Arhiiv kuude lõikes: september 2014

Lill

tööjutt

Lapsed on minu kõige lemmikum sihtgrupp. Pika mõtlemise ja enesepiinamise tagajärjel ma isegi tean miks. Kui sa nendega juba kontakti saad, siis on nad nii super tegelased ja ülimõnusad pildistada. Nad on nii siirad ja avatud ja neile endile meeldib enda juures kõik. Üksi nägu pole liiga tobe ja olgem ausad, mida tobedam, seda lahedam. Nad suudavad ennast ka väga kenasti kokku võtta ja teha üks viisakas nägu :) ja üle üldse…kuna kodus on olemas arenev näidismaterjal, siis natuke on aimu ka, mida mingis vanuses lapselt oodata ja kui kaugele võib minna.

Ja miks mitte täiskasvanud :) see on nüüd see enesepiinamise koht. Tuleb välja, et kuskilt poest seda enesekindlust ikkagi osta ei saa ja absoluutselt iga kord kui ma saan pildigalerii kliendile, olen ma kindel, et need talle ei meeldi. Ükskord minu elus on üks inimene mulle seda isegi öelnud, aga seda kui palju on lihtsalt viisakaid inimesi, seda ma ei tea, sest ega ma ju ise ka ei ütleks :). Ma saan aru ka miks ma nii võin mõelda, sest ma ise olen ju ka enda suhtes kriitiline. Mis viga olla noor ja sile, aga aastad tulevad ainult meestele kasuks ja ilma vaeva nägemata on kaamera ikka suht aus ja karm. Aga ühtegi pilti, mis mulle ei meeldiks, ma ju kellegile ei saadaks ja kui ma mätta teist poolt vaatan, siis ega ma ikka puusalt tulistada ei julge.

Pildivalik on üks lõbus pühapäev keset Eestit kui kuuma oli 30 kraadi ja ma vedasin kõik kolm pere ikka täiesti võssa ja kiitsin takka, et ausõna siin on ilus :) Vanaema ilusad päikeselõõsas lillepeenrad jäid kõik kaadrist välja, aga seda ma usun küll, et kõik lapsed tulevad väga hea meelega ka järgmine kord minuga pildistama. Äkki ma ikka ise ei ole veel suureks kasvanud, et ma neid suuri inimesi kardan ;)

Rubriigid: õues, pered | Kommenteeri
Lill

spordijutt

Ma jäin ükspäev mõtlema, et ju enamus inimesi mingi tegevusega alustades, satuvad vaimustusse ja kuidas siis mõned neist jäävad ja teised lükatakse mingi hetk kõrvale.  Kui ma ükskord nii vanaks sain, et ülikooli otsustasin minna, siis võtsin sealt viimast. Mitte küll jalaga uksi lahti lüües, et näete jah, mina tulin, aga niimoodi seina pealt lugedes ja ukse kõrvale kamba serva peale seisma jäädes. Samas, aga sellist ambitsiooni, et ohh ükspäev olen doktor, seda nagu ei olnud ja ei tulnudki. Lastega polnud ka plaani, et peab olema viis või noh ok, vähemalt kolm. Seda esimestki ju lükkasin pigem edasi kui et käisin kellegile aastaid rääkimas, et oi kus on titeisu. Kui aga esimene tuli, siis see oli nii lahe, et teine ja kolmas….noh ja siis segas pigem mõistuse hääl, et kvaliteedile tuleks nüüd rõhku panema hakata. Kodu ka. Oli meil nõmmel ilus väike maja, aga kui tunne on, et andke mulle kirvest, siis pole ju midagi imestada, et nüüd siis nii on. Ja siis ma läksin trenni. Ma nüüd saan juba aru, mis tunne see on :) Mitte kordagi pole veel olnud sellist tunne, et ahh ma ei viitsi või et ma täna ei lähe. Pigem olen pettunud kui kõik plaanid ei lähe nii nagu tahaks või miski segab. Mõnus tunne nagu lumepallil mäest alla veeredes. Samas ei ole midagi nii tubli, et kuidagi suureks eeskujuks olla. Järjekindel ja korralik – jah, aga peas lendab see pall ikka pidevalt lätaki vastu seina laiaks. Eriti siis kui kuskil paistab oht, et ma pean oma trennitulemusi kuskil väljendama. Mina ei saa, mina ei oska, mina ei suuda. Täitsa juhuslikult sattusin eelmine nädal spordipsühholooogi loengusse ja nüüd ma vähemalt tean, miks ma nii mõtlen ja et see on normaalne, aga eks siis näe, kas ma seda oma kasuks kasutada ka oskan.

