Arhiiv kuude lõikes: november 2013

Lill

ootavad

Kunagi ammu kui ma blogi hakkasin kirjutama, oli kõik nii lihtne. Ainult mina ja minu väike maailm ja umbes kolm sõpra lugesid ka. Võis vabalt lõõpida nii mehe kui ka muude loomade üle ja itsitasime siis koos kolme sõbraga, et ehhh kas sai nüüd liiga palju. Ka lastest võis vabalt kirjutada… noh nii nagu tittedest ikka…ei näe, ei kuule ja ei oska isegi mitte rääkida, lugemisest rääkimata. Ja siis äkki kui tuli välja, et peale tuhande täiesti võõra inimese, loeb mõne sõbranna ema ka blogi. Lapsed kasvavad kiiremini kui seened, vot siis näed ei suuda enam üldse vabalt kirjutada. Samas aga peaks, sest kuna ma ju ei ole mingi sügav inimene, vaid selline, kellel on vaja koguaeg itsitada ja vales kohas täiesti lolli järjekindlusega valesid asju öelda, siis peavad ju minu kliendid seda teadma, et keegi ära ei ehmataks ja mina jälle uksest välja minnes jesss saaks öelda…mitte pead vastu seina taguda, et oli nüüd seda ja teist ja kolmandat vaja öelda ja ei suuda siis inimene tund aega ka vait olla. Te ikka saate aru, et mu igapäevane lubadus on vähem rääkida. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks, ma alati luban endale, et täna ma olen rohkem vait….ok…ma nüüd nii koguaeg ka ei räägi. Kodus olen ma enamus aega täiesti vait :)

Ok ma räägin nüüd parem piltidest…läksin ukest sisse…jess…väga sobib…tund aega lõkerdamist ja rohkem juttu ja veel rohkem tegusid ja voilaaaa…asi purgis :)

Rubriigid: beebiootus, kodus | 2 kommentaari
Lill

veranda….

Natuke on veel puudu. Ja et see puudu ka valmis saaks, siis teie abiga. Me nüüd mõtlesime välja, et maas võiks olla valge parkett, aga kust seda saaks nii, et hinge kinni ei tõmba, aga ikka väga-väga ilus oleks, seda meie ei tea. Te teate?

Enne, kui aknalaud olid värvitud ja liistud olid värvitud

ja pärast….kui need peale kahte pikka tööpäeva ja sutsuke kirumist ka seina on saanud – ei või siis osta ühte laia lauda, vaid kaks kitsast, mis omavahel kokku ei taha minna…ja vaadake ise kui palju poste ja aknalaual pidi augud sisse lõikama. Ma oleks palju rohkem kirunud kui ma seda tegema oleks pidanud :)

Rubriigid: KODU, minu kodu | 6 kommentaari
Lill

roosa mull

Eks asi ole vist novembris, aga mitmest kohast on jäänud silma see, et tõstatakse küsimus, kas me olemegi nii õnnetud, või miks inimesed ei ütle, kui nad päriselt rahul ja õnnelikud on. Kas asi on eestlastes või milleski muus, et me ei oska isegi komplimendi eest tänada. Jaa jaaa mina ju ka. Ma just ei hiilga mingi kõrge enesekindlusega ja kahtlen endas hommikust õhtuni ja olen ikka pisarateni solvunud kui jälle selgub, et ma ei meeldigi kõigile inimestele. Aga tegelikult elan ma ju oma ilusas roosas mullis ja kõik ongi ju hästi.

