Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2013

Lill

trennijutt

ma olen nüüd juba mitu nädalat mõelnud, et kummast ma kirjutan, kas söögist või trennist ja nii kaua kui ma mõtlen, siis nagu näha, pole ma kummastki kirjutanud.

Umbes täpselt aasta tagasi ma juba kirjutasin sellest, et ma nüüd läksin trenni ja ma ausõna käisingi, aga noh, täna ma siis tean, et sellest mingit suurt tolku polnud ja lõpuks oli liiga külm ja pime ja nii ta siis keset kõige külmemat aega soiku jäigi. Tagantjärgi targana võib öelda, et aeg polnud õige, ma ei osanud ja no kui midagi kohe ei muutu, siis noh saate isegi aru.

Ja nüüd siis sellel suvel imetlesin ühel hommikul pulma ettevalmistusi pildistades pruudi kleiti ja mõtlesin, et aga mina. Ma tahaks ka ilusas kleidis ilus olla. Peale selle olen ma neid Triinu kleite juba aastaid imetlenud. Ette ruttavalt peaks ütlema, et suvel kohtusin Triinu kleitidega veel 2 korda, nii et ma ikka selgelt aru saaks, et see märk on täiesti kindel. Kui siis järgmisel päeval peale seda pulma ühe pildistamise käigus välja tuli, et üks pildilolija on muu hulgas ka  personaaltreener, siis võtsin enamuse julgusest kokku ja ütlesin, et ma tahaks ka ilusaks saada :)

Nädalakese sain enda kokku võtmiseks aega, et siis minna ja näidata ette kui nõrk ma siis tegelikult olen ja mitte ainult. Mõõdeti kõik üle ja kuigi ta just silmi ei pööritanud ja midagi ei öelnud, siis ma tean ju ise ka, et heast on asi ikka kaugel :). Minu jaoks oli see hullem kui eksamile minek ja nõudis ikka palju suuremat eneseületamist kui ükskõik milline muu asi, mis ma viimaste aastate jooksul teinud olen. Nii lihtne on ju minna kuskile rühmatreeningule ja teha viimases rea kõike kaasa ja öelda iseendale, aga ma ju käisin trenni, hoopis teine asi on seista üksinda kellegi ees ja kuulata, kuidas nüüd asjad edaspidi käima peaks hakkama. 2 trenni nädalas tähendab seda, et asi ei lähe hullemaks, kolm korda nädalas on mingi väike lootus jne. ja sain kohustuse kirjutada üles, mis ma söön nädala jooksul ning siis tagasi tulla. Mis te nüüd arvate, mitu korda ma sellel nädalal tegin külmutuskapi ukse lahti ja sama targalt uuesti kinni panin. Kui ikka peab iga ampsu koos kellaajaga kirja panema, siis saan ise ka aru kui jama asi on. Loomulikult ei tee asja paremaks ka see, kui ma mitu korda nädalas kell 12 öösel torti söön ;) ja sellel nädalal ma ühe korra isegi suutsin mitte süüa :). Ma küll arvasin, et ma olen vähemalt teoorias tugev, aga nädala pärast selgus, et siiski mitte. Mis mõttes sa ärkad üles ja 2 tundi ei söö mitte midagi. Minu loogika oli umbes selline, et mida hiljem ma söön, seda vähem aega on mul päeva jooksul siis ju süüa ;). Ja nii ei saa, et sa vahepeal tundide viisi ei söö. Saab ju küll, kui ma olen pulmas, siis ma ju ei saa öelda, et vabandust, ma pean vahepeal sööma, sest pulmas paratamatult ilupildistamine läheb kiirelt üle tseremooniaks ja grupipiltideks ja nii need lõunad seal vahelt ära jäävadki.  Esimene ülesanne oligi mulle see, et söön hommikul peaaegu kohe kui üles ärkan ja mitte väga vähe. Lõuna ja õhtusöök ka mingil loogilisel kellaajal ja õhtul söön ainult seda, mis lahja on ;) Esialgu kõik. Jõusaalist sain kava ka. Mina ja jõusaalis. Ma olen seal küll väga noorest peast natuke aega käinud, aga siis oli see rohkem selline ihhihii ja ahhaaahaaa ja me käisime seal pigem silmarõõmuks kui trenni pärast.