Aga väljundid peavad olema. Pisikesed eesmärgid ja suuremad. Eks nendega ole keeruline, aga vaadates suvele tagasi, siis ma ei teadnuki nendest enne kui need täidetud said. Ma vist kirjutasin, et juuli alguses jooksin ümber pühajärve ja siis nüüd augusti lõpus läksin teist korda jooksma. Panin ennast 5km metsajooksule kirja, aga treener ikka utsitas, et ega see järv nüüd nii suur ka ei ole, et ümber selle joosta ei jaksaks, aga kuna ikkagi üks jalg oli selline kahtlane, siis jooksin ikkagi metsas. Natuke nüüd tagantjärele kripeldab küll, et läksin sinna rasedate ja laste jooksule, samal ajal kui päris inimesed ümber järve jooksid ja kuna ma selle nüüd siis kirja panin, siis järgmine aasta kui tuleb jälle see – ma ei saa, ma ei oska, ma ei taha, siis tulen loen. Kuna mul siin põhiline lugemisvara viimasel ajal  liialt spordi poole kaldu on, siis niimoodi nagu enamikes blogides kirjutatakse, ma ei oska ja ei taha ka, aga lugeda on mõnus. Ma oskan öelda ainult seda, et 5km puhast naudingut ja kuna lõpp tuli pigem liiga äkki kui et ei jõudnud ära oodata, siis tunne oli super.

See muidugi ei taksitanud mind SEB jooksuks jälle kenasti nulli laadida. Miks ma seda üldse teen ja kellele ma siin midagi tõestama pean. Ok lähen ja naudin. Eelmisel õhtul sattusin kinno või noh, mis sattusin, täitsa ise valisin selle filmi ju, vaatama filmi Jäljed. Mul ikka tuleb neid asju, mida ma seletada ei oska, iga päev ja see kuulus sinna kategooriasse. Film mõtles just minuga kaasa, et teedki üksi mingeid asju ja ei peagi muud vastust olema, et tahan ja miks mitte. Ja siis see jooks. Lähen ja naudin ja kuskile kiiret ei ole. Esimene km oligi umbes nii, sest tuhanded inimesed külje all, oli pigem rahulik laupäevane jalutuskäik, kui võistlus. Aga siis ikka kuidagi läks käima. Tagant poolt tulevad suurte numbritega päris jooksjad tuhisesid nagu postist mööda ja palju siis vaja on, et ise ka tunda, et miks mitte. Kui juba pool läbi oli, siis minuarust sain ma juba mingi heatuju hormooni laksu kätte, sest täitsa naljakas hakkas ja kui eelviimase km posti nägin ja tundsin, et appi see saab juba läbi, siis tempo muudkui tõusis ja tunne oli super. Eriti mõnus oli see, et viimased sajad meetrid läksid mäest alla ja umbes minut peale finishit rääkisin juba sõbrannaga telefonis juttu :). Ilmselgelt minu analüüs siin kohal lõpeb ja eks paistab, mis suunas järgmine aasta läheb. Praegu on aga jälle uus ja huvitav trenniaeg ja kaks väikest eesmärki on ka juba kirjas. Teha jõutõmbeid 70kg kangiga, kusjuures aasta tagasi ma isegi mitte ei teadnud, mis asi see jõutõmme on. Teiseks tahaks hüpata umbes meetrise puki otsa. Ma muidugi ei tea, mis see mulle annab, aga lihtsalt see tunne, et ma seda suudan, oleks lahe :)

