Arhiiv kuude lõikes: detsember 2014

Lill

tavaline :)

Kui nüüd see aasta lõppema hakkab, siis tahaks jubedalt nagu midagi kokku võtta. Käin ringi ja muudkui norin kõigi käest, et noh  kuda siis oli, oli ikka hea ja mis see kõige parem oli. Keegi ei aita mind. Kõik on hea ja läheb edasi veel paremini ja pole ju midagi viga :). Ketlin ütles, et selle aasta parim päev on veel ees ja see võib olla näiteks homme. Ma küsisin tema käest päev enne tema sünnipäevapidu ;). …. aga kõik ongi hästi. Lihtsalt tahaks nüüd plaane.

Kalle käest ei saa küsida, tema tahab kasvuhoonet või dushinurka. Minus ei ole veel mingit tomatikasvatajat ja üks täiesti toimiv dush on meil maja olemas ja vann ka, nii et ma ei tunne kuskilt otsast, et ma tahaks panustada.Samas vannitoas kukkus ühest kohast krohv seina küljest ära ja üllatus-üllatus, sauna lubas Kalle välja kolida. Meeste loogika.  Meil eelmises majas oli saun. Tegime diili, et kui ta aasta aega saunas ei käi, siis ma võin sinna garderoobi ehitada. Ehitasimegi. Selles majas on meil nüüd ju jälle saun ja jälle ei käi seal mitte keegi. Mina tahaks pesumasina sinna panna ja nüüd vist pole vaja isegi mitte aastat oodata.

Ma tahaks pidevalt midagi muud … teise maailma otsa aastaks elama minna ka nagu praegu enam ei julge, sest koduõpetajaks olen ma ikka liiga kärsitu…kuigi see ikka kripeldab kõige rohkem. Lapsed võidaks sellest igatahes. Pärast 10 aastast kogemust on mul tunne, et laste jaoks kõige tähtsam on kohal olla. Midagi tegema ei pea, rääkima ei pea, õpetama ammugi mitte, lihtsalt lasta neil oma kõrval olla. Küsimus nüüd ainult, et kus neid jalgu kõlgutada siis nendega koos :). Kalle arvas, et oma kodu peab olema selline, kust ei taha ära minna ja äkki me sellepärast siis olemegi veel siin

Smas ükspäev juba vaatasime, et hakkaks jälle otsast peale ja koliks kuskile mujale. Kui kaugele maale ei lähe, siis võiks ju jälle keset remonti ja segadust elada. Aga äkki ikka veel pole õige aeg ja tuleb neil uutel unistuste kodu mõtetel veel settida lasta. Ma saan aru küll, et täitsa imelikud, ei saa nüüd rahulikult olla, aga näed ei saagi :)

Töö on ka mõnus ja kuna ma nüüd ikka päris julgelt teen ainult seda, mis mulle väga meeldib, siis on kohe eriti mõnus. Ei lase, noh tegelikult lasen küll, teiste arvamusest ennast mõjutada, aga pobisen ja kobisen ära ja teen ikka nii edasi nagu mulle meeldib :). Kusjuures just nädal tagasi ühel hommikul mõtlesin, et see aasta on kuidagi eriti leebelt läinud. Üks klient natuke kobises, aga ma loodan, et me saime selle korda ja kui oligi veel keegi rahulolematu, siis mina seda ei tea, aga rahulolevaid tundus ikka päris palju ja ma olen ikka täielik kiituste sõltlane, nii et jeeee. teeme edasi :).ja siis kui ma olin just need mõtted ära mõelnud ja läksin kööki Ketlini sünnipäeva peoks torti tegema, tuli telefoni sõnum, et ma ikka ju olen pildistama tulemas….appppiiii….mida….mina, kus, mis, kes….Kusjuures see on mu põhiline hirm, et ma olen midagi ära unustanud, valesti üles kirjutanud, loomulikult üldse mitte üles kirjutanud, tegemata jätnud ja siis oligi nii. Vale päeva peale kirjutanud. Õnneks,õnneks, oli tegemist minu inimestega ja eks nad natuke ikka olid pahased ka (ma arvan), aga me veel kohtume sellel aastal ja olge nüüd minu poolt, et ma midagi ära ei vussiks.

Töise kokkuvõtte saaks ikka väga pika kirjutada, sest sellel aastal oli nii palju esimest korda asju ja tundub, et kõik nad õnnestusid ka…. minu ülikõrge enesehinnagu (haaaa) juures ei saa muidugi selles väga kindel olla :)

Lastest ja trennist teinekord, aasta pole ju veel läbi. Pilte tegin ka ikka… ärkasin üles, võtsin fotoka ja väikese ringkäik majas. Päike paistis, silma jäid kolm uut vaipa, hunnik jõulikingitusi ja pannkoogid ;)

Liisu sai kingituseks nukkude tegemise komplekti ja Ketlin tahtis ka ühe teha.

