Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2015

Lill

17

Ma mäletan küll seda päeva. Eelmise suhte lõppemisest oli juba ülemõistuse palju aega möödas…noh näiteks 5 kuud… ja mul oli tunne, et vot nüüd ma jäängi üksikuks ja leia kedagi. Nii et sõbrannad kaasas läskime ööklubisse mulle meest otsima. Nii lihtne või siis teiselt poolt täpselt nii raske oligi, sest ma leidsin sealt täpselt samas seisus mehe. 17 on küll üle mõistuse suur number oma olemuselt, aga Kalle arvates need esimesed 7 ei loe eriti midagi, sest noh jah, tegelikult me poleks üldse pidanud kokku jäämagi, mis iganes siis kumbki pool meist sellest räägib :). Eile kui me kaugeid aegu meenutasime, siis erinevalt minu arvamusest mäletab Kalle palju rohkem ja palju ilusamini :). Muidugi tal on nüüd hea rääkida, et ta teadis koguaeg, et need asjad niimoodi lähevad, aga 17 aastat tagasi mind küll kuidagi ei innustanud teadmine, et mõistusega saab ta aru, et ma olen parim, mis ta elus juhtuda sai ja küll süda sellest ka aru saab ;) ja mina väsisin vahel ära seda südant ootamast…igatahes nüüd on see küll südamesse jõudnud :)

Kuidas siin on 17 aastat hiljem. Nalja saab iga päev. Ütledki täpselt seda ja just nii nagu tahad, aga arvestades seda, et mitte keegi mitte kunagi ei taha kuulda mitte midagi halba enda kohta. Kogu konstruktiivne kriitika viib ainult solvumise ja tülini ja see ei muuda tegelikult mitte midagi :) Mina ei taha kuulda ja Kalle ei taha kuulda…naerame siis paremini koos kõige üle.Ei tasu nüüd muidugi naiivselt arvata, et ma ei kobise üldse…muidugi kobisen :)

pisiasjadest on täiesti ükskõik…noh alati ikka ei ole, aga tegelikult ei juhtu mitte kui midagi, kui need asjad on täpselt nii nagu nad on ja täpselt seal kohas, kus nad on. Ma vaatan meie kodus vähemalt kümme korda päevas sellise pilguga ringi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas keegi teine suudaks minuga koos elada ja täpselt samal hetkel ka seda, kuidas mõni teine naine, kes tahab olla parem, tahaks, et ka Kalle oleks parem ning kui raske siis oleks.

ja kui ma juba majas ringi vaatan, siis paistavad igalt poolt lapsed. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaataks, igal pool on midagi neist. Mul on väga hea meel, et ma selle esimese 7 aasta jooksul ei tulnud selle peale, et meil võiks mõni laps olla. Elu oli muidugi ka liiga põnev, aga kuskil nagu tiksus, et mees peab rohkem tahtma saada isaks, kui mina emaks ja no paremat isa ei oskaks mina meie laste asemel küll endale tahta. Ta oskab vait olles ära kuulata kogu nende mure ja siis sama vaikselt koos minu reaktsioonidega ka selle mulle edasi rääkida, et ma siis lahendaks selle. Meie pideva – maailma parim lapsevanem – võistluses kasutab ta küll alatuid võtteid – teie kuri ema käsib teil magama minna!, aga kui ikka on vaja, et mingi asi on tehtud, siis nad saavad tema peale täiesti kindlad olla.

eile me rääkisime sellest, et kas on midagi, mis võiks veel parem olla. Ma võiks rohkem rääkida :)))) Vaikne ja tagasihoidlik pole ma kunagi olnud ja igakord kui ma kodust välja lähen, siis ma luban, et ma räägin vähem või veel parem, olen üldse vait…aga noh alati läheb nii nagu läheb. Ükskord enne on meil ka see teema olnud ja siis ma rääkisin, kuidas peale nii pikka aega on tunne, et ma olen kõik asjad juba ära rääkinud ja mis nii jalust rabavat ma ikka nii väga öelda suudaks ja kuna mõlemad suht oma arvamustega ja  ei anna me kumbki alla, siis järjest rohkem on mul tunne, et ma ei viitsi vaielda….seegi on väga üllatav :). Noh ja ilmselgelt parimad punktid sain enda kokku võtmise eest :))) Rääkigu kõik teised, mis nad tahavad, aga parem kui see silm puhkab kodus, kui kuskil mujal :))))

