Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2014

Lill

uus kohtumine

Kunagi ammu kui ma pildistamisega alsutasin ja kogu minu töö oli suvel paar pulma, siis ma ei saanud veel aru, mida tähendab üks püsiklient. Keegi ei hakka ju ometi iga paari aasta tagant abielluma. Kui aga tuli välja, et mulle meeldivad ülekõige lapsed ja nende pildistamine, siis püsiklient on parim asi üldse. Lastega on ju tegelikult nii lihtne ja kui Tanel ütles, et ei tea, peab vist uue fotograafi otsima, et lapsed tunnevad ennast juba liiga vabalt, siis jeeeee …. mitte sellele, et nad nüüd uut fotograafi otsiks ;) …. aga iga aastane fotograafi juures käik peakski olema selline lõbus ettevõtmine :)  ja Helena pere pildistamine ongi puhas rõõm alati ja nagu näha, siis tuleb neil modelle juurdegi :)

Kell on praegu pool kaksteist ja seda postitust ma teen juba vähemalt tund aega, et siis kõik saavad aru, et ma lihtsalt ei saa endale lubada, et oleks tublim postitaja. Kõige-kõige raskem on piltide valimine. Õnneks Helena tegi väikese spikri ette ja valis ise teistele näitamiseks mõned pildid ;)

Rubriigid: kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

romantikast…

Natuke aega tagasi kirjutas Evelin Samuel mulle, et ta hakkab tegema ühte virtuaalset ajakirja, et kas ma ei tahaks ka sinna kirjutada….kodust ja perest ja sellest, mis pähe tuleb….ikka tahan ju :) Nii ma siis pean ka seal ühte väikest blogi ja nii 2 korda kuus teen asja. Mulle udupeale sellised korrale kutsuvad ülesanded väga meeldivad ja ma väga loodan, et kui mõni minu sõber sinna satub, jääb ta sinna lehele ka kauemaks ja leiab sealt muudki põnevat :) ahh, et kus, mis, SIIN …. ja eile näiteks kirjutasin sellise loo…

Ma ikkagi arvan, et igas inimeses on natuke romantikut. Olgu seda siis nii vähe, et seda jagub üheks päevaks ükskord elus :), aga no sellel päeval võetakse sellest siis ka viimane :). Mõnel tuleb see loomulikult, teise jaoks on see lihtsalt üks võimalus, kuidas teisele rõõmu valmistada, kolmas ohkab ja teeb mis vaja. Mina olen küll romantik, aga mul on jälle see kiiks, et kui kõik roosade õhupallidega vehivad, siis ma ei taha kohe mitte. Võib-olla see on alati nii olud või on see mu mehe edukas lobbytöö, et nautima peab igat päeva ja mitte ületähtsustama ühte kindlat. Noh meie romantikud unustasime näiteks ära meie tutvumisaastapäeva. Minul tuli see kolm päeva hiljem meelde ja siis ei saanud ju kobiseda, et aga kus minu lilled on. Täna kui lapsed joonistasid üksteise võidu oma sõpradele sõbrapäeva kaarte, siis küsis mees, et kuidas selle homsega on, et kas me ikka peame midagi tegema või ei pea. Mina ju ka ei tea. Mina ostsin endale täna roosa tassi ja ma juba rahul :) Vaatasin siis kodus ka ringi ja jäin mõtlema.