Mul on kodu, mis saab kohe valmis. Ja isegi kui ei saa, siis no mida oleks siin kurta. Kõik on ju täpselt nii nagu ma olen tahtnud. Allahindlust pole millegile teinud ja paremaks saab veel ainult nii, et vahetan ühe asja teise vastu. Majal laenu ei ole, kindlustuse eest maksan ka, nii et öösel saan magada täiesti rahulikult enda padja ja teki all :)

Mees on ka normaalne. Kui ma tean kedagigi, kelle roosa mull veel suurem on, siis on see tema. No tema rahulolu oma eluga paistab ikka väga välja. Kuna ta on veel osavam kulude kontrolli all hoidja, siis no tema teeb ainult neid asju, mida ta tahab. Just enne ütles, et tal hakkab paha kui ta kütusearvet näeb ja mingu tankigu homme mina oma autot, siis pole tema seda raha kulutanud :) Just tegi eksami, et ta võib nüüd ise ja ametlikult inimesi paari panna, aga eks sellest ma räägin üks teine kord täpsemalt. Kui mina käin viimasel ajal sellistes koolides, kus pärast oma kätega midagi valmis saab teha, siis talle meeldib ülikoolikraade koguda ja ega needki jänesed pole ja minuga võrreldes on tal neid niigi  liiga palju.

Lapsed…no ma ei tea…eks iga ema jaoks ole ju tema oma need kõige kõigemad. Kenasti terved on kõik, kuigi siin mõni vahepeal köhib, aga see tuleb ja läheb ilma suurema kärata ja mina ainult kuulen, et keegi neist vahepeal köhatab. Kärdukas on veel oma emotsioonidega vahel pahuksis, aga selle eest saab ta pere meelelahutaja tiitli ja eks tema on see, kes mulli kõigutab, mis siis, et lasteaias on ta musterlaps. Liisu suudab ainult positiivselt üllatada. Just hetk tagasi käis küsimas, et kuidas kuivatit tööle panna….aga seal on ju eelmine pesu ees…ei ole, selle võttis juba välja ja lappas kõik kenasti kokku ka. Ketlin on lausa ulme. Ringide nimekiri on tal küll ilmselgelt liiga pikk, aga kui peale kuuajast õmblusringist käimist tullakse koju sellise koeraga, et minu silmad olid küll imestusest nagu tõllaraatad, siis lasku aga käia. Tehku kõike, mis tahab. Koolis saab viisi ja olen näinud isegi kahe plussiga viite. Eks meil emotsionaalsetel inimestel keeb siin kõigil vahel kõrgete detsibillidega üle ka, aga kõik see keeratakse nii kiirelt naeruks, et ükski uks paukuda ei jõuagi.

Mul on töö, mida ma teen hea hea meelega. Ülejäänud pere arvates vist liiga hea meelega, sest otsa ta ju ei saa ja eks siis ongi hea, et on mida teha. Mingeid suuri ja ebareaalseid unistusi tööga seoses ei ole ja vist ikka tänu vanusele julgen ka juba öelda ja valida ning teha tõesti ainult neid töid, mis mulle meeldib. Noh ja kõik need muud lahedad asjad kah veel siia juurde (kool ja trenn). Kui ma kunagi sügisel ühe teise trenni avastanud fotograafiga koos rullitamas käisin, siis ta rääkis, et tänu trennile on tal nüüd elus sellised inimesed, kes ka trenni teevad. Mul on ka nüüd :) Juba enne trenni lepitakse kokku, et pärast lähme kohvikusse :) ja homme lähme kinno.

Ei tea, kas ma peaks nüüd suurest rõõmust hõiskama ja totakalt õnneliku näoga ringi käima, või ma ikka võin midagi veel tahta ja nats viriseda ka. …. ja ei tee nüüd keegi mu mulli katki!!!

Õmblusring on ikka lahe. Eks see käbi sinna kännu kõrvale ju kukkus, kuigi ma õmblen ikka väga-väga vähe. Esimesel korral tuli ta seal tagasi nõelapadjaga. Teisel korral tegi ta oma õpetajale sünnipäevaks nõelapadja. Vahepeal tegi nüüd kilpkonna ja Kärdukale lukuga pinali  ja nüüd siis selline koer. Õmblusmasinaga ilusti õmmeldud ja ikka väga korralikult tehtud.

