Arhiiv kuude lõikes: detsember 2013

Lill

viimased päkapikud

Üheks minu uue aasta lubaduseks saab kindlasti – rohkem blogida. Heidi just oma blogis ütles nii õigesti, kui suhtled palju inimestega näost näkku, siis on tunne, et kõik jutud on räägitud ja mis neist enam korrata, aga nagu kõik laste lahedad ütlemist lähevad kohe meelest ära, siis paari aasta pärast oleks ju lahe meenutada, kuidas minu juures käis pildistamas Krista Kärt :) ja et sellest veel vähe, siis tema mehe nimi on Kristjan ja septembris pildistasin pulmas, kus abiellusid ka Krista ja Kristjan ja millest ma ju pole veel blogin…häbi :)…üldse pulmi on vähe blogisse jõudnud, aga oi kuidas tahaks…

aga nüüd siis see viimane päkapikk…isegi lumi oli ja kuigi meil lapsi polnud kodus, siis loomad said kõik meelelahutajateks palgatud :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

eeskujud

eile õhtul hilja justustasime noortega, kellel pole veel lapsi ja just on saanud jala päris töö ukse vahele, et kuidas nüüd siis edasi ja nagu ikka vana inimesena oli vaja kobiseda ja loodan, et väga ära ei ehmatanud. Eks ma ju pean oma teooriast kinni hoidma, sest tuleb leida oma elule päike.  Et siis tuleb noorena möllata ja käia ja näha ja kogeda, siis maha rahuneda, hunnik lapsi teha ja kui need siis tehtud on, siis tundub, et see oma karjäär ja edu ja nimi suurelt tevasse kirjutatuna ebaoluline, sest tuleb oma juntsudele jalad alla toetada, et hoopis nemad saaks särada. Muidugi on alati neid osavaid, kes lõdva randmega mõlemat suudavad, aga ma ei julge proovida, sest kui ikka kõgelt lennata ja saba seljas uhket karjääri teha, siis sinu lapsed kasvatab keegi teine ja veab kui keegi suudab seda teha sama hästi kui sa ise, aga muidu ärkad ühel päeval liiga hilja ja mõtled, et oleks-poleks ja mis nüüd siis saab.

Teine asi, millesse ma järjekindlalt usun, on eeskuju. See ei saa kindlasti olla selline, et vaata mind ja proovi ainult mitte teha nii nagu ma ütlen, aga pigem selline salaja ja mööda minnes. Ma nii väga tahtsin, et mõni laps mul trennis käiks. Ketlin küll käis lasteaias juba natuke tantsimas, aga kuna mulle oli ebamugav niimoodi taksojuhti mängida ja ise ka just innustav eeskuju polnud, siis oli ühel hetkel mugavam mitte käia. Liisut utsitasime korvapalli trenni, aga ikka tuli vastuseks ei taha. Kust ta oskaks tahtagi. Suvel kui ma siis ise aktiivselt trennis käima hakkasin ja nii muuseas ka mõnikord mõne lapse kaasa võtsin, siis lasteaias kossu trennist juttu tehes, oli ta kohe valmis minema. Kui nüüd enne jõule kokkuvõtteid tehti, siis…

kuna me sellel aastal neid ikka ise peame viima ja tooma, siis pool hoolsusest võtame endale, aga järgmine aasta kui peab ikka ise minema, siis saab kohe iseenda välja teenitud medali :) No ja kui Ketlin nägi, et see trenniskäimine on midagi sellist, mille eest võib medali saada, siis on temagi uuest aastast kirjas ja esimene proovitrenn juba tehtud. Jõuluvana tõi mõlemale pallid ka ja nüüd käib võidu põrgatamise harjutamine :)