Jälle Liisu kingitus :)

Ketlini tuba uue vaibaga :)

meie perele omaselt kasutatakse asju millekski muuks :)

see vaip oli minu tuppa mõeldud, aga noh jah…. selle legokasti lükkasin mina ümber, nii kunstilises mõttes :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, KODU, Krista, minu kodu, muu | 5 kommentaari
Lill

Ketlin 10

Esimene on ikkagi esimene. Kogu uus ajaarvamine algas ju temaga ja vähemalt tänaseni teeb ta kõiki asju enne õdesid. Kõiki asju ta juba ei oska paremini, aga see selleks :). Kui esimene laps on selline nagu Ketlin siis on ikka väga lihtne. Kõike teeb ja kõike tahab teha ja mis väga oluline, tahab veel hästi teha :). Kui me ükskord ammu Gordoni perekoolis käisime, siis seal räägiti, et lapsed tahavad vanematele meeldida ja meie ülesanne on siis ju ainult nautida seda. Enamus ajast võtab ta seda ka väga tõsiselt. Koolis näiteks. Isegi kui ta tuleb koju ja kurdab, et nüüd on ikka täitsa jama majas ja ta saab kahe, siis tuleb välja, et tal oli üks viga ja hindeks sai 5- :) Noh tõe huvides tuleb siiski ära märkida, et ükskord sai ta kolme ka :), aga tundub, et talle need plussidega viied meeldivad ikka rohkem. Täna oma koolipäevast rääkides oli jälle saanud plussiga viie…mille eest? no selle luuletuse, mida ma polnud õppinud…????… ahh see oli nii lihtne, see jäi kohe meelde :). Lihtsalt tuleb tal küll kõik või enamus asju, aga need, mis ei tule, vot nendega on ikka keeruline. Meil muidugi, sest ta ei lase ennast kuidagi aidata ka, siis suhtekorraldaja Kalle peab käima silumas, sest Ketlin on ikka täitsa minusse ja kannatuse nöör on väga lühike ja põleb ülikiirelt. Täitsa lahe on vaadata, kuidas selline mini mina siin majas elab, aga olgem ausad, ta on ikkagi nats parem kui mina ja juba on temas vahel rohkem täiskasvanut kui minus :)

Empaatiaga teeb ta ikka pika puuga mulle ära. Kirjutas just sõbranna sünnipäevaks talle sellise kirja, et isegi mul tuli pisar silma ja isegi tahaks tema parim sõbranna olla. Õdesid hoiab väga, kuigi ta ikka käsutab neid ka. Pole üldse imelik kui õhtul tuleb Liisu trepist alla ja kui küsid, mis tal mureks, siis ütleb, et Ketlin tahab juua :). Eks see vist ole neil see, kes annab rohkem, see saab rohkem ja kui on nad filmi vaatamise ajal üksteise kaisus, kedagi kuskile maha ei jäta ja vaatab väga, et õdedel oleks kõik hästi. Kui ikka minu nöör on otsas, siis ma lasengi temal kõik nende omavahelised asjad ära klaarida ja no ta oskab nendega ikka väga hästi rääkida.

Musikaalsuse on ta küll saanud ei tea kelle käest, sest laulmine ja klaverimäng tulevad päris hästi välja. Harjutamine on ikka selline, et mina ei tea kus ja millal ta seda teeb, sest kui ta siin kodus mängima hakkab, siis on juba lugu loo moodi ja mulle kohe meeldib kui ta mängib…. aga kodus ta nüüd küll ei laula. Õmbleb muidugi ka ja kui Liisu hakkas kohe õmblusringis asju kellegile teisele tegema, siis Ketlin tegi mulle sünnipäevaks elevandi ja nüüd oma lemmikajakirjale kilpkonna. Edevust jagub veel näiteringi ja õnneks leidsime talle mingi füüsilise tegevuse ka, sest muidu äkki läheb veel pooleks :) Nõrk ei ole, sest kui ta ikka võtab endale pähe, et tema peab saama kooli spordipäeval diplomi, siis ta ka saab.

Ja lugemine. emasse…nii lahe. Kumbki ei saa õhtul magama jääda ilma, et oleks lugenud ja tal neid raamatuid ikka koguneb. Päris tihti kui ise mitu tundi hiljem magama lähen, siis tema ikka loeb. Järgmise päeva pärast peaks ju nagu keelama, aga no ma olen ka laps olnud ja tean küll, kuidas need asjad tegelikult käisid ja elasid selle järgmise päeva ka edukalt üle kui ikka eelmise õhtu raamat liiga huvitav oli.Ma nii väga loodan, et ta oma lugemisega ka õdedele eeskujuks saab olema.