Rubriigid: Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

Darja beebi

Daaaaa…ma ei ole üldse osav alustaja. See on juba mitmes algus ja ma muudkui kustutan :) Ikka ei sobi nii ja ei sobi naa…kustutaks nüüd selle ka ära, sest see on suht mõttetu algus ju ;) Aga…kunagi talvel käisin Darja juures ja siis oli beebi kõhus. Ega ma ei näinudki kui ta päris pisike oli ja Darja jälle ootas, millal tal sellised armsad voldikesed tulevad…aga tuli välja, et tegemist on peene preiliga ja voldikesi ei tulegi. Ükskord suvel kui ma ühte pulma tema juurest alustasin, siis vaatasime koos beebi üle…ei mingeid volte ja no eks siis pildistame ükskord ilma voltideta – näiteks siis kui juba rohkem sügis on. Sügis on minu vaieldamatu lemmik aastaaeg pildistamiseks. Pidasime plaane ja mina ajasin need mitu korda nässu ja eks lõpuks oli tunne, et äkki ei saagi…aga nii ei tasu üldse mõelda, sest isegi täna paistis päike :)

Ma kohe näitan pilte ka, aga ma ei tea kuidas saada nö blogimise järje peale, sest pulmasuvest olen ma vist ühe postituse teinud nagu ma olekski ainult ühes pulmas käinud…tegelikult käisin ikka mitmes ;) Peresid, keda näidata tahaks on vist kokku juba sada ja no ei jõua. Aga kuna sõbra soovitus maksab kõige rohkem, siis ikka paljud pildile jäänud näitavad pilte ka teistele ja mina saan jälle omale uusi sõpru, keda siis omakorda pildile püüda :). Tublimad neist teevad aga muudkui lapsi juurde, nii et homme lähengi külla ühele pisikesele, kellel on 2 vanemat õde ja mõlemaga olen ma päris varakult juba kohtunud …

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

Turundus

Ma arvan, et see oli eelmisel Tallinna Ettevõtluspäeval, kus üks loengupidaja kutsus ühte oma loengut kuulama ja nii ma sattusingi Tallinna lehele ja sealt vägagi keerulist ja õnneks väga raskesti leitavat teed mööda väga lahedatele koolitustele. Liitusin meililistiga (mida ma teen ülihrava) ja nüüd olen tänulik koolitustel käia. Tegemist on täpselt minu maitsele koolitustega – paras kogus, nauditav lektor ja kasulik ja mis mitte vähem oluline – äärmiselt nauditav lõuna, mis maksab rohkem kui see loeng mulle. Kuigi siin nii mõnigi võib öelda, et ma ei rakenda kuidagi oma teadmisi, siis pigem tundubki, et ma teen nagu arvan ja siis käin koolitusel kinnitust saamas, et ma olen õigel teel.

Selle sügise valikusse sai kaks turunduse loengut. Esimene oli kliendikeskne turundus. Ütlen ausalt, et läksin sinna suht skeptiliselt ja kuigi Triin (tema korraldab ja nagu kevadel välja tuli, siis loeb ka mu blogi :))) ütles, et lektor on väga lahe, siis esimene pilk saali just vaimustusest kiljuma ei pannud. Selline hea isuga keskealine härra viksilt ülikonnas nina arvutis. Aga kui mees rääkima hakkas, siis ma arvan, et maksimum viie minutiga olin mina juba võidetud. Jutt õige ja näited nii emotsionaalsed ja värvikad, et raske oli itsitamist lõpetada. Järjekordne tõestus, et väga heaks ei saa ikkagi õppida, vaid see on kuskil sinu sees ja kui on õige koht, kus see miski välja lasta, siis võidavad kõik. Mis ta siis rääkis. Turundusega tegeleme me kõik. Paneme aga hommikul pakendi valmis (sina ise) ja see tuleb siis päeva jooksul edukalt maha müüa, kui mitte kellegile teisele, siis oma ülemusele pead ju ennast ikka turundama :). Ise kõige ehedama näitajana võttis ta turunduse kokku, et see on silmade särama panemise kunst :)