Igatahes pole meil olnud mitte ühtegi igavat aastat ning emotsionaalne karusell käib ikkagi pigem suuremate kaartega üles kui kolina alla ja kuigi ma kuidagi ei saa lahti sellest tundest, et kodu uksest välja minnes pean ma olema olema parem mina, siis kodus ma päriselt tunnengi, et ma olen parim mina :)

Tegin fotokaga majas ringi peale….et kuidas siis päriselt meil siin on :)

kedagi ei sega, et jõulusussid koos kommidega on ka täna veel ootamas ja vanni mänguasjad on pigem ilus vaadata :)

järgmise projektiga ma saangi pesumasinad nö kõigi silma alt ära, sest kuigi ma panen igale ühele nende hunniku peale pesu valmis, siis kappi need ei jõua piisavalt kiiresti…mitte kellegi hunnik, ka minu :) Mulle ei meeldi, kui kass minu mustade trennipükste peal magab ja Kallele ei meeldi kui jänesed köögi põrandale pabuldavad. Lastele ei meeldi kui koer neile selga hüppab….täiesti võrdne seis!

meil on oi kui palju toole, mis peale istumist ei kannata, aga õnneks on piisavalt palju neid teisi veel. Ma ükskord isegi mõtlesin, et peaks pakkuma välja mingi pildistamise diili sellele, kes kõik meie toolid ära liimib. Ma muidugi ei tea, miks peaks Kalle neid toole liimima, aga näed võiks ju . Äkki päriselt on kuskil sellised inimesed, kes kõik oma riided kohe ära panevad…meie peres ei ole mitte ühtegi :) ja need siin oma minu omad ;)

laste kunsti on igal pool….ikka päriselt ka igal pool.

samamoodi nende pooleli jäänud mänge.

ükskord ma lugesin üle, et meil oli 49 potilille. See kõlab pigem nagu mingi vanaproua elamine, sest surevad lilled on vist ainuke asi, mille kallal Kalle viitsib veel minuga kobiseda ja hoolimata sellest, nad ikkagi päriselt surevad ära väga harva ja pigem tuleb neid juurde. Nagu ka selliseid naljakaid südameid. Erinevatest kohtadest ja neid on vist igas toas :). Ma ikka ütlesin, et me ei ole kumbki erilised ninnu-nännutajad, pigem ikka sellised sarkastilised ja vähemalt kahemõttelised naljad ;)

Kalle arvab, et tema tuba on alati korras ja minu tuba on alati segamini :)

kuigi mulle väga meeldib korras köök, siis no ma ei saa aru…minuarust juba 5 minutit hiljem tuleb keegi ja paneb mingi täiesti random asja kuskile ja noh, ma ise ju ka…ja kellele ei meeldi, siis see peab koristama, mitte kobisema :) onjuu mõnus lahendus :)

väga huvitav on vaadata, kuidas lapsed on ikka nii enda moodi ja nii meie moodi ;)

kuidas neile teised inimesed ja nende kingitused muutavad oluliseks

nende tegemised on neile olulised

ja huvitav miks just kolm nukku nukuvankris korraga magavad :)

ja mis põhiline…ma võingi oma voodi jätta terveks päevaks niimoodi. Ma ei pea kellegi teise pärast seda ära tegema :)

ja meil on seina peal selline pilt, kusjuures mul pole õrna aimugi, mis ajast see on :)….äkki Kalle teab ;)

Rubriigid: Kalle, Krista, muu | 3 kommentaari
Lill

lapsed ja talv…

Minuarust on lastega täpselt samamoodi nagu meie ilmaga. Iga kord tuleb kõik üllatusena. Täna hommikul ka. Ärkasin üles nagu nüüd koolivaheajal ikka, nii viimasel minutile kui võimalik, siis ehmatasin küll korra ära kui aknast välja vaatasin. Eilne roheline muru oli hommikuks ehmatavalt paksu lume all ja ei tea kas teed on üldse lahti. Veel ei olnud, aga külateest sai küll jõuga kenasti läbi. Mida Tallinnale lähemale jõudsin, seda vähemaks lund jäi ja kui koju tagasi tulin, siis oli jälle mõnusalt vastupidi. Kuni siis üle kodusilla sõites oli pilt ikka täiuslik. Vaatasin ja imetlesin ja sõitsin koju ära….istusin nats aega autos ja keerasin tagasi. Mine tea, äkki homme on jälle roheline muru.

