Arhiiv kuude lõikes: aprill 2014

Lill

Alle-Riin ja Rivo

Kui suveigatsus ikka juba väga suureks läheb, siis tuleb ju välja otsida eelmise suve pildid ja õhata….et kohe-kohe varsti. No muidugi see väike süütunne ka siia juurde, et ma ikka nii-nii harva näitan seda, millest ma osa saan. Selle suve graafik on ka märkamatult nii täis saanud, et mai lõpust kuni oktoobri alguseni on veel üks kaks vaba laupäeva ja sama palju reedeid. Ma ikka raske südamega kirjutan neid kirju, kui keegi on oma päevaks valinud just selle kuupäeva, mis juba kinni on ja hea meel nende üle, kelle näpp on sattunud just minu vabale päevale. Ülejäänud kalender on täistipitud perepildistamisi nii uute kui ka vanade sõpradega ja neid ikka mahub veel :) Tundub tulevat väga põnev suvi :)

Rubriigid: pulmad | Kommenteeri
Lill

3 tüdrukut

Kui ma paar päeva tagasi siiralt rõõmustasin ühe sõbranna uue töökoha üle, sest  – saad aru, lapsed on pluss :). Ma ka tunnen iga päev seda, kuidas minu töös on lapsed pluss. suur pluss. Ma mõistan emasid ja lapsi ja ma väga loodan, et ka nemad mind. Mitte, et nüüd ilma omade lasteta seda tööd teha ei saaks, aga tundub, et vahest on praktika teooria kõrval ikka päris hea. Laste pildistamine on nagu suur suhtekorraldus koolitus, kus edukalt väljuvad need täiskasvanud, kes sessiooni lõpuks ikka veel naeratavad. Nohe tegelikult on iga päeva mitme lapsega kodus üks pidev egode kokkupõrge ja nendele põrgetele kõiki rahuldava lahenduse leidmine. Ei ole lihtne….aga ikkagi on lahe ja armas, sest mossitamine möödub ikks nipsust ja pikka viha nüüd lapsed küll pidada ei oska….oma haugimäluga :)

Väga lahe on kohtuda täpselt samasuguse perega nagu meie ja siis noogutada ja noogutada ja noogutada….ja ma tean, just nii…on ju lahe…. :) ja kolm last on ikkagi kolmekordne rõõm :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

tordivõistlus

Seekord siis kaheksandat korda. Ajalugu on SIIN :) Pidu siis meie veranda peal. Saame teha pika laua ja taldrikuid olen ma ka kogunud ikka nii, et kõigile jätkuks ja üle ka jääks. Lapsi oli rohkem kui täiskasvanuid, mis on ju väga hea märk ja nendega tuleb ka juba arvestama hakata. Kui ma paar päeva enne hakkasin mõtlema, et mis siis teha ning nagu alati, oli kõige lihtsam küsida Pille käest, et milline see maailma parim tort on, siis oli ikka kahtlusi küll. Kui ma nüüd pool aastat juba olen magusast nii palju kõrvale hoidnud, et ilma suhkruta vahukoor on juba nagu magustoit, siis võttis nats kõhedaks küll. Eriti, kuna mina pidin sellel aastal magusa tordi tegema. Algul vaatasime Pille abiks neid süsikate vaeseid torte, aga isegi minu loogika ütleb, et ikka ilma suhkruta magus ei ole magus, eriti veel minu sõbrannadele, kellele alati on maitsenud magusamad asjad kui mulle. Kolmest tavalisest maailma parimast tordist valisin siis mango oma. Ikka selle päris mangopüreega. Vanas elus ma ikka käisin seal piprapoes pidevalt seda ostmas. 10€ kaasas läksin poe uksest sisse, kaks suurt purki mangopüreed ja 40 senti sain tagasi ka. Ükskord kui sama ensekindlalt uksest sisse astusin ja käed juba valmis kahte purki haarama, polnudki neid enam seal. Suurte silmadega vaatasin müüjale otsa ja ilma, et ma midagi küsidagi oleks saanud, ütles ta, et me panime nad sinna teise seina  :). Kaks võimalust, kas püsiklient või oli näost ja käteasendist näha, mida ma tahtsin :)