Esimene kord läksingi  oma paberiga siis üksinda trenni. Soojenduseks kõndides vaatasin alla saali, et kas ma üldse leiangi need õiged masinad üles ja kuidas see üldse välja hakkab nägema. Minu õnneks nägin, et saalis oli veel paar paberiga inimest ja kohe hakkas kindlam tunne. Ja ütleks, et mulle täitsa meeldib. Just see, et oledki üksi ja vait ja teed täpselt nii hästi kui oskad. Vahepeal vahid niisama ringi ja mõtled omi mõtteid ja loed aga minuteid, sest kahe seeria vahel peab puhkama. Miinuseks pean ikka ütlema, et ma ju ei ole loomult väga enesepiitsutaja tüüp, kes ka omaette olles viimase hingetõmbeni pingutaks. Noh nii nagu need mehed seal on. Tuli muidugi välja, et meestel on see nats teistmoodi ;). Kui ma ikka ei jõua, siis ma ikka ei jõua ja ei jõua mitte ühtegi korda enam, aga mehed võivad juba kolmanda korra juures teha nägu, et rohkem ei jõua ja siis veel umbes 10 korda teha ja ikkagi ei saa keegi kõrvalt aru, kas tal see viimanegi kord nii hirmus raske oli.

Paar päeva hiljem kui kõik lihased enam valusad ei olnud, läksin esimesse rühmatrenni. Enne lapsi mäletan, et mulle väga meeldis see kangiga rühmatrenn ja no kui hull see ikka saab olla. Sai küll. Nii raske, et ma peale trenni ikka õnnetult istusin, et kuidas ma ikka nii nõrk saan olla. Muidugi jõusaalis anti mulle paberil raskused, mida mina liigutada jõuan, aga seista kellegiga kõrvuti ja mitte üldse jõuda, on ikka paras mats. Küll ta tuleb, ei olnud sellel hetkel eriti suur lohutus, aga noh…äkki tulebki.  Hakkasin endale vaikselt kalndrisse trenne kirja panema. Ikka nii, et töö enne või pärast ja kuidas midagi mahub. Mida erinevamad treeningud on, seda parem, oli veel üks tarkus. Jällegi täitsa juhuslikult olin siis ühel päeval rulluiskudega meie kohaliku kergliiklustee peal ja kuna ma sedagi mingist ammusest ajast mäletasin, et see mulle meeldis, siis oligi tuttav tunne.

Sujuvalt sai siis kolmest trennist nädalas neli ja viis ja kuna ma ju üle pingutada ka ei taha, siis ülejäänud kaks päeva nihelesin niisama, et äkki ikka läheks teeks midagi. Kuu sai täis ja jälle pidin sööke kirjutama. Kuna ma nüüd septembris enam ei pildistanud nii palju, siis sain oma päevi juba ka nii sättida, et lõuna sinna vahele mahtus. Järgmiseks ülesandeks sain 5 korda päevas süüa. Kuna see kolmgi oli paras ülesanne, siis 5 on juba keerulisem. Asi ei olegi selles, et ma ei saaks 5 korda päevas süüa. Kui mul on kodune arvuti päev, siis ma tavaliselt võisin terve päeva külmutuskapi vahet käia ja midagi nokitseda ja samas järgmisel päeval süüa hommikul vara  ja siis õhtul kell 8. Kuigi me veel ei ole sinnamaani jõudnud, et kas ma ikka mingeid väga valesid asju väga valel ajal söön, siis omaenda tarkusest ma ikka natuke vaatan, aga sellest ma peaks selles teises söögijutus rääkima.