meie koolis esimesel aastal hindeid ei pandud, küll aga nüüd teisel. Kuna Ketlin meil selline tublikene, siis tal on kohe sees see, tahan olla parem ja parem oleks see siis ka arusaadav :) Eks sõnadega olegi raskem ennast väljendada nii, et kõik ühtemoodi aru saaks ja Ketlin ikka küsis eelmine aasta, et kuidas tal siis läks. Ma küll ei arva, et peavad kindlasti hinded olema, aga koolis õpetaja ütles, et lapsed ise tahtsid hindeid juba kohe – meeldivad neile, kel head ja ei meeldi neile, kel mitte. Ma nüüd ei arva küll, et selline tunnistus kuidagi mingi suur minu teene oleks, aga et selline ka püsima jääks, selleks on küll natuke tuge ja pikikarva paid vaja.

Mis mulle aga väga meeldib on see, kui palju Ketlin loeb. Võtabki raamatu kätte ja loeb ja loeb…igal õhtul. Ühelt poolt on talle kindlasti eeskujuks tema enda pinginaaber, kes leob veel rohkem, aga mina ei suuda ka õhtul magama minna ilma, et ma loeks ja Kallel on ka kolm olekut – raamat-televiisor või arvuti :)Eks kõige raskem olegi lastelt oodata midagi sellist, mida sa ei tee või teha ei meeldi. Ja kui siis on kuidagi õnneliku juhuse tõttu niimoodi juhtunud, siis …ohh vedanud ja kiida aga takka :)

mulle vanasti väga meeldis õmmelda, aga nüüd kohe kuidagi ei kisu masina taha ja saan ainult kiita….

ei tea mis suusatamisest saab, sest pole me Kallega kumbki aastakümneid suuski alla saanud ja lapsed ka veel mitte, nii et pole midagi ainult roosa-manna :)

Kokkuvõttes tundub, et mitte meie pole nende eeskujud, vaid juba ongi meie lapsed hoopis meile!

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 3 kommentaari
Lill

toidurevolutsioon

Inimene küll õpib kogu elu, aga mingil hetkel hakkavad väga paljud meist äärmiselt enesekindla häälega rääkima, kuidas asjad on või siis peaksid olema. Mõned varem, mõned hiljem, mõned ainult oma lastele või parimale sõbrale, teised tervele maailmale. Julged inimesed. Mina tunnen, et ma pole veel nii vanaks saanud, sest igale mõttele ja ideele on ainult googeldamise kaugusel olemas vastuväide ja ei julge mina hunt olla.  Nii, et ma nüüd küll räägin natuke söögist ja sellest, mis ma praegu arvan, ilma eneseusuta, et ma niimoodi nüüd teengi elu lõpuni. :)

Kindlasti kuskil on keegi, kes on kasvanud täisulikus peres, kus igapäevane toidulaud oli mitmekesine ja tervislik ning pole ka kunagi hiljem libastunud ja mis põhiline, ta üldse ei tule selle pealegi, et ta võiks midagi valesti süüa :) Mina olen sellisest inimesest ikka väga kaugel ja kuulun nende õnnelike hulka, kes pidevalt on rahuolematud ja unistavad millestki, mis on parem. Noh shokolaadist iga päevaselt :) ja mõni kilo vähem võiks ju alati kaaluda

Kuni suveni oli minu lemmik kaalujälgimine. Hea lihtne ja loogiline, et loed aga punktid kokku ja tulemus on näha. Tulemus oligi alati näha täpselt nii kaua kui punkte viitsisid lugeda. Noh me tegime ka muidugi selliseid trikke, et lugesime koogipunktid kokku – 100 :), jagasime selle siis neljaks ja sõime nelja sõbrannaga ära, sest igaüks võis päevas süüa 20 punkti :) et asi nii karm ei oleks, kui ta nüüd tundub, siis me tegime ikka natuke sellist 0 punkti suppi ka, aga ikkagi :). Kuna ma viimased aastad põhiliselt ainult mõtlesin, et peaks midagi tegema, siis ju vahet ei ole, mis ma kaalujälgijatest arvan :)