Kui nüüd need järgmised kümme ka nii mõnusalt ja lihtsalt mööduks, siis oleks super….aga kui ta on ikka nii palju emasse kui praegu paistab, siis on meil suhtekorraldajal tööd ikka küllaga :)

Kui minul on tema jaoks väga lihtne olla maailma parim emme, siis täpselt sama lihtne on tal olla maailma parim laps :)

Rubriigid: Ketlin | 3 kommentaari
Lill

Keit Liis 8

Oma laste sünnipäevad ei saa ema jaoks olema mitte kunagi tavalised päevad. See on ju see päev, kus sulle lihtsalt suur-suur hunnik armastust sülle pandi ja niimoodi see elu lõpuni peaks jäämagi :). Ega ma sellest päevast midagi väga ei mäleta. Kuskil keset päeva kui ma jõulutulesid kardinapuu külge panin, sain vist aru, et just see päev peaks ta sündima. Ilma ei mäleta ja isegi seda mitte, mis kell ma ikkagi kuhugi läksin. Igatahes enne kui päev otsa sai, oli ta sündinud. Nime Keit mõtlesime juba haiglas välja ja Liis tuli sinna järgi nime panemisel laua taga. Ja sealt see kooskasvamine algas. Nii kaugele kui ma mäletan, on see puhas nauding koguaeg. Lasteaeda teda varakult panna ei raatsinud, sest temaga oli nii lihtne. Läks alles natuke enne neljaseks saamist ja nagunii olen sellest juba sada korda kirjutanud :), nii et lasteaed sai läbi ja juba ongi meil koolilaps. Selline päris. Väga armas, iseseisav ja samas suht udupea. Võib vabalt oma suurte silmadega otsa vaadata ja küsida 10 korda, mis asja ja siis veel siiramalt öelda, et ei saanud aru :). Pole veel tulnud hetke, kus ta ei tahaks aidata või jätaks mõne lubatud asja tegemata. Aitab ta kohe kõiki ja pole veel aru saanud, et ta seda kuidagi vastumeelselt teeks. Ta  teeb üldse kõiki asju hea meelega. Noh neid asju mida peab või neid asju, mis talle meeldivad ja vist ikka kõik asjad talle ei meeldi ka, sest mõne asja kohta ta on ikka öelnud, et sinna ma ei tahaks minna või ma ei tea. Ei tea ütleb siis kui ta tegelikult nagu ei tahaks, aga ei taha ka kedagi kurvastada. Vahel läheb tal tuju ära, aga ega ta siis ei ütle miks, siis me arvame ja pakume ja tundub, et siiamaani edukalt. Oma inimesi ta hoiab ja sõpru kohe eriti. Tundub, et ta pigem ootab, et keegi temaga tahaks sõber olla kui ise julgelt juurde läheb. Ja omad lemmikud on nii temal kui ta ise on paljude lemmik. Minu oma ka :) Kui ma kuskile lähen ja küsin, et kes tahaks kaasa tulla, siis tema tahab alati, eriti siis kui ma trenni lähen. Trennis meeldib talle endale ka väga. Ei viili ja nurki maha ei jookse, vähemalt kaugelt vaadates paistab nii. Eriti lahe on vaadata kui ta satub trenni endast pea poole suurematega. Siis on tal seal omad kallistajad ja nunnutajad ja muidugi on armas vaadata kui üks pisike seal suurte vahel sama hästi kõike teha püüab ja alla ei anna. Kohusetunnet jagub ka…kui ta mul siin kodus ei elaks, siis ma ise ka väga ei usuks, et nii hea laps võib olla, aga õnneks on meil siin kaks tükki veel, nii et Liisu on lihtsalt saanud parima meist mõlemast ja selle veel kuidagi eriti hästi enda kasuks pööranud.

Ma ikka luban tema juurde elama minna kui ma vanaks saan ja olen igapäev siiralt tänulik, et ta just meid oma vaemateks valis :) (Ketlin tahab, et ma tema juurde elama hoopis läheks, õnneks Kärt ei oska lugeda ;)

selle karu seal esimesel pildil õmbles Liisu õmblusringis täitsa ise :)…selle jänese siin viimasel pildil ostsime poest ;)

Rubriigid: Keit Liis | 3 kommentaari
Lill

päkapikule

eile hommikul ärkasin üles ja mõtlesin, et ma ikka tahaks ka, et mul päkapikud käiksid. Mis ma siis tahaks….no vot ei teagi :). Midagi pole nagu vaja, sest kõik on olemas ja mida veel ei ole, see juba paistab ja kuidagi eriti läägelt hästi on kõik. Ma ikka hoian kõvasti tagasi, et mitte koguaeg keksida kui hästi kõik on, sest kõlab kuidagi kahtlaselt ja pärast on mingi jama. Ükspäev tuli isegi üks tark mõte pähe, et kuidas kahekümnendates tahame muljet avaldada tervele maailmale, kolmekümnedates sellele ühele ja õigele ning neljakümnendates iseendale. Praegu tundub, et selle viimasega läheb kõige lihtsamalt ja väga lihtne on täppi panna ja siis õnnelik olla. Kunagi kui ma blogi pidama hakkasin, siis ma lubasin, et ma selliseid postitusi ei hakka mitte iialgi tegema, aga noh nüüd siis hoopis selline aeg.

Ahh et päkapikud. Ma siis mõtlesin, et las üllatab, vaatame, kuidas hakkama saab. Eile hommikul aknast välja vaadates oli algus paljulubav :) ja ega tänagi kehvem pole. Äkki peaks isegi sussi akna peale panema.

Rubriigid: Krista, õues | 2 kommentaari