Ühesõnaga…mangotort siis. Kunagi talvel käisime Laulasmaa spas ja ka seal oli mangoastelpaju tort müügil ning selle vahel mõnus shokolaadi kiht. Arusaadavalt ei tohi minu jaoks ühestki tordist shokolaad puududa, siis lisasin oma plaani ka selle kihi. Googeldasin ganache ja – olemas. Ketlin vaatas üli kahtlaselt minu plaani ja ütles, et ükski laps sellist torti küll ei söö ja peab tegema ka ühe küpsise tordi. Seda me oleme enne juba teinud ja võtsime selle ka plaani. Tüüpilised overchievrid, kes teevad 2 torti :) Kuna mõlemad tordid pidi eelmisel päeval valmis tegema, siis see oli ikka väga suur pluss. Naljakas, et kuigi ma lõpuks käisin kokakoolis ikkagi väga lühikest aega, siis kogu oma köögielu olen täiesti ümberkorraldanud. Kui vanasti sahmasin segaduses ringi, siis nüüd võtan kõik vajaliku välja, panen peas tööde järjekorra paika, teen mitut asja korraga ja kõik peab vahepeal korras olema. Kohe enesekindlam tunne on ka. Kõigepealt tegime mu mangotordi ja väike test kogus läks ka kõrvale. Mine tea, äkki ei tarrtu nii nagu vaja. Seejärel siis roosa küpsisetort. Selle testtükist lasime Kallel kohe paar ampsu võtta – proovis küll ja ütles, et midagi positiivset tal küll öelda ei ole. Hommikul aga kui ma alla jõudsin, oli taldrikul ainult puru alles ja nüüd oli ka postiivseid sõnu. Natuke kahju, et minuarust lõpuks ainult lapsed sõidki seda torti, sest minuarust on see üks parimaid küpsisetorte, mis mina teinud olen….aga eks siis teine kord.

Kuna mul õigel päeval oli ju aega rohkem kui küll, siis iga normaalne inimene läheb ju trenni, et kulutada ette ära need kalorid, mis ta õhtul sisse süüa kavatseb :) Ja ma ei olnud ainuke. Üks pere võttis veel ette tõsise golfimängu. Eks vanusega õpidki oma aega rohkem enda kasuks planeerima ja kõike palju rahulikumalt võtma :)

Ja nii me siis veetsimegi mõnus õhtu, mis Liisu arvates ei olnud mingi võistlus, vaid lihtsalt üks tavaline söömine, kus suured inimesed kogu aja laua taga istusid :) Etteruttavalt ütlen ära, et mina ei võitnud :) aga mis meil siis oli….

kui ma niimoodi lillede ostmist jätkan ja ühtegi ära ei tapa, siis ma saangi omale varsti dzungli :)

Ingridi vürtsikilurull …. mulle väga meeldis, just selline soolane ja mahlane amps ja rull ise oli rukkijahust.

Helena valenapoleon. Tüümiani oksakesed seal peal olid väga head olnud, aga minu jaoks oli see natuke liiga magus.

minu mangotort :) Inspiratsioon SIIT . Põhjaks läksid Kalevi shokolaadiküpsised pooleks digestividega. Vahele siis 1:1 70% shokolaad ja vahukoor. Mangopüreed läks küll rohkem kui 500g, sest seda ei saa kunagi liiga palju olla :) ning sidrunit mul ei olnud ning selle asemel oli külmutatud vaarikatest mahl. Mulle endale maitses väga ja just sellepärast, et ise ma sinna suhkrut ei pannud. Kogu suhkur oli pürees ;)

Eveli võidutort. Retsepti oli ta leidnud SIIT. Lapsed vaatasid küll kõiki torte pika pilguga ja vist isegi ei proovinud, aga selle eest said kõik suured inimesed teise tüki veel ja kolmandagi. Peale magusat tahaks ju ikka ühte soolast ampsu veel.

