Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2014

Lill

9 aastat

9 aastat tagasi kui Ketlin oli veel beebi, aga selline, kell juba jalad all ja minu elu sisuks oli oma päevi koos temaga võimalikult mõnusalt õhtusse veeta, siis mingi hetk tuli suur tahtmine seda suht sisutühja elu teistega jagada. Nii sai alguse titeblogi. Algul tundus nii põnev. Mõtlesin igasuguseid jutte välja. Ketlinist ja kui ta mõnel päeval midagi põnevat ei teinud, siis meenutasin vanu aegu :). Ketlini kõrvalt mäletan, et elu oli mõne päeval nii raske ja kui ma siis ühest ajakirjast lugesin, et ohh ma suudan kõike lõdva randmega naisest jutt oli, siis lendas ajakiri vastu seina, sest mina suutsin ainult elu ümber tite veeretada, ega kujutanud ettegi, kuidas elu teistmoodi olla võiks. Niigi oli raske. Siis tuli Liisu ja siis Kärt ja töö ja veel tööd ja järsku tundus, et saabki kõike teha :)

9 aasta jooksul on nii palju juhtunud. Ketlin saab natuke rohkem kui kuu aja pärast 10 aastaseks ja Liisu käib ka juba koolis. Kärdukat vaadates imestan ikka veel, et kuidas ta ei ole enam beebi. Nalja saab iga päev ja iga päev saab ka korra häält tõsta. Umbes tund aega tagasi hüppas jänes kest lauda otse supikaussi ja siis oma lolli jänese aruga tahtis sealt ka välja valge diivani peale hüpata. Peale kolme lapse on nüüd veel 4 looma kasvatada. Vot sellest osast ei saa ma tegelikult üldse aru. Üks loom võib ju peres olla, aga 4 on minu jaoks juba nagu loomaaed, aga nad kõik armastavad mind. Noh peaaegu kõik ja mõni neist ei näita seda nii välja nagu mõni teine. See supikausi jänes, see kohe jookseb kui näeb, et ma diivanil pikutan ja kohe musitama ka. Meil on teine jänes ka, tema ei musita mitte kunagi. Noh ma ei tea, äkki on armukade. Talle meeldib süüa, ta on paksem kui supikausi musitaja.

Kallest peaks ka rääkima. Tegelikult peaks temast kohe eraldi postitusi tegema, sest selle 9 aasta jooksul on ta jõudnud täitsa uue ameti omale omandada :) 2 kraadi ülikoolist saada ja tundub, et täitsa targaks saanud. Kuigi mina loen omaarust palju rohkem, jääb talle kõik kuidagi pidama ja siis õigel hetkel muudkui paiskab oma tarkusi. Õnneks tal on palju tänuväärseid kuulajaid, sest vahel ta ikka kurdab, et ma tegelikult ei kuula, mis ta räägib. Solidaarselt minuga on ka tema võtnud vahepeal kõvasti juurde ja siis kõvasti alla. Minu vabanduseks olid rasedused. Tal ei ole vabandusi :). Uus elu algab tal paar korda aastas ja päris ausalt tundub, et ta on minuga täitsa rahul.

Kohe alguses sai kodu ja aed blogi osaks. Ikka heldimusega sõidan meie vanast Nõmme kodust mööda, kuigi ta tundub seal kuidagi kurvake ja väsinud, aga äkki lihtsalt päike pole kunagi paistnud. Praegune kodu on saanud küll tähelepanu nii palju, et tal pole midagi kobiseda. Kunagi kui tahaks maja maha müüa, siis võib uus huviline kohe näpuga järge ajada, mis ja millal tehtud on ja mingit jama ei saa ajada. Õnneks oleme nii suure maja endale siia ahnitsenud, et peale seel blogi saab ta au ja kuulsust ka teises blogis. Aiaga on natuke kehvasti. No ei ole kuidagi nakatunud veel sellesse pisikuse. Ma olen küll sada võimalust andnud, aga no ma ei tea…ei lähe see asi ikka veel nii nagu võiks.

Mina ise. Tänu blogile olen leidnud omale töö. Saaanud aastate jooksul tuttavakse vähemalt poole Eestiga. Piinlikustundega vaatan mõnikord mõnele inimesele otsa ja ei suuda kuidagi meenutada, kus me kohtunud oleme. Ütlen viisakalt tere absoluutselt kõigile inimestele, kes vähegi tuttavad tunduvad, kaasa arvatud Savisaar. Olen rääkinud ilmselgelt liiga palju, aga kuulnud veel rohkem. Paar korda aastas tabab mind õudus, et keegi mind ei armasta…. ausõna seda on mitu korda juhtunud ja siis ma hädaldan siin kodus paar tundi ja saan sellest ilusti üle. 9 aasta jooksul olen juurde võtnud umbes 90 kilo. Puhas minu õnn, et ma suutsin selle kolme peale ära jagada, mitte seda korraga teha…ja õnneks ka 90 kilo alla võtta. Kuskilt otsast ei tunne, et ise oleks 9 aastat vanemaks saanud. Vastupidi, aga nohh…eks ta ikka kuskilt välja paistab, aga ikkagi on tunne, et ma võin teha ükskõik mida :). See ükskõik mida on suunatud praegu füüsilisse välja elamisse. Äkki mingi keskeakriis, et on vaja teada kus need võimete piirid on. Õnneks teen seda kahe jalaga maa peal, nii et tundub suht ohutu. Oma sünnipäevi ei pea, isegi 10es pulma-aastapäev möödus vaikselt, nii et ma ei saa lubada, et järgmine aasta ma mingi suure blogisõprade peo korraldaks….aga äkki võiks, telliks kohe bändi ja puha :)