Mingil hetkel hakkas uksest ja aknast tulema sisse seda, et see valge jahu ja suhkur on ikka jama ja silma jäi paleo toitumine. Minu uue elu algusega suvel sobis väga hästi…või siis peaaegu. Pigistasid aga ühe silma kinni ja kohandasid kenasti kõik endale meeldivaks. Et, kes siis ei tea – töödeldud suhkur, teraviljad ja piimatooted menüüst välja ja saad õnnelikuks, see siis selline lihtsustatud variant, sest kõike saab ju asendada ja vaadata sealt kust vaatad. Isegi minul, väga liberaalsel tegutsejal langes kaal kuni enam ei langenud :) ja siis ühel päeval sattus kätte toidurevolutsiooni raamat. Eks ta nagu kõik teised, on kirjutatud stiilis, ainult siin on tõeline tõde ja kõik muu on jama, aga mingi tõetera ma sealt ikka leidsin ja egas nüüd tükki küljest ära ei võta kui proovida. Oi ma olin skeptiline. Nemad ju kuulutasid sõja süsivesikutele ja mismoodi ma nüüd saan elada kui ma puuvilju ja shokolaadi enam süüa ei saa. Teiselt poolt saab süüa selliseid asju, millele koguaeg viltu olin vaadanud – rohkem rasva. Esimene nädal oli naljakas. Praadisin peekonit ja muna ning kallasin üleliigse rasva ka kenasti kõik taldrikule ja poes valisin välja kõige rasvasema majoneesi ja vahukoor sai igapäevase toidukorvi osaks. Kuna ma veel natuke aega tagasi olin ühte selleteemalist blogi lugenud stiilis – täitsa hull, siis ega kõik minu tuttavad vaatasid mind sama pilguga. Nii ei saa ja nii ei tohi ja mõtle mis nüüd saab. Terve elu ju valinud ikka lahjemaid ja lahjemaid antud valikust ja nüüd siis pidi silte hoopis teise pilguga vaatama hakkama. Kui jube palju süsivesikuid ikka igas valmistootes on ja mida vähem rasva, seda rohkem. Kui esimese hooga soovitati süsivesikud ikka päris madalale tõmmata, siis tundus, et isegi porgandis on neid liiga palju ja punase paprika asemel peab rohelise valima. Sellest, et kaubanduskeskuses riiulid ainult süsivesikuid täis on, see oli ikka suur ehmatus. Et nüüd mitte nagu mingi ärapööranud usuhull kõlada, siis ma lugesin teistest raamatutest ka, sellistest päris kooliõpikutest, et kõik olekski väga kena ja inimesed kenasti õiges kehakaalus kui nad suudaksid süüa süsivesikuid nii palju nagu neil päevas vaja on, aga näed ei suuda ja süüakse kuni 10 korda üle, sest neid kui põhilist energiaallikat peabki ju palju sööma. Päris raske oli istuda ka kokakooli loengus ja kuulata, et vot seal alumisel toidupüramiidi real on need ülivajalikud teraviljatooted, kus on üle 60% süsikaid, tuleb kõige rohkem süüa ja see või ja õli seal kõige ülemisest häääästi pisikeses kastis, vot saate isegi aru kui vähe seda süüa võib. Eks tõde ongi ju seal, kes kõige kõvemini räägib, aga lõpuks peab igaüks ise elama.