Lastetort :) Küpsiste peale läks ka kiht shokolaadi, mis tegi nad kohe eriti shokolaadiseks ja vähem küpsiselikuks :) Vahele läks kohupiim-vahukoor-toorjuust ning vähemalt 300g nii mustsõtraid kui ka vaarikaid. Sinna pisi ikka suhkrut ka panema, sest muidu oli liiga hapu :) Ja sai kenasti roosa. Laste peale mõtles Ingrid ka. Meil võib ju muidugi olla ilus illusioon, et lapsed tulevad ja söövad nii kilurulli kui ka oliivipirukat, aga tegelikult läksid kaubaks hoopis võileivad grillis tehtud juustusaiad. Kui meil Ketlin ikka püüab ja proovib uusi asju, siis ta viisakalt ei taha öelda, et talle ei maitse, siis ütleb – ma pole selle maitsega veel harjunud :) Ma isegi olin kohe vägagi täiskasvanu kui ma alles õppisin erinevaid uusi toite nautima, nii et anname neile aega :)

Kui meil mehed eile siis unistasid, kuidas me ükskord oma kokaraamatu välja anname, siis algatuseks leppisime kokku, et järgmine aasta ei tohiks ükski tort olla kuskilt raamatust :) Eks näe….

Rubriigid: Krista, muu, Uncategorized | Kommenteeri
Lill

ilus lastetuba

Mulle nii meeldivad need avanevad ja sulguvad uksed. Kunagi ei tea, mis homne päev toob ja milliseid huvitavad inimesi või põnevaid pakkumisi meilboxist leida võib. Kuna ma olen selline, kes tegelikult tahaks kõigega hõisata nüüd kohe ja just praegu, siis osad asjad on ikkagi sellised, millega ju ei saa :) Tüüpisiliselt minulik mittemidagi ütlev sissejuhatus :) aga…ükskord ammu sain tuttavaks Kadiga ja kui mina oskan teha ilusaks (omaarust) ainult oma kodu, siis Kadi võib teha vabalt kõigi kodud, kellele selliseid valged kodud meeldivad :) Minu õnn aga seisneb selles, et Kadi arvab, et mina oskan siis need tema tehtud kodud ka pildistada nii nagu tema mõtles ja välja tuli. Enne kui ma võin kekutada ühe viimati pildistatud koduga, saan ma näidata ühte imelist lastetuba, mis sai valmis…..eee….eelmise aasta mais :)

Ma olen aru saanud, mis vahe on tavalisel kodukujundus huvilisel koduperenaisel ja sisekujundajal. Kui minu jaoks on vaja, et kõik oleks valmis ja siis ma ütlen, kas see tool või laud või tapeet sobib, siis sisekujundaja peab võtma ühe tühjaks lõhutud toa ja enesekindlalt väitma, et tõesti see tapeet, värvid ja padjad on ideaalsed just seal ja just nii. Varrukast loobib veel neid pisikesi nippe, mille peale ohkad, et kuidas ma ise sellise asja peale ei tulnud ja et appi kui hea mõte ja niii loogiline ka veel.  Näiteks see, et kui sa lähed poodi ja ostad lapsele koolilaua, siis on see nagu vaba igast neljast küljest ja kõik veerevad asjad veerevad maha. Millegipärast ju kõik pliiatsid veerevad maha just sinust kaugemale ja emana ma tean küll, mis tähendab teritada ära terve pliiats, sest see on 10 korda maha kukkunud ja 10 kohast katki läinud. Kui sa tahad panna laua akna alla ja koduperenaisena oled sa lasknud radiaatori akna ette panna, sest nii ju käib, siis jääbki vahe :) Ise ei tule ka kohe selle peale, mis kohe, mitte kunagi ei tule, et võtta tutikas poest ostetud laud ja teha sinna sisse auk ja panna laua sisse pliiatsitops, sest ainult nii võid sa kindel olla, et see on alati seal!

Kusjuures koduperenaisena ma olen mõnikord uhke olnud, kui ma olen mingi susser-musser laheda lahenduse välja mõelnud, aga tavaliselt olen ma selleks kuude kaupa on ühte kindlat toanurka põrnitsenud ja oodanud seda ideed ja vahepeal ka 10 korda ümber mõelnud. Sisekujundaja ju ei saa minna kellegi koju, öelda, et see on lahe mõte ja siis kuu aja pärast, kui ehitajad on pool tööd ära teinud…ups, ma mõtlesin kõik ringi ja see eelmine idee ikka ei tööta :)

Aga pikaks läks….ma näitan nüüd seda pööningutuba kolmele jõmpsikale, kus mööblivalmistaja pidi ikka tõsiselt oma pead kasutama ja tulemus on super. Kui Kadi abi vaja, siis saab SIIT :)

Rubriigid: Krista, muu | 2 kommentaari