Keskmine on kehv olla, sest siis ei võida sa midagi, aga kui tippu ennast keegi lükata saab, on …noh teate isegi. Kui see oleks nii lihtne, siis oleks ju kõik tipus. Mõelda, analüüsida, kuulata targemaid ja kui ikka kliendil või partneril silm ei sära, siis oled valel teel. Rääkisime klientidest. Kui on toode mõeldud pereinimesele, siis peres teevad kõik (naiseliku liialdusega) otsused naised. Meestele jääb kaks ülesannet, maksta ja hooldusesse viia :) mille eest maksta, seda otsustab naine. Ja isegi ehituspoes ja vaevalt pereautokski ostetakse see auto, mis naisele ei meeldi ;) Kuna naisi oli saalis ikka kõvasti üle poole, siis need kõik naeratasid õndsalt, mehed võisid küll rahuolematult mõmiseda, aga kuulda seda ei olnud :) Põhiline küsimus oli ikkagi, et mille poolest sa eriline oled ja valikuvõimalusteks toodi ikka kolm näidet, et siis hea valida, millises suunas ja kui kaugel sa selles suunas ennast juba tunned. Mõtted käisid mul koguaeg enda mätta otsast vaadatuna ja hea oli sõpru-konkurente näha edukalt, aga hoopis teises suunas minemas. Kui muidu mõnel hetkel kahtlesin endas, et äkki teid ongi ainult üks ja ma olen lihtsalt maas ja täiesti eksinud vales suunas, siis vot tuli välja, et mul on hoopis teine tee. Ma ju ei saa nüüd siia kirjutada, millised need pisikesed ja suuremad asjad on, mis mõjuvad, aga ausõna ta rääkis nii veenvalt ja ma tõesti usun, et see just nii ongi nagu ta rääkis. Väärtust, väärtust tuleb kõigele anda. Kui loeng oli põhiliselt kaardistamine ja olulise välja toomises ja pani mind küll rohkem mõtlema ja märkama ja loengu lõpuks jõudsime ka FB teemani. See oli hea, sest järgmiseks loenguks oli mul valitud edukas turundamine FB-is. Tema ütles, et tema kohe kardab seda FB. Seda on nii palju ja nii kiirelt pead regeerima, et seal edukas olla, pead olema 24/7 kohal ja tundub, et järgmise loengu pidaja seda ka oli.

Kuna see loeng oli osutunud nii popiks, siis toimus see kohe kahel korral, et kõik huvilised ära mahuks. See mees teadis täpselt kuidas ennast juba 5 sekundiga maha müüa ja vaadates tema praemunade tahvleid, siis on ta seda edukalt juba aastaid teinud. Minu esimene reaktsioon oli, et ma olen teda enne kuskil näinud…aaa ta näeb ju välja täpselt nagu mu vend ja räägib täpselt nagu üks mu sõber või siis “tuttav” ehk sõbranna mees ;). Alsutati kenasti A ja Bst ja võtsime läbi kõik, mis võtta andis. Üllatusmomente ja tähelepanekuid oli ikka küllalt, aga ikka on oli ka neid küsimusi, millele vastust teavad ainult FB mehed ja teistele seda ei ütle. Minu õhkõrn õhupall, et ka FB saab kõik olnud kenasti uude kohta kaasa võtta nagu blogis, läks küll suure pauguga katki ja ei jää muud üle kui vajadusel uus pall puhuda.  Selles loengus tõmmati nagu eelmine loeng veel kitsamaks kokku. Kui eelmises me kaardistasime kõik kliendid, siis nüüd tõmbasime need nii kokku, et kui FB midagi kirjutada, siis tuleb välja mõelda üks konkreetne inimene, kellele sa kirjutad, isegi kui su sihtgrupp on palju suurem. Ehh lihtne – mina ise olengi see, kellele ma kirjutan :) Päris pikk aeg pühendati reklaamile ja kuigi ma kohe kardan neid reklaami ja igal võimalikul ja võimatul võimalusel ma väldin neid ja ise ei julge kuskil midagi reklaamida….ok neid koolitusi näed siin reklaamin küll, aga see pole päris see. Siis see mees ikka teadis väga hästi mis ta teeb. Ja selleks on jälle see miski, ei usu mina, et kuskil on kool, kus õpetatakse kedagi parimaks :). Kuna selles loengus pidime ise pidevalt FB istuma, et kenasti näpuga järge saaks ajada, siis ei tea kas ülitäpse ajastuse või juhuse tõttu, arvutasid minu seinal märgatav arv sõpru oma pensioni. Ja veel enne kui ridade vahelt lugedes selgus, et see pensioni värk on tema tehtud, olin ka mina valmis arvutama :) mis siis, et arvan, et enamus inimesi üldse ei teadnud/süvenenud, et oma pensioni arvutamisel said nad ka SEB suurteks sõpradeks :) Väga kaval ja osav ja eks nad saavad ka mingi muna selle eest jälle. Nagu ka eelmine kord, siis jõudsime pisikeste asjadeni, mis toimivad, aga mida ei märka enne kui keegi sellele tähelepanu pöörab ja pärast seda märkad küll . Ja nii lihtne, et kui mina ise olen enda klient, siis kõik see, mis meeldib/ei meeldi mulle, jääb minu poolt tegemata ja ikkagi vaatan kadedusega teiste fotograafide tööde all neid sadu laike ja imetlen, et kui osavad nad selles on.