Tegingi siis omale süüa, kallasin liha ja köögiviljad vahukoorega üle ja kõht sai ilma süümapiinadeta täis ja kaal langes ka natuke :) Naljakas oligi see tunne, et kõht on päriselt täis ja rohkem kohe ei mahugi mitte üks amps ja pool päeva on niimoodi täis, aga eks organism harjub ka ja paari nädala pärast pidi pigem toidukoguseid vähendama, sest kõht sai kiiremini täis, aga siis ei püsinud ka enam nii pikalt täis. Ja nüüd siis shokolaad. Kui algul oli ikka päriselt ka nii, et nagu ei thtnudki midagi magusat, siis nüüd ikka shokolaad isutab. Ja ega ma kade ei ole ka, sest elu tuleb ju lõpuks mõnuga võtta :)

Mis mulle aga niimoodi süües eriti meeldib, et väljas saab süümepiinadeta nautida. Noh jah..nii võrd kuivõrd, sest magustoidurida on ju ka vägagi ahvatlev ja ma tegelikult ikka luban sellelt realt ka midagi, aga praed- super. Liha taldriku peal põhiline ja lisanditeks ju keegi päris restoranis makarone ei pane ;) Ükskord ma peale ühte pisikest pulma läksin üksinda ühte hinnatud restorani ja tellisin mõnusa prae. Sõin veel leiva juurde pandud maitsevõi ka ära, ilma leiba puutumata, nii et nad seal köögis võisid küll imestada, et mingi imelik :). See väljassöömine on muidugi kahemõtteline, süüa saab väga heades restoranides, sest igasugune kräpp on muutnud nii vastuvõetamatuks, et jube kohe.

Ega ma nüüd ei julge küll rusikaga rinnale tagudes öelda, et tehke nagu mina, sest mina valisin nende ridade vahelt omale hetkel just sellise tõe, kui samal ajal toidutehnoloogist sõbranna eile ütles, et tema käsi ei tõuse kuidagi praegu poest neid köögivilju ostma, mis on kasvatud ei tea kus ja ei tea kuidas, aga kindlasti mitte meil ja puhta põllu peal :) ja kindlasti on ka tema õigus ja vahukoor ei sobi kindlasti mitte kõigile :) ….aga mina olen oma eluga väga rahul ja oma laste üle on mul ka väga hea meel

üks mu lemmiksalateid – roheline, värske kurk, keedetud muna, lusikatäis majoneesi ja siis olen pannud kas liha või päris sinki või kala või…

see vist oli mingi õhtusöök, kus oli mingit liha, köövilju ja vahukoort. Maitseroheline seal peal oli väga hea, aga see muna oli liiast :)

juutuküpsised – 2 munavalget vahtu, 100g riivitud juustu ja 2 spl mandlijahu ja 20 minutit ahjus ning lastele meeldivad ka, isegi neile, kellel teises käes kõrsik oli ;)

just tuli ahjust meie pere lemmik juustukook – leiab selle sõbranna juustukoogi nime alt googeldades ja vahetasin nisujahu mandlijahu vastu :) Minuarust see nisujahu on puhas vandenõu, aga ma parem ei hakka….

esimese pildi peal on shokolaadivaht, mille pärast meil siin kodus kakluseks läheb ja Ketlin arvas, et kui nii tihti teha, siis muutub tüütuks :) 4 munakollast (ma ükskord panin valged ka, aga ei olnud nii hea) kui on võõrad munad, siis võiks vahustada vesivannil ja 80kraadi võiks kinni püüda, siis ei juhtu midagi) 2 banaaniga vahtu. 400g vahukoort ka vahtu. Südametunnistuse järgi vähemalt 70% shokolaadi – mul oleneb sellest, palju seda kodus on, aga vahemik siis on olnud 50-150 g ning olen siis pannud mustisõstraid või maasikaid lisaks…vaarikatega võiks ka proovida.