Ja nagu Kalle ükspäev märkis, et ma pidevalt räägin kellestki teisest, siis nüüd on just õige hetke jälle sujuvalt üle minna. Mitte ainult mina ei vaimustu spordist, vaid ka mul lapsed. Jooksmine on ka selline asi, mis kuidagi väga selgelt välja paistab nende jaoks. Ei vedanud ma neid midagi laste jooksudele ja nad isegi väga kahtlesid siis kui paaril korral juba kohal olid, aga juba enne kooli ütles Ketlin, et kui neil koolis spordipäev on, siis tema tahaks sealt diplomi saada. Sai ka :) Liisu on soovide sõnadesse panemisega kordades tagasihoidlikum, aga tundub, et talle läheb see palju rohkem korda. Tema on see, kes kõik diplomid ja medalid kokku kogub ja oma toas välja riputab. Kui siis Liisu treener pakkus, et läheks terve trennigrupiga jooksma, siis tubli emana võtsin kaasa kaks oma last ja kaks nende sõbrannat ka veel ja ütleme nii, et ise joosta on närvidele kordades lihtsam kui oma lapsi 1.5km ringilt oodata. Kuna mõlemad sealt oma vanusegrupis ka medalid said, siis ilmselgelt on neid keeruline tagasi hoida järgmist jooksu tagasihoidlikumalt võtta. See aga ei olnud enam üldse naljaasi, sest kool korraldab oma suurjooksu, kus ka esimese klassi lapsed peavad 5km läbima. Keegi küll jooksma ei pea ja tänasel päeval olen ma väga nõus, et 5km jalutamist ei ole kuidagi liiast, aga kui ikkagi on võimalus, et stopper pannakse käima, siis minu lapsed ju ei jaluta. Liisu jooksis nii kiirest, et sai 1 ja 2 klassi arvestuses esimese koha ja oma elu esimese karika.

Muidugi olen ma uhke ja õnnelik oma laste üle, aga sealt spordipsühholoogi loengust jäi meelde, et kui sa mõtled, et kõik mis sul on, on geenidest ja looduse poolt antud, siis inimene väga ei taha pingutada ja annab kergemini alla. Nii väikestel, aga see esialgu ju nii ongi, et tuleb kergelt ja ilma pingutmata, aga ma väga loodan, et ma ise ja ka lapsed hakkavad rohkem mõtlema, et võrrelda tuleb ainult iseendaga ja iga pingutus viib edasi :)…. hull inimene ju praegu mõteb, et ta järgmine sügis jookseb poolt maratoni :)

spordipäeva diplomid

enne jooksu

ja peale :)

mul nüüd saavad ka sellised hetked hoopis telefoniga jäädvustatud :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, muu | Kommenteeri
Lill

algas kool

Meil on siin mõnus. Eelkool oli selline lõbus, kus käidi kevadel vist 4 korda eesmärgiga koolimajaga tuttavaks saada ja omale lemmikõpetaja valida. Kirjutada avaldus ja parem varem, meie loomulikult hiljem, viia kooli vajalikud paberid. Enne kooli algust kutsuti iga pere eraldi klassijuhatajaga tutvuma ja oligi kõik :). Ketlini utsitamisel ja minu soojal soovitusel oli Liisul klassijuhataja välja valitud veel enne kui ta teda isegi nägi ja kui vanem õde koolis ees, siis ju ei ole ise üldse vaja mõelda. Kooli asju käisimegi nii ostmas, et Ketliniga kahekesi ajasime näpuga nimekirjas järge ja Liisu käis ainult vahepeal küsimas, et ega äkki mõnda mänguasja ei saaks. Osad asjad jäid ikkagi ostmata ja no tegelikult ka…küll saab :)

