Arhiiv kuude lõikes: august 2014

Lill

trenniaasta

1. augustil eelmine aasta võtsin ennast kokku ja süda kurgus tagumas läksin trenni. Mõõdeti, kaaluti ja mulle paberit ei näidatud. Neid pabereid tehti aasta jooksul veel paar korda ja viimaseid nägin mina juba ka. Kuna suve algul sai ka test tehtud ja need numbrid seal olid juba kõik suht ok, siis aastapäeva paberil oli ootusärevus pigem selles, et ega nad kehvemaks läinud ei ole. Ei olnud…või noh :) Ma näen ju ise ka peeglist, mis on hästi ja mis võiks parem olla, aga see gravitatsioon ikka kisub aastatega järjest enam ja tundub, et pinnal püsimiseks on vaja vaeva näha :)

Ma räägin miinused enne ära, siis on hea plussidesse minna. Neid palju ei ole, ainult üks, vahetada veel umbes 2 kg rasva 2 kg lihaste vastu. Tundub selline, ahh mis see siis ära ei ole….aga tahaks just nii, et see toimuks nö normaalse elu juures. Ei taha mingit karmi dieeti ega trenni, mis ei meeldi :) Noh ma pole ka selle aasta jooksul midagi sellist teinud ja vaikselt läheb kõik paremaks, nii et olen lihtsalt kannatlik….daaaa :)

Plussidest. Kõige mõnusam asi on see tunne peale trenni. Ma arvan, et kui seda saaks niisama poest osta, siis ma küll ostaks iga päev natuke :) Trennid ise on ka mõnusad. Iga kord on midagi uut ja seda kindlasti tänu treenerile. Ei käi ma midagi kuude kaupa jõusaalis sama kava järgi jõudu tegemas. Koguaeg on mingi uus plaan ja see kõik kuidagi toimib. Mulle väga meeldib kui ei tea, mis juhtub. Ei ole mina see, kes täpselt harjutuste järgi teab, et nüüd veel see ja siis see ja siis lõpuks saabki läbi. Mul ikka pigem nii, et ongi kõik? Vahel on ikka raske ka, aga seda peale trenni tunnet mäletate…:)

Teine mõnus tunne on see, kui näed neid inimesi, keda pole viimase aasta jooksul näinud. Vahel nende reaktsiooni järgi on tunne, et ma ikka olin juuuubeeee paks ennem, aga ju siis seal 15 või 30 kilo üle polegi mingit vahet – paks on paks :). Samas nats nagu kohustus on ka nüüd eeskujuks olla. Kuidas ma nüüd siis lasen ennast jälle käest ära. Teiste rõõmuks ju võiks, sest siis on jälle millest rääkida. Kalle käest küsisin ka, et mis ta siis sellest aastast arvab. Ütles, et parim asi, mis juhtuda sai. Peale selle, et silm pidi puhkama, olevat ma rõõmsam ja ei kobise nii palju :) Ja ikkagi ma olen ju 40 :) Selles vanuses ongi ju enamus inimesi selles mõnusas nautlemise faasis ja keda see paar kilo ülekaalu ikka kõigitub, elu on paigas, enesekindlust ka piisavalt, et mitte ennast teiste arvamusest kõigutada lasta.Aga karmidest ja otsekohestest raamatutest lugedes sain teada, et niimoodi ta  mitte ei püsi, vaid vaikselt tiksub juurde…aastas kilo.. kaks, nii saabki 50ndaks juubeliks juba 10…

Trennid minu elus on ka lahedad. Kui aasta tagasi oli treeneriga trenn üks kord kuus ja rühmatrenne oma äranägemise järgi nii umbes 4…5 korda nädalas, sis nüüd kus vist oli näha, et ma ikka piisavalt tõsiselt asja juures olen, on personaaltrenne 1 ja vahel isegi 2 korda nädalas ja ülejäänud trennid on ka kõik kindla plaani järgi. Kuskil juuni alguses kui sai juba õues trenni tegema hakata, pidin mina jooksma hakkama. Kui varakevadel sai ka proovitud ja ma selle peale ikka ainult mossitasin, siis nüüd ka kaks korda ikka hädaldasin, et see pole minu asi, aga kolmandal korral tundus juba ok. Kuidagi enselegi märkamatult olin ma kindla plaani järgi treenides juuli alguses ümber Pühajärve jooksmas. Ma muidugi pean ütlema, et ma polnud elu sees nii palju korraga jooksnudki, aga kui ikka mingi kambavaim on ka asjal juures, siis ma võin ju tegelikult lihtsalt seisma jääda ja midagi ei juhtu :). Seisma ei jäänud ja see jooks tundus nii üllatavalt lihtne ja mõnus, et suures eufoorias panin ennast kirja ka kahele järgmisele jooksule. Kuna aga igale tõusele järgneb ka ikka langus, siis ma loomulikult olen nüüd vahepeal hädaldanud, et mina ikka sinna jooksma ei lähe. Suvine töögraafik on täitsa hull ja kui kärsitult ootavaid kliente juba liiga palju saab, siis on mul ka raske olla…..aga enamasti paistab päike ja küll kõik korda saab, alati on saanud, siis nüüd mine tea, äkki jooksengi.