Kun mul on ju see, mind ennast vähemalt, närvi ajav omadus, tähele panna kõike seda, mida keegi teine teeb, siis ma ju trennis koguaeg näen, mis teised teevad. Töö mõttes on see vägagi kasulik, aga muidu on see endale ka väsitav. Nii ma näiteks ükskord peale kangiga trenni panin tähele et enamus ei lähegi ära. Nimelt oli peale seda üks 25 minutiline kerelihaste trenn. Ma lähen proovin ka…. ja nüüd on nagu sujuvalt juba niimoodi kujunenud, et ma seal käin ka. Kui juba see, mis siis veel seal on. Kalender on neil ju nii kirju. Ükskord sattus töögraafikusse auk, kuhu sobis täpselt üks tantsutrenn ja see oli lahe ja nii muuseas hüüdis treener veel ukse vahelt, et nüüd kõik kõrvalsaali venitama. Järgmiseks nädalaks panin juba selle trenni kindlalt plaani ja peale seda jooga. Kuna need tantsutrennid minu arvates küll päris trenni arvesse ei lähe, sest nagu vähe on, siis sobivadki need millegi teisega kokku. Joogas käisin siis esimest korda elus. See nagu polnud päris jooga :) ja peale selle, et ma ei paindu ja tasakaal on selline 0 tasemel, siis mulle täitsa meeldis. Järgmiseks nädalaks vaatasin, et aga mis enne tantsutrenni on, proovime seda. Selline küllaltki tõhus ja kahjuks küll jälle tasakaalu nõudev lihastetrenn, aga jällegi täitsa mõnus. Kui ma kulutan pool trennis ümber kukkumisele, siis ma ei saa ju endast parimat anda, aga nohh äkki see ka tuleb ajaga, sest see kangiga trenn tuleb mul peale kahte kuud juba täitsa hästi välja. Nimelt minu esimene väike eesmärk oli see, et teha see trenn lõpuni nii, et treener ei peakski hüüdma – Krista, jõuad küll…(Ketlin oli mul siin just kõrval ja luges ja kuna ta eile oli minuga trennis kaasas, siis ta teadis täpselt, mida ma siia kirjutan. Ketlin üritas ka osasid harjutusi kaasa teha ja ütleme nii, et ta sai rohkem kiita kui mina, aga see oli üks teine trenn)

Nii ma siis olen sattunud veel mitme erineva treeneri juurde ja mitmesse erinevasse trenni. Ühtegi sellist, kuhu ma kunagi enam ei lähe, veel ei ole olnud. Küll aga mõni juba liiga lihtne (üllatus, üllatus) ja kõik tantsutrennid kuuluvad mu lemmikute juurde, aga ainult nendest on ilmselgelt liiga vähe. Õnneks on veel üks trenn, mis kuulub hetkel minu motivatsiooni tippu. Selline jõusaali ringtrenn, kus minuti (või mingi muu treeneri suvalise ajaühiku) jooksul, tuleb mingit kindlat harjutust teha. Kui aeg läbi, siis lähed järgmise juurde. Kui seal kangiga trennis oli mul ainult paar nõrka kohta, kus ma tõesti ei jõudnud lõpuni teha, siis selles ringtrennis ei jõua ma praegu mitte ühtegi harjutust korralikult ja lõpuni teha. Vähemalt on kuhu jõuda.

Kuna mul siin enamus sõbrannasid, on mind viimased kaks kuud nagu napakat vaadanud ja ainuke, kes rõõmustab, on Kalle, siis ühel päeval tegime trennis veel ühe testi. Ma võtsin endale eesmärgiks enda sünnipäevaks kevadel olla palju tugevam ja selleks oli vaja üle kontrollida, et kui nõrk ma siis praegu olen. Sõudeergomeetril 500m, minuti jagu kõhulihaseid, kätekõverdusi ja kükke ning lihtsalt rippuda. Ma isegi mitte ei jõudnud tervet minutit kätekõverdusi teha, nii et arenguruumi on ikka kõvasti ja sellele testile järgnenud vägagi kehva tuju aitas paremaks teha sellel järgenv tantsutrenn ja kino :)

Kui ma ikka midagi pähe võtan ja tegema hakkan, siis ma teen ju ikka suurelt ja korralikult ja nii ma siis kogusin endale ka igapäevast lugemist. Kuna aga teaduslikult tõestada võib kõike, siis on paljud väited täiesti vastuolulised ja eks siis terve talupojamõistusega tuleb võtta, kus kohas see tõde on. Kaks eestlaste blogi on ka mul nüüd igapäevaseks lugemiseks. Liinat olen ma päriselt ka kohanud ja kui ma Heidile kirjutasin, et mulle ta blogi meeldib, siis tuli välja, et temagi on loeb mind :)

Viimases pulmas läks seltskonnas jutt trenni tegemise peale (ilma minu sekkumiseta ;), siis üks aastaid aktiivselt trenniskäija ütles, et 2 kuud on see aeg, pärast mida tavaliselt 90% alustajaid ära kaob. Mul on juba 2 kuud täis ;). Kuskile maratonile minek ei ole küll (veel) minu eesmärk, aga näiteks 10 korralikku kätekõverust võiks küll teha ;)

Väikeseks sissejuhatuseks aitab küll, kuna meil maja hakkab varsti valmis saama, siis olekski ju nagu vaja uut teemat, millest kirjutada.

