Arhiiv kuude lõikes: november 2014

Lill

beebi

Mul siin on graafik, et iga päeva pean ära töötlema vähemalt 2 tööd. Poleks ju nagu midagi, sest kui ma olen tubli, siis pole ka neli mingi probleem, kuigi kõik oleneb väga töödest :). Tundub täitsa mõnus ennast vahepeal ohjeldada, aga praegu jooksen päkapikkudega võidu, kuigi pean ütlema, et ma pole veel sellel aasta mitte ühtegi näinud. Elu ise on vist nii sättinud, et kõik, kes tahavad päkapikuga pilti, need on leidnud omale teise tee ja mina õnnelik, saan teha ikka seda, mis mulle kõige rohkem meeldib. Ja kõige rohkem meeldivad juba ammu tuttavad inimesed või need, kes tahad just nüüd ja just praegust hetke just sellisena nagu see täna on :) Oi ma olen seda vist juba sada korda kirjutanud :), nii et ma vist jätan selle praegu vahele. Mis ma selle esimese lausega öelda tahtsin, et vähemalt 2 korda päevas on mul ka siis tunne, et ohh ma tahaks nüüd need pildid ka blogisse panna ja isegi küsin, et kas võin ja siis ikkagi tuleb elu vahele ja sinna ta jääb.

Aga nüüd see beebi :). Tuleb välja, et neid fotograafe, kellele kohe väga meeldib tutikaid beebisid pildistada jääb järjest vähemaks. See on tõsine väljakutse ja igaüks saab ju aru, et ühte ilusat naist on ikka kordades lihtsam pildistada. Ega mina ka väga harva võtan selle väljakutse vastu. Enamasti ma ikka püüan inimesi ära rääkida, et paari kuu pärast on kõik palju-palju ilusam, aga mõnikord on selline kummaline sisetunne, mis ütleb, et just nüüd ja just see pere on see, kelle juurde ma pean just nüüd kohe homme minema :) Ma ei oska isegi öelda, miks just nii, aga pärast on alati nii hea tunne, sest kõik oli nii õige.  Ma tean küll, et saad neid töid, mida sa näitad ja see ei ole reklaamiks, et ma tahan nüüd tutikaid pildistada, aga vahel harva võib, eriti kui eelmisest tutikast on kasvanud selline lahe suur vend ;)

Rubriigid: beebid, kodus | Kommenteeri
Lill

jänesed

Kunagi arvasin ma, et ma pole üldse mingi loomainimene. Ma küll lapsena tahtsin hamstrit, aga no kes ei tahaks :) Samas polnud mul nii väga kahju ka, et ma seda ei saanud. Mingis vanuses harjutasime pere mängimist koeraga. Ühte peret ja siis teist peret. Koer oli lahe, aga samas ka nõudlik. Pidevalt vaatas oma koera silmadega sulle otsa, et mis nii jätadki minu nüüd siia üksinda ja mis mõttes sa ei võtagi mind igal ajal ja igale poole kaasa. Näljased on nad ka….koguaeg ….ja söögiks kõlbab vist kõik. Kass tuli meie majja juhuslikult. Ma olen sellest kirjutanud ka. Ükskord külas ütlesin, et meil võiks kass olla ja a la 5 minuti pärast oli ukse kell ja külast koju sõitsimegi juba kassiga. Kass on ka lahe loom. Elab sinu kodus täiesti oma elu ja mida vähem sa tema elu segad, seda parem. Vist :) või oleneb kassist ka. Meie oma on küll selline, et teda üldse ei huvitagi, kas mulle meeldib see, kus ta magab või ei meeldi ja isegi kui ma ära ajan, siis läheb ta uuesti. Õnneks tal peale minu riiete, soovitavalt musta värvi, et kõik karvad ikka välja paistaks või minu töö tooli peal samal ajal kui mina seal istuda tahan, magamise, meeldib talle ka kapi otsas magada. Süüa küsib nõudliku häälega, mis pole veel pooltki seda, kui ta juhuslikult natuke kauemaks õue jätta, siis kobiseb kohe väga pikalt. Kui nüüd kaaluda, kumb on lahedam, kas koer või kass, siis ega ma ei oskagi öelda. Üks on tüütuseni õnnelik ja valmis sinuga iga kell lahingusse minema…samas kui ei viitsi, siis on just see hea, et üks näitab eeskuju, kui palju on üldse võimalik ööpäevas magada ja nurrub tänulikult kui teda vähegi sügada viitsid.

Ühel päeval tulid meie majja jänesed. Tulid kiirelt, elasid õues, rebane sõi ära, lapsed said väga otsese koolituse sellest, kes on tugevam ja kes nõgem ja oligi kõik. Paari kuuga oli kõik läbi. Minul mingit isiklikku suhet nendega ei tekkinudki. Suvi ju, mina olin tööl :), see oli eelmine aasta või isegi üleeelmine. Aga lastel jäi kripeldama ja sellel sügisel tulid meie perre uued jänesed. Pika ja keerulise valimise peale said valituks üldse mitte valge jänes ja siis teine ikkagi natuke valgem. Kit ja Kät. Ma ei tea siiamaani kumb on kumb ja ma ei saa aru ka, kuidas ma ei tea, sest mina kutsun neid pupsikuteks või pubudeks või mõnel kehvemal päeval pabuldajateks. Aga isiklik suhe on mul nüüd küll, eriti selle valgega. Tema on minu sõber ja väike fänn. Kui ma algul arvasin, et nad peavad puuris elama, sest esiteks nad pabuldavad ja teiseks söövad juhtmeid, siis tänasel päeval käivad nad ainult öösel puuris magamas. Pabuldavad küll, aga iga päevaga järjest vähem valesse kohta. Puur ongi nende peldik ja nüüd on neil kassiga kolme peale kaks peldikut ja mõlemad on kõigil aktiivses kastutuses. Üks ühel ja teine teisel korrusel….aga nüüd fänn…