Kuigi mulle ikagi ei meeldi pildi peal väga olla, siis üles tuunituna seda ikka juhtub üks kord aastas. Just nimelt võtsime nüüd sõbranna Mariga selle kõige koledama ilma. Sooja oli paar kraadi, taevas oli nii täpselt nii kõrgel, et käega ulatas katsuma. Isegi vihma sada vahepeal, aga näed…pildi peal paistab päike, see oli meil posti otsas ja kui külm hakkas siis tegin harki-kokku hüppeid :) ja jänes oli ka seljas. Mitte see musitaja supikausi oma…üks teine, keda ma ei tunne :)

Rubriigid: Krista, muu | 2 kommentaari
Lill

üürikodu

Vabalt võid ühel hommikul üles ärgata ja leida, et karjäär polegi see kõige tähtsam asi siin maailmas. Noh minuga pole seda juhtunud :), mitte seda, et ma hommikul üles ei ärkaks, vaid et karjäär pole kunagi tähtis olnudki. Siis kui normaalsed inimesed karjääri tegid, siis mina oli elu nautiv üliõpilane ja kohe pärast seda ülihoolitsev kanaema ja nii see karjäär must mööda läkski. Igatahes kui ükspäev sattus minu kõige esimene pildistatud kodu ajakirja kaane peale, siis tundus see nagu tavaline hommik, sest olgem ausad, osad inimesed töötavad päriselt ajakirjas ja nende tehtud pilt on iga kuu ajakirja kaane peal :). Siis kui ma teist kodu pildistasin, siis ehhh…ei olegi kaane peal…. :), aga nutma ei hakanud, ausõna :). Kui kaks esimest kodu olid juba enne pildistamist maha müüdud, siis see kolmas…ahh mingi üürikas…sellest ei osanud vist keegi midagi oodata. Teeme siis need pildid ära ja ajakirja saame ikka. Pildistades itsitasime küll, et ega nüüd mingist üürikast midagi sellist küll oodata ei oskaks ja nii ta sinna kaane peale siis saigi :). Ei tunne ennast nagu kuidagi teistmoodi, aga väikese täpina võib ju ühte hunnikusse neid koguda. Kuigi vahel on mu unistuseks selline töö, mis kellegile korda ei peaks minema :).

Innustab ka, sest ühe kodu olen ma juba salaja ära pildistanud, aga mitte kellegile pole näidanud, kahte kodu olen moosinud ja kolmas on mõttes….nii et see kodupildistamise töö mulle meeldib, aga karjäär ta ikkagi ei ole :)

Rubriigid: Krista, muu | 5 kommentaari
Lill

kodust

Kuna kohe varsti ehk siis järgmisel nädalal saab blogi 9 aastaseks, siis lugesin alguse positusi. Appi kui lahe inimene ma siis olin. Nii noor ja nii mõnusalt sarkastiline. Tegin mis tahtsin ja aasisin mõnusalt. Tegelikult ma mäletan küll, et ega see elu nii lahe nüüd ka ei olnud kui seal kirjas oli ja praegu on ikka palju-palju mõnusam. Nüüd aga pole jälle sellist juttu. Nii palju asju on tekkinud, millest nagu ei taha enam kirjutada. Kui siis oli üks poole aastane titt, siis nüüd on juba 2 kooliskäivat last, kelle sõbrad oskavad lugeda ja võib-olla homme on juba see päev, kus lapsevanem on kõige mõttetum inimene maailmas. Lisaks mõtled, et keda huvitab see minu elu ja endast ju nagunii kirjutada ei taha, aga samas on see järjepidevus ikkagi lahe ja minu lemmikud kliendid on enamasti ikka ka siia pilgu peale visanud. Õnneks on mul nüüd Evelin, kellele ma Ideesahvrisse lugusid kirjutan, mis tähendab pidevat lahtiste silmadega kodus jalutamist ja mõtlemist. Õnneks meil siin on palju ruumi, kus jalutada ja no igast nurgast ma ju polegi veel pilti ka teinud ja õnneks on mul ikkagi on nii lahedad lapsed, et nende tegemisi peab jäädvustama juba kasvõi ajaloo huvides.

Kodust siis ka. Valmis ei ole ja ei saa ka, sest ma ei ole nõus teise korruse dushi jaoks raha andma. Ma käin 5 korda nädalas üldse mujal dusi all ja see kaks korda, mis ma kodus käin, siis kui kedagi kodus ei ole…ei näe ma ka mingit paanikat, et appi me ei mahu ära. Vot alumise korruse vannituba tahaks küll ilusamat, aga noh. Minu kabinet on nii palju valmis, et seinad nagu haiglas ehk siis tühjad ja ma ei oska siia midagi panna ka. Kalle tegi oma kabineti ka korda, aga minu sisekujundaja silm sinna fotokaga veel ei roni ;). Kui ma nüüd ära ei unusta, siis homme pean viima vaibakudujale kogu oma meeltesegaduses kokku ahnitsetud ribade tagavara, sest minu arust oli see Liisu, kes magas kangakudumise kursuse akna taga ja ma ei taha mõelda mitu aastat tagasi see oli. Veranda on superluks, köök ju ka ja elutoa diivanid paistavad ikka veel suht valged.

Ühesõnaga…kodust saab lugeda Ideesahvrist. Lastega ma ikka püüan siin järge pidada. Minu töid küsige mõne sõbra käest näha. Nagunii on igal ühel varsti vähemalt üks sõber, kes on minu kaamera ees käinud :). Ise olen niisama ilus ja hetkel mõtlen selle peale, et huvitav mis töö see võiks olla, kust ma pensionile lähen ja et mis ajal sellega peaks algust tegema…ehk siis mitu aastat on mul veel aega suureks kasvamiseks :)

Rubriigid: KODU, Krista, minu aed, minu kodu, muu | 1 kommentaar