Rubriigid: Krista, muu | 6 kommentaari
Lill

jõulujutt

Mulle see aeg meeldib. Tahad olla ja teha asju ühte moodi ja kui veel silmad kinni panna, siis on kõik su ümber lausa imeline, aga tegelikkuses läheb ikka nagu läheb. Näiteks võtad ennast 20.12 kokku ja otsid üles eelmisteks jõuludeks kingituseks saadud kinkekaardi ja avastad rõõmsalt, et õnneks on tähtaeg 21.12 :) ja just, mina olin ka see, kes 23ndal kaubanduskeskuses mossitas, sest kõik tundus nii ebaõiglane, et miks osad leiavad parkimiskoha minutiga ja teiste inimeste kassajärjekord korades kiiremini liigub. Kärumehed itstitasid üldse nurga taga pihku, sest naljakas oli vaadata kuidas inimesed pisikesse korvi ja ühe vaba käega ulme koguse kaupa üritasid panna. Ma saan neist aru, väike trenn enne vorstisöömist kulub ju marjaks ära ja palju vähem mahub ju ka korvi kui kärusse…väga mõislik neist. Hoolimata kõrgete detsibillidega vaidlustest ja ka mõnedest pisaratest ning tõsisest töövõõrutusnähtudest, püüüan ma nüüd ikkagi idüllilise pildi maalida.

Seadsin endale eesmärgiks, et parem oleks kui ma kõik oma tööd jõuaks enne jõule valmis ja saaks täiesti rahulikult käia ja istuda kõigil laste jõulupidudel. Ainult kahele lasteaia peole võtsin üldse fotokagi kaasa, nii et ma olin ikka päriselt kohal. Kõige esimene “pidu” oli Liisu trennipidu. Tundus, et ta on meil kõige pisem treenija, aga sellest ma räägin eraldi, sest need päris korvapllurid olid ikka niiiiiiiii suured. Kuigi mul ju ka omal kaks korvpalluri mõõtu venda, siis need seal hunniku laste vahel tundusid ikka kuidagi eriti pikad :) Möllasid, naersid ja jooksid ennast hingetuks ja oligi aeg järgmiseks peoks. Ketlini muusikakooli jõulukontsert. Iga õpetaja sai valida oma õpilaste hulgast 1…2 ja need siis esinesid vanuse järjekorras. Kuna Ketlin oli üks nooremaid ja esines teisena, siis kontsert oli puhas nauding ja imetlusväärseid esinejaid ikka kuhjaga. Enamus nautis väga seda, mida nad tegid ja uhked said siis olla nii vanemad kui õpetajad.

Järgmise päeva hommikul oli Ketlinil oma klaveriõpetaja õpilaste kontsert ja seal siis olid päris esimesed karutantsu mängijatest kuni tõsise rokini välja. Väike paus ning laulustuudiokontsert. Algus läks küll üle kivide kändude ja mina olin nii kivid kui kännud, aga me saime sellest üle :). Ma nüüd ei tea, kas ainult mulle tundub, aga need kontserdid lähevad iga aastaga paremaks, just kava ülesehituse poolest…laulavad ju nad nagunii nii hästi.

Viimane nädal enne päris jõule olid peod lasteaias ja veel üks Ketlini kontsert. Lasteaias me tegin isegi pilti :)

vennad ja nende suured fännid või siis vastupidi :)

Liisu õde ja Eliisi vend käivad ühes rühmas ja ükski pidu ei jää vahele ega ka mitte nautimata :)

Liisu pidu

tegelikult ta ei pikutanud seal niimoodi tervet pidu :)

see sama vend :)

Kui need muud peod kestavad ikka tunde ja minuarust kõik lapsed peavad ka seal rohkem-vähem vastu, siis lasteaia peod on ikka ülilühikesed ja saavad läbi enne kui sügavalt 3 korda hingatagi jõuad. Noh samas, parem see kui see, et koolis pole ühtegi pidu, mis vanematele on…

Ketlini juhtimisel tehti kodus piparkooke. Täiesti ilma sekkumata…ok ahju pani käima ja vaatasin kella ka.