Kui ülejäänud pere koju jõudis, siis ajasin nemad ka vaatama, sest nad tulid teiselt poolt ja sealt poolt ei olnud vaade pooltki nii lumine ;). Ja siis võtsin ennast veel kokku ja ajasin lapsed ka metsa….et vähemalt ükskord ma teen seda, mida ma iga sellise ilmaga mõtlen – pildistan kedagigi :)

Ja siis need lapsed. Ketlin suure hurraaga. Klõpsis ise ka telefoniga ja hüppas ja jooksis nagu oleks sünnist saati modell olnud. Liisu, kes nagunii teeb kõik, mis ütled ja siis see meie Ernesto (printsess Hernetera – lihtsalt hernes – Ernesto), kes üldse oli nõus autost siis ainult välja tulema, kui ma rääkisin, mis ma poest ostsin. No ma võin ju siin seista – näoga ringi jalutas ning esimese lumehunniku peale nutma hakkas ja minema läks. Selline olukord võib olla ka täpselt vastupidi, et Ketlin on nagu Ernesto…nii et iial ei tea, mis 5  minuti pärast toimub. Liisu on ikka tavaliselt nagu Liisu…või siis mitte. Naiste värk :). Isegi kui hommikul päike paistab, siis iial ei tea, mis jama õhtul on…või noh isegi 10 minuti pärast. No ja mina lähen ju ikka ka nende väikeste naiste emotsioonidega kaasa, aga õnneks on meil siin kodus suhtekorraldaja.

Aasta oli küll kirju. Enamus asju ei mäleta ja need teised on nagunii siia kuskile juba kirja saanud, aga kokku võttes on nad ikkagi veel minu poolt :). Kui vahepeal Kärdukaga tundus, et ta on liiga palju lasteaias ja mina teen õhtuti liiga palju tööd, et läheb jamaks, siis nüüd vaheajal isegi imestasime, et ta on ikka väga normaalne inimene ja kui kohal olla, siis võidame mõlemad. Nii ta siis käib ja joonistab kaarte ja täna tõi kingituseks veerand küpsist :). Vahepeal tuleb, võtab kahe käega mul peast kinni ja ütleb, et noh musitame nüüd siis. Liisu, hoolimata ülipositiivsest kooli tunnistusest, on ikkagi meie väike udupea, kes kehitab õlgu ja ütleb, et ei tea. Kui ta samal ajal naeratab, siis pakud ise variandid a, b ja c ning tegelikult sobivadki need kõik :). Ketlin on jälle see, kes rõõmustab kõige rohkem ja talle on nii lihtne meeldida :) No ja vastutasuks jookseb käed laiali vastu – sa oled maailma parim emme :). No nüüd läheb jälle läägeks ära…peab minema vaatama, et miks teises toas juba nii kaua vaikne on ja homseks peaks kooliasjad ka kokku panema…ja mis kõik hullem, õhtul peab käsu peale magama minema. Koolivaheajal tuli ette isegi selliseid õhtuid, kus ma läbi une tundsin, et mõni laps tuli head ööd musi andma :)

Eelmise aasta tööasjad peaks ka kuidagi kokku võtma, eriti sellepärast, et uus aasta on päris töiselt juba alanud…. ja kui aastat võtta selle järgi, kuidas esimesed asjad uuel aastal on, siis algus on ikka super…

Piinlik muidugi tunnistada, aga isegi minul on selline sinine karvase kraega jope ;) Mingi kiiksuga inimene, teeks muidugi siit mingid omad järeldused ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu | Kommenteeri
Lill

kokku võtmine

Tundub et peaaegu terve eelneva elu poleks nagu midagi teinudki. Mis poleks…polegi. Keskkooli aeg ei loe ja pärast seda oli kõik selline umpa-jumpa. Enamus ajast polnud peeglist vaadates ka nagu mingit probleemi ja mis sa ikka susad asja, mis toimib niigi ;). Seega minusugusele on see esimene täispikk trenniaasta üks suur kokku võtmine. Kokku tuli võtta kehast ja vaimust. Ainuke millest puudust pole veel tekkinud, on motivatsioon. Mõned asjad elus tulevad ja jäävad ja kunagi ei tea ette, mis need on, aga vähemalt mulle tundub küll kõik see tegevus, mis ma praegu teen vägagi mõistlik :)

Või noh… :) teistele vist ei tundu, sest trennis käin ma 5 päeva nädalas ja need kaks vaba päeva nihelen ja hoian ennast tagasi, sest puhkama peab. Kuigi need “puhkepäevad” on tegelikult tööpäevad, aga siiamaani läheb kõik pigem üles mäge, siis ei tunne küll kuskilt, et peaks tagasi võtma ja tahaks ikka rohkem edasi. Vahel on kahju ainult sellest, et ma ikkagi olen juba nii vana ja oleks selle kõigega võinud alustada vähemalt 10 või veel parem 20 aastat tagasi, aga siis ma jälle mõtlen, et ma poleks siis osanud seda niimoodi nautida kui praegu.

