Arhiiv kuude lõikes: mai 2014

Lill

mina ja lapsed

Noh ma annan nüüd siis eeskuju. Teate ausalt, see ei ole üldse lihtne seal teisel pool kaamerat olla. Eriti veel nii, et annad kaamera Kallele, paned kõik nupud õigesti ja käsid/palud tal nupule vajutada. Ja siis ta lihtsalt ei vajuta, vaid teeb lastele nalja või siis ootab mingit imet, et ma nagu supermodell ise oma pead millimeetri õigele poole keeraks….nii ju ei saa….ühesõnaga :)

Vähemalt on nüüd üks väike rist kirjas ja lastel on koos emaga ka mõni pilt. Enda ausad järeldused olid, et peaks ikka natuke rohkem magama, tundub, et ma ikka olen natuke vanemaks saanud ja samas – äkki parem ei saagi väga ;)

Ja lapsed….nii head, et paremad enam ei saagi :). Me tulime just Ketlini koolist direktori vastuvõtult, kus tänati parimaid õpilasi ja nende vanemaid. Ja seal oli küll peresid, kes käisid nii kahe kui ka kolme lapse eest :). Meie pere teise ja kolmada lapse kiitused sain lasteaiast ja kõigi kolme arenguvestlused on olnud sellised, et … Ketlin peale enda oma ütles, et talle nii meeldivad sellised asjad. Kellele ei meeldiks kui sind lihtsalt peaaegu tund aega järjest kiidetakse :)

Ja järjekindlalt usun, et kiitmine innustab kordades rohkem….mis kordades, ainult see innustabki :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 4 kommentaari
Lill

Laura Luisa

Ma olen teiste fotograafide blogides ka märganud, et püsikliendid on kõigi lemmikud ja nii lahe on isegi nende perede kasvamist jälgida, keda ma ise näinudki ei ole :) Peaasi, et ikka pildile jõutakse. Algus on alati palju tõotav, aga mida kiiremini aastad lähevad, seda harvem märkad, et ups polegi 3 aastat ühtegi perepilti teinud. Vaatan praegu täie tõsidusega enda otsa, sest viimasel oli Kärdukas alles beebi ja nüüd saab kohe 5 aastaseks. Ja ise veel muudkui räägin, et eeskuju on kõige olulisem :). Aga Laura Luisa on lahe. Me oleme enne kohtunud ja mina olen enne ka 1 aastastega kohtunud :) et siis kui keegi veel ei tea, siis need 1 aastased väga ei taha teha seda, mis sina tahad ja just siin ja just praegu. Mulle nad jälle väga meeldivad, sest kõik nende protestid ja emotsioonid on nii ehedad ja siirad ja neid on nii palju – klõpsuta aga. Eks vanemad natuke ehmatavad, sest kisa on rohkem kui päris beebidega, aga minuarust on tulemus alati seda kisa väärt ja rohkemgi veel ;)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

emadepäev

Minul on küll iga päev emadepäev. Just kaks päeva tagasi ühel sünnipäeval küsiti, et kas mul lapsed on kummipaelaga minu küljes. Ikka ja koguaeg tahab keegi olla süles või seljas või niisama kaasas. Ja nagu ikka –  selleks, et saada, tuleb ka anda ja nii me siis jagame…. Pikemat juttu praegu ei jõua, aga kaks viimast kaarti võiks küll jäädvustada, sest homme tulevad juba uued :)

Ketlini jääkaru kaardi sisse on kirjutatud – … et oleks su elus nii palju armastust nagu neil jääkarudel! Päikest ja rõõmu igaveseks!

Liisu kaart ja see raha on tema enda kassast :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

sünnipäevakaart

Eile õhtul kui ma koju tulin, küsis Kärt pettunult, et aga kus ümbrikud on? Äkki meil lihtsalt laupäeviti ei käigi postiljon või jõudsid juba kõik kaardid kohale, igatahes Kärt arvas, et see ongi nüüd meie iga õhtune tegevus määramata ajaks. Noh vähemalt nii kauaks kui jõuluvana tuleb :)