Järgmisena ma kirjutan siis sellest, kuidas ma kokakooli sattusin ;)

aaa ma leidsin pildi sellest kleidist, millest alguses juttu oli ;)

Rubriigid: Krista | 5 kommentaari
Lill

kirega – kõike…

Kui keegi küsiks, et milline päeva oleks see, mis minuarust on edukalt õhtusse veedetud, siis ma annan ühe oma hääle päevale, kus ma saan kuulata hommikust õhtuni huvitavaid inimesi. Täpselt sellises parajas toosis, nii et uni peale ei tuleks ja kella ei vaataks. Tänase päeva võib täitsa edukalt selliste hulka lugeda. Ja minu õnn ja puhas vedamine on see, et ma sellise päeva saan endale lubada, ilma, et keegi silmi ei pööritaks ja kurja pilguga vaataks.

Ma ei mäleta, kuidas ma eelmine sügis Tallinna ettevõtluspäevale sattusin, aga ma ikka läksin sinna päris teadlikult ja valisin ka loenguid, mida kuulata. Oli ja ei olnud kah ja eks ta siis rohkem minu viga oli, et need loengud ei olnud just päris need õiged minu jaoks. Sellel aastal ei saaks nüüd küll öelda, et ma oleks väga pikalt valinud ja kaalunud, aga valik tuli suht ideaalilähedane.

Esimeses loengus kuulasin, kuidas inimesed vaimustusid oma toodete ideedest, kuidas neil on sära silmis, nad on rahul ja õnnelikud. Pool müügitööd on tehtud kui ma tahaks omale seda vidinat, mida pole veel olemaski ja tahaks ka seda kotti, mis on olemas ja tahaks väga teada, mis see uus toode on :) Ok  see mööbel ei olnud just minu maitse, aga ma nii lihtne inimene, et kui tegija oleks teistmoodi rääkinud, siis võib-olla oleks ma ka müüdud olnud. Endalgi hakkasid mõtted igas suunas liikuma, et mis oleks kui äkki või siis…igatahes edukalt veedetud esimene poolteist tundi.

Teine loeng oli teistmoodi innustav. Sain teada, et jube raske on lugeda, kui keegi samal ajal räägib ja et ettevõtjana olen just sellises seisus, kus mulle kõige rohkem meeldib olla. Grupitööd täiesti võõraste inimestega ei tundu enam nii hirmutavad ja umbes täpselt 5 sekundit kulub selleks, et teada saada, kas sulle mõni inimene meeldib või mitte ;) Kuidagi sujuvalt esimeses loengus avatud meel sai kenasti ideeks vormistatud, mis siis, et meie tiim ainult ühe shokolaadimündi selle eest sai ;). See on selline viisakas väljend sellele, et me ei võitnud mitte midagi.

Järgmise pool tundi veetsin Pärdi ja Tormise koorimuusikat kuulates – Eesti muusika, mis müüb. Hoopis teistmoodi tunne ja nagu pool sissejuhatust järgmisse loengusse. Kokku võeti nii, et nad ajavad oma südame järgi kindlat rada just nii nagu neile meeldib. Kuna aga järgmise loenguni oli minu graaikus veel päris palju aega, siis see vaba sai mugavalt vana head tuttavat interneti turundajat kuulates. Väga mõnus ära tundmine, et mõte on ikkagi sama, aga näited olid kõik uued ;). Vahepeal sain teada ka, et kui jube tunne on kui keegi koguaeg kõrval pildistab. Mina tahan kuulata ja siis keegi tuleb seisab mulle ette ja muudkui klõpsutab. Päris ehmatav oli ja tõsiselt peaks ennast ikka näiteks laulatuse ajal kõrvalt vaatama.

