast kolme last, minu kulm küll selliste pahanduste peale ei liigu ;)

toa poolt vaadates ;)…imelik kah ju kui fotograafil oleks pildiraami sees päriselt ka pildid…. ma vähemalt näe olen raamidki ostnud ;)

Rubriigid: KODU, minu kodu | 2 kommentaari
Lill

minu lemmikud

Ma usun, et inimesed on õnnelikumad ja eluga seda rohkem rahul,  mida rohkem nad saavad kogeda positiivseid emotsioone. Mõne inimesega, nagu näiteks minuga, on see väga lihtne. Näidake mulle lihtsalt ühte armast titte ja juba olengi omadega plussis. Ma ükspäev käisin jälle lasteaias pildistamas ja pärast õhkasin, et vot seda ja niimoodi ma just tahakski teha. Natuke ainult korraga ja mida rohkem lapsi, seda lahedam. Üleüldse peaks inimesi rohkem nö vette viskama ja vaatama, kas nad ujuvad välja. Millegi pärast tahetakse liiga tihti enne paberit näha, kas keegi millekski üldse sobib, aga lõpuks on ikka nii, et kirega teevad inimesed neid asju, mille jaoks neil paberit ei ole :).

aaa ma kunagi ammu lubasin, et ma selliseid postitusi ei tee, et blogimaailm on täis neid, kes midagi asjadest arvavad, et ma räägin lihtsalt sellest, mis mina teen või teised teevad. Aga kui räägitakse, et kodu on nii tähtis ja lapsest ei saa asju kui kodu ei toeta ja kui mingi jama on, siis on ikka kodu süüdi. Samas ju kõik lapsevanemad visatakse täiesti tundmatus kohas vette kui neil selline pisike pamp kätele antakse. Uju nüüd ja vaata ainult, et kõik õigesti teed. Mina vaatan ju pea igat oma pisikest klienti ja mõtlen, et küll tal on ikka vedanud, et ta just sellesse perre sündis. Tänasel päeval imetlen ja kadestan neid lapsi, kes juba sünnivad mitme keelsesse perre või sünnivad sellises riigis, kus ei räägita eesti keelt. Juba nad juhivad :)

Uusi pisikesi peresid külastades on huvitav jälgida, kuidas need geenid edasi on läinud. Kes saab isalt enamus, kes jälle emalt ja pruunid silmad on minu eluaegne nõrkus olnud :). Kusjuures mulle tundub, et viimasel ajal mul on enamus pildile jäänud lastest pruunide silmadega :)

Rubriigid: beebid, kodus | Kommenteeri