Nii kaua kui inimene üksinda elab, nii kaua võib ta panna oma kodus iga asja täpselt sinna kuhu ta ise tahab. Kui hakatakse kahekesi kodu rajama, siis on juba keerulisem. Ma tahaks näha mõnda sellist paari, kes saab öelda, et nad pole mitte ühtegi korda kodu sisustamise teemadel vaielnud. Meie peres on need, need kõige tulisemad. Aga kust nüüd läheb siis see piir, kui naine tahaks padu romantilist ja roosat kodu ja mees sellist mehelikku, tumedat ja massiivset puitu. Ma ise arvan, et ma olen oma koduga suht piiri peal, aga õnneks on minu tagalat kaitsmas kolm tütart. Kui ma tahan lillelisi patju, hunniku lilli roosasse vaasi ja et sellest veel vähe, siis roosad kommid ka kaussi. Siise ühe päeva võib see ju vabalt nii olla, aga kui romantika möödas on, siis jagan selle lihtsalt tüdrukute tubade vahel laiali ja kommid on selleks ajaks nagunii juba otsas.  Ma veel naudin seda aega, kus tüdrukute tubasid saab sisustada nii nagu mulle meeldib, sest kohe varsti tuleb äkki see aeg, kus romantika ei lähe mitte :)

Ma enne just küsisin mehelt, et kas ei ole nii, et kuna naised ootavad meestelt nii palju, siis mehed annavad näiteks kodusisustamisel naise soovidele järele, kuna neil tegelikult suht kama, kus nad magavad või telekat vaatavad ja samas hea käsi laiutades näidata – kallis ma tegin selle kõik ju sinu heaks ja ta oli minuga natukese mõtlemise järel nõus, laiutas veel verandal käsi ka ;)

mu romantiliseks pildiks piisab täiesti kahest poest – Mustrist ja Hemtexist. Kui esimesest ma ikka mõnikord suudan ka täiesti ostuvabalt minema minna, sest enamasti piisab sellest, et vaatan mõne meeldiva asja hinda, siis Hemtexis nad kohe oskavad. Näiteks nagu eile, kui ma olin seal paar minutit seisnud, siis abivalmis müüja lihtsalt mööda minnes andis flaieri, kuhu oli peale kirjutatud, et kui ma ostan kolm asja, siis saan need 20% odavamalt. Ma just oli vahtinud neid patju ja mõelnud, et ma ei tea, kas mul on neid nüüd nii väga vaja….ikka on :)


täitsa teemasse hakkasin ka vaipa kuduma… väike mõte on, kuhu tuppa ;) … ei mitte Ketlini omasse, või siiski…igatahes hetkel on tema tuba see kõige romantilisem ja meie pere lastest on seda romantikat ka temas kõige rohkem :)





Rubriigid: KODU, minu kodu | 8 kommentaari
Lill

lasteaias…

Mõnikord on lausel – kas sa tuleksid lasteaeda pildistama, hoopis teine tähendus. Tuleb välja, et selliseid inimesi, kes näevad igas kohas võimalust, on ikkagi päris palju. Näiteks võib sisekujundajast inimesel, kes iga päev oma last lasteaeda viib, mõte jooksma hakata ja pole siis ime kui ühel päeval lasteaia direktor uhkuse näitab milline imeline koridor nüüd nende lasteaias on. Selle lasteaia koha peal oli vanasti küla ja nüüd on see küla hoopis lasteaias sees – rõõmus ja värviline. Ja see pisike madal roheline aed on laste lemmik, keegi ei saa kohe kuidagi rahulikult sellest niisama mööda minna, ikka tuleb sõrmedega mööda aialippe vedada. Mul endale tuleb silme ette Tom Sawyer :) Ja need punased pingid meeldivad ka lastele. Osad rühmad tulevad kohe natuke varem laulutundi, et ikka kõik lapsed saaks saali ukse taga pingi peal istudes oodata. Sellised väikesed ja lihtsad asjad ja siis mõtled, et miks see siis igalpool nii ei ole. Aga vot neil äkki ei ole juhuslikult sellist sisekujundajast lapsevanemat, kes utsitaks :)

Ja kuidas ma nüüd siis seda pildistaks. Ikka tahaks ju koos lastega. Kui kodus tead, et kui suur on diivan ja kui suur on laud või tool, siis kui ma ei oleks näinud ühte 7 meetri kõrguste lagedega lasteaeda kevadel, siis ma arvaks, et ma tean ka kui pikk ja lai võiks olla üks lasteaia koridor. Aga kui me paneme sinna lapsed, siis on kohe näha kui kõrge see aed on ja kas ikka terve rühmatäis lapsi mahub sinna pingile istuma :). Ja mina ju armastan lapsi :) Nii me siis võtsime omad ja ühe sõbrapere omad ka kampa, jagasime riided saalipõrandale laiali kõrvuti söögiga (lapsi ei saa ju pildistada ilma, et söök käepärast on, eriti kui ajaühikuks on määramata aega) ja hakkasime vaatama, kuidas me vaatama hakkame.