Igal juhul esimeseks päevaks olid lapsed õigel ajal õiges kohas ja peaaegu kõik vajalik kaasas. Vist esimest korda olid meil ka lilled varem ostetud, mitte, et poolel teel -appikene, mis kus kust. Kuna nüüd lapsed kõik peaaegu ühes mõõdus, siis ise jagasid riided nii ära, et kõigile jaguks. Ma just vaatasin eelmist postitust, et ühel päeval on kleit ühel lapsel ja teisel päeval teisel lapsel seljas ja kunagi tulevikus ei saa enam keegi aru, kumb laps oli :)

Esimene koolipäev oli nagu esimene koolipäev ikka. Lapsed pead laiali otsas ja vanemad ärevuses. Meie perele kohaselt unustasime me asju igal poole. Mina kampsuni saali ja Liisu kogu oma koolivihikute mapi kooli ette kivi peale. Ega ma ju ei teakski kui meil asjad päriselt kadunuks jäävad, aga meie väikses kohas me ikka leiame omi asju nii raamatukogust kui kohvikust :) ja pidevalt abivalmis inimesed koputavad õlale, et hei teil jäi pool elu maha.  Just praegu leidis Kalle mõlema lapse telefonid kodust üles ning tõi spordihoonest Ketlini ketsid ära. Ma väga loodan, et selliseid peresid on veel.

Noh ja siis jõuamegi selle päris koolini. Hommikud kuni söögini on väga rahulikud. Kõik ärkavad ise ja jõuavad ka kenasti alla. Eriti tubli on Kärt, kes enda arust saab lasteaias liiga vähe olla ja on esimesena ukse juures valmis. Ma väga loodan, et see nii jääbki, sest teised on ka mingist hetkest just nii teinud. Palju keerulisem on koolilastega. Kas kõik on kaasas – jaaa…kas see on – ei…????…aga see – ei….?????? ja siis nad jooksevad pead laiali mööda maja ja otsivad asju. Kõik, mida ise ei taipa küsida, jääb maha. Näiteks oli Liisul päevikus kirjas eesti keel. Koolist tulles päeva uurides ütles, et aabitsa töövihik oli kodus …????? …päevikus ei olnud kirja, et on aabitsatund ja nii tema võttiski kaasa eesti keele töövihiku. Kui nüüd hea õnnega kõik asjad ikkagi kaasas on, siis päeva logistika on meil ka hea. Õnneks on nüüd esimene nädal möödas ja pikapäeva rühm ka avatud, sest siis on olemas koht, kuhu vahepeal minna. Ma eile küsisin, pärast seda kui Liisu oli rohkem kui tunnike sõbrannadega mööda Raplat jalutanud, et kas me nüüd peaks sinna kolima, sest siis saavad kõik ise koju tulla….EEEEEIIIIIII!!!

Emalõvina võitlesin jälle Ketlini klaveritundide eest. Kuna aga neid lõvisid oli veel, siis ma andsin ikka kergesti alla, aga ütleme nii, et graafik on suhteliselt ok :) Suhteliselt selles mõttes, et korvpalli trenni Ketlin enam ei jõua ja nüüd uurime ja loodame, et äkki mõni teine trenn saab olema teistsuguse ajagraafikuga. Käis proovis võrkpalli trenni ja talle see väga meeldis, aga sealne graafik pole veel paigas. Liisu käib ikka korvpallis ja eriti mõnus on see, et tema pinginaaber ja klassist veel 2 tüdrukut vähemalt on kah seal. Eks siis aasta peale saab vaadata, kuhu ta veel minna tahab.

Ühelt poolt on nüüd mõnus, sest kolme kuuu pikkune lastelaager sai läbi ja pool päevast on majas rahu ja vaikus. Teisest küljest peame meie nüüd hommikul vara kindlalt üles ärkama ja kindlalt peab meie kaootilise töögraafiku juures olema keegi, kes nad õhtul koju toob. Tervet nädalavahetust tööl ka enam olla ei saa, sest see poleks üldse aus ja peas peab olema viie inimese graafikud ja kõik muu, sest keegi peab kõigi eest kõike teadma :))))

Esimesest päevast pilte ka :)

ja ma tean, et osadel inimestele ei meeldi kui pildid internetis üleval on, aga ma ei olnud kaugelt ainuke, kes seal pilti tegi :)

kõik tegid kooli ees oma lapsest pilti…me ei saanud ju kehvemad olla – meie kolm väikest hiinlast :)