kuusk tuli metsast ja ehteid sai palju :)

ma oma lapsepõlvest mäletan, et räägi, mis sa räägid, mitte kunagi ei olnud asjad nii nagu tahtsid, kingitused polnud need, mis ootasid ja jõuluvanaga olid ka kahtlased lood ja üldse kuidagi oli keelde ja peab asju nii palju, et nagu sellist niisama lihtsalt olemist ei mäleta. Ma omaarust püüan nüüd teistmoodi teha, aga ega ma ei tea, kas selline variant jälle minu lastele meeldib. Ma ikka käskisin mitu korda kirju kirjutada ja küsisin, et kuidas meil need asjad täpselt võiks olla. Mõni kingitus hommikul kuuse all ja rohkem kingitusi õhtul koos jõuluvanaga. Ajasime lapsed siis magama, sest muidu päkapikud ei saa pakkida ja jagasime kingitused ära :)

Mina tellisin Ketlini käest järjehoidja, sest muidu on mul ju koguaeg raamatud järje koha pealt tagurpidi lahti ja nii pole vast viisakas :)

Kärt tahtis kingi :)

ja Liisu pinalit.

kõik said uued mütsid…

kui teised tahtsin pidulikuks puhuks omale sirgeid juukseid, siis Ketlin magas terve öö nende sarvedega, et ilusamad lokid oleks :)

õhtuks oli laua ümber 15 kohta….. ja üks vaba koht jäi veel täitsa üle… ;) Kuna meil siin päris mitu-mitu täiskasvanut vaatab, mis ta sööb, siis tehti menüüs korrektuure ja kõigi lemmikud oli türgi oad parmesaniga.

Kirikus Kallet kuulamas käisime vanaema-vanaisa ja Ketliniga ja ei tea, kas see on sellest, et ma teda juba nii kaua tunnen, aga ma teadsin täpselt kuidas iga ta alustatud lause või mõte lõpeb. Ilus armas ja kohutavalt külm Juuru kirik, aga pärast tuli välja, et me lihtsalt istusime vales kohas :) Kõik laulud said lauldud ja tuttavad kallistatud ja tulime koju jõuluvana ootama

no nüüd on millega mängida, lisaks 4 korvpallile, mis jõuluvana laste vahel ära jagas, kes ilma jäid, need ei käi lihtsalt veel trennis või siis teeb midagi teist ja liiga hästi :)

paleomuffinid – mu vend tegi. Eks meil pool õhtut käiski aasimine, et kas see või teine söök on piisavalt paleo või lchf või seda ei tohiks üldse süüa :), aga see on juba teine jutt…

siia lõppu muidugi sobiks nüüd idüllilised lumised vaated, aga no mida pole, seda pole… :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

lapsed

Detsember on meie peres kõige tihedam kuu. Kõige pealt on maja ja hoovi vallutanud päkapikud, kes luuravad päeval ja ööl, nii et isegi rahulikult jonnida ei saa. Seejärel on rohkem kui pooltel lastel sünnipäevad :) Detsembris küll sellised väikesed ja ainult meie pisikese pere keskel. Edasi jagame ära meelelahutus graafiku, et vähemalt üks lapsevanem jõuaks kõigile laste jõulupidudele ja tundub, et see üks olen mina. Vähemalt kolmel päeval on juba 2 pidu ja ohh õnne nende kellaajad ei kattu ja paar täitsa vaba õhtut on ka veel :). Kui aega üle jääb, siis töötab peas päkapikk, kes peab välja mõtlema, mida päkapikud tuua võiks, sest iga vähegi pähe tuleva soovi võib kusklt mänguasja kastist leida ja komme korjatakse meil igal õhtul taskutest suure peoga, kus-kes-mis puhul jagas ja kuigi lasteaias ei jagata, siis ikka on neid palju…Ketlin ja tema salapärased austajad ;)

Noh ja siis tuleb päris jõuluvana, mis siis, et ta ka argipäeviti meil siin kodus elab ja kõik see lõppeb vana-aasta peoga.