Keha kokku võtmine on naljakas. Mitte midagi ei saa enam ammu aru. Kaalunumbrid kõiguvad mõnusalt ja kui mingi hetk tundus, et kenasti lihaste arvelt tuleb juurde, siis see üleliigne jõuluvorst koos kahe kommiga läks küll kenasti pekiks. Ma püüan sellepärast mitte väga põdeda, aga kergema kerega on ikka lihtsam kõike teha :) ja ongi uuel aastal väikegi motivatsioon mitte kooki süüa ;)

Vaimu kokku võtmine on ikka keerulisem. Kui eluaeg spordiga tegelenud inimesed võtavad väga paljusid asju loomulikult, siis minusugune ikka põeb ja muretseb, mõtleb üle ja igasugune võistlemine käib mulle ajudele. Minu jaoks ei ole seal midagi nii väga loomulikku ja kui keegi tahab minust parem olla ja seda kõva häälega kuulutab, siis  astun kohe hea meelega kõrvale. Ma ei tea miks, sest kui ma ikka olen oma vaimu kokku võtnud, siis pärast on nii mõnus. Isegi kui ei võida :) Ennast ikka võidad.  Nii ma siis panen siia ja sinna väikseid märke, et kui elu niimoodi edasi läheb, siis järgmisel on hea endaga võrrelda.

Loen raamatuid. Vahepeal läks see hunnik juba liiga suureks. Koguaeg tundsin, et ma pean veel rohkem algusesse minema, aga siis tekitasin endale jälle selle meelelahutuslikuma hunniku sinna kõrvale ja siis oli kergem samastuda, kui keegi kirjutab raamatus, kuidas ta asju üle mõtleb ja tal on tunne, et ta kunagi ei jõuagi sinna kus tahaks ja ta isegi ei tea enam kuhu ta jõuda tahtis. Õnneks mul on olemas kõrval inimene, kes veel mõtleb minu eest ja teab mis ma tegema peaks. Kuigi ma järjest rohkem pean ise oma küsimustele vastused leidma ja tema siis ütleb, kas see oli tark mõte…ok ei tegelikult ainult muigab tavaliselt…aga parematel päevadel ma loen selle positiivseks vastuseks :)

Ma otsisin oma telefonist ka mõned eelmise aasta “spordiga” seotud pildid, et siis oleks need siin ka olemas…

Sellel ülemisel pildil on kang, millega ma jõudsin isegi paar kükki teha :) Loomulikult ei jõua ma seda kangi selleks sealt maast üles tõsta nii et selle konkreetsega sealt tegin ühte teist harjutust.

Kevadel enne kui jooksma hakkasin, käisin rullitamas. Kohalik teejupike aga muutus järjest lühemaks ja hoolimata vaatest, jõudsin ma sinna järjest vähem ja noh…rullitada ma ju ei oska tegelikult :)

jõuluvana tõi kella ja algul ma vaatasin sealt ainult seda, kuidas pulss oli pidevalt laes, siis nüüd on ta juba pikemat aega niisama kotis, sest sinnani ma pole veel jõudnud, et seda targalt kasutada :)

minu kodune suvine jooksuruada :) ning põhiline kaaslane. Suve jooksul paar korda suutsime ka üksteist tee peal ära kaotada, sest tema pidi koguaeg võitma ja rada me enne kokku ei leppinud ;)

kolm korda suve jooksul võeti aega ka ja utsitasin lapsi ka endaga kaasa…..seda me teeme kindlasti ka sellel suvel…

ja ükspäev oli lumi ka maas :). Meie oma kodust kilomeeter ja natuke peale on nii kelgumägi kui ka suusarajad nii, et äkki ma õpin sellel talvel isegi suusatama. Mul pole elu sees enda suuski olnud ega jalgratast….ega ka mitte sooja pesu :). Ma olen ikka paras linnuke oksa peal.

Rubriigid: Krista, muu | 1 kommentaar