Ühel päeval kui ma suures toas diivanile heitsin, siis tuli tema suure jooksuga ja hüppas mulle kaela ja kukkus kohe musitama. ja kui maha tõstsid, siis tuli kohe uuesti….muidugi mitte lõpmatuseni, aga nüüd ta käib niimoodi iga kord. Alati ei peagi musitama, vabalt võib ka järgi käia kui ma majas olen. Jama on selles, et kuna ta on ikkagi väike, siis võib talle vabalt peale astuda. Vähemalt mulle tundub, et tal on ka alati hea meel kui ma koju jõuan ja nii ongi. Ma poleks iial arvanud, et üks jänes võiks olla minu loom, aga tuleb välja, et on. Samas teine jänes on rohkem nagu kass. Käib vaikselt omapead ja on pidevalt kadunud. Septembrist alates on ühel juhtmel ka hambajäljed peal olnud, aga arvestades meie majas laiali vedelevate juhtmete rohkust, siis on see väga-väga väike kahju.

Kuna tegemist on ikkagi veel beebidega, siis vaatame, mis edasi saab. Kassiga on neil naljakad suhted. Kass tahaks mängida, aga jänesed teevad talle kambakat ja siis peab kass eest ära jooksma. Kui koer toas käib, siis on jänesed kinni, sest no saate isegi aru, elevant tuli just tuppa ju :), aga kõik lapsed, kes pildistama tulevad, saavad jänesele pai teha….kui nad tahavad :)

Rubriigid: kass, muu | 3 kommentaari
Lill

kasvatades rööprähklejaid

See on minu süü, ausõna. Algusest peale. Ketlin sündis, siis ta vist ei olnud isegi 1-kuune veel, kui utsitasin teisi värskeid titemammasid, et nüüd tuleb minna võimlema. Ei tea, pole veel lapsega õueski eriti käinud ja nüüd siiis võimlema. Muidugi ja ujuma ka ja siis võiks juba lauluringi ka minna. Mis siis, et lapse isegi mitte ei räägi veel, küll hakkab, sinnamaani löögu kasvõi trummi. Päriselt nii me siis käisime poole aastaste tittedega lauluringis ja siis oli veel lihtne. Varsti hakkasid nad kõndima ja siis neid enam ei huvitanud, et peab koha peal istudes trummi lööma.

Umbes kolme aastase Ketliniga istusime ükskord ühe lauluringi ukse taga ja tema teatas kategooriliselt, et tema ei lähe, sest õpetaja on kurja häälega ja üldse, eelmine kord kommi ka ei andnud. Kui ei lähe, siis ei lähe, aga 5 aastaselt Raplasse kolides oli ta kohe nõus minema laulustuudiosse laulma. Isegi soolotunni küsis endale ise ja nüüd juba igal sügisel orgunnib ise. Ühel hetkel tõmbasime korra varrukast tagasi, et kuule vaata oma nimekirjad üle, aga see läks mööda. Sügisel vaatab tunniplaanist edasi ja ühel hetkel on see kuni Kärduka lasteaia lõpuni nii tihedalt sisustatud, et rohkem ausõna kuskile mitte midagi ei mahu.  Liisu tundus rahulikum, aga ainult tundus. Kolm korda nädalas trenni jätab ju kaks täiesti vaba päeva. Muusikakooli ei tahtnud ja laulustuudiosse ka mitte. Koolikoor ja õmblusring aga läksid kaubaks, aga kuna need on samal päeval, siis läks sellel vabal päeval veel suuremate trenni ka.

Kärt, väiks suslik, nõudis, et teda pandaks kirja kõikidesse lasteaias  toimuvatesse ringidesse. Ja tahan küll Kadi võimlemisse ja kunstiringi ja zumbasse ja lauluringi ja teadusringi palun ka. Teadusringis ta ikkagi vist ei käi, sest hea õnne korral õnnestub ta enne lasteaiast kätte saada kui õpetaja hüüab, kes läheb teadusringi.

Mõni nüüd mõtleb, et appikene, millal need lapsed siis puhkavad. Vägagi puhkavad. Koolilapsed teevad koolipäeva jooksul ka oma kodused tööd ära ja kelle kuueks hiljemalt on kõik kodus puhkamas. Kõik see tundub kuidagi nii lihtne… ma mõtlen mulle. Ise nad käivad ja ise nad teevad ja emb-kumb meist Kallega peab nad lihtsalt igal õhtul õigel ajal õigest kohast peale võtma. Tallinna inimesi ei hakka üldse närvi ajamagi, sest hinnad on meil sõbralikud ja las nad siis möllavad nii, et küll saab. Hea, et neid kolm on, sest üksteist innustavad nad rohkem, kui mina seda suudaks ja mis mulle eriti meeldib, et polle mingit sellist võistlust neil omavahel, et kumb siis paremini klaverit mängib või kiiremini joosta jõuab….või noh natuke on ja mida Kärdukas päriselt teha tahab, seda me veel ei tea ju.

Eile oli meil jänesega pilti vaja. Kuigi nad hea meelga on pildi peal, siis mina ei ole kohe kindlasti parim fotograaf nende pildistamiseks. Noo kuule võta nüüd ennast kokku ja ole normaalne…mida sa vingerdad, sa kohe üldse ei suuda otse olla… ma ei saa aru….ma ei tee ühtegi pilti rohkem…ise teate….ok, ok…ok… :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu | 1 kommentaar