Kui jooksmised läbi saavad, siis tulevad uued plaanid. Ma ise ka kõiki veel ei tea, aga paremaks saavad kõik asjad veel minna ja ütlemata mõnusam on elu võrreldes eelmise aastaga. Nii, et kes sügisel uut elu plaanib alustada, siis ;)

Vahepeal keegi soovitas, et ma võiks öelda, mis hea pärast inimene, kellele üldse jooksmine ei meeldi, ikkagi jooksma hakkab. Ajakirjast Anne&Stiil küsiti ja nüüd augusti numbrisse pandi see kirja ka ning sõbranna Mari tegi pilti ka. Ma ikka päriselt ei jookse seal pildi peal, sest ma pidin seda tegema umbes 100 korda järjest ja mitte vaatama maha, olema rõõmsama näoga ja jalad ja käed pidid ka ilusti olema.

Nagu iga pisikuga läheb, siis ma nüüd ostsin endale päris jooksmise tossud ka ja need jooksevad ise. Ausõna :)

Rubriigid: Krista | 2 kommentaari
Lill

Kärt 5

5 aastane on suur laps ja ikkagi on ta ju kuidagi väike. Meie pesamuna. Iga lapse kasvades kasvad sa ise. Vaadates neid, vaatad nagu ennast kõrvalt. Minu tehtud ja minust tehtud ja ikka jubedalt viskab mind sisse. Naerame koos ühiste asjade üle ja mossitame koos ning ikka on need hetked ka, kui tahaks öelda, et kelle laps see küll on. Kärdukas ongi meie peres see vähe teravamate nurkadega. Ma saan aru küll, kolmas laps ja ära hellitatud. Ma ei näitagi nii palju näpuga enda ja Kalle peale kui tõmban varrukast need suured õed ka kõrvale – ma ei kannata seda tite kisa, ok võta siis see asi endale, mine anna-tee-vii-too-aita teda siis. Teiselt poolt olen ta peale kade. Tema julgeb väga selge ja kindla häälega öelda, kuidas ta tahaks, et asjad oleks. Nüüd, kus me sellest kõik oleme aru saanud, on elu palju värvilisem. Kui teisi lapsi võib musitada-kallistada koguaeg, siis Kärdukaga tuleb enne kokku leppida, kui mitu musi, kuhu ja kui kõvasti võib kallistada. Enne sünnipäeva arutasime kõik kenasti läbi, et millist laulu me hommikul laulame ja milliste sõnadega. Appi see tundub praegu kuidagi ehmatav, aga tegelikult on see osa temast ainult üks pisike. Tema on see meie pere naerutaja, kelle jutte ja mõttekäike on mõnus kuulata. Ta teab, et kui peab, siis peab ja et kui ukse peal on silt, et jäätisega sinna sisse minna ei tohi ja me ikka käsime tal tulla, siis ütleb ta seal ruumis mitu korda kõva häälega, et siin ei tohi ju jäätisega olla. Kõik ikka näeks, et tema teab küll, aga need suured inimesed seal ei tea :)

Kui teised on suuremad ees, siis on ta pidanud olema ka alati suur ja tegema kõike võrdselt teistega ja tundub, et selles on ta täitsa osav. Selle eneseteenindamisega, külmutuskapi asukoht on teada ja riidekummuti asukoht ka.Kui suuremad õed ees ja aeg on ka oma töö teinud, siis ei oskagi enam öelda, kus ma mida ta peaks selles vanuses oskama ja tegema.

Kaks eriti armsat asja on tema juures ka. Üks on inglite teema. Kui kuskil ingleid müüakse, siis tema tahab neid osta ja päris tihti sätib ta need enne magama minekut enda kõrvale öökapi peale ritta.Küsida ei oska selle kohta ja äkki ta ise oska veel sellest rääkida ka, aga eks kunagi aastate pärast saab teada. Esimese lapsena meie perest on tal oma nähtamatu sõber – Sandra. Tundub selline rahuliku loomuga ja suht unine teine, aga ju siis kolmanda lapse puhul, kes sündis ju juba suurde seltskonda, ongi vaja vahel sellist vaikset sõpra, kes ei räägi, aga on lihtsalt sinu kõrval.

Päris sõpru jääb meil igal lapsel vähemaks. Eks see ole ka minu süü :) Kui esimestega oli see titemaailma seltsielu väga aktiivne, siis järjest enam jääb elu selliseks oma pere kesksemaks ja tundub, et Kärduka ringi mahub vähe. Lasteaias on tal kolm sõbrannat ja kõik nad neljakesi pidid olema sellise vaiksed ja tagasihoidlikud. See on see koht, kus ma tunnen ära Kärdukas enda, et igas kohas on ta valmis käituma täpselt nii nagu selles kohas sinult oodatakse. Ühest küljest on niimoodi lihtsam, aga teisest küljest….

Kokkuvõttes on Kärdukas meie peres kõige ees ja kõige keskel ja kõigi selja taga peidus ka – meie kõigi suur armastus ja kõiki nakatav naerupall.

Kärt on see, kes tahab alati niidukiga sõita ning postkasti juurest viimast kilomeetrit koju roolib ta juba väga kindla käega autot. Maal küla vahel võib ju selliseid asju teha…alati on tehtud :)

Kui suuremate õdede sünnipäevad jäävad keset jõulumöllu ning aastate jooksul on neid peetud erinevates kohtades, siis Kärduka sünnipäev on õigel päeval ja kodus :). Külaliste valik pidi ikka mahtuma läbi väga tiheda sõela ja läbi pääsesid päris sõbrad :)

Juba tundub, et see mingi minu lapsepõlve unistus, et sünnipäeval peab hobune olema :)

Rubriigid: Kärt | 3 kommentaari