Ma võin julgelt öelda, et see on mu parim sünnipäevakingitus üldse. Iga kord kui ma mõne ümbriku kätte võtsin (Ok täpsusutus, minule anti juba läbi loetud kaart :), siis ma mõtlesin, et vot see inimene on võtnud oma päevast kohe suure tüki ja mõelnud minu peale. Ma sain ju päris palju kaarte täitsa võõrastelt kapilugejatelt, kes  osad jäidki ka koos kaardiga saladuseks, siis kõigi keda ma tunnen, nende kaardid olid nende moodi. Eks vist kapilugejate kaardid on ka nende moodi ;) Igatahes  minu moodi olid nad küll :) See kaardi saatmine ei ole ju nii nagu fb õnnesoov, selleks pidi ikka minema poodi ja ostma kaardi, mõtlema mis sinna kirjutada ja siis veel mark ka peale ja postkasi. Ma ju ise tean, kui keeruline see mõnikord olla võib. Mul siin vahel seisab mõni ümbrik nädal aega laua nurgal, sest koguaeg läheb meelest ära see kaasa võtta ja postkasti panna. Mul üks sõbranna just eile rääkis, et sellel hetkel kui ta koos pensioniootajatega postkontoris järjekorras seisis, jäi mõtlema, et ei tea, kas margid üldse veel olemas ongi. Bussipileteid ju enam puntkast osta ei saagi. Äkki pead margi eest ka kuskil netis ette maksma :). Rasketel hetkedel tehakse kuidagi kergemini teiste heaks midagi, seda enam on nii ütlemata mõnus tunne, kui heale veel nii palju head juurde saab.

Kaarte sain ma lähedalt ja kaugelt. Kõige lähemad olid väiksed naabrilapsed ja kaugem ring oli selline üllatuste rohke. Õnnitlusi tuli Leedust, Tsehhist, Sloveeniast, Saksamaalt, Hollandist, Luxemburgist, Londonist, Rootsist, Soomest ….äkki ma unustasin midagi ära ka….Igatahes AIÄHH, AITÄHH, AITÄHH, sest teie tegite mu sünnipäeva just selliseks, mida ma ei unusta mitte kunagi!

minu kallis pinginaaber ja lapsepõlve parim sõbranna leidis sõbrapildi, kus me oleme…..12…13…??? isekootud kampsunid seljas :)

Maris on minust paar kuud noorem, aga suht optimistlik ;) ja meelespeadega puust kaart on just kõik see, et ma saaks kohe aru, et see on Jaanalt :)

vist kõige rohkem elevust tekitanud ümbrik ja mitte ainult minus. Vist kõik kleepekad ja kellad ja viled sai see ümbrik peale, mis postitöötajate käe ulatuses on :)

kiri üle mere ja päris pudelis. Ja just täpselt nii oligi postkastis

ühes ümbrikus olid ka pildid Ketlinile. Käisid ükskord ühe sõbraga möllamas. Väga-väga lahe

ühe kaardiga kaasas olid värvimislehed just selle lapse lemmiktegevustele iseloomulikud. Kärdukal oli üks pilt, kus ta kiigub. Vaatas seda mõtlikult ja küsis siis, et kas ta oskab nüüd ise endale hoogu teha? :)

seal oli kõike veel ja rohkem. Shokolaadi mulle ja lastele jne jne. Ühesõnaga, vaadake kui pikaks see postitust läheks kui ma jätkaks. See kaart ütleb kõik :)

Peaks nüüd kohe midagi uut välja mõtlema ja ikkagi tegema suvel ühe koduse kohvikupäeva ;) et kõik saaksite mulle külla tulla….

Rubriigid: Krista, muu | 6 kommentaari
Lill

sünnipäevakingitus iseendale

Ma kirjutasin selle postituse valmis juba mitu-mitu päeva tagasi ja nii ta siin seisab mustandite kaustas. Ma võin kiita ükskõik keda ja ükskõik mida, aga vot vaata-vaata mind, on kuidagi keeruline. Samas ju seda edevust on ja juttu jätkub alati kauemaks…ei teagi :) Aga….

eelmine suvi ma siis mõtlesin enda jaoks välja, et juubelikingituseks võiks olla elu parim füüsiline vorm. Etteruttavalt peaks ütlema, et päris parim ta veel ei ole ning teiselt poolt vaadates, mis see minu vanuse parim üldse on :). See, et minuarvates ei ole, pole tegelikult mitte kellegi süü. Lihtsalt oleks võinud selle soovi natuke varem kirja panna ;)

Ma just lugesin, mida ma trennis käimise kohta sügisel kirjutasin ja nii palju on ikka vahepeal muutunud. Esimesest trennipäevast alates on mul olnud oma treener. Mina usun, mis tema räägib ja tema lihtsalt saab iga päev targemaks. Nii me siis katsetame ühte ja teist ja kolmandat ja vaatame, mis toimib ja mis mitte. Näiteks kuu aega vaatasime, kuidas mõjub mulle aeroobne trenn. Nii ja naa ja kuna selle kuuga minust ikka jooksu fanatti ei saanud, siis tegime jälle plaanid ringi. See tähendab, mina rohkem noogutan kaasa :)  Kui mu sügisene trennigraafik oli ikka tihedalt rühmatrenne täis pandud, siis nüüd mahub neid nädalasse üks või maksimum 2 ja selles kuus on põhilised trennid jõusaalis.