Kui Ketlin esimesse klassi läks SIIN

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Krista, muu | 4 kommentaari
Lill

puhkepäev

Selle asemel, et kirjutada päevakajalistel teemadel, nagu näiteks 2 last kooli ja logisitlised imevõtted või kui lihtne on saata 5 aastast lasteaeda või kuidas meil nüüd köögis on saar nii suur nagu mustmäe korteri terve köök või kuidas mul tööl või trennis läheb, meenutan hoopis ühte puhkepäeva :)

Mina, kes ma kunagi ei võida mitte midagi, ikkagi võidan vahepeal. Eelmine suvi, kui üks sõbranna laikis fb ühte lehte, kes loosis kõigi laikijate (appikene, kuhu me oma eesti keelega jõudnud oleme) vahel välja öö tuulikus. Ja mina võitsin. Aga kui ma vaatasin oma suvist töögraafikut ja loomupärast suhtumist, et küll saab, siis me eelmine suvi seda auhinda välja võtma ei jõudnudki. Mul endal ei ole ka kinkekaartidel ajapiirangut ja siis oli eriti armas kui kevadel tuuliku perenaine kirjutas, et äkki tulete sellel suvel siis külla. Tegime kalendrid lahti ja näed, siin ühel teisipäevasel päeval ongi see päev, mis kõigile sobib :)

Käisime veel hommikul tööasjus Pärnust läbi ja Muhus jaanalinde vaatamas, enne kui Saaremaa kõige kaugemasse otsa sõitsime. Vahepeal tundus, et saar läheb väga kitsaks ja Kärdukas ka protestis, et tema mingisse tolmusesse vanasse majja magama ei lähe, mis peale selle ka kohe ümber kukub. Me tee peal näitasime mõnda lagunenud tuulikut talle, kui ta küsis, et kuhu me magama lähme. Tuulik oli ehe. Vett kraanist ei tule, elektrit üldse ei ole, vaade on miljon ja tuulevaikne ilm oli super. Plaane oli kolm – piknik, ujumine ja mittemidagitegemine. Ma nüüd ei tahaks kuidagi läilaks minna, nii et mõelge ise kõigi nende ülivõrdes omadussõnade peale ja pange need siis ritta. Igaüks leidis omad naudingud ise. Minu omadeks jäid vaated, hallitusjuust, raamat ja tuulevaikus :). Õnneks ma nüüd enam isegi ei mäleta, kas mõni laps midagi kobises ka, aga seda mäletan küll, et õhtul mängisime ühte mängu, mille Kalle õde on välja mõelnud ja selles mängus pidi koguaeg midagi teiste kohta hea ütlema, nii et …. :)))) (see lääge osa jälle) Eks kui puhkust on nii vähe, siis ei lähegi asi käest ära ja võtadki viimast kasvõi sellest ühest päevast. Selliseid erilisi päevi oli suve jooksul veel paar ja kõik olid ilma tõrvatilkadeta, aga see oli ainuke, kus mul oli fotokas kaasas ja ma sellega ka pilti tegin. Ühel teisel päeval ei teinud mitte ühtegi….ok telefoniga tegin :)

Meie sihtpunktiks oli Ohessaare tuulik

tuulikut otsides avastasime sellise ranna. Vaatad natuke, kõnnid ja siis nagu muuseas hakkad ka kive laduma. Keegi sõitis veel mööda ja tulid ka laduma. Vägagi teraapiline :)

Kõige pealt piknik tuuliku juures.

jalutasime mööda rannaäärt ujuma…õnnelikud jalutajad…ma arvan, et me oleme juba vähemalt poolel teel ja tee pikkuseks oli 300m :). ma arvan, et asi ei olnud tees, vaid fotokaga emas

mina ju ei uju, aga sellest hoolimata tahaks ma järgmises elus surfar olla :)

meie öömaja

vaade aknast

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 1 kommentaar