Kuigi viimasel ajal kõik lasteaia peod on mul möödunud ilma fotokata, siis kodus ikka teen pilti ka :)

Alustame siis Liisu sünnipäevast…

Tema teadis kahte asja, et lasteaeda tuleb tort viia ja kingituse saab ikka ka. Mida, seda tema ei teadnud ja pika uurimise peale, ta ikka arvas, et mingi joonistamise asi võiks olla. Saigi. 7 aastane Liisu on ikka super inimene. Suudab hommikust-õhtuni ainult positiivselt üllatada ja ma olen täiesti kindel, et meie perre saadetigi ta just sellepärast, et me kõik näeks, kui hea inimene meist igaüks olla võiks. Mingi väike oma maailm on tal ka ja sinna pääseda on ikka päris keeruline ja uksekoodi peab ikka ise ära arvama, mitte, et ta sind kuidagi aitaks.

Ketlini sünnipäev on täna. Tänu päkapikkudele sai tema sünnipäeva soov meie jaoks palju lihtsamaks ja fb sõprade abiga saaks öökapi raamatute hunnik nii kõrge, et see läheks ümber, aga alustame ladumist :) 9 aastane Ketlin on ilus tark ja osav  ja kohe päriselt :) eeskujude nimekiri on pikk ja tema enda fännklubi suur. Tundub, et tema jaoks tuleb käed pikalt seista, kas siis selleks, et jalgadest kinni hoida, et liiga kõrgele ei lendaks või kinni püüdmiseks  kui kukkuma hakkab.

ja siis on meil veel Kärdukas, kes peab kahe suurem õe kõrval särama ja oma kohe leidma. Õed on vanemad ja targemad ja neil on juba suht kama sellest, kas nemad saavad lifti nuppu vajutada või esimesena uksest sisse minna ja hea meelega juhivad siis Kärduka tähelepanu sellele, et ta kõige tähtsam on ja tal on au kõik tähtsad toimingud läbi viia. Eks kõige raskem tal nende sünnipäevade ajal ongi aru saada, et kuidas on see võimalik, et kogu maailm ei imetlegi teda. Tema kui superstaar tahab, et tema fännklubi kummardaks teda hommikust õhtuni ja punane vaip rulluks tema jalge ees igal sammul. Eks me kõik siin loodame, et homme on ta targem ja tegelikult ta teab küll kuidas päriselt meeldida ;)

Kärt lahkumas Ketlini õnnitlemiselt…

päkapikud, päkapikud…tänu neile saab õhtul magama ja hommikul üles, aga Kärdukas oma haugimäluga unustab ju koguaeg ära, et nad vaatavad ja siis peab seda pidevalt meelde tuletama. Mul on tunne, et päkapikk on sõna, mida ma kasutan detsembris kõige rohkem. See sobib absoluutselt igasse lausesse :). Kuna ma olen vaadanud läbi umbes tuhat lahedat ideed, mida täiuslikud emad suudavad detsembrikuuks välja mõelda, siis eks mul ole raske sellega leppida et ma ei ole täiuslik ema. Selle asemel, et ise õmmelda lastele lahedad jõulusokid ja seda näiteks augusti keskel, seisin mina 30.11 keset kaubanduskeskust ja ei osanud enam midagi teha. Mis mõttes ei ole keegi veel selle peale tulnud, et sellised sokid valmis teha ja müüki paisata…parim, mis ma siis leidsin oli imepisikeste taskutega kalender. Vähemalt mätshib meie koduga, mis siis, et sinna midagi sisse ei mahu. eee midagi ikka mahub, nimelt kirjutab mitte just eriti tark päkapikk sinna kirju ja teised päkapikud peidavad midagi kuskile ära. Vihjed on kirjas.

ohh seda pettumust kui ta toob kommi…mõttetu päkapikk. Selle asemel, et iga päev Lego friendse tuua.

No ja kui nad juba kõik koos olid, siis tegime natuke poosetamise pilte ka ;)…hommikul vara ja pidzaamades :)

tee ilusad suured silmad ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista | 2 kommentaari