Tegemine oli mõnus, lastele ka meeldis. Mõni ütles kohe, mõni rääkis sellest kogu tee koju ja tulemus… eks te vaadake ise…mina ise tahaks käia sellises lasteaias, kes ei tahaks… ja Elina juba teab, kuidas teha midagi sellist, kust keegi ära minna ei taha :) …eks mul nats kripeldas küll, et kus nüüd siis need päris interjööri pildid on, aga ma arvan, et kes tahab, näeb seal rõõmsate nägude taga seda piisavalt ja kes ei näe, see läheb vaatab ise Kadaka lasteaias :)

kui tuled lasteaia uksest sisse, siis sellised ilusad värvilised viidad juhatavad sind. See nunnu punase peaga poiss on Elina oma ja tema ei seisa seal küll iga päev :)

ja ma millegipärast arvan, et seal käsipuu peal ka turnida ei või…aga äkki võib ;)

edasi tuleb koridor… kooliminejate jaoks on aed päris madal, aga pisemate jaoks mitte

puud ja pingid

ja rõõmsad lapsed

Kui koridor mööda edasi minna, siis…

selleks, et sa ära ei eksiks on uued sildid…ja ühes külas peab olema ka bussipeatus…

ja siis see rosin…buss

ma ikkagi arvan, et sinna bussi katusele ka vist iga päev ronida ei tohi, aga lasteaia lõputraditsioon võiks olla küll selline, et viimasel päeval saavad kõik lapsed, kes tahavad bussi katusel otse kooli sõita :)

ei ole lihtsalt riidekapp, buss on…lasteia koridoris on buss … ikka nii lahe.

ja siis piilusime ühte rühma ka, kuhu Elina oli ükskord joonistanud puu ja maja…

onjuu mõnus lasteaed….ja see on seal alles algus

Rubriigid: muu, pered | Kommenteeri
Lill

kuidas minust toidupildistajat ei saanud :)

Kui kuskil on mingi uks lahti, siis mina olen raudselt see inimene, kes sealt sisse piilub ja kui ukse kõrval on veel nimekiri inimestest, kes seal see on ja ma mõne tuttava leian, siis lähen kohe julgelt sisse ka. Nii ma sattusin ühte fb gruppi ja alles hiljem sain aru, et see polegi päris minu grupp, aga mis siis. Mu meeldib see, mis nad teevad :) Ma nimelt sattusin toidublogijate foorumisse :) Mulle meeldib süüa ja söögipilte vaadata, nii et sobib küll ju ;)

Kui siis ühel päeval pakuti välja, et nüüd tuleb ka koolitus, kuidas päriselt toidupilte teha ja mitte ainult, vaid eelmise aasta parim kokk teeb valmis need söögid, mida siis pildistada tuleb, siis no palun väga – ma võtan ka osa. Kui ikka keegi tuleb ja räägib, siis ma olen alati tänulik kuulaja.  Kui ma siiamaani olen alati arvanud, et küll see rääkimine tundub nende inimeste jaoks nii lihtne, piisab vist vaid sellest, et nad suhtuksid kirega sellesse, mis nad teevad ja juba oledki lõa otsas. Kui aga kõrvalt vaatajale jääb mulje, et kirg oleks nagu häbiasi, siis noh jah… seda enam, et paar meetrit kaugemal paistis seda kirge ikka kõvasti rohkem. Kui üks ütleb, et ahh ma ei viitsinud eile teile pilte valida ja täna hommikul ka magasin, siis teine mees oli eelnevalt karpide viisi erinevaid toiduaineid kuivatunud, suitsetanud, viilutanud jne jne. Egas siis midagi, järjest rohkem piilusin aga koka poole ja kui juba taldrikuid hakati leti peale valmis seadma, siis seisin nigu mishka seal kõrval ja pärisin. Mis see on? Kuidas see tehtud on? Mis seal sees veel on? Samal ajal püüdis kokk Pavel pintsettidega rooskapsa lehekesi igale taldrikule täpselt samasse kohta panna. Kärsitumad muudkui klõpsisid, mis siis, et erinevaid täppe, imeõhukesi seibe ja õhkõrnu ribasid tuli veel ja veel, sest juba esimesest triibust alates oli taldrik ju nii ilus….aga ei – lõpuks oli taldrik täiuslik.