Mõned asjad, mis mul juba pikemat aega on peas keerelnud nõuaks nüüd karmimat kätt, aga enne veel kui ma päriselt julgen ühe juhtme seinast välja tõmmata, ma tulen selle teema juurde veel tagasi, aga nüüd minu turundusest ;)

Mul on lapsed käinud lasteaias juba 7 aastat ja käivad veel kolm ja igal aastal käib neil lasteaias fotograaf. Nagu peaaegu kõik teised lapsevanemad, saan ka mina siis sellise suht ehmatanud näoga grupipildi, kus kõik on kenasti kaamera poole vaatamas ja olenevalt siis tegija turundustööst ka lisaväärtuse – laps kangastaustal toolil istumas ja samast kaadrist kõikvõimalike pilte, kleepekaid jne. Ühesõnaga sellise klassikalise valiku ja kõik on rahul. Mina ei ole. Ma saan aru, et see võib olla puhas minu kiiks, aga kui mul endal on vaja pidevalt itsitada, siis peavad seda loomulikult tegema ka lapsed ja minu väike tee õnnelikumate eestlaste poole ongi see, et las ollagi hunnik pilte, et nende inimeste lapselapselapsed saaks kunagi öelda, et näed nad naeratasid küll, või mis veel parem – naersid päriselt ka kui nad lasteaias käisid. Kui muidu on see, et fotograaf tuli lasteaeda, pani oma stuudionurga sinna üles, siis mina tahan, et päriselt saaks ka aru, et ma käisin lasteaias.

Kuna ma ju kahtlen endas pidevalt ja ega seda enesekindlust ju kuskilt osta ei saa ja ega ma ju ei tea, kui õnnelikud kõik lapsevanemad on, kes mind neid natuke teistsuguseid pilte tegema on tellinud, siis ikkagi  – mulle nii meeldib lasteaias käia ja äkki kellegile meeldib veel ;)

Ma küsisin nende piltide avaldamiseks luba selle ema käest, kes mind sinna tellis. Rühmatäis õnnelike lapsi, täpselt nii nagu neid igal pool kohata võib ja ma väga loodan, et kellegil pole midagi selle vastu ja kellegil on hea meel, et lasteaia pildistamine võib olla ka nii lõbus. Naljakas oli see, et kõik see toimus nende rühmaruumis ja kui enamus pilte oli juba tehtud, siis üks õpetaja küsis, et kas ma portreepilte hakkan ka varsti tegema ;)…tehtud juba :)

Rubriigid: Krista, muu | 14 kommentaari