ja siis viimane. Mul on oma nimekiri inimestest, keda ma alati hea meelega kuulan. Osad inimesed on minuarust just selleks siin ilmas, et nad räägiks. Ma eriti ei usu, et seda saab õppida, see peab olema kaasa sündinud. Samas ma usun, et nad ise teavad ka seda ja kokku võttes on see võit-võit :) Kaupo kuulub kindlasti nende hulka. Ei tea, kas ma olen nüüd liialt andunud kuulaja, aga ikka tuleb talt midagi uut, kuigi ju võiks öelda, et kui palju inimene ikka suudab midagi uut endast rääkida, eriti kui sa oled juba aastaid teda kuulanud. Eks see, et ta samast valdkonnast räägib, annab palju juurde. Mõttes on mul siis tavaliselt need + ja – kastid, kuhu ma siis ristikesi teen, et kas mõtted ühtivad või siis mitte. Tänane mõte, mis meelde jäi oli, et meil läheb kõik nii pinnapealseks, inimesed püüavad kõike silmadega ja sügavuti minemiseks on aega ja tahtmist vähestel ja et fotograafe on meil rohkem kui inimesi ;). Selle loengu nimi oli kirega ärisse (oli vist) ja kutsutud oli kolm seltskonda, kes teevad seda, mis neile kõige rohkem meeldib ja kas see toob siis ka piisavalt sisse. Kaupo ütles, et täpselt sama palju kui toob sisse, viib ka välja ja tema on sellise eduga väga rahul :)

Järgmisena rääkisid La Muu mehed. Nende jutt küll nii vabalt ei jooksnud, aga no ma olen selle jäätise fänn ja minu jaoks on nende tegevus selline, mida välismaa mehed teeks, aga et nüüd meie omad eestlased. Ma olen alati imetlenud mujal maailmas sellist põlvest põlve pärandatud äritegevust, olgu selleks siis kasvõi tortide tegemine ja iga järgmine poeg paneb midagi uut ja omanäolist asjale juurde ja kõik nad on ju ka ühel ilusal päeval kuskilt alustanud. Kuigi nad ütlesid, et nad teevad jäätist ainult nii kaua kui viitsivad, siis mine tea, äkki nende plaan Eesti lemmikjäätiseks saada, ei olegi nii pilvedes (appi, kuidas inimesed mingeid tsitaate küll peast teavad, kui ma ei suuda meenutada seda, mida ma paar tundi tagasi seina pealt lugesin)ja mina vanaemana saan ka oma lastelastele La Muu jäätist osta ja rääkida, kuidas see kõik algas.

Viimasena rääkis Aleksander Ivaskevits. Ma olen tema tegevusega tänu Kallele kursis, aga väga huvitav oli kuulata hoopis temast, tema naise kaudu. Mehele suurt sõna ei antud, aga ikkagi oli tema see staar ja kui ta ikka publiku ette võttis, siis minutiga olime tal peos ja tegime just seda, mida ta tahtis  ja kirega.

Peale sellist päeva pole siis mingi ime, et pea on pilvedes ja ei saa aru, miks kõik need inimesed millegi vähemaga kui kirega oma päevi õhtusse saadavad. Ei pea just igal hommikul suurest rõõmust kilkama (La Muu mees), aga päev ei saa ka olla tühjade tundide õhtusse veeretamine.

Kui ma siin ikka ennast ja oma tööd ühele ja teisele poole veeretan, et miks ma nii teen nagu ma teen ja mitte nii nagu mõni teine, siis La Muu meeste mõte, et Eesti turg ongi minu oma, nii tuttav ja turvaline ja ma tean, kuidas siin asjad käivad, sobib nii hästi mulle. Noh ei tulnud väga kirglik postitus, ma kirjalikult olen ikka liiga eestlane vist ;)

Aaa ja mis LaMuu mehed veel ütlesid, et töö ei tohiks väga eraelu segada ;) ja üldse tuleks rohkem koos sõpradega veini juua, sest sealt need kõige paremad mõtted alguse saavadki :)

Ühesõnaga kõik, kellel igav ja  aega ja kellele meeldib kui huvitavad inimesed räägivad, siis minge kindlasti järgmine kord kuulama, tasuta ju antakse ;) Ma küll lähen

Rubriigid: Krista, muu | 3 kommentaari