Enne kui sööma sai, oli võimalus kõigil oma söök ka üles võtta. Toidublogijad, kes päriselt ka suure kirega toidupilte teevad, ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Ainult mina seisin seina ääres ega osanud midagi teha ja ootasin ainult seda hetke, et oleks viisakas haarata oma taldrik ja sööma hakata….. ja oi kui hea see oli. Pearoaga oli lihtsam. Toit läheb külmaks oli ülihea vabandus nö kõrvale hiilida ja nautima hakata. Ja millal siis veel saad nüüd kasvõi suu täis üle laua hüüda, et mismoodi sa seda parti tegid ;) ja siis kui taldrik puhtaks riibutud on ja kokk hüüab, et kui keegi tahab, siis ahjus on veel paar viilu, pole ju imestada, et ma olin esimene, kes ahju ukse lahti tõmbas. Kõiki täppe enam ei jagunud, aga selline kogemus iseenesest on nii teistmoodi. Imestasime ja imtelesime karpide sees ettevalmistatud asju ja kui teised kõik panid ideid kirja, siis ma unistasin sellest, et niimoodi võiks küll iga päev süüa :)

Kuna õhtuse eeskava kellaaeg kippus vägisi peale, siis magustoidu ajaks olin ma juba läinud, aga päev oli igatahes korda läinud. Mul on hea meel kõigi nende õppijate üle, kes kohe päris tugevalt astuvad kandadele neile, kes seda tööd nii väga ei armasta (või ei näita välja, mine sa võta nüüd kinni), sest see ei ole ju nagu päris töö. Ja mul nii hea meel, et ma sinna sattusin ja oma silmaga nägin, kes need inimesed on, kellest ma ainult nime ja pilte teadsin :)

Minu kirg on ikkagi inimestes, emotsioonides ja kiires reageerimises. Ei saa minust tootepildistajat, kui pildil on ainult toode ;)  aga alati olen nõus ära sööma kõik need üles pildistatud söögid, mis näevad pildil isuäratavad välja, sest minu jaoks jääb toidupildi kõige tähtsamaks kriteeriumiks see, et ma tahaks sealse ära süüa ja kohe ja mulle väga meeldivad need pildid, kus on mõeldud ka kõigele muule. Teate küll – ma ei taha mitte ainult süüa seda, mis seal pildil, vaid ka teha seda just seal ja just sellel hetkel, selle lusikaga, sellelt taldrikult ja … just selles seltskonnas. Toidupilt on minu jaoks rohkem kui ainult toidu pilt.

Ühe mõtte koolituselt võtsin küll kaasa. Kui pildistama peab sellist sööki, mida igaüks tunneb, vot siis ei ole ju mõtet teha lihtsat kotleti pilti, vaid….vot siis võiks minusugune inimene seda pilti teha ;). Ma läheks küll väga hea meelega veel toitufotokoolitusele, näiteks kui Jamie Oliveri tiim räägiks, mis nemad ja miks just nii, teevad. Ma ükskord otsisin Oliveri raamatust sellist lehekülge, kus Jamiet ennast peal ei oleks ja seda ei olnudki nii lihtne leida ;)

Rubriigid: Krista, muu | Kommenteeri