Ma usun, et ma pole ainuke, kes unistab sellisest sõrmenipsust, et nüüd on ideaalne vorm ja minu ülesanne on seda hoida. Ausõna ma hoian ;). Aga ok, kui nii ei saa, siis võiks see kaal langeda puhtalt rasva arvelt ja lihased võiks kõik alles jääda ja parem oleks kui neid veel juurde ka tuleks. Tuleb välja, et kõige raskem ongi kaalukaotada rasva arvelt. Kui vaadata tõsiselt oma toidrutaldrikut ja kenasti langevat kaalunumbrit, siis võib vabalt pool sellest lihaste arvele panna kui trenni ei tee. Hoolimata oma suurest trennikoormusest olen isegi mina 2 kilo lihaseid kaotanud :) ja täna võtaks ma need hea meelega tagasi ja annaks oma 2 kilo rasva vastu. Rohkem üldse poleks vaja, ausõna :). Võtaks seda siis kui aastast sõrmenipsu ;)

Jõusaaliga on ka naljakad lood. Iga korda kui ma mõtlen, mida ja kuidas ma esimestel kuudel tegin või tundsin, siis ma ikka mingi väikese sammu olen edasi astunud küll. Vahepeal muidugi tundub, et see samm on päris suur, aga kõik käib lainetena, sest jõusaalis oled sa täitsa üksi ja teed ja jõuad nii nagu teed ja jõuad. Kuna mul veab ja praegused personaaltrennid on just jõusaalis, siis võimalike harjutuste nimekiri on juba nii pikk, et igav küll ei hakka. Ja no olgem ausad, päris mõnus tunne kui ikka jõuad ka midagi :) Lähed ja paned omale kangile selliseid raskuseid, et ma ise ka kõrvalt vaadates ei usuks, et ma mingitki harjutust niimoodi teha jõuaks, aga näed jõuangi :)Eks mul muidugi ole ka omad nõrkused ja endal on tunne, et osad harjutused jäävad selle taha, et mingid teised lihased ei suuda oma tööd teha. Ma ju viimati jõudsin rippuda ainult 15 sekundit ja seega ei jõua ma ju ka 60 kilost kangi kauem käes hoida ;)

Kui ma jõusaalis ei mässa, siis ma käin kahes erinevas lihasvastupidavus rühmatrennis. Üks on juba vana lemmik ringtrenn, kui sügisel ei suutnud ühtegi harjutust korralikult teha, siis nüüd ma ikka valin selle raskema pakutud variantidest. Selle eest teises on ikka kõvasti arenguruumi. Kui ma esimest korda sinna läksin, siis treener ütles, et võta vabalt oma tempo ja viili kui vaja, sest enamus on siin päris sportlased. Minu jaoks ülimotiveeriv, kui sinu ees on ikka kolm naist, kes suudavad kõik harjutused teha korralikult, lõpuni ja ei ohkagi kordagi. Täiesti erinevalt minust – ohkan ja ohin ja kui ei jõua, siis jätan vahele. Õnneks ma ei ole seal ainuke ja minna saab ainult paremaks. 55 minutit trenni – 45 seki harjutus ja 15 seki puhkus. Kiire arvutus näitab, et jõuab teha 55 erinevat harjutust ja lõpp kisub ikka eriti raskeks :)

No ja nüüd 9 kuud tublilt trenne, nii et üldse pole viilinud ega midagi vahele jätnud. Vaadanud, mida söön, aga pole teinud midagi ekstreemset või söönud nii, et midagi väga kripeldaks. Treener on rahul, mina olen rahul ja suve lõpuks vaatame, kas saab selle parima ;) …. ps pildil on pöial seal, kust ma alustasin. Ma fotograafina ju tean, et absoluutselt pole mingi probleem pildistada inimene 10 kilo kergemaks, isegi rohkemaga saab hakkama kui õige nurga alt pildistada ja mulle ikka seal teisel pool kaamerat meeldib rohkem olla :)

Rubriigid: